töökad naised

Lugesin viimast Eesti Naist vihast ja hakkasin pahaselt särtsuma. Minul viskab üle see inimeste tubliduse ülistamine, ausalt! Järjekordne pereema, kes kantseldab viit last, kellest paar haiged, lisaks majapidamine, ja hooldab ka voodihaigeid ämma-äia.
"Jah kui hilisõhtul vahel heegelnõela kätte võtan, siis tuleb meelde, et see on esimene kord päeva jooksul, kui rahulikult istuda saan," kirjeldab tubli pereema. Huvitav, kas ta siis kempsupoti peale ka rahus istuda ei saa? küsib minu õel ja laisk pool.
Jajaa, see pole muud kui must kadedus, ise olen laisk ja lohakas, ei viitsi iga kord isegi lapse kooliminekuks ennast voodist välja venitada. Vahel olen küll tubli, tõusen ennne seitset, panen pliidi kütte ja teen röstsaiu...
Aga ikkagi: minu meelest ei ole enda selline tööga tapmine õige. Loo peategelane teostas oma unistuse ja ostis overlok-õmblusmasina. õmblemine on temale hobi. OK, võibolla ta tõesti on ääretult vastupidav ja võimekas inimene, kõrge energiatasemega. A miks keegi talle ei ütle, et puhka ka ikka vahepeal? Eestlased rabelevad niigi kogu aeg viimase piiri peal, ajakiri õpetagu vahel nats vabamalt võtma!