emad, lapsed ja palgapäev

Olen ammu mõelnud, et koolide ja lasteaedade emadepäeva- ja jõulukontserdid on emale tõeline palgapäev. Päevast päeva jagad oma jõmpsikatega puid ja maid, tunduvad teised piisavalt laisad, turtsakad ja lohakad, unustavad koju kooliasju ega viitsi koristada enda järelt..
Ja siis tuleb emadepäeva pidu ning su süda sulab, nähes lavatäit triigitud ja viigitud kukupaisid jõmpsikaid, kes inglihäälel laulavad kevadest ja emadest, loevad luuletusi ja pistavad ise rõõmust särades sulle pihku hoolega lilleliseks liimitud kaardi...
Miku laulis peol ja ka lauluvõistlusel järgmise sisuga laulu:
"Ei tohi, ei või! Kes pori tuppa tõi? Kes võttis ema käärid ja liimi toolil määris?
Jah - see olin tõesti mina.. kuid laps ma olen veel, ja vallatusi teen kuid paha olla tõesti ma ei taha!"

Eksju... Ta unustab kontserdil flöödi koju, niheleb ja sosistab lavaserval oma esinemist laval oodates nii et õpetaja peab keelama. Laul läheb alguses 3 korda sassi, aga kui vedama saab, laulab imeilusasti.
Särgisaba püksist väljas. Kingiks sain savist küünlajala ja savipildi, kus ujuvad kaks kala. Ilus!
Ma ostan talle uued vahetuskingad, pärast seda kui vanad on kaotsis olnud kaks kuud ja teistel kingadel lihtsalt pudenevad tallad tükkideks. Ja kaks päeva pärast seda tuuakse mulle võidukalt kadunud kingapaar koju!
Täna kirjutas õpetaja päevikusse märkuse kojujäetud vihiku eest, samas näidati ette diplom esikoha eest mata olümpiaadil ja auhinnaraamat "Tulipunane lilleke".
Ükspäev mängukaarte mängides ütles viletsaid kaarte saades sundimatult "P***i" ja mina pidin pärast veidikest õhuahmimist ja valjuhäälset emotsioonide väljaprahvatamist lapsele seletama, mis p*** tähendab. Aru sai, kohkus, vabandas.

Katikene võimles vaprasti lasteaia iluvõimlemise näidistrennis, kandis emadepäeva peol kenasti ette oma kaks hiirekese lauset ja laulis kah täiega ilusasti. Kingiks sain lille, mis veel ei õitse ja sinise paberlille, mida saab nööriga riputada kaela või akna ette.

Ja Krissu kinkis mulle paberist nartsissi ning kaardi, mille peal oli suur sinine lill.

Mul on suur kilekotitäis värvilisi ja rõõmsaid kaarte ning pilte, lisaks savist kaelaehteid, plastiliinist linnupesasid, paberlilli, pärlikeesid, lilli jäätisepulkade otsas ja - ohh, ma pean vaatama, mida kõike veel. Kui lapsed puberteeti hakkavad põdema ja mind pikalt saatma, siis ma ilmselt süvenen selle koti sisusse igal õhtul. Minu aardekirst.

Aga seni püüan endale iga päev ja õhtu meelde tuletada, kui väga mul vedanud on.

Emadepäev kui selline möödus Miku sünna tähe all. Jumal kuulis mu anumist ja hoolimata ilmaennustusest, mis lubas pühapäevaks paduvihma, säras päev läbi päike ja õuetäis lapsi mängis end õhtuks oimetuks. Mu esivanemad olid ka kohal. Hea oli.