päälinn

Tallinn väsitab mind juba selle poole tunniga ära, mis buss linnapiirist kesklinna jõuab. Minul maalt ja saaniga käib üle mõistuse, et linnas kulub ühest kohast teise jõudmiseks tund aega.
Tallinna ilu ja soojuse nägemiseks peab ilmselt teadma kohti, kust neid otsida. Mulle Kumu ja Kadrioru kant juba täitsa meeldib. Ja kollaste lehtede ehtes Mustamäel polnud ka viga.
Seekord sattusin hoopis teistsugustesse kohtadesse, kui tavaliselt. Ostsin Szolnoki turult paki shkolaadisuhkrut 2.50 ja purgi piprasegu 5 krooni eest. Paki Gille piparkooke 5 krooni eest. Jah, parim enne oli möödas aga mis pipral sellest.
Kohtasin uhkes kasukas - kübaras kriiskavat ja igasse kanti sülitavat naist, kes vandus pangaautomaadi sabas oodates nii võimsalt kurja, et isegi vene onukesed hakkasid hurjutama. Vaimustavalt kreisi!

Sattusin poodi Tuhat vajalikku asja. No nii intrigeeriva nimetusega poest ei saa ju mööda minna :) Äge! Kaupa kristall-lühtritest plastmassist purgikaante, kummikute ja kalamehetarveteni! Pluss terve pood vabises selle teisel korrusel asuva jõusaali rauapõrutamisest. Leidsime Krissule anime-tüdrukute piltidega kaardid, Mikule taskumale ja Katile dinosauruse muna.
Ja turg sealsamas oli ka äge. Lastekodu tänavas. Ma lihtsalt suu ammuli käisin mööda täikalette. Kas on võimalik, et selliseid asju on inimestel veel alles?
Kaltsukalette ma ei viitsinud tuustida aga ilmselt oleks sealt võinud ka leida mida iganes.

Vat selline reis. Tänud armsale Mariale, tema terastele tüdrukutele ja häbelikule meeskale sooja vastuvõtu eest :)

Algus

Kõigepealt süütevõti. Kaks pisikest nõksu.
Pidur peale, käik sisse.
Käsipidur maha, jalgpidur üles, gaas.
Lähebki!
Otse. Otse. Peaaegu otse. No peaaegu. Nüüd on otse.
Lendame! Tubli kakskümmend on sees. Või isegi kolmkümmend..
Issi kiidab. Jajaa, ma olen eluaegse autojuhi tütar!
Tunne on nagu nelja-aastasel, kelle jalgrattal abirattad alt ära võetud. Hullemgi, sest jalga ei saa maha panna, kui kukkuma hakkad.
Mismõttes nagu peab peale otsejoones sõitmise ka vasakule, paremale ja selja taha vaatama? Ma ei saa ju! Kuidas nad seda teevad?

Küsisin meestuttavalt, kes mitte kaua aega tagasi load sai, et kas ta enne autokooli sõita ka oskas. Kõik poisid oskavad sõita,- vastas kutt edevalt.
Oskavad nad jee. Miks siis krimisaadetes näidatakse ainult oma lömmi ja ümber posti sõidetud autode ümber kõndivaid mehi?

Oh kooliaeg..

Meie koolis on kokkutulek. Mina tahan minna. Kata ei taha. Et pole selliseid inimesi, keda südamest igatseks näha. Ja nii tüütu on seletada kõigile, mida sul on ja mida sul pole. Ja kui pole, siis miks.
Mu elus polnud kooliaeg ülearu kuldne: oli kiusamist ja nõmedust, vastikuid õpetajaid ja lahedaid õpetajaid, raisatud aega ja mõnusaid ettevõtmisi kah. Nagu elus ikka. Aga see on ju minu kool, nii suur osa elust!
Mõtlesin järele ja leidsin, et mulle pakub huvi eelkõige koolimaja. Ma näen siiamaani unes seda natuke hirmutavat ja pimedat nurka esimesel korrusel, kus segunesid tolmulõhn ja seal asuvate füüsika- keemiaklasside ning hambaarstikabineti lõhn. Seal klaarisid poisid arveid ja sealt avanes tagauks hoovi, mille kaudu süüdlased said kähku vehkat teha.
Näen unes kolmanda korruse heledat koridori, kus asusid algklassid, aula ja kunstiklass, trepp läks raamatukokku, oli natuke mõnusam ja rahulikum õhkkond kui mujal.
Näen teise korruse teadetetahvleid, kus alati käis kõva sagimine. Ma unes otsin teadetetahvlilt oma klassi tunniplaani aga seda pole ja ma ei tea, kuhu minna ja kell juba heliseb…
Teise korruse bioloogiaklassi tervet tagaseina katab hiigelmaal eelajaloolisest maailmast ja merest, armastasin seda uurida ja otsida trilobiite, peajalgseid ja igast muid elukeid. Kas see on veel alles?
Need pildid on nii elavad, et tahaks vaadata, kas mälu petab või ongi kõik sedasi.
Inimesed on minu jaoks teisejärgulised. Kena, kui mõnda tuttavat nägu kohtaks aga kui ei kohta, pole hullu. Mulle ka eriti ei meeldi oma karjääriseisu, maja suurust ja laste arvu üles lugema hakata. See pole ju tähtis. Tahaksin pigem küsida mõnelt klassikaaslaselt, kas nad oma valikutes õnnelikud. Aga sellest ju keegi klassikokkutulekul ei räägi…
Tahan näha, kas temal ja temal on ikka veel säde silmas, kas temal ja temal on säilinud põlgus sellesinatse materiaalse maailma vastu ja kas tema, ohh, kas tema on ikka veel selline ülbe ignorantne maailma naba ja kui on, kas ma olen suutnud üle saada oma vihkamisest tema vastu. Tahaks tervitada iseennast üheksandas bee klassis, naeratada endale ja öelda- meil pole üksteisele enam midagi ette heita.

Mis tundeid teis kooliaja meenutamine tekitab? Kas armastate kokkutulekuid?

Armas olemine

Meil polnud eile internetti ja olin hädas kohe. Peale tuttava motoorse rahutuse- mis uudist on ja mis teised teevad- ei saanud Pärnu valimistulemusi üldse näha sest Kanal 2 valimissaates öeldi paar sõna Pärnu kohta alles lõpus. Oleks ETVd pidanud vaatama, ei tea, miks me selle peale ei tulnud.
Hästi nõme on arvutisõltlane olla : (
Aga ma ei taha valimistest kirjutada. Tulemused on meie linnas suht ok, loodetavasti läheb elu ilusamaks…

Laupäev oli nii hea päev. Mul vanemad käisid hilinenult sünnipäeval ja lisaks olid koguduses külas sõbrad Inglismaalt. Jututasin osa aega ema-isaga ja siis käisin vahepeal pastori kodus inglasi tervitamas.
Minu elu on siin linnas praegu see, mis ta on, päris suures osas tänu Adamile ja Karinale, God Bless Them!
Sain nendega tuttavaks 1996. aasta suvel, kui inglise misjonärid A ja K tulid Pärnusse elama. Rannas oli mingi koguduse noorteüritus ja mina, üksik ja sõpradeta, nagu siis olin, ühinesin. Mängisin ilusate tumedanahaliste poistega jalgpalli ja õppisin žongleerimist… A ja K majas käis mitmeid nädalaid kõva trall: peeti piknikke ja õpiti inglise keelt, tehti näitemängu ja mängiti pilli.
Millalgi tuli sügis. Masendunud, üksik ja ikka veel sõpradeta mina lonkisin mööda Pärnu tänavaid. Minu kõrval peatus tuttav apelsinivärvi minibuss ja sealt välja vaatas naeratav Karina, kes mu ära tundis ja enda poole väikesele teele kutsus.
Võiks öelda, et Karina bussipidurdamisest algas minu uus elu Pärnus.

Adam ja Karina koduhoovis Darbys on väike kirik, kus käivad koos põhiliselt immigrantidest kristlased: iraanlased, kurdid, aafriklased siit ja sealt, afgaanid jne. Nende mitte üldse suures majas on seitse magamistuba ja pidevalt elab seal paar külalist, kes on abiks kirikus, õppimas piiblikoolis, lihtsalt külas või kel lihtsalt pole parasjagu kuskil elada. See hubane maja on mõõdukalt segamini, kuumal pliidil vuhiseb alati teekann, teadetetahvel köögiseinal on kirju teadetest ja piltidest-kirjadest sõpradelt üle maailma. Terrassil saab mõnuleda punutud diivanitel ja toolidel, lugeda, süüa, lobiseda, palvetada, nautida ilusat aega. Pisikeses õues on Adami ehitatud liivakast-ronimiskoht-mereröövlilaev nende kolmele lapsele. Külalised on alati teretulnud.

Õhtu meie pastori majas koos A ja Kga oli üliarmas. Kuskil 20-30 inimest tundis rõõmu koosolemisest ja kallitest külalistest, palju piimaga teed- inglaste moodi, kõik püüavad korraga rääkida, palju küünlaid, palju kohtumisrõõmu ja jututeemasid. Pastor ja tema naine, kes on aastaks tööl Kanadas sealses eesti koguduses, osalesid ka –skaibi kaudu. Läppar oli nende lemmikdiivanil ja kõik käisid neile lehvitamas, lisaks kanti läpakat mööda tuba ringi ja näidati, mis nende Eesti kodus parajasti toimub ja kes on külas.
Karina säras nagu ikka, tema soojust jätkus igale külalisele.
Nii hea on teada, et sõbrad jäävad sõpradeks ka sadade kilomeetrite tagant.

Milline mees!

Käisin eile Fred Jüssi kohtumisõhtul.
Olin pisut hirmul. Et äkki polegi Selline Mees, äkki on vana ja haige või isegi veidi seniilne. Et kui hakkab piinlik.
Õnneks ei olnud. Hea mees oli :D

Minu jaoks on Jüssi alati nagu ilmasammas. Keegi, kelle hääl, olek, muhe jutustamisstiil on olnud olemas juba minu plikaeast peale. Nagu Aarne Üksküla, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne või Heino Mandri. Inimene, kelle häälel ja sõnal on jõud. Võime panna kaasa mõtlema, tundma ja igatsema.
Jüssi on muidugi vana jah aga tema vaim on igikestev. Ta tundub ikka veel õnnelik, kui paneb ilmselt juba mitmesajandat korda peale plaadi juttselg-kärnkonnade kõrinaga Manija saarelt või naudib koos publikuga roolinnu laulu.
Ta ütleb, et tema jutt on nagu langev puuleht- siia ja sinna. On. Aga minupärast võiks ta rääkida kasvõi muru kasvamisest või kapsaussist, ikka on nii huvitav, et saalitäis rahvast kuulab hiirvaikselt.

Sain päris palju uusi asju teada.
Kuidas musträhn võtab vahel kätte ja hakkab inimese maja lõhkuma. Ja lõhub ja lõhub ja miski rohi selle vastu ei aita peale püssi. Linnud on ka vahel napakad, nagu inimesedki, arvas Jüssi. Teadlased olla uurinud, et musträhn käitub hommikul teistmoodi kui õhtul, kui ta on oma pea pisut juhmiks tagunud.
Miks on suitsupääsuke SUITSU pääsuke? Sest ta on nii kaua koos inimesega suitsutaredes elanud, et keegi ei teagi, kus ta varem pesitses.
Kuidas liigirikkas looduses on ka kuldnokkade ja ööbikute laul põnevam. Kuidas linnulaul on kõige ilusam siis, kui ta elab vabaduses, keset omasuguseid. Kõik oma laulud õpib kuldnokk põhiliselt esimesel eluaastal. Et laske oma lastel ka vabalt elada. Ärge puuris hoidke.
Lõpetuseks pani Jüssi peale plaadi, kus oma luuletusi loeb Aleksander Suuman, taustaks merekohin ja linnulaul.
Aeg jäi seisma
Mul tuli ehedalt meelde, kuidas istusin vanaisa suure kastraadio juures. Raadiol oli peal hallikas säbruline riie, peopesasuurusele ekraanile olid peale numbrite joonistatud kased, ekraani taga põles lambike ja klaas läks soojaks, levitas kerget magusat tolmulõhna. Armastasin kuuldemänge ja soovikontserte…
Mul on ka nüüd vastus küsimusele rüaräägu kohta. Et kui ta “juusk õnne suuren hätan”, kuidas ta lõunasse saab.
Ta lendab küll viletsasti, aga kõrgelt :)

ilu

Mai oska pildistada... eriti säändseid asju. Usaldage mind- väga ilusad on! Mailille kauss ei olnud veel valmis. Ja Maria Suure Asja sees on imekenasti jäänud taimemuster, paraku ajas see tolle koha pisut mulli, niiet küünalt seal peal hoida ei saa, küll aga näiteks peotäit hernekomme :)
Ma tulen 23.10 ja toon teile ära.

:)

Kui päris ausalt öelda, siis olen üsna ebaseltskondlik inimene. Läheb aega, kuni sulan. Mina olen see, kes pidudel nurgas istub ja dineedel kramplikult klaasijalga peos pigistab.
Olin eile hommikul veidi närvis, et kuidas võhivõõrad inimesed minu pool üksteisega sobivad ja nii. Aga minu meelest oli kõik väga hästi. Kehtib reegel- sinu sõber on ka minu sõber. Ja nii toredal isikul, nagu Ritsik, ongi lihtsalt vedanud imetoredate sõpradega :D :D
Ning kuigi klaasi sulatas algselt planeeritud 8 inimese asemel ainult kolm, oli ikka hästi mõnus. Tornikeldris sündisid sellised installatsioonid, et ei jõua ära oodata, kuna neid näha saab!
Ilm oli jalutamiseks perfekto. Jõe kohale joonistati supervärviline loojang. Kodus sõime end neljakandiliseks. Rääkisime ilmvõimatuid söögilauajutte :P Nuusutasime häid lõhnu. Minu lemmik on nüüdsest D ja G Light Blue.
Marial, kes enda sõnul nimesid hästi meelde ei jäta, vedas: tema sai kokku kolme ühenimelise isikuga, ei mingit muret:D
Tulge varsti jälle!
mul on ikka tõesti vedanud...

Luuseri ving

Iga kord, kui ma jälle kahtlen, kas minna autokooli või mitte, tuletatagu mulle meelde tänast poeskäiku. Selle peale kulus peaagu kaks tundi. Bussisõit, suures poes vajaliku kraami otsimise, sabas seismise koos emade kaenlas kräunuvate väikelastega ja kõlaritest kostva paaniflöötide inisemise saatel. Raske seljakoti vedamine, peatuses bussi ootamine, ümberistumine, jälle bussi ootamine, jälle koti tassimine...
Autoga oleks mul sipsti lähimas Selveris käidud ja asi ants.

Tööl:
Mina: aga kas autokooli tundidest ikka piisab sõidu selgeks saamiseks?
Kolleeg: las parem mees õpetab sulle enne sõidu selgeks.
Mina: MILLINE mees?
Kolleeg: Sinu mees ikka!
Mina: Ei tea, mida ma sinna autokooli roniksin, kui mul mehel auto ja load oleksid! Ma istuks väga rahulolevalt kõrvalistmel.
Kolleeg: No siis leia keegi teine, kes õpetaks.
Mina: Iseennast soovitad või? Tahaks näha, kes laseb oma auto rooli sellist isikut, kes siduril ja piduril ka vahet ei tee.
Kolleeg; Aa, no siis jah... ostad tuhande krooni eest mingi ziguli või opeli panni..

koosolek

Parim kild eilselt lastevanemate koosolekult.
Esimese klassi lapse ema:
Laps tuleb koolist koju ja seletab õhinal: Emme emme, ma rääkisin täna telefonis ühe võõra tädiga!
Mis tädiga, imestab ema.
Emme sa ise ka tunned seda tädi!
????
No selle tädiga, kes ütleb, et number, millel te helistate, ei vasta hetkel!


Muidu küsiti koosolekul naljakaid asju. Nagu et kuidas teada saab, kui lapsel koolis vihik täis saab ja uus on vaja kaasa panna. Et kas pole probleemi, kui laps koolis kogu klassile kommi jagab. Et kas lapsed koolimajja ära ei eksi. Et mida vahetundides tehakse, kas ikka peab ringiratast käest kinni jalutama.
Eks ta ole, pole naljaasi esimest korda esimest last esimesse klassi saata..

põhiroll

Mina- topin pliidi alla puid ja üürgan laulda "raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastuuus".
Mina- Krissu, mis sa arvad, mis mängib elus põhirolli?
Krissu- Pere
Mina- aga kui peret ei ole?
Krissu- sõbrad. Või noh, ükskõik. Et oleks keegi, kes hooliks.

Tänane Piafi-film tegi mul silmad märjaks. Osutus teemakohaseks.

rõõmus

Aasta tagasi samal ajal olin hoopis nukram.
Sel pühapäeval aga olin täiesti rõõmus!
Esimesena tervitas mind kell 5 hommikul akna taga lõhkuv torm.
Kell pool 7 äratas mind teist korda T-I sosin: lapsed, üles, laulma nüüd!
Laulsidki:), ja ma ärkasin mängult ja olin rõõmus.
Kell pool 9 ärkasin päriselt. Ilusaid soove, armsate inimeste seltsi, sünnipäevalaule, telefonikõnesid, sõnumeid ja palveid jagus terveks päevaks just nii palju kui vaja.
Üks sõber soovis, et torm oleks mul alati vaid akna taga ja minu elus paistaks alati päike ja valitseks Jumala rahu. Teine sõber soovis, et mu elu oleks just nagu tolle päeva ilm, kõike natuke: tuult, vihma ja tormi aga ka sooja päikest ja puhast taevast. Et igav ei hakkaks:) Ma ei teagi, kumma soovi täitumist eelistada...
Eile olin jätkuvalt rõõmus. Mind kallistati tööl kogu aeg.
Ja veel tänagi olen rõõmus. Tänulik ka. Sada väikest rõõmumulli kõditavad minu sees nagu Värska vesi.

Kulukad jõnglased aga mis tollest

Eilsel koosolekul oli poisi õpetaja natuke nukker. Tema peale oli direkorile kaevatud, et kuis ta õpilased nii kallist balletietendust viis vaatama. Nüüd ei julgevat lapsi enam õieti kuskile viia ega midagi plaanida.
Samuti olevad mitmed vanemad koolis (mite meie klassis) vihastanud ja protsessinud, et miks peab ostma oma raha eest lisaõppematerjale tundidesse, meil ju kooliharidus tasuta. Õpetaja arvas, et ehk on mingi põlvkond noori vanemaid natuke ära hellitatud suhtumisega, et riik peab kõike tasuta andma.

Lisamaterjalide jutuga olen ma poolenisti nõus. Saan aru, et on teatud testid ja asjad, mis otseselt töövihikute hulka ei kuulu aga vaja neid on. Ma ei mäleta neid summasid täpselt aga nii 100 krooni kandis oli igal lapsel. Samas on telliti kunagi varem mingeid pildikesi ja kujundikesi, millest pool jäi kevadeks kasutamata…

Klassiüritused tuli septembri algul ära maksta ühekorraga- Krissu käis oma klassiga seikluspargis, Miku balletis ja Kati- ei mäleta, milleks temal oli vaja.
Loen praegu märkmikust, et Krissul oli park pluss vihikud 200, Mikul teater pluss vihikud 230 ja Katil 280 krooni, mis iganes see oli. Vähe seda just ei ole.
Aga pean seda loomulikuks kuluks. Ürituste koha pealt on ju nii hea, kui klassiga kuskil käiakse. Ma ise küll poleks jaksanud balletti ega seiklusparki minna nendega.
Ja milleks minna kaebama, kui tundub, et raha ülekohtuselt ära võetakse?
Kui ei ole raha, räägi õpetajaga ja A) jäta rahulikult laps üritusele saatmata, või B)palu õpetajalt võimalust maksta hiljem, või C)ürita saada kooli vms toetust. Usun, et paljud vanemad ei keelduks aitamast ja maksaksid lisaks oma lapse piletile natuke rohkem, et teatrisse või reisile saaks minna ka see laps, kelle vanemad parasjagu töö on kaotanud. Ma tean, et siin ja seal on vahel nii tehtud.

Et suhelgu ja otsitagu lahendusi kaebamise ja protsessimise asemel.
Tegelikult on väga raske leida kõiki rahuldavat varianti, kui klassis või lasteaiarühmas on liiga erinevate ilmapiltidega vanemad. Osad on harjunud andma ja aitama, osad saama ja nõudma. Jõukus ei mängi iseenesest siin mingit rolli.
Kord meil lasteaias paluti vanematel mihklilaadale teha meisterdisi, mille müügitulu pidi kuluma lasteaia hoovi valgustuse paigutamiseks. Aga meie rühma vanemad (enamus olid rikkad) ei tahtnud midagi meisterdada ega küpsetada, pakkusid niisama raha. Raha ju laadal müüa ei saa, kurtsid kasvatajad. Õnneks keegi ikka küpsetas paar kooki…
Mõnes kollektiivis pakuvad heal järjel vanemad lahke käega ise osta klassile kardinaid või lasteaiale mõni õueasi vms. Samas tekib probleem, kui osad vanemad sooviksid näiteks lasteaia lõpupidu teha nooblis restoranis, teised lasteaia hoovis piknikuna… Mõned tahavad koolilapsi ekskursioonile viia Euroopasse, teised Kihnu.
Ja ma pole unustanud, kuidas üks ema mind kaks aastat tagasi telefonis südamest läbi sõimas, kui olin söandanud laste algklassiõpetajale lõpukingi rahaks paluda 50 krooni. Et nad oma firma direktori sünnipäevaks ka nii palju raha ei korja.

Aga nüüd oktoobri algul tulevad laste trennirahad. Uhh…

Õpetajatest

Meie kooli esimeste klasside lapsed käisid ekskursioonil. Looduses. Ma käisin kaasas.
Loodusel polnud viga. Ilma jääkülma tuuleta oleks päris mõnus olnud.
Lastel polnud ka viga. Ainult kaks jõmmi kaklesid.
Õpetajaid oli lahe vaadata. Nii erinevad!
Üks oli selline murelik kanaema, kes aina käis ja kätsatas. Teine oli umbe kuri. Täiskasvanutega suheldes aina naeratas ja oli nii sümpaatne a kui siis mõne poiskese peale kärgatas!
Meie lapse klassijuhataja nimetas lapsi sõpradeks: “Sõbrad! Silmad siin! Nüüd on kuulamise aeg!” Võibolla sestap, et mina passisin pidevalt juures? Kui tüübid karvupidi kokku läksid, jäi nendega rühmast maha ja vestles. Ausalt öeldes jättis parema mulje, kui karjumine või kätsatamine.
Pisiritsikutel on seni olnud väga head õpetajad. Ausalt. Peaaegu kõik.
Krissu esimene õpetaja oli petlikult habras noor daam, tugev isiksus, kes lohutas ja kallistas kurbasid, torkis laiskasid ning pani paika ka kangemad puberteedieelikud. Bioloogiaõpetaja. Rõõmus ja inimlik inimene aga kindlasti mitte semulik.
Miku õpetaja on klassikaline vanakooli õpetajaproua. Naeratav ja range. Lahke, innustav aga kõik peab alati väga korrektne ja õige olema. Hoidku, kui vihikul kilet ümber ei ole!
Tema pikki kirjeid e-koolis annab täitsa lugeda. Kord kiidab klassi kena käitumise eest mingil õpperetkel, kord laidab hilinemise ja õpikute unustamise eest, kord tuletab meelde, et ka vaheajal ei tohiks unustada lugemist, päevaplaani ja vanemate aitamist. Pahandab taskuraha raiskamise ja mõttetute ostude pärast, veab lapsi kontsertidele ja näitustele. Ja tore on tõdeda, et sellisel konservatiivsusel on tulemused.
Poiss küll vigiseb, et teda ballett või loeng ajaloomuuseumis ei huvita, mindagu pigem jalgpalli valikmänge vaatama aga balletist ja muuseumist tulles oli vaimustust täis. Täitsa intelligentse inimese moodi juba!
Kati õpetajannat ma alles õpin tundma.
Krissu uue klassijuhatajaga ma rea peale pole saanud. Neil on nüüd noor meesõpetaja, teist aastat koolis üldse. Annab ajalugu, kunsti ja poiste tööõpetust. Eelmisel aastal oli terve klass ülimas vaimustuses: ta on nii popp ja noortepärane, suhtleb meiega nagu omasugustega, vahel ütleb mõne ropu sõnagi.
Mul kevadel arenguvestlusel jäi mulje, et õps kardab lapsevanemaid. Hästi pinges oli. E-kooli pole terve eelmise aasta ega selle aasta esimese kuuga tekkinud temalt ühte kriimu ridagi. Lastevanemate koosolekul rääkis tubli 5 minutit ja tahtis laiali minna. Siis ikka mammad hakkasid küsima ja arutama ja hakkas õige koosolek pihta.
No las õpetaja olla popp ja noortepärane. Aga Krissu väidab, et teda ei kuula enam keegi ja ajaloo kontrolltöös said pool klassi kahed…

Huvitav.
Ma koolis käsin, siis verivärske ajalooõps (mees) niimoodi läks endast välja 6. klassi tatikate peale, et purustas kaardikepi vastu lauda. Ajapikku omandas kõiketeadva muige ja immuunsuse pubekate kiremise vastu, nüüd on koolidirektor!
Mittevärske mateõps (mees) aga oli nii immuunne tatikate olemasolu vastu, et ma kahtlen, märkas ta üldse, oli tal keegi klassis või mitte. Tema tunni ajal võis südamerahus mida iganes teha- juttu ajada, kaaslasi togida, maha kirjutada. Nüüd on koolidirektor!
Üks värske mateõps (mees) aga oli nii nummi ja nii kirglik oma aine vastu, et kuigi kah roosapõsine ja pisut lapsi kartev, võlus kõik ära. Plikad punastasid ja jäid meelsasti peale tunde ja poisidki pidasid piiri. Nii hästi tegi aine selgeks! Nüüd on HM projektijuht…
Vat selline homse õpetajatepäeva jutt. Lähen täna lastevanemate koosolekule, sestap.
Jõudu kõigile õpetajatele meie kõige kallima vara kantseldamisel!

söök jook

Rasvasõltuvus on mul täitsa olemas. Isegi peale seda, kui transrasvad äkki teemaks on saanud või kui Iti kirjutab, kuidas ühe kutseka õppeköögis on selline jahu, mis noored suisa allergiast sügelema ajab. Mis siis! Kui mina tahan magusat, siis mina pean seda saama ja kasvõi valan saia peale suhkrut, kui muud midagi pole.
Me meeskaga oleme viimasel ajal keeldunud margariinidest. Kuna Tori meierei teeb head juustu ja võid, siis me seda sealt oleme võimalusel toonud ja kui oled “päris” võid leiva peale pannud, siis kuidagi ei taha Ramat või Keijut, mis iial ei lähe halvaks ega sula ära. Lapsed jälle ei taha võid, nad ei viitsi seda külmkapist kõvana võetuna noaga kaapida.
Või odav jäätis, mis korra ülessulanuna moodustab kaussi sellise imeliku jääva kujuga kuhja, mis pole ei vahukoor, ega piim … iiik, vastik! Piimalaadsest tootest tehtud jäätiselaadne toode.
Toidulaadsetest toodetest ostsin viimati ühel kiirel päeval valmis hakkshnitsli. Suure näljaga ei saanud maitsest arugi aga eile sõin ja mõtlesin, misasja sinna küll sisse pannakse, et ta nii lödi ja hall on, konditükid krõbisesid hamba all.
Vorsti sööte? Ma lapsena armastasin lastevorsti, 2 rubla 40 kopikat kilo, hapukoort ka veel panin peale, prr. Nüüd ei söö. Antagu sinki!
Lisaks ei taha ma enam aastaringselt punaseid hollandi tomateid, valmiskotlette ja pihve, klaas- ja draakonikomme, majoneesi. Kartulid (v.a värsked) ja makaronid enam ei maitse ning piima joon üliharva. Pigem aedvili, seened, oliivid, liha, kala, juust. Ja leib :)
Ei tea, miks selline pirtsakus on tekkinud.
Mis puutub alkoholi, siis seda olen alati hästi vähe tarbinud, kui üldse. Veinidel ei tee vahet, vanakas ja teised liköörid ajavad pea valutama, viskid ja rummid ei maitse. No viina mahla sisse võib natuke valada. Ja vahel tuleb hirmus longeri isu, siis joon kolmveerand purki kõige tavalisemat longerit ära ja olen rõõmus.
Soojatootmiseks on hea väike õhtunaps teha. Võin juua kolm tassi kuuma teed ja ikka lõdiseda, aga pisinatuke Kata toodud ürdilikööri ja kohe hakkab teine tunne.
Mida ma prouadele joogikraamiks võin valmis osta?

Tšehhi ime

Mul ema tõi enda ema vana ummelusmassina meile. On too alles jurakas! Firma Lada või Leda ja mudeli nimi on T 237. Kui ta on kokku pandud, siis võtab sama palju ruumi kui mingi kummut või diiivanilaud. Saab käivitada tallates ja elektriga.
Ainuke viga, et ema pole iial sellega midagi õmmelnud, rääkimata minust. Aga me mõlemad mäletame, et vanaema nagu ikka õmbles :D
Tarvitamisõpetus on muidugi vene keeles aga kirjade ja piltide järgi peaks temaga saama õmmelda igast imeasju, nööpaukudest ilupistete ja tikanditeni.
Eile võtsin julguse kokku ja katkusin õli, tolmu ja ajaloo järgi lõhnava masina lahti. Niiditamine oli loogiline aga õmmeldud ma ikkagi ei saanud. Riiet ei kerinud edasi. Need hambad, mis peaksid riiet edasi lükkama, justkui ei ulatunud piisavalt kõrgele.
Ma ei tea, mis edasi. Üks õmblusmasinaparandaja telefoninumber mul isegi on... Äkki too isegi oskaks õpetada, kuidas neid ilutikandeid ja säändseid asju masinast kätte saada? Nuppe on masinal küljes rohkem kui rubla eest...

Õmmelda tahaks küll, kuigi olen seda alati südamest vihanud, nagu ka söögitegemist, kudumist, ja muid virkade perenaiste asju :D Ajad muutuvad ja inimesed kah, noh.
Mul on praegu selline sekkarist 100 krooniga ostetud vana-vana masin, mis tahab ohtralt karjumist ja roppu vandumist, enne kui midagi õmmeldud saab.

Minu ema väidab, et on eluaeg meestetöid teinud ja eelistab praegugi köögi asemel peenramaal labidat viibutada. Tema ema lõpetas kodumajanduskooli ja oli väga viks talunaine, kudas masinaga kampsuneid ja telgedel põrmanduvaipu, tikkis, pilutas, tegi süüa ja kõike muud. Kahjuks koos temaga kadusid meie kodust ka kõik nende tegevusega seotud esemed ja oskused... Tol ajal olid moes vabrikutoodang ja kiirus-mugavus. Mõni vanaema tikitud asi on mul õnneks alles. Ja vanaisa ammulagunenud riidekapi nikerdatud uks saab meil puhastatud ja leiab koha panipaigauksena vannitoas meie kuldse vanni kõrval.

söök, võrratu söök...

Tänane saak Pärnu esimeselt taluturult:
Suitsutatud tuulehaug, kõhn selline- 10 krooni
suitsujuustu "pats" -65 krooni, ostetud Krissu tungival lunimisel
mesi, kaks 300grammist purki, ingveri ja taruvaiguga - 100 eek
Raismiku talu rukkijahu, 1 kilo 12 eeku
Raismiku talu nisu, idandamiseks, kotike 8 eeku
nõgesekotlett- 5 eek
Tamme talu vürtsikas ürdisegu - 25 eek

Rahvast oli väga palju. Suitsusauna singi järel oli mingi 10 inimest pidevalt sabas. Iga leti juurde ei uurima mahtunudki. Suitsukala sai esimese tunni ajaga otsa. Saiad ka. Jaanalinnuliha müüdi aga nad oleks võinud mingi proovitoidu rahvale maitsmiseks teha.
Leiba müüdi 25 eeku veerand pätsi... müüja ei olnud seda ise teinud ja ei teadnud midagi tolle kohta öelda.
Eks ma ikka turul ka käin. Töö ajast pooljoostes. Aga tänasel üritusel oli hoopis teine stiil, mõnus oli lastega seal igast asju maitsta, pärast kofikusse minna ja.
Ja tuttavaid kümneid kohata. Kui taolisele üritusele Pärnus minna, siis on seal alati kindel fännklubi, kes hindavad looduslikke, isetehtud asju ja mõnusat atmosfääri.

Pärast ketrasin rattaga Kaupmehe hulgilattu, et sealt jällegi oma lemmikjahu osta, Veski Mati mitmevilja. Mul oli aega seal laos kolada ja õkva karp jäi lahti, milline valik! Võibolla lihaasju pole väga laialt aga näiteks maitseainete riiul oli meetreid ja meetreid pikk, kõikvõimalikke pipraid ja vürtse täis mida ma kuskil mujal pole näinud. Idamaise toidu tegemiseks nii norilehti kui karripastasid jne jne. Mina söögitegemist ei armasta, aga kes armastab, mingu tutvugu.

Kodus uurisin tshekke. Tavaline suhkur maksis 14 krooni, tervislik ja õiglase toodangu märgiga Demerara suhkur 38 krooni kilo.
Taluturu ürdisegu 15 grammi maksis 25 krooni, Meira Vahemere ürdisegu 9 grammi 4.90. Päris kalliks läheb maksma see teadlik ja tervislik toitumine. Tegime Mikuga pitsat, ühe Meira ja teise talu ürdiseguga. No talu oma oli parem. Aga pagan, kui kallis!
Ega ma ei virise, tunnen seda Tamme ürditalu perenaist, ta on tubli proua ja heameelega toetan tema tootmist. Mis teha, minul ürdikasvatus endal ei õnnestu. Peale murulaugu ja piparmündi suudan kõik teised rohelused välja suretada.


Kohtasin taluturul lambavilla ja lõngaga kauplevat Julikat, kelle juures käisin vaatamas mõni nädal tagasi karjakoerte koolitust. Sealsamas ajas kangastelgedest juttu tekstiilikoja-Tiina. Margus asjatas oma pajuvitstega ja Jüri klaasiga. Herdis pakkus õunu ja Kadri naeratas niisama.
Ma olen väga õnnelik, et selle seltskonnaga tuttavaks olen saanud. Ja see laieneb üha. Ilmselt need inimesed tunnevad üksteist ära ja tõmbuvad, kellel "see" kiiks on. Lihtsa elu kiiks.
Kelle jalad tahavad asfaldi pealt ära metsa ja põllule ning käed armastavad villa, savi, klaasi, lõnga või - mulda. Need, kellele maitseb hamburgerist või pulgakommist rohkem juust, leib ja mesi.

Sügise sünnipäevaks tegin Katile ja Mikule leivad kooli kaasa. Olevat silmapilk ja viimse puruni nahka pandud :)

Hirmudest

Loen ühte raamatut, millest kirjutan edaspidi. Tehes selle kohta väikeseid märkmeid igivanasse kaustikusse, avastasin sealt mitmeid teisi raamatuid, mida olen lugenud. Näiteks Kenneth E. Hagini Murede heitmine Isanda peale.
Ma ei mäletanud tollest raamatust midagi. Aga mäletan hästi aega, kuna seda lugesin, 2001. aasta alguses. Kogu mu pere oli terve sügistalve põdenud erinevaid haigusi, poeg ja mees teinud läbi operatsioonid. Te ju teate, et minu kõige suurem hirm on haigused.
Tolleks kevadeks ma murdusin. Olin nii väsinud iseenda ja tõbiste eest hoolitsemast, tundsin, et olen väga väga haige. Perearst ei leidnud mul ainsatki viga peale viiruste põdemisest tingitud nõrkuse aga mind see ei lohutanud karvavõrdki. Tõusin hommikul üles hirmu ja murega, vedasin kuidagi päeva lõpuni hirmu ja murega. Mõnel päeval kartsin isegi last lasteaeda viia hirmus, et kukun äkki tee peal kokku.
Sain antidepressante ja rahustit aga parem ei hakanud. Rääkisin mitmete inimestega ja lugesin palju raamatuid, nii eneseabi kui kristlikke. Üks hea depressiooniraamat aitas mind ja teine oli Hagini raamat.
Hagini põhimõte on väga lihtne.
HIRM ON TAGURPIDI PÖÖRATUD USK.
Usk sellesse, et läheb niikuinii halvasti, et minust ei sõltu midagi.
Kui mõistad, et on asju, mida sa kuidagi kontrollida ei saa ja usaldad need Jumala kätte, saabub vabanemine. Siis saad kogu oma arutu hirmu miinusmärgiga energia pöörata plussmärgiks.
Mitte, et see lihtne oleks. Aga minu jaoks on see ainus võimalus. Rooma 8:28.

Antud hetkel on mul arutu hirm lapse pärast. Kati ütleb, et ta näeb oma vaateväljas värvilisi kujundeid, triipe, ringe, ebakorrapäraseid lapikesi. Ta rääkis sellest juba kevadel aga siis ma ei pööranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et paljugi, mis laps ütleb, äkki vaatas liiga kaua lampi vms. Nüüd sügisel tuli kogemata jälle jutuks.
Ta ütleb, et on neid alati näinud ja näeb pidevalt. Need ei häiri Katit otseselt aga paar päeva tagasi näitasin talle korraks telefonist mingit asja ja ta ütles, et “lapp” tuli ette.
Perearst raputas nõutult pead, küsitles last pikalt ja määras silmaarstil vaatevälja uuringu. Helistasin. Järgmisel nädalal hakatakse telefonitsi aegu silmaarsti juurde kinni panema detsembrikuuks. Detsembrikuuks! Aga ma võin igal hommikul kell pool 8 helistada, et püüda samaks päevaks aega. Uskumatu. Kaasaaegne riik...
Kusjuures suvel ütles silmaarst Kati kohta, et tema nägemine on 100%, tõeline kotkasilm! siis ma ei teadnud "lendavate objektide" muret ju mainida.
Minus süveneb hirm, et äkki on mingi ajutegevuse häire, kasvaja vms. Kuigi annan aru, et see on väga vähetõenäoline, muidu on ju laps kraps ning rõõmus, pea küll vahel valutab aga kellel ei valutaks? Pidin ma Regina blogi lugema :(
Krissu, kes saab ühe sekundiga aru, kui mul on mure, ütles- hei emps, meil toimuvad küll imelikud lood: sina näed tulevikku, mina kuulen hääli ja Kati näeb UFOsid.
Krissu jah üks öö kuulis asju…

Miks ma jälle patran blogis isiklikke hädasid?
Aga selleks, et julgustada teisi võimalikke hädalisi (ja eeskätt iseennast) võitlema oma hirmudega. Vaatama neile näkku ja üritada hirm pöörata usuks. See on võimalik. Ma olen seda kord juba suutnud ja pean suutma ka edaspidi.

Regina

Nägin ööl vastu pühapäeva unes väikest surnud tüdrukut. Ei olnud jube unenägu, pigem häiriv…
Esimene mõte ärgates oli- Regina. Eestlanna-elu-blogi Regina. Aga ei olnud. Regina ema kirjutas, et tütar sai 10aastaseks. Blogisabades sorides sattusin Christi Thomase vanemate peetud blogile. See 8aastane tüdruk suri ajukasvajasse täpselt eilsel kuupäeval kolm aastat tagasi.
Regina läks ära hoopis täna hommikul. Olgu rahu tema perega.
Kummalised tunded valdasid mind nende blogide kommentaare lugedes. Võõras mure ja valu on hinge läinud nii paljudele. Ei kujuta ette, mida vanemate süda peab tundma. Regina kurvas loos seletamatu jõud. Eriti viimastel nädalatel.
Kogu pere istub lapse voodi ääres, kõik teavad, et enam pole palju jäänud. Kõik ütlevad tüdrukule, kui vapper ta on ja kuidas nad teda armastavad. Ja see väike tüdruk ütleb ikka ja jälle kogu oma hääbuva jõuga, kui väga ta neid armastab, “rohkem kui on terve universum”.
Uskumatu, kui palju on selles lapses armastust. Armastust, pisaraid, võhivõõraste inimeste kaasaelamist, palveid ning poolehoidu on täis terve see blogi.
On tõesti kohutav, kui lapse elu on nii lühike. Aga kui võtta nii, et igal elul peaks olema ülesanne, siis Regina on oma ülesande küll mitmekordselt täitnud. Tänu temale said väga paljude inimeste südamed puudutatud. See laps on õpetanud olema tänulik iga päeva, naeratuse ja kallite inimeste eest, vaatama teise pilguga oma lapsi ja iseenda elu.
Mis võib olla kohutavam lapse surmast? Ehk see, kui lapse surm ei puudutaks kedagi.

nõder

Olen haiguslehel. Ei tahtnud kolleegidele enam pisikuid jagada. Pesen pesu, koristan, küpsetan õunakooke ja ootan lapsi sooja lõunaga- nagu haiguslehel ikka :D Lisaks köhin kopse pahupidi ja kulutan kümneid taskurätte. Ei ole tore...
Kolleeg ajab mind närvi. Positiivses mõttes. Hakkas jooksma ja muidu tubliks. Viis kontoriinimese null-vormist end mõne kuuga Jaansoni jooksu vormi ja nüüd hakkas maratoniks valmistuma. Tore vaadata, kuidas inimene iga nädalaga kepsakamaks ja saledamaks muutub!
No ja mina? Kevadel suure õhinaga alustatud vesivõimlemine jäi pooleli, joosta ma ei armasta ega jaksa, rattaga küll sõidan aga... nüüd tõvega on viimanegi jõuraasuke kadunud.
Tahtejõus on küsimus. Ma olen väga tubli alustaja ja väga kiire poolelijätja. Trennis, kaalujälgimises, rahakogumises, päevaplaani järgimises, lugemises.... Stiimulit oleks vaja. Kas poleks hea stiimul 40. sünnipäevaks tippvormi jõuda :D?


Hetkel tuli trennituju asemel hoopis kudutuju peale. Kudusin ühe jõulukingi valmis!
Et siis mutistun edasi... nuuts...köhh...

vihmametsa unelm

Hanna läheb jälle seiklema Austraaliasse. Ja tema tuli tagasi Siberist. Iir aga postitab selliseid pilte Inglismaast, et tahaks küsida -on see kõik ikka päriselt olemas?
Kadedusest vaikselt vigisen.
Tahan ka võõraid maid näha. Venemaad. Norrat ja Islandi, Inglis-, Iiri- ja Shotimaad. Kindlasti ka midagi sooja- Kreeka, Hispaania, Itaalia.
Unistuste unistus on Lõuna-Ameerika. Ükspuha mis või kus. Mäed. Vihmamets.

A praegu on väga ebasobiv aeg. Pesas alles nõudlik säutsumine käib.
Ning raha koguda on täiesti võimatu. Meie suurpere kulutab kõik ära. Pluss majaremont, mis neelab raha kui mutiauk ja mille lõpp ei paista..
Võibolla olen ma üldse juba liiga vana. No Inglismaa jaoks vast mitte aga dzungli jaoks äkki juba olen?

Nagu selles Üles filmis, kus tema ja temake aina täitsid oma unistuste reisi tarvis rahapurki, aga elu aina veeretas ette olukordi, mis nõudsid purgi tühjendamist. Kuni tädi lusika nurka viskas.
Aga- Kati on 10 aasta pärast 17. Ja suuremad veel suuremad. Neid võib kuudeks omapead vast jätta küll. 10 aastat, vaijummel, see on nii pikk aeg! Samas- siis niikuinii on vaja maksta nende ühikaüüri ja ehk hoopis nende välismaal olemise-õppimise eest? Igatahes kolleegidest suurte laste vanemad küll teevad seda. Minu vanemad, khm, piinlik öelda, ka vahel sponsoreerivad mind.
Kolledzi- ega reisifondi mul pole. Ma ei suuda neid täita. Pole iial millegi suure jaoks raha suutnud koguda aga samas olen kõik vajaliku ilma erilise ponnistamiseta ka kätte saanud.

Loodetavasti nad 10 aastaga neid vihmametsi ikka viimse liaanijupini ära ei hävita....
hetkel peaks keskenduma väiksematele unistustele. näiteks vannitoa valmimisele. Teinepool on terve puhkuse seal müttand ja midagi hakkab looma. Mul on mõte vann veljevärviga kuldseks värvida :P

Millest sina unistad?

Kutse

Ritsik peab sünnarit 10. oktoober. Kes tuleb?
Ja kumma me ette võtame, kas klaasisulatamise või teatri?

Kõige väiksem ja tuhat suurt

Saatsin täna hommikul lapse kooli. Selle kõige väiksema. Et mingu aga julgesti, ma sõidan rattaga talle poole tee pealt järele.
Viie minuti pärast jõuan lapsele järgi. Läheb külmas hommikus üks pisike kuju, tasapisi lihv-lohv lonkides. Alatasa selja taha vaadates. Ei ole veel poole tee pealegi jõudnud.
Istutan lapse ratta pakikale, juba hiljaks hakkab jääma. Enne koolimaja jään ratast lukustama ja saadan lapse, et mingu ise kooli sisse ja alla gardekasse, ma ees koridoris ootan. Läheb laps, see kõige väiksem. Lihv-lohv. Piilub alatasa selja taha. Kuni jääb seisma ja ütleb- tahan ikka sinuga koos minna.
Läheme koos uksest sisse. Suur kool on meil. Tuhat õpilast. Päris raske on endast kaks korda pikemate noorte keskel uksest sisse nügida.
Pika aja pärast tuleb laps gardekast. Aga jalanõud on unustanud vahetada. Mina pean seekord kaasa tulema. Seal on ka igavene sagin. Lõpuks saame uuesti koridori tagasi ja sealt üles kolmandale korrusele vudis Kati juba ise. See kõige väiksem.

Ma saan tegelikult täitsa aru. Kui Krissule esimest korda kooli vastu läksin 5 aastat tagasi, ma ei suutnud üle koridori ka minna. Sest oli vahetund ja koridoris voogas inimjõgi. Tänapäeva noored on minukesest pool meetrit pikemad ja ma ei pääsenud sinna, kuhu tahtsin!
Kati ütles, ta ükspäev söögivahetunnist tulles ei saanud ka kuskile. Kiilus läbi suurte ja leidis end ninapidi vastu seina…

Mul tuleb meelde, kui mitu aastat tagasi lendasin esimest korda iseseisvalt lennukiga. Õnneks koos Kadriga. Astusime tohutus lennujaamas lennukilt maha, ooteruumis oli ilmselt miljon inimest… Just oli saabunud LAVi lennuk, sajad tumedanahalised kulgesid meist mööda katkematu voona. Kuskil pidi olema pagasilint, kuskilt väljub buss, kuskilt peab ostma sinna piletid…. Ilma Kadrita oleks ma hullunud.

Täna tahtis Kati ise koolist koju tulla. Võti taskus. Õnneks on issil veel nädal puhkust ja ta lubas kooli juurde luurama minna, kuidas kodutee kulgeb. Sellel kõige väiksemal : )

Minul kurgus siil ja nina vesine. Ilgelt paha. Ja me leidsime mehega mõlemad, et no ei ole aega tööl käia, tee mis tahad! Meil vannituba varemetes, õnneks pool põrandat on juba valmis ja pott ja pesumasin said uuesti paika. Mul on koristada vaja. Kahe nädalaga kogunenud pesu pesta. Õunad korjata. Purgimajandus lõpetada. Ja lugeda. Kõige väiksemaga.
Saaks kuidagi kodus palgatööd teha.

Genesis - Jesus He Knows Me (2004 Digital Remaster)

Postitan illustreerimaks oma segaseid tundeid nüüd kaks videot, mis on mulle võrdselt armsad.

Hillsong - Take It All

Üks mu lemmikumaid kristlikke lugusid.

Vaidle minuga

Tahan ära kirjutada dilemma, mis mind pikalt painab.
See juhtus 8 aastat tagasi. Mind ristiti luterlikus koguduses, kevadel, ülestõusmispühade öisel teenistusel. Pastor rääkis tseremoonial tõesti ei mäleta millest, aga üks sümbol oli võti. Kaotatud ja leitud võtmed.
Läksin kell üks öösel üksi kirikust kodu poole. Sadas vaikset lörtsi ja oli mõnus tunne, et minu pea kohal hõljub helendus. Jõudsin oma korrusmaja ette ja avastasin, et olen VÕTMED koju unustanud. Trepikoda lukus. Korter viiendal korrusel. Telefoni mul siis vist ei olnud, kõik magasid ammu. Nuta või naera.
Käisin edasi-tagasi ja mõtlesin. Lõpuks julgesin visata lumepalli kõrvaltrepikoja teise korruse aknale, kus elas tuttav inimene. See oli ärkvel ja tema poolt sain helistada oma koju, et uks lahti tehtaks. Sain tuppaJ
Sama stsenaarium on kordunud kogu mu kristlaseelu. Alatasa olen lukus uste taga ja tundub, et kõik, ka Tema, magavad. Aga ma olen visa, niikaua kolistan ja nuputan, kuni saan sisse. Alati olen saanud.
Ausalt öeldes on ristimine jäänud mu ainsaks seoseks selle luteri kogudusega. Olen küll käinud mõnel teenistusel aga ühtegi inimest ma kogudusest ei tunne. Laule ei oska. Tseremoonia käik meeles ei ole. See ei ole määrava tähtsusega tegelikult...
Olen Prantsumaal katoliku kirikus ka teenistusel istunud, vaid paari sõna jutlusest mõistes aga see ei olnud oluline.
Käin vahelduva eduga hoopis ühes väikses baptisti koguduses. Seal on mul armsad sõbrad ja muidu tuttavad näod. Nende inimestega olen rääkinud kõigest, nende sõprade õlal olen pisaraid valanud, koos palvetanud, koos pidutsenud. Pühapäevakool lastele, kodugrupid, üritused ja kõik muu. Ma ise oluline liige ei ole, pigem toetav element aga tunnen end osana sellest.
Aga kuidas saab siis kahte kogudusse korraga kuuluda? Arvasin, et pole mõtet ühes nimekirjas olla kui reaalselt käin teises kohas. Rääkimata dilemmast kümnisega.
Otsustasin luteri pastorilt nõu küsida. Et kas oleks okei end nn nimekirjast välja paluda arvata.
Pastor aga vastas, et :
"Erinevus luterliku kiriku ja baptistide vahel on sisuline. Näiteks luterlik kirik õpetab, et ristimine on Jumala tegu, mille kaudu Jumal sünnitab inimese uueks eluks oma lapsena, siis baptistide arusaama järgi on ristimine vaid väline märk sellest, et inimene on võtnud omaks usu Kristusesse. Samasugune erinevus on armulaua mõistmisel: kui luterlased võtavad tõsiselt Jeesuse sõnu, et leib ja vein, mida armulaual jagatakse ja vastu võetakse, on tõesti Tema Ihu ja Veri, mille kaudu meile saab osaks Tema lunastustöö ristil, siis baptistliku arusaama järgi on taas tegemist vaid sümboliga ja Jeesuse surma mälestamisega.
Nii ei ole asi mitte üksnes inimese välises kuulumises mõnda organisatsiooni, vaid küsimus on selles, kas ta saab osa Kristuse poolt seatud ja kirikule antud armuvahenditest või mitte. See, kus inimene ennast kodusemalt või paremini tunneb, on määratult väiksema tähtsusega. Luterlaste ja baptistide arusaam Pühakirjast on paljudes väga olulistes asjades erinev ja kuna küsimus on inimese hingeõndsuses, siis ei ole see, kuidas ta ühest või teisest asjast aru saab või mida ühes või teises koguduses õpetatakse, sugugi ükskõik."

Olin ja olen löödud. Ma arvasin, et asi on inimese südames, mitte pühakirja mõistmises või teoreetikute kemplemisel ÕIGE poole valimisel. Ma arvasin, et sellest piisab, kui ma ütlen JAH ja elan nii, et iga päev on JAH.
Aga siis ei piisagi! Ma pean parteid valima hakkama. Peaks äkki platvormidega põhjalikumalt tutvuma? Aga ma ei taha!

Ma usun siiamaani, et asi on südames ja kõik muu pole nii tähtis.
Ja seda nüüd kristlane ei peaks ütlema, aga minu poolest võivad teised inimesed ka järgida seda konfessiooni, mis neile sobib. Ole sa moslem või budist, kui sul on tänu ja armastus südames, Jumala ja maailma vastu, siis on kõik õige.
Ei, inimene ei peaks sobivat usku endale valima nagu kostüümi või uut eluaset.
Jumal on ju üks aga - temani viib nii palju radasid. Ei saa ju olla, et vaid üks on õige? Muidu poleks sajandeid kestnud kõik teised konfessioonid ja religioonid. Järelikult needki töötavad. Järelikult Jumal räägib ka budistide, krishnaiitide ja kellega iganes.
Võibolla ma polegi õige kristlane :(

Vaielge nüüd vastu! Või mitte.

nalja ja nuttu

Vilde tee oli päris naljakas. Salvestati kaks osa, millest Ojaga saade ei ajanud väga naerma aga Võrno sõnaosavus pani mind endalegi üllatuseks naerust silmi pühkima. Nad koos Millingu ja Seemaniga ikka päris head kildu rebisid...

Värske Nädal kirjutab, et CSI Grissom läheb minema, Lawrence Fishburne tuleb asemele ning Warrick on üldse surnud. Milline see Warrick veel oli??
Ning. Mind ammu painab, mis Horatiost sai? Teda viimati kohates vedeles ta lennuväljal vereloigus. No ja? Peaksin mureliku lugejakirja saatma: USA, Miami, CSI peakorter. Kas nad ikka saatsivad helikopteri Horatiole järele? Kas siis niimoodi hoolitsetakse kauaaegsete staazikate kriminalistide eest? Korralagedus!

Ning. Hullem mure on mul verivärske esimese klassi õpilasega. Tema nimelt ei taha lugeda. Nohistab korra aabitsalehekülje omaette läbi veerida ja kui palun tal mulle ette lugeda, loeb kaks lauset ja pistab nutma ja röökima, et tema on väsinud ja ei taha ja jätku kõik teda rahule. Täna käisin õhtul saatesalvestusel ja käskisin Katil issile oma kodutöö ette kanda aga koju jõudes leidsin eest magava lapse. Oli jälle vihastanud ja suurest jonnist magama jäänud.
No ei ole normaalne. Täielik trots lugemise vastu kuigi ta ei loe üldse väga halvasti. Mulle ei meeldi, et Vaiksoo aabitsas vahelduvad trükitähtedes lõigud kirjatähtedes lausetega. Suured tähed veerib Kati suht kenasti kokku, väikese kirjaga jääb hätta ja ongi nutt platsis. Ms olen küll enda meelest kannatlik: julgustan, kiidan, ei naera ega halvusta, kui ta takerdub. Aga ei. Kolm õhtut järjest nutt ja hala. Mul hakkab endal ka juba suu kõveraks kiskuma, kui aabitsat näen....

Oravatelt oravatele

Retseptid Karinilt ja Reedalt.
Jõudu kõigile meiesarnastele varumiskirest hullunud oravatele :)
Tundub, et kirg kaldub aastatega süvenema. Alustad paarist süütust maasikamoosipurgist ja mõne aasta pärast on paras Salvesti filiaal kodus...

Pirnimooz
1 kg pirne
400 gr suhkrut
1 vanillikaun v 1 tl vanillsuhkrut
Koori, puhasta ja tükelda pirnid. Pane koos vähese veega potti. Lisa suhkur ja vanill. Hauta tasasel tulel 25 min. Sega aegajalt. Kui teed kaunaga, võta kaun välja, eralda seemned ja pane need moosi hulka. Keedis purki ja sulge õhukindlalt. Nii lihtne see ongi (lubab Karin).

Borsh purgis
3 kg kapsast
1 kg porgandit.
1 kg kurke.
1 kg peeti- ikka toorest.
1 kg tomatit
1 kg sibulat
0,5 liitrit õli, 200 g suhkrut, 5-10 spl soola (mina panen 6 või 7), 4-5 loorberilehte, 4 spl 30% äädikat, tilli ja 20 pipratera.

Kõigepealt kuumuta õli, siis lisa riivitud peet ja porgand. 5 minuti keemise järel lisa tükeldatud kapsas, sega, lase 20 minutit podiseda. Kapsas annab kõvasti vett välja ja vajub kokku. Koos kapsaga lähevad maitseained peale äädika. Viska sisse tükeldatud kurk, tomat, sibul, keeda veel 20 minutit. Lõpuks lisa äädikas ja till, keeda 2-3 minutit, pane purki. Söömiseks lahjenda 1:1 veega ja lisa liha, vorsti või sinki.
Reet soovitab riivimiseks ja sibula hakkimiseks kasutada köögikombaini, sest muidu on käed ja silmad pärast hukas.

Kes pakub midagi tomatiga nüüd välja?

Tubli minukene

Õunamahla 19 purki, kolmeliitrist
Moose, väikseid mahlu, kurke, salateid 44 purki.

Imeuhke olen marineeritud kurkide üle. Eelmisel aastal üritasin koos purkidega kuumutada ja too laar läks täiesti pehmeks ja nässu. Seekord aga tegin Iti õpetusel lihtsalt kuuma marinaadi peale kallates. Täna katkusin ühe purgi degusteerimiseks lahti ja sa mu meie, no perrrfektsed kurgid! Peaaegu nagu mu emal!
Üritasin veel teha toorelt purki pandavat kurgisalatit aga too tuli nii vastik vänge, et keetsin koos porgandiga Toome salatiks. Elus esimest korda ja no jälle tuli jubetult hea.
Rahul ei ole ma pirni-õuna moosiga. Ühte satsi panin lisaks kaneeli, teise ingverit. Maitsel pole viga aga meie pirnid lähevad kuumutamisel nii läägeks ja nõmedaks, et moos pole suurem asi.
Ja siis ootan põnevusega, mis saab minu kirsside ja vaarikate peal seisvast viinast. Jõulude paiku korgin lahti ja joodan külalistele sisse :P

Tahaks proovida veel mingit tomatihoidist ja borshi teha. See viimane aga nõuab vist tundidepikkust riivimist, hakkimist ja keetmist? Ja seeni pole ma elu sees sisse teinud.
Õuntest ootavad mahlaksväänamist veel sügisjoonikud. Jälle terve puutäis. Oeh. Laupäeval korjasime pirne koos lastega mitu tundi. Tead, hullem kui kartulivõtt, sest kartuleid ei kuku taevast juurde, kui nad kord maast lahti on võetud...

Aga muidu mulle hakkab see konservindus juba täitsa meeldima! Varsti kannan esiemade kultuuri edasi kümnel võimalikul moel: teen moosi, kurki ja leiba, kasvatan herneid ja saialilli, vildin ja tikin :) Ehk veel kangakudumiskursused või pastlategu? Äkki peaks kitse võtma või kanad? Kes laenaks lehma lüpsi algõppeks ja lammast pügamistreeninguks :D ?

Tegelikult olen kirjas kunstikooli juures multifilmi tegemise kursusel!

Teise Kadri juures

Ma käisin nii mõnusas kohas.
See on Reiu jõe ääres, Kadri külalistemaja. Kõik on osava naisekäega paika sätitud. Käsitöötuba romantiliste diivanite ja lõngakorvidega. Võõrastetuba küünalühtrite ja õunakorvidega. Veetsee kuldse aerosooliga värvitud detailide ja nikerdatud raamis peegliga. Aianurk paljude küünalde ja pleedidega. Saun, kus saab teha shokolaadi- või õllesauna.
Nii armas! Kui mina peaksin külalistemaja, teeksin kõik täpselt samamoodi.

Teemaks oli seened ja õunad. Kavas oli ka õunapommide tegemine aga neid ei viitsinud keegi eriti pätsida. Aga sai süüa umbes 7-8 sorti õunakooke. Maigaad. Mu kõht käib pool meetrit minust eespool praegu...
Ja sai viltida. Mina viltisin ingli.
Põhiseltskond oli Isetegijate foorumist ja mina tundsin end suht kontvõõrana.
See on nii imelik. Nad ka kõik üksteist vist ei tundnud aga selline mõnus olemine tekkis. Et kui sa oled netis juba kaua aega sõber, siis juttu jätkub ja inimesed nii toredad.

Mul oli jätkuvalt kontvõõras olla ja mõtlesin igatsedes oma blogisõprade peale...
Tekkis mõte, et...

kui ma ka oma blogisõbrad ja tuttavad kokku kutsuksin, kas siis keegi tuleks? Ka neist, keda ma iial näinud pole?
Aeg oleks oktoobris.

Võõrad mured

Mõnel inimesel kohe on raskusi elus küllaga antud. Mina karmavõlgadesse ja muusse sellesarnasesse esoteerikasse ei usu aga sellesse küll, et kui pidevalt mingi jura su elus on, siis see enne ei lõpe, kui oled nö õppetunni ära õppinud ja lahenduseni jõudnud. Igaühele oma “juraõppused”. Näiteks mina jään oma haigusekartuse ja paanikahoogudega ilmselt veel pikalt võitlema…

Suhtlesin üle pika aja vana tuttavaga, kellega ma alati pisut pelgan kontakti võtta. Tal nimelt läheb peaaegu alati halvasti. Ja peaaegu kõiges. Ja seekordki oli tal halvasti.
Ma saan aru, paljudel on praegu halvasti. Töötus, laenud, väike vastik nälg ja muud.
Tundsin end tõeliselt kehvasti, vastates tuttavale- jah, mul on töö alles, raha tuleb ja läheb aga saame hakkama.
Kas mina saaksin ja peaksin teda kuidagi milleski aitama? Ta muidugi seda ei küsinud, aga mul nüüd kriibib sees, et temal nii pahasti ja minul suht hästi. Kuigi minu hästi ei tule ju kuidagi tema halvasti arvelt.
Kui tahaksin aidata, siis kuidas? Süüa neil olevat aga eluaseme- ja kiirlaene ei jõua maksta. Ma ei saa ju teise pere laene kinni maksta, nii palju ma ei teeni. Ma ei saa töökohti juurde meisterdada, ega kellegi palka tõsta. Äkki mõne lapse huviring kinni maksta?
Päris aus olles tunnen mitutki peret, kellel läheb tunduvalt halvemini. Abi nad ei küsi. Loodavad Jumala peale. Naeratavad. Ja Jumal kannabki neid uskumatutest olukordadest läbi. Mina ikka ei oska neid kuidagi aidata. Saan pirne või lasteriideid või ehk 100 krooni anda aga see pole ju midagi. Ma ei saa eluaset pakkuda, isa pere juurde tagasi tuua, kedagi tööle aidata. Ei saa, noh!
Mul on nii kahju, et mõni inimene nii valusalt peab oma õppetunde saama ja vahel tundub see väga-väga ebaõiglane.
Kasvõi Regina lugu. See eesti-ameerika tüdruk, kes parajasti on haiglas suremas. Mitte keegi ei tohiks selliseid asju läbi elada!
Hoia meist kinni, Jumal, hästi kõvasti.

Uusaasta

Eilne õhtu väsitas emme-issi ikka nii ära, et kell 18 tukkusime mõlemad diivanil. Ega kooliminek pole naljaasi:D
Suurtega ei mingit muret. Poisile puhas pluus, lill pihku ja tsau pakaa. Preilna lubas terve esmaspäeva veeta eri soengustiile ja tualette proovides aga paraku orjastasime teda (ja teisi lapsi ka) esmaspäeval õhtuni välja õuna-pirnimahla tootmisel abitöödega.
Nii et hommikul kammis oma lillade salkudega pea ära ja sobis küll. Minu argumendid a la ikka PIDULIKUD riided käivad esimesel koolipäeval kõlasid kurtidele kõrvadele. Punane tagi, roosa katkutud servadega pluus, lühikesed teksapüksid, mustad retuusid ja tossud. Urjuhh, ma ütlen!
Plika valiti klassivanemaks ja ta oli ise tige selle üle. Eks seda õpetajate pailapse ametiks ju peetakse…
Katikest valmis seades olin ise närvis kolme eest. Ega siis iga päev pesamuna suurde ellu saadeta!
Aga kõik oli väga ilus. Aula ja pool kooli värskelt remonditud, nii noobel ja uus kõik. Kui abituriendid saali saabusid, pätakad käekõrval, lasti kõlaritest “Kevade” filmist seda Arno teemat, viiulid… ega palju mul silmaveest ei puudunud. Ja hümni laulis neljanda klassi lastekoor, silmaveest pool millimeetrit ainult lahutas..
Muu nagu ikka- kõned, etteasted, aabitsate jagamine. Räägiti nii tõsisemat juttu kui lõbusamat, juhtus naljakaid äpardusi ja kokkuvõttes läks poolteist tundi kui lennates. Mulle väga meeldis abiturientide muusikaklassi esinemine. Kool on muusikas üks linna tugevamaid ja igal pool lauluvõistlustel paistavad meie noored esile. Suurepäraste häältega!
Meie nöpsik valis endale klassis täpselt sama koha, kus ta õde on aastaid istunud- keskmise rea esimene pink. Ongi hea, ehk pidev õpetaja nina all istumine ei lase käsipõsakil aknast välja vahtida nii palju. Kati pinginaabri vanemad on meie kunagised altkorruse naabrid, seegi on tore.
Õhtul käisime perekondlikult pitsas. Paberistasime raamatuid-vihikuid. Miljon oli neid. Tavaliselt me mehega jagame ära: tema pakib Krissu kooliraamatud ja kirjutab gooti stiilis peale - Krissule nii meeldib- ja mina poisil teen sama.
Hommikul on raske pesamunale selgitada, et veerand tundi voodiserval uneleda enam ei saa. Peab vist veel varem äratust tegema.
Suht imelik tunne jääb ikka kõhtu, heites viimase pilgu enne esimest koolitundi oma pingis keerlevale plikuskale. Ega ta… kas ta ikka… aga kui ta?

Head uut aastat kõigile!

Pidu

Laste suvelõpupidu sai peetud.
Oli lõbus ja ilm hea.
Üritust võib ilmselt traditsiooniks nimetada. Varem oleme pidanud pannkoogipidu ja lillepidu, ikka augusti viimasel nädalal. Eelmisel aastal jäi vahele aga see-eest pidasid lapsed suure hasardiga halloweeni.
Seekord siis jõulupidu. Veetsin mitu tundi mänge planeerides ja vajalikku staffi otsides. Tarisin välja jõuluasjade kasti ja tüdrukud kaunistasid aias ühe õunapuu.
Söögiks tegin praekapsast, kartulit, viinerit ja verikäkki. Mis kõik söödi minu üllatuseks ka ära. Magustoiduks tegin pannkooke jäätise ja moosiga.
Osales 9 last, moodustasime kolm võistkonda: igas suur tüdruk, poiss ja väike tüdruk.
Üks mäng oli näiteks selline, et kõik kolm hoidsid käest kinni ja välimised pidid oma kahe vaba käega asju tegema. Keskmisele väiketüdrukule kingad jalga panema ja paelad kinni siduma. Palli viskama ja püüdma. Liivalossi ehitama.
Üks väga lihtne aga ülilõbus mäng oli poti tagumine, vanast raamatust 1000 mängu.
Pane vana pott maha. Anna lapsele kepp kätte, seo silmad kinni, keeruta kolm korda ja lase tal minna potile obadus anda. Teised siis juhatavad pimesikku, kuhupoole udjada - juhul muidugi, kui nad parasjagu naerust kõveras pole.

Peo tõmbenumbri idee sain sama päeva hommikul Killukese blogi lugedes. Ajalehepaberist riiete tegemine! Meie röövlid ei valmistanud kombekaid särke ja kleidikesi, oh ei. Suured tüdrukud tegid ühest poisist pruudi (ajalehepaberist loori, trullaka pepu ja rinnahoidjaga) ning meie Mikust peika ning kolmas poiss oli siis paaripanija. No ei ole võimalik kirjeldada, kui palju nalja sai sellega!
Tänud Kanada-Killukesele!
Väikese jõulukingi ka lasin igaühel kaasa tuua ja jagasime laiali.

Aga väsinud olen siiamaani. Üheksa last mitu tundi kantseldada...
Samas on mul tänulik ja hea meel, et meie lastel nii head sõbrad on. Miku on oma parima sõbraga tuttav nii umbes sünnist peale ja üks õe-venna paar sõbrustab Krissu-Mikuga lasteaia sõimerühmast peale. Lisaks naabritüdruk. Võiks öelda, et need kõik on nagu mu omad lapsed. Hästi asjalikud ja vahvad, terve suvi müdistavad koos ringi.
Aitavad mind, kui vaja ning alati valmis üritusteks, mängudeks, tempudeks.
Nende laste suust pole ma veel kuulnud- ma ei viitsi, ah see on tobe, ma ei taha.

Katil on sõpradega kahjuks viletsasti. Tal elab küll paar last kodu lähedal aga millegipärast viimasel ajal Katil ei klapi nendega. Nood lapsed on kuidagi teistmoodi- lärmavad, tülitsevad, jagelevad. ja Kati on ise ka emotsionaalsem tüüp, solvub ja käsutab ja mossitab ühtelugu.
Väga loodan, et koolis leiab uusi häid skaaslasi ja sõpru.

Produktidest ja paanikast

Eile toodi meile tomateid. Kuigi veel mitte päris küpsed, olid nood absoluutselt imelise maitsega! Ma pole sel aastal selliseid veel saanud. Aru ma ei saa- poetomat ja isegi turult ostetud tomat kasvavad ju ka jalgupidi mullas, joovad vett, mis koosneb ikka vesinikust ja hapnikust ja lasevad enda peale paista päikesel. Kuidas siis kodutomat saab nii teistmoodi maitsta??? Samamoodi on minu porgandid küll pisikesed, igerikud ja ussidest näritud aga maitsevad säästuka omadest paaalju paremini.
Eile ajasin mööda linna Veski-Mati mitmeviljajahu taga. Mulle nimelt leiva sees too maitseb kõige paremini. Säästukas, Portas, Maxima XXXs, Selveris ei olnud. Lõpuks ühest hulgilaost sain. Selveris ostis üks onu minu ees Hispaania pirne, 16 krooni kilo. KUUSTEIST krooni. Mul oli suur tahtmine onule öelda- ära osta, kullakene, come with me! Kuigi peaaegu iga päev käib keegi meil korjel, on puudealune konstantselt pirnidega kaetud. Ma ei taha pirne nähagi enam!
Valminud on Toome salat, mis sai liiga krehvtine ja ilmselt säilib kehvasti. Siis keetsin pirni-valge klaari-pohla moosi. Ainult pirni ja pohlaga ei läinud mitte, õun tegi asja paremaks. Mulle juba hakkas maitsema.
Nüüd teen veel õuna-ingveri moosi. Ja kuna mul on mõned kolmveerandliitrised purgid, tahaks teha marineeritud kurke. Kas kellelgi on retsepti, kus koos purkidega kuumutama ei pea? Mul pole suurt potti. Aga saavat kuidagi tulises marinaadis hoida ja siis purki panna, marinaad peale ja käib ka.

Off topic- mul on täielik koolipaanika. Võiks arvata, et kui juba kolmas laps kooli läheb, siis on emme vana rahu ise aga vastupidi- ma tean, mida karta!
Eile käisime klassikoosolekul, Kati oli kogu selle aja käed risti rinnal, mokk mossis ja kulm kortsus. Pärast õhtul küsisin, miks nii- aga seal ei olnud ühtegi mu sõpra! Tegelikult üks tüdruk on tuttav aga nad pole kuigi head sõbrad. Üks poiss ka, sellega sobivad rohkem.
Lugemine läheb väääga veerides. Kirjutab kriksatrulle pliiatsit valesti hoides ja karjub- aga mul väsib käsi ära, kui ma teistmoodi hoian.
Ja õpetaja on maailma kenaim ja lahkeim noor daam aga oh häda, ta on ka maailma leebeim! Eile ta klassi tagumises pingis näitas vajalikke kooliasju ja rääkis neist, klassis oli haudvaikus aga ma vaevalt kuulsin tema juttu :( Olen suht hirmul, kuidas ta selle röövlikambaga toime hakkab tulema....

Täna on mul palju tööd aga homme tuleb meil aias suvelõpupidu. Stiilikas. Jõulupidu :)

Mis toimub?

Eile oli kohutavalt imelik päev.
Alustuseks tervitas mind töölaua taga pahane kiri ühe asutuse turundusneiult. Ma olin suutnud oma töös näpuvea teha, mis tegelikult polnud midagi eriti hullu. Kirjutasin alandliku vabanduse.
Järgmine kiri sama töö kohta saabus ühelt ametnikult- küllalt hea lugu, kiitis kiri. Siis helistas turundusneiu ülemus, Väga Tähtis Mees, kes minuga üliviisakas vormis kõvasti tõreles. Vabandasin jällegi.
Siis helistati ja kutsuti valimisliiduga ühinema. Ma ei teadnud, kas olla meelitatud või kukkuda pikali. Ütlesin kindla ei. Vaijummel, ma olen nii rumal inimene. Ja töökoht paneb omad piirid. Ja ma ei taha ka.
Siis sain ammu oodatud kirjavastuse ühelt pastorilt. See polnud üldse meeldiv vastus. Pani mõtlema põhimõtteliste küsimuste üle ja ausalt öeldes võttis tuju täiesti ära. Aga sellest kirjutan kunagi edaspidi.
Ja täna hommikul helistati ja tänati ühe loo eest. Seda juhtub meie töös tõeliselt harva!
Ja pool tundi tagasi võitsin ma loosiga arvuti! Küll kasutatud aga siiski!
No see on üle mõistuse. Ma pole iial midagi võitnud, ehk sprindiga 15 krooni.
Päev on alles poisike

Teadaanne ja Alias

Teadaanne:
Meil on väga palju pirne. Kui sa mõtled juba tükk aega, et tahaks Ritsikumutti näha aga nagu pole ajendit, siis nüüd on. Oma taara kaasa.
Alias:
Mängisime eile lastega Aliast natuke keerulisemal moel. Nii naljakas oli!
Mis sina arvad, misasi on:
1. Pisike krabisev karbike, mida meie pere issi kasutab iga päev mitmeid kordi aga emme kasutab vaid talvel ja kord päevas?
2. Väike kandiline puust asi, küljes metallist asjad, kasutatakse tapmiseks?
3. Veel väiksem asi, pehme, õhuke, nelinurkne või ümmargune, tavaliselt roosa või valge aga võib olla ka kirju, emme ostab aga lapsed raiskavad ruttu ära?
4. See asi on pehme ja kõva ka, tal on neli jalga ja neli ratast, koosneb mõnest pikast ja peenikesest ja mõnest suuremast kandilisest tükist. Hästi tavaline asi tegelikult.

Soe ja ea

Sõber Kadri jures maal on alati nii hea olla.
Kuigi Kadri pere elab ridalamus ja alevikus, paistab aknast meri ja kaluripaadid, heinamaal põriseb üksik traktor, aiamaa pakub vastavalt aastaajale maasikaid, vaarikaid või sõstraid. Köögiakna all kasvab kasesalu, lapsed mõnulevad võrkkiiges ja otsivad kasepuravikke. Kadri armastab klassikaraadiot ja aknalaual vedelevale triibulisele kassile meeldib raadio otsas istuda. Kadri teeb alati midagi toredat süüa ja muudab ka kõige lihtsama röstsaia tomati ja basiilikuga eriliseks eineks.
Kadri kapinurgal on kauss paksude tomatitega ja kapis ikka peidus mõni pakk küpsiseid.
Kadri juures on alati rahu ja vaikse rõõmu olemine :)

Kadri sõstardest välja väänatud seitse mahlapurki kaunistavad nüüd minu kapinurka.
Karin saatis mulle juuretise ja kolm imelist purgikest seenete, õuna-ingveri- ja tomatimoosiga.
Kata tegi ise ja just mulle, ainult mulle vilditud eluka, kel kõhuks vedru.
Jaanika ja Piret kaunistasid mu kööki oma armsa seltskonnaga ja tubasid ja hoovi lapskonnaga ning koristasid täitsa vabatahtlikult mu pirnipuualuse sodipirnidest puhtaks.
Leib tuli täitsa hea välja.

Augustipäikeses on elu ikka nii ilus ja inimesed head :)
Ainuke koht, kus iga päev puutun kokku tigeduse, rumaluse ja sallimatusega, on netikommentaarid. Aga ma püüan end kasvatada ja ennast neist eemal hoida.
Tehke teie ka nii!

Tehtud tegu

Nüüd on see siis tehtud. Nelja hullu entusiasti poolt organiseeritud kooliasjade täika "Kapid korda", eesmärgiks anda emadele võimalus odavalt kaubelda ja koguda asju toimetulekuraskustes peredele, nagu on nüüd peen öelda.
Kauplejaid kogunes Nooruse majja hullult, mingi 30 ehk. Inimesed tulid ikka selliste kottide ja kohvritega nagu lennujaamas. Enamus neid kohvreid paraku tuli neil koju tagasi vedida, sest ostjaid oli vähe. Ma ei tea, miks. Ju siis pole kasutatud riietel turgu. Ju siis pole masu ja kõik käivad Terranovas ja Seppäläs.

Aga need, kes käisid, jäid küll minu meelest rahule. Enamus müüjaid ostles ka ise. Minu tuttavad lahkusid igatahes kopsakate kottidega ja ütlesid, et said kõik, mis vaja oli. Ma olin väga häppi- kui hea, et ma Krissule Seppäläst 300-400krooniseid teksaseid ei ostnud, sain neid imeilusaid ja kolm paari, 15 krooni tükk. Mikule 30kroonised Umbro dressid, lisaks t-särke, jalanõusid jne.
Kati ja Krissu müüsid maha peaaegu kogu oma kaasavõetud kola plakatite, koomiksite, multikanukkude ja lelude näol. Ja kulutasid saadud raha silmapilk uute vidinate ostuks. Harakad, noh!

Rõõmu tegi, et inimesed annetasid riideid palju ja päris ilusaid. Mõned toimetulekuraskustes (TTR) isikud viisid osa trääni minema aga ikkagi jäi veel järele terve sõiduautotäis asju. Me peame nüüd natuke kaaluma, kuidas neid edasi jaotada. Linnavalitusest lubati meie üritusele TTR kodanikke saata aga ei tulnud sealt küll kedagi...

Nii et kui te tunnete Pärnumaal TTR-s inimesi, võtke ühendust.

Ma ei tunne oma jalgu. Umbes 20 lauda ja arvutu hulk toole sai edasi-tagasi tassitud. Tunne on, nagu pärast "Teeme ära" aktsiooni- kahtlemata tegime õiget asja, aga ei tea, kui palju sellest reaalselt kasu sünnib.

Jason Mraz -I'm Yours (live)

Uus Joala Jaak on sündinud :)

Omadega rabas

Jah, rabavesi ongi tõesti täiesti joodav ja hea. Männid ongi sellised nunnud bonsaid. Ja tõesti, nendest laugastest lähevad tegijamad mehed räätsadega üle ja mööda.
Superpildid on Malle tehtud.

irrmus vanaema

Suures poes
Vanaema, puhas ilus vanainimene aitab peale kummikute jalgaproovimist umbes viieaastasele poisile tema tenniseid jalga: "No kas sa tõesti ei oska isegi jalanõusid ise jalga panna! Siis oled sa küll alles täiesti tita!!"
Viie minuti pärast piimaleti ees :"ETTEVAATLIKULT, saad aru, siin on inimesed, siin peab tähelepanelik olema, kõnni rahulikumalt!"
Kümne minuti pärast poe ees: "Kas sulle tõesti meeldiks kuulda, kui kõik inimesed tänaval kõnniksid nii?" (veab demonstratiivselt kraaps kraaps jalgu mööda asfalti järel).
Poiss
on kogu aeg vait, pilk maas.
Aga noh, ilmselt Reet ja Ilona võiksid oma töökogemuse põhjal selliseid lugusid vesta, kuidas lapsi koheldakse, et too vanaema tundub täitsa suurepärane...
Mõnikord on parem mitte teada, mis maailmas toimub.

millega me tegeleme

Mees vedis koju 30liitrise õlleankru ja on täis tahtmist õllekeeduga algust teha. Tuhnisin pisut foorumites ja leidsin, et nagu elusale protsessile kohane, on käibel kümneid vaaritamisviise ja sama palju võimalusi teha hea laheda joogikese asemel vikatiga pead ja jalgu niitev pruulis.

Krissu vedis koju kassi käest päästetud hiirepoja, kellele sisustati korter vanasse kingakarpi, villa- ja rohutuustidega. Hiirjuunioril tundus olevat koib murtud a suht kärmesti oli lidunud minema, kui minu pealekäimisel loom loodusega taas ühendati.

Mihkel tõi oma telefonis koju uue mängu Ace (?) of Empires.

Kati on ehitanud valge klaari otsa lendava kindluse, filmi "Howli lendav kindlus" eeskujul (väga, väga hea multikas on see). Lisaks joonistab ta järjekindlalt õue salapärase ringi, seisab sinna sisse, võtab kivid kätte ja üritab kindlust teise kohta võluda, nagu filmis, aga midagi jääb tal vist puudu, õunapuu keeldub oma kohalt lahkumast.

Mina teen ettevalmistusi kooliasjade täikaks . Suht üllatav, et tasuta ürituse korraldamiseks tuleb nii palju peale maksta a mis teha... Pärnakad, tulge reedel Nooruse majja kell 15-20 koolikraami, lasteriiete ja raamatutega kauplema! tasuta on osalemine. Et koristage kapid ära ja tooge laste väikseks jäänud asjad müüki.

levist väljas, wifist kaugel..

Pildike Kuresoost
Tegelased: juba kolm tundi vesises samblas räätsatanud matkalised
Matkaja 1: Ai kui saaks nüüd taguotsa kuivale pinnale maha toetada!
Matkaja 2: Ja külma õlukest libistada..
Matkaja 3: See lõunane nõgesesupp oleks väga asjaks praegu
Matkaja 4: Saaks kummikud jalast visata
Matkaja 2: ja õlu...
Matkaja 1: et saaks oma kontoritooli jälle istumise alla või?
Matkaja 3, muiates, : jah, ja kui siin veel wifi ka oleks....

Räätsatamine on kepitamisest kolm korda efektiivsem. Kõik nabast allapoole jäävad lihased said ikka sellise mahvi, et keps tõeliselt kange praegu, kuigi matkasime vaid 6 kilomeetrit. Kolme tunniga saab põhilised räätsanipid kätte ja teadmise, et punaste mätaste peale on hea astuda, roheliste peale mitte nii väga ja musti kohti peab vältima.
Tunne oli nagu kõnniks võdiseval vedruvoodil. Kohati läheb meelest ära, et sinu all on suht põhjatu raba, mille pinda tarnad ja samblikud katavad. Üks matkaja kaotas tennisereketitele sarnanevatel räätsadel tasakaalu ja kukkus külili, käsi vajus kohe õlani sisse ja ise ta sealt püsti ei saanudki.
Imeilusad olid laukajärvekesed, pilvi peegeldamas ja vesiroosid peal ilutsemas. Jõime isuga laukavett, maitse oli parem, kui minu kraaniveel- selline õrnalt jõhvikaselt hapu. Rabavesi on nii happeline, et ükski bakter seal elada ei saa, põhimõtteliselt steriilne vesi. Rabas ei ela ka ükski loom, lindudest vaid kahlajad: väännokad, kiivitajad, koovitajad. Vaid talvel on hunditeed üle raba.

Päris mudamaastikule me ei läinud, hellikud kontorirotid, nagu me olime. Aga piisas sellestki. Meie väga tore, jutukas ja tark giid Algis rääkis, et hiljuti pandi matkaradadele peale loendurid ja tegelikult on see rahvamass tohutu, kes siin matkamas käib. Küll põhiliselt mööda laudteid aga ikkagi: Riisa matkarajal näiteks 100 inimest praegu päevas! No et masu, ja Egiptusesse või turismitallu ei jäeta enam meelsasti raha, RMK matkarajad ja puhkekohad ju kõik tasuta.
Aga lagastavad paljud rajakad :( Näiteks kui Algis ei jõua inimmassidele piisavalt lõkkepuid matkamajja ette tassida, köetakse ära kempsukatused ja istepinkide lauad!

Ühesõnaga oli suurepärane matk. Sügisel võiks sinna tagasi minna ja kahe-kolmekesi, et saaks vaikust kuulata. Omapead matkamine on rohkem mediteerimine, giidi ja grupiga on ka tore, aga teistmoodi.
Teine pool kollektiivi kanuutas, nemad said hea ülakehatreeningu ja põhjaliku ülevaate kobraste eluolust.
Riisa rantsho on imeilus koht. Hing puhkab. Sada pääsukest lennuharjutusi tegemas, smaragdsinised kiilid, neli vabalt elavat jänest õuel kalpsamas ja mõtlikult inimesi põrnitsemas, soo- ja toonekured, konnad, külakiik, batuudid, palliplatsid jne.
Ja tubade sisustus oli väga armas, minu toas oli roosiline tapeet ja kardinad, aga polnud läila vaid suisa ilus...

Kohe hea on olla, kui oled maaõhku nuusutanud :)
Pilte teinekord.

Ps. Meiega kaasa tulid paar Filmimehe filmimeest koos sakslastest ajakirjanikega, kes tegid mingi projekti raames filmi Euroopa avastamata loodusaaretest. Oh, kui tuhanded põnevil eurooplased ka veel Soomaa avastavad, siis tuleb varsti laudteed kaherealisteks teha... mitte et mul kahju oleks, avastagu pealegi, Kuresood on 10 000 hektarit...
Ps ps Sulev Keedus pidi tahtma Kuresoo rabasaarel filmida osa oma uuest filmist, kus sõjaveteran tuleb kodukohta isa surnukeha järele. Kujutage ette halli piiritut rabamaastikku ja nukrat sõdurit, kes kirstu lohistab... Avandi võiks sõdurit mängida..

Upume

Ma vist pean oma heegelnõelad ja kuduvardad jälle välja otsima. Hommikused koosolekud on tänu lähenevatele valimistele kilomeetripikkused, jõuan nii uudised kui mailid üle lugeda ja isegi väikese blogitiiru teha. Mul käib poliitikajutt ühest kõrvast sisse, teisest välja, pigem eelistan selle vahu kontsentraati järgmise päeva lehest lugeda...

Eile vaatasime lastega "Üles" filmi. Pean ütlema, et mulle täitsa meeldis. Kella ei vahtinud, tempo sobis ja isegi natuke mõtlemisainet jätkus koduteele. Sõnum oli täitsa olemas. Nii tuttavlik tundus see unistuse jaoks raha kogumise purk, mis ootamatute kulutuste tarvis ikka ja jälle puruks lüüakse. Elu suurima unistuse aina edasi lükkamine ja kui see on saavutatud, selgub ikkagi, et rahuolu pole mitte kohalejõudmine vaid tee kusagile edasi ...
Väga meeldisid loomade animatsioonis kujutamine- see rääkiv sõberkoer, kelle kehakeel ja mõtete inimkeelde tõlkimine oli hästi tõepärane ja haruldane lind oli ka nii linnulik, nagu loodusfilmist maha astunud.

Koju jõudes avastasin, et mu meeska oli organiseerinud kahe vannitäie pirnide muutmise 25 liitriks vedelikuks. Seda keetes ma siis veetsin õhtut.
Nagu ma igal augustilõpul hädaldan, mattume taas pirnide ja õunade alla. Meil on nii palju õunapuid (umbes 10), et igal aastal mõni ikka kannab, päris õunavaba aastat pole meil veel olnud. Ja kaks 80aastast (naabrite jutu järgi) pirnipuud, meie viilkatusega majast tükk maad kõrgemad, viskavad oma laadungi ka kõik ühekorraga ja ühe nädala jooksul alla.
Pirnid on pehmed, nii kui sealt kõrgelt alla patsatavad, lähevad kohe mädanema. Lisaks varesepätid käivad neid nokaga ladvast alla peksmas. Kompotti olen proovinud teha, läila jääb. Mahl ka ausalt öeldes sai lääge, oleks vaja arooniat või midagi juurde panna, aga seda meil jälle pole. Pirni-pohlamoos olla superhea, kui ma mõnd pohla peaks kohtama, proovin järele.

Seniks tulge kõik ja võtke Martsipani ja Valget klaari. Pirnid on kuskil nädala pärast parimas vormis.
Ps. Ma mäletan, et kui ise korteris elasin, luurasin nukralt õunapuid teistes aedades ja ostsin õunu turult. Kahju, et pole mingit vahendusvõimalust, nii hea meelega annaks mõnele töötule või kellele iganes.

Ikka veel kividest

Täna märkasin, et ka Pärnu Rüütli tänava nn muulil elavad oma elu tuhanded kivid, erimustrilised, värvilised.
Nende igapäev on kahtlemata kirevam kui meremuuli rahnude oma. Neil tallavad turistide salgad, prügikastides tuustijaid, kontsaklõbinal kiirustav kontorirahvas, tänava kohal hõljub kohvikute ja šokolaadipurskkaevu lõhn vaheldumisi kanalisatsioonikaevude lebraga.
Mulle ikka pärismuuli kivielu meeldiks rohkem.
Isegi siis, kui sa oled kajakate poolt täis situtud, mingite lollide initsiaale täis kraabitud, kalameeste ja piknikuliste sodi külje alla topitud, tormide poolt uhutud risu täis-
isegi siis võid tunda, kuidas ilusa päeva soojad lained end sinust üle rullivad.
Soojad, laisad, armastavad lained..
Kunst on igapäevas oma salajast kivielu elada.
Et istud suvalises kohvikus lõunast kartulikotletti mugides, leht nina ees ning lased endast läbi ja üle pisikesi rõõmulaineid, ninaotsast varvasteni.

INGRID MICHAELSON - "The Way I Am" - (official music video)

Tjah, pole just palju neid, kes võtavad meid sellisel moel, nagu me oleme...
Olen kindel, et see lugu meeldib vähemalt kolmele mu blogi lugejale ;P

Kriimud

See juhtus laupäeval.
Sõitsime Katiga ratastel linna poole. Kati jäi korraks kõrvale vaatama, ratas vänderdas natuke ja kraaaps! tõmbas katmata lenks naabrite autole kriimu peale.
Mina olin ehmatusest kange. Hurjutasin last ette ja taha aga kuna oli kiire, otsustasin alles poetretilt tagasi tulles kriipsu lähemalt vaadata.
Tagasi tulles ma kriimu ei näinud. Mõtlesin, et äkki kriipis laps mõne teise auto külge, sest seal majas elab mitu peret ja autosid on tänaval pidevalt 2-5.
Ma hommikul suure kiirusega ja ehmatusega isegi auto marki ju ei vaadanud. Roheline auto oli... Ja kuna tegu pole meie otseste naabritega, pole mul õrna aimugi, kes auto omanik on. See vennike, kes juba mitu päeva oma majas purjus peaga kellegi peale röögib? See väikeste lastega pere? See väsinud moega proua?
Olime mehega ikka täitsa masenduses. Mis siis, et keegi ilmselt ei näinud pahategu. Maha salata südametunnistus ei luba. Pealegi mis õppetunni see lastele siis annaks? Teen, mis tahan, peaasi, et vahele ei jää?
Käisin terve nädalavahetuse vargsi autosid vahtimas. Kuni eile õhtul kogusin oma julguseriismed kokku ja astusin hoovi sisse, pärisin trepi kõrval suitsetavalt naiselt, ega keegi pole auto kriipimise üle kaevanud. Ei tema teadnud küll midagi. Käisin kaks tiiru ümber mõlema rohelise auto- ei midagi! Veskikivi veeres südamelt!
Ma ju ütlesin, et midagi hullu ei juhtunud! rõõmustas ka Kati.
Kuni täna hommikul tööle minnes säras kriips mulle auto tagumikult täies ilus vastu.... Seda on näha ainult teatud valguses.
Tuleb uuesti süda rindu võtta ja auto omanik tuvastada. Annaks Jumal, et see poleks too räuskav onu... Ja mis see küll maksta võib?? Ma ei suuda sellele mõelda.
Kriime ikka tuleb ette, arutasime tööl. Ja kolleeg märkis õigesti - peaasi, et lapse hing kriime ei saa.

Viimane...

Ei ole normaalne, et viiiimasel puhkepäeval tuleb eelseisvale tööleminekule mõeldes nutumaitse suhu :(
No ei ole sellist tunnet, et ah, lebotatud küll juba, nii väga tahaks jälle tooli soojendama minna. Ei taha. Tõesti ei taha!
Võibolla seep, et kõik need kolm nädalat toitsin end illusiooniga- teen selle ja veel selle töö ära ja siis puhkan. Lollakas! Hea oli tegelikult teha kõiki neid asju põrandavärvimisest moosikeetmise ja aiamajanduseni aga puhkuseks seda nimetada ei saa.
Oli mõni päev, kus tõesti uimerdasin. Aga neid oleks pidanud palju rohkem olema.
Mis sellest nutulaulust siis järeldada? Kas vale töökoht või lihtsalt vale ajajaotus?
####
Eile grillisime külalistega. Kui külad olid koju läinud, mõtisklesime meeskaga, et vanad sõbrad on kõik kuidagi ära kadunud. Ei tule enam keegi meile grillima ega niisama juttu ajama. Kas on kõigil oma eludega lihtsalt nii palju tegemist või muutuvad suhted? Või pole me ise piisavalt intensiivselt kutsunud? Nukker...
###
Aga täna ma lubasin plikadega randa minna. Ma suures rannas pole vist mitu aastat käinud, aga ikkagi viimane puhkepäev, ma siis nüüd lähen.

Peaaegu viimane

Peaaegu viimase puhkusepäeva veetsin Kataga Tallinnas.
Minu prioriteet oli lillefestival.

Mulle meeldis hästi. Võibolla ainult ilm oli liiga päikseline ja palav kõikide värvi- ja lõhnavarjundite tabamiseks. Kell 8 õhtul oleks kindlasti sumedam jalutuskäik olnud. Kell 3 on minu jaoks alles aias töötamise aeg, aia nautimise aeg on kell 8 :)
Top 3 võiksid kuuluda 3 venna aed, ürdiaed sealsamas lähedal ja ehk see, mis oli ürdiaiast üle tee. Püüdsin meelde jätta, kuidas peenratel rindelisust tekitada aga oma aed tundus nende vuntsitud lapikeste kõrval ikka niiiii mage...

Lilleaeda jõudmiseks trampisime pikalt mööda vanalinna, meeska tahtis, et me talle mingist kohast mingi meenemündi tooks, leidsime selle hoopis teisest kohast ja täiesti juhuslikult, selle vaateplatvormi pealt. Kohustuslik katusevaade!




Käisime kunstihoones On gruppi vaatamas, mis oli kena kuid siiski natuke lahjaks jäi minu meelest suure sünnipäevanäituse tavis. Mulle meeldis see:



Hea vanade raamatute eksponeerimise viis.
Ja sellist kunsti võib leida laupäevahommikuti ka minu majast :)


Kell oli juba hull palju, kui startisime Kumu poole. Tunni ajaga lasime selle kiires kapakus läbi. Väljapanekusse süvenemiseks jäi väheks aga mingi ülevaate sai.
Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks maja ise. Modernne hoone aga loodusesse hästi sobitunud. Mahe puidulõhn majas, ilusad vaated. Mitte liiga hüper-super arhitektuur ja mitte liiga rõhutatud öko kah. Sisehoov oli oma kivisusest hoolimata selline mõnus, oleks tahtnud seal veel tükk aega istuda.
Näitustest suutis Ülo Õun kõige rohkem meelde jääda. Selline natuke trikikas väljapanek, hästi mängis kokku nii näitusesaal, muusika kui skulptuur.
Meil oli juba bussile kiire, muidu oleks lebotanud veel Kadrioru roosilõhnalisel murul. Üllatusin- Tallinnas on ikka hea-olemise kohti ka!

Paar tundi aega oleks veel tarvis läinud. Väikelinna asukana ei saa ma kuidagi pihta, et Tallinnas ei saa kuskil lihtsalt sipsti ära käia, kulgemine võtab aega.
Seekordsest käigust jäi puudu mõnes oivalises kohvikus mõnuletud aeg. Loomaaed, jah ka, irw :D A ongi põhjus teinekord jälle tulla.

Nike:Take It To The Next Level - Directors Cut

Mihklist on saanud jalgpallihaige. Koos sõbra ja mõne teise poisiga taotakse palli iga päev, tundide viisi. Harjutatakse tribla ja kõksimist, peakat, pommi, värava kaitsmist, penne ja kauglööke. Seinad on täis postreid ja laud jalkuajakirju. Osteti must särk ja nõutakse tekstiilivärvi, et oma lemmiku stiilis trennisärk kujundada.
Otse loomulikult on vaja minna jalkutrenni. Mis on iseenesest muidugi tore.
Aga. Trennid toimuvad siin ja seal, osad linna teises otsas. Mul luuseril pole ju teatavasti autot, kus ta sealt üksi hilja pimedas bussiga tuleb, märg ja porine? Teised kõik vedavat autodega oma poegi trennist ja trenni.
Teiseks varustus. Kuulen õudusega, et vaja on kolme paari buutsasid, pluss kindad ja kaitsmed, raha võistluste ja ei tea mille jaoks.
Kolmandaks seoses jalkutõvega on ta kaotanud igasuguse huvi korvpallitrenni vastu. Ta küll on nõus suisa kahes trennis minu meeleheaks korraga käima, neil trennis oli teisigi, kes kahes kohas korraga käisid aga ma ei pea seda reaalseks. Kuna ta jõuab? Korvpall on neli korda nädalas, niigi eelmisel aastal käis ta vaid 2-3 korda, et näpistada aega kooriproovi jaoks.
Kaks aastat korvpallitrenni on siis nagu maha kantud. Alles maikuus sünnipäevaks sai ta kaua lunitud ja mitte odava korvpallisärgi...
No ma saan aru, pubekatel ikka huvid vahelduvad suure kiirusega. Kui midagi meeldima hakkab, siis ollakse selles kõrvuni sees ja ei panda takistusi millekski. Aga trenn pole ju niisama! Ostan talle selle kalli varustuse ära ja äkki poole aasta pärast leiab, et ah, pole ikka minu ala?
Praegu on tal jah selline ind, et lubab maad ja mäed kokku aga kui trennis mõni pilkama näiteks hakkab või liiga palju varumeeste pingil istub, siis läheb isu suht ruttu üle.
Sellised probled siis. ...

Dead Can Dance - Severance (Live 1989 - From Vara TV)

Monotoonne lugu, hüpnootiline. Kas kutt pole mitte Aragorni nägu?

Dead Can Dance - Toward the Within - "Rakim"

Olen ikka veel soojal kivil mere vaatamise meeleolus :)

Kui ma oleksin kivi..

....ma oleksin jala all sile, päikesesoe ja huvitava mustriga...
Läksime ujuma. Ronisime muulile (sellele teisele, natuke lühemale) ja trampisime lõppu välja.
Mõnus on majaka juures soojal kivil istuda ja merd vaadata. Jahid triivisid sadama poole, täispurjes, nina päikese poole mõnulevad "madrused" lastiks. Hele-hele meri sai silmapiiril taevaga kokku, lained silitasid laisalt muulikive ja maailm oli rahulolev, sõbralik ja tüüne....
Muulikivid on nii erinevad, igaüks isemoodi ilus. Minule meeldisid paljast jalatalda paitavad kivid, tumehallid, hästi siledad, heledate mustrijoontega. Krissu väitis, et tema tahaks olla pigem hästi teravaservaline kivi, et keegi ei uuristaks temasse nimetähti ja linnud ei istuks peal ega situks täis :P
Linnuvaatlustorni ronisime muidugi ka. Sealt näeb Tervise paradiisini välja, teisele poole jäävad hunnitud mere- ja niiduvaated. Tagasiteel hakkas päikesepaistes vihma tibutama ja kuni koduni saatis meid üle terve taeva ulatuv ere vikerkaar, teine heledam veel kõrgemal. Ja muidugi polnud meil fotokat kaasas :(
Tahan jälle sinna soojale kivile istuma, võtaksin kohvitermose kaasa ja mõne muffini. Meeska tahab kell 4 muulile kalale minna, äkki suudan oma silmad ka sel ajal lahti rebida. Aga sel kellajal on kivi jälle külm...

kuri ritsik

ehk Kuidas muidu leebeloomulist ritsikut põhjalikult välja vihastada
Helista, maili või räägi niisama, et kokku leppida miski üritus. Kuupäeval X. Kindel üritus.
Ritsik joonistab oma kalendrisse suure risti.
Kaks nädalat enne kuupäeva X helista, maili või räägi niisama, et sulle ikka ei sobi kuupäev X. Lepi kokku kuupäev Y.
Ritsik joonistab oma kalendrisse teise risti. Muudab pisut oma plaane. Mis seal ikka, tuleb ju igasuguseid asju inimestel vahele.
Nädal enne kuupäeva Y helista, maili või räägi niisama, et sulle sobiks tegelikult kuupäev Z.
Ritsik teeb järjekordselt oma plaanid ringi ja joonistab kalendrisse uue risti.
Enne kuupäeva Z ära tee midagi.
Kui Ritsik pisut murelikult kuupäeva Z eelõhtul hakkab uurima, et mis ja kuidas, siis helista, maili või ütle niisama, rohkete vabanduste saatel, et sa ikka ei saa tulla, pole midagi parata, ju järgmisel aastal siis.

Home again

Olengi tagasi. Kallis kodu!
Tartu ei sobinud seekord mulle. Tartus on hea olla, kui on sekeldamistuju, siis saab mööda üritusi - muuseume sahmida ja vahepeal kohvikus ilma ja inimesi vaadata. Minul sedakorda ei olnud tuju. Tahtsin end pisikeseks nutuseks puntraks kerida ja vaikselt istuda. Seda ma tegingi. Peenrarohimise vahepeal. Ma Tartut selles üldse ei süüdista, ainult iseend. Inimene võib õnnelik või õnnetu olla igas kohas, kui tema sisemine tasakaal paigas on. Mul parasjagu ei olnud.
Kaasas olid mul seekord vaid Miku ja Kati; neiu esmasündinu eelistas koju sõbrannade seltsi jääda.
Käisime Lõunakeskuses Ahhaa vormelinäitusel, see oli VÄGA lahe!! Olin pisut skeptiline, et ah mis, see nagunii vaid poistele aga põnev oli nii Katil kui kaasavõetud naabritüdrukul kui mul endal. Plikadele meeldis kõige rohkem inimesesuurune rääkiv robot, küll tüdrukud seda küsitlesid ja pinnisid ja robot kõneles nii kenasti vastu. Arvasin, et ehk mingi kaamerapilt läheb kuskile ja keegi siis räägib teksti aga patsiga poiss kinnitas, et ei ei, ikka robot ise räägib, programm selline.
Mulle meeldis kõige rohkem lennukisimulaator, ma ise ei julgenud sinna sisse istuda aga teisi vaatasin küll. See oli nagu suur kera, "piloot" pandi rihmadega sinna sisse kinni ja siis arvutipilt hakkas ees jooksma. Piloot keerab rooli, tõuseb õhku jne, ja kui ta teeb vea ja "lennuk" rajalt välja paiskub, siis kera teeb tohutuid kukerpalle ja rappub igat kanti.
Siis oli seal igasuguseid tähelepanu ja reaktsioonikiiruse treenimise värke, sai vormeli ratast vahetada ja jõudu mõõta jne.
100% interaktiivne väljapanek, väga, väga vahva asi.

Veel külastasin ammunägemata sugulasi. Alguseks sõitsime Põlvasse, kus surnuaia ees saime täiesti juhuslikult tädimehe ja ta perega kokku. Ma polnud ammu vanavanemate haudadel käinud ja lapsed suurt ei mäletanud surnuaiakommetest midagi. Põlva surnuaed on väga ilus, mäekülje peal ja veelombike lähedal. Eesti kalmistud on üldse minu meelest suur väärtus, kõik need puud, lilled ja kivid.
Siis tegime ringi ümber Mooste mõisa, imeilus ehitis.
Ja jõudsimegi Rasinale, minu isa sünnitalusse. See on küla viimane talu, paks mets ja põllud ümberringi. Imeeilus koht. Aga hooned kipuvad lagunema. Nagu täditütar, kes seal elab, ütles- meestetööd on mitu põlve seal tegemata. Mis on muidugi kurb.
Täditütar on mul rõõmus ja kraps, harjunud ise hakkama saama, lapsed ka käivad abis ja. Vana kastani all istudes ja torti mugides oli siis peale meie veel 8 sugulast, vanuses 2 nädalat kuini 43 aastat. Kõik tüdrukud:)
Maaelu on linnainimese jaoks muidugi müstika. Kasvõi ilma autota keskusesse tööle jõuda. Ja kui paks lumi ikka maha mütsatab, siis olevat kaks päeva toas istunud, jagasid naabritega viimast leiba.... kaugelt vaadates on jah romantika...

Oma kooli käisin ka vaatamas. Ja staadioni. Kas praegu ka Tamme gümnaasiumi lapsed Tamme staadionil kekat teevad? Kas kõik on tasuline? Imeilus staadion aga täiesti inimtühi kesk koolivaheaega! Mõttetu ju! Kas kohalikud koolipoisid ei saa siis üldse palli kõksimas käia kui nad just trennis seal ei käi?