levist väljas, wifist kaugel..

Pildike Kuresoost
Tegelased: juba kolm tundi vesises samblas räätsatanud matkalised
Matkaja 1: Ai kui saaks nüüd taguotsa kuivale pinnale maha toetada!
Matkaja 2: Ja külma õlukest libistada..
Matkaja 3: See lõunane nõgesesupp oleks väga asjaks praegu
Matkaja 4: Saaks kummikud jalast visata
Matkaja 2: ja õlu...
Matkaja 1: et saaks oma kontoritooli jälle istumise alla või?
Matkaja 3, muiates, : jah, ja kui siin veel wifi ka oleks....

Räätsatamine on kepitamisest kolm korda efektiivsem. Kõik nabast allapoole jäävad lihased said ikka sellise mahvi, et keps tõeliselt kange praegu, kuigi matkasime vaid 6 kilomeetrit. Kolme tunniga saab põhilised räätsanipid kätte ja teadmise, et punaste mätaste peale on hea astuda, roheliste peale mitte nii väga ja musti kohti peab vältima.
Tunne oli nagu kõnniks võdiseval vedruvoodil. Kohati läheb meelest ära, et sinu all on suht põhjatu raba, mille pinda tarnad ja samblikud katavad. Üks matkaja kaotas tennisereketitele sarnanevatel räätsadel tasakaalu ja kukkus külili, käsi vajus kohe õlani sisse ja ise ta sealt püsti ei saanudki.
Imeilusad olid laukajärvekesed, pilvi peegeldamas ja vesiroosid peal ilutsemas. Jõime isuga laukavett, maitse oli parem, kui minu kraaniveel- selline õrnalt jõhvikaselt hapu. Rabavesi on nii happeline, et ükski bakter seal elada ei saa, põhimõtteliselt steriilne vesi. Rabas ei ela ka ükski loom, lindudest vaid kahlajad: väännokad, kiivitajad, koovitajad. Vaid talvel on hunditeed üle raba.

Päris mudamaastikule me ei läinud, hellikud kontorirotid, nagu me olime. Aga piisas sellestki. Meie väga tore, jutukas ja tark giid Algis rääkis, et hiljuti pandi matkaradadele peale loendurid ja tegelikult on see rahvamass tohutu, kes siin matkamas käib. Küll põhiliselt mööda laudteid aga ikkagi: Riisa matkarajal näiteks 100 inimest praegu päevas! No et masu, ja Egiptusesse või turismitallu ei jäeta enam meelsasti raha, RMK matkarajad ja puhkekohad ju kõik tasuta.
Aga lagastavad paljud rajakad :( Näiteks kui Algis ei jõua inimmassidele piisavalt lõkkepuid matkamajja ette tassida, köetakse ära kempsukatused ja istepinkide lauad!

Ühesõnaga oli suurepärane matk. Sügisel võiks sinna tagasi minna ja kahe-kolmekesi, et saaks vaikust kuulata. Omapead matkamine on rohkem mediteerimine, giidi ja grupiga on ka tore, aga teistmoodi.
Teine pool kollektiivi kanuutas, nemad said hea ülakehatreeningu ja põhjaliku ülevaate kobraste eluolust.
Riisa rantsho on imeilus koht. Hing puhkab. Sada pääsukest lennuharjutusi tegemas, smaragdsinised kiilid, neli vabalt elavat jänest õuel kalpsamas ja mõtlikult inimesi põrnitsemas, soo- ja toonekured, konnad, külakiik, batuudid, palliplatsid jne.
Ja tubade sisustus oli väga armas, minu toas oli roosiline tapeet ja kardinad, aga polnud läila vaid suisa ilus...

Kohe hea on olla, kui oled maaõhku nuusutanud :)
Pilte teinekord.

Ps. Meiega kaasa tulid paar Filmimehe filmimeest koos sakslastest ajakirjanikega, kes tegid mingi projekti raames filmi Euroopa avastamata loodusaaretest. Oh, kui tuhanded põnevil eurooplased ka veel Soomaa avastavad, siis tuleb varsti laudteed kaherealisteks teha... mitte et mul kahju oleks, avastagu pealegi, Kuresood on 10 000 hektarit...
Ps ps Sulev Keedus pidi tahtma Kuresoo rabasaarel filmida osa oma uuest filmist, kus sõjaveteran tuleb kodukohta isa surnukeha järele. Kujutage ette halli piiritut rabamaastikku ja nukrat sõdurit, kes kirstu lohistab... Avandi võiks sõdurit mängida..