esmaspäeva kuldne hommik

Täna otsustasin enne blogi kirjutada ja siis tööasju. Muidu läheb vaim pealt ära.
Ma täna hommikul olen nimelt enda üle tõsiselt uhke.
Ei puhanud kuidagi nädalavahetusel välja. Ilmad nii pimedad, vihmased ja koledad, kui veel olla annab. Juba kuid kestab see lõputu november. Jõulukuuse viskasin välja, toad koristasime jne, pühap kook läks nässu ja magama sai liiga hilja, ohtlikult palju veini joodud.
Esmaspäeva hommik oli tänu sellele muidugi eriti kaeblik. No tõeliselt kaeblik, akna taga ladistab vihm, lapsed kriunuvad, et ei taha kooli (kes üldse sellise ilmaga kuskile tahaks minna peale palmisaare?)...
Aga ma tõusin juna enne seitset, kohv keeras natuke olemist eredamaks.
Ja siis seisan lasteaia juures bussipeatuses, IKKA sajab vihma, külm, tööleminek, hhhh, jube...
Ja siis ma kujutasin ette, et minu sees ja ümber lehvib üks õnnevine. Selline udune, soe ja mõnus. Jumala armastus, kui soovite. Panin silmad kinni ja vine muutus piimjast kuldseks, veel soojemaks ning omandas mõnusa magusa apelsinise lõhna. Seisin selles isiklikus kuldses pilves, soe hakkas ja rõõmus meel. Jõudsin tööle, heegeldasin koosoleku ajal roosasid lilli (´Mis sa nii usinasti kood seal-muigas ülemus).
Mitte mingit mõtet ei ole musta udu enda ümber mõelda.
Nüüd tööle!