ei enam sõimu ja viha

Viimasel ajal ma nii tige kogu aeg. Mõtlen inimestest halvasti, räägin kah.
Pole vaja oma halba energiat teistele kaela kallata.
Mul siin oli 1 heategevus vahepeal. Sõber maakler leidis ühe koleda maja kus elasid sodi sees viis lapsukest koos mitte eriti teotahteliste vanematega. Organiseerisime siis natuke abi.
Sõber ostis midagi, mina panin töö juures paar selle kodu pilti suure ringi emaili, et kes tahab aidata, toogu nodi.
Täiega jõledad pildid olid tegelt. Tahtsin siia ka ühe üles panna aga ei riskind, eesti nii väike.
Kriibib hinge, et on selliseid peresid. Loomulikult on alati olnud aga kui mõni just sinu turvalisse ellu sisse juhtub, teeb kurvaks.
Inimesed olid head, mulle toodi mingi 12-14 pakki, riideid, mänguasju, kommi, raamatuid. Ma vaevu mahtusin oma laua taha. Oli neid, kes põlastasid ja lubasid kondoome kinkida, oli neid, kellele läks väga hinge ja tahtsid veel midagi nende heaks teha.
Aga mida? Ema ümber kasvatada? Lapsed lapsendada? Raha anda? Asjad on ju alati ainult asjad...
No me saatsime eile laadungi teele ja kuuldavasti olla see palju rõõmu teinud ja tänati kõiki väga.
Ma tõesti püüan hinnangutest hoiduda aga .... milles lapsed süüdi on kui inimene omaenda eluga hakkama ei saa? Mis õigus on lapsi sünnitada kui nad ei lähe sulle korda peale seda kui lasteraha arvele laekunud?
Ei ma ei tea olukorda muidugi lähemalt, ma niisama üldistan. Ja ei mölise rohkem. Mul pole kah mingit õigust kommenteerida tegelt. Ma isegi pole ise käinud seal.
Ja oodatud rõõmu asemel tehtud heateost kriibib ikka hinge- need olid ju kõigest asjad...