Pidu

Laste suvelõpupidu sai peetud.
Oli lõbus ja ilm hea.
Üritust võib ilmselt traditsiooniks nimetada. Varem oleme pidanud pannkoogipidu ja lillepidu, ikka augusti viimasel nädalal. Eelmisel aastal jäi vahele aga see-eest pidasid lapsed suure hasardiga halloweeni.
Seekord siis jõulupidu. Veetsin mitu tundi mänge planeerides ja vajalikku staffi otsides. Tarisin välja jõuluasjade kasti ja tüdrukud kaunistasid aias ühe õunapuu.
Söögiks tegin praekapsast, kartulit, viinerit ja verikäkki. Mis kõik söödi minu üllatuseks ka ära. Magustoiduks tegin pannkooke jäätise ja moosiga.
Osales 9 last, moodustasime kolm võistkonda: igas suur tüdruk, poiss ja väike tüdruk.
Üks mäng oli näiteks selline, et kõik kolm hoidsid käest kinni ja välimised pidid oma kahe vaba käega asju tegema. Keskmisele väiketüdrukule kingad jalga panema ja paelad kinni siduma. Palli viskama ja püüdma. Liivalossi ehitama.
Üks väga lihtne aga ülilõbus mäng oli poti tagumine, vanast raamatust 1000 mängu.
Pane vana pott maha. Anna lapsele kepp kätte, seo silmad kinni, keeruta kolm korda ja lase tal minna potile obadus anda. Teised siis juhatavad pimesikku, kuhupoole udjada - juhul muidugi, kui nad parasjagu naerust kõveras pole.

Peo tõmbenumbri idee sain sama päeva hommikul Killukese blogi lugedes. Ajalehepaberist riiete tegemine! Meie röövlid ei valmistanud kombekaid särke ja kleidikesi, oh ei. Suured tüdrukud tegid ühest poisist pruudi (ajalehepaberist loori, trullaka pepu ja rinnahoidjaga) ning meie Mikust peika ning kolmas poiss oli siis paaripanija. No ei ole võimalik kirjeldada, kui palju nalja sai sellega!
Tänud Kanada-Killukesele!
Väikese jõulukingi ka lasin igaühel kaasa tuua ja jagasime laiali.

Aga väsinud olen siiamaani. Üheksa last mitu tundi kantseldada...
Samas on mul tänulik ja hea meel, et meie lastel nii head sõbrad on. Miku on oma parima sõbraga tuttav nii umbes sünnist peale ja üks õe-venna paar sõbrustab Krissu-Mikuga lasteaia sõimerühmast peale. Lisaks naabritüdruk. Võiks öelda, et need kõik on nagu mu omad lapsed. Hästi asjalikud ja vahvad, terve suvi müdistavad koos ringi.
Aitavad mind, kui vaja ning alati valmis üritusteks, mängudeks, tempudeks.
Nende laste suust pole ma veel kuulnud- ma ei viitsi, ah see on tobe, ma ei taha.

Katil on sõpradega kahjuks viletsasti. Tal elab küll paar last kodu lähedal aga millegipärast viimasel ajal Katil ei klapi nendega. Nood lapsed on kuidagi teistmoodi- lärmavad, tülitsevad, jagelevad. ja Kati on ise ka emotsionaalsem tüüp, solvub ja käsutab ja mossitab ühtelugu.
Väga loodan, et koolis leiab uusi häid skaaslasi ja sõpru.