Superstaarid naturaalis

Aiatöödest ja kodutöödest ja palgatöödest pungil nädalalõpp tipnes absoluutselt ootamatult saate "Eesti otsib superstaari" kontserdiga. Miku ja Norman läksid ja mina tahtsin ainult turvanaisena nad kohale saata, et hullunud teismelised neid jalge alla ei tallaks. Noh, aga kuna kolleegid toimetusest läksid ka, sain koos nendega sisse ja platseerusime lausa esiritta. Kartus, et detsibellid kõlaritest meid oimetuks vajutavad, oli alusetu, küll aga röökisid meie selja taga vahetpidamata Rivo fännklubi naisesindajad, valus!
Otsesaate salvestamine on vahva, kõik see rahva üleskütmine, otseetrini sekundite lugemine, pea kohal sõudvad kaamerad ja lavashow otse nina ees. Lauljatest ma väga ei vaimustunud, sest kuigi kõik on kenad musikaalsed noored inimesed, jääb minu meelest neil temperamendist puudus, kuidagi ükskõikselt käib kõik see värk. Emotsioone oleksin tahtnud rohkem näha. Lemmikut mul pole.
Tõsiselt pani mind hämmastama Rivo fännklubi. Mulle ka pubekana igasugu mehed meeldisid, aga ma ei mäleta, et ma oleksin kõigest kõrist ekstaasis kisanud, hullumeelne pilk silmis ja oma lemmiku kasvõi maoli maha murdnud, et talle lähedale pääseda. Kusjuures Rivo ise on suht külma olekuga ju, ikka seesama muutumatu muie näol, arvan, et kui ta poleks saate formaadist kohustatuna autogramme andma ja fännidega suhtlema, siis ta ei teeks ka.
Imelik. Huviga ja mõningase hirmuga ootan, kas minu lapsed ka 12aastaseks saades raamidest väljuma hakkavad.