See juhtus laupäeval.
Sõitsime Katiga ratastel linna poole. Kati jäi korraks kõrvale vaatama, ratas vänderdas natuke ja kraaaps! tõmbas katmata lenks naabrite autole kriimu peale.
Mina olin ehmatusest kange. Hurjutasin last ette ja taha aga kuna oli kiire, otsustasin alles poetretilt tagasi tulles kriipsu lähemalt vaadata.
Tagasi tulles ma kriimu ei näinud. Mõtlesin, et äkki kriipis laps mõne teise auto külge, sest seal majas elab mitu peret ja autosid on tänaval pidevalt 2-5.
Ma hommikul suure kiirusega ja ehmatusega isegi auto marki ju ei vaadanud. Roheline auto oli... Ja kuna tegu pole meie otseste naabritega, pole mul õrna aimugi, kes auto omanik on. See vennike, kes juba mitu päeva oma majas purjus peaga kellegi peale röögib? See väikeste lastega pere? See väsinud moega proua?
Olime mehega ikka täitsa masenduses. Mis siis, et keegi ilmselt ei näinud pahategu. Maha salata südametunnistus ei luba. Pealegi mis õppetunni see lastele siis annaks? Teen, mis tahan, peaasi, et vahele ei jää?
Käisin terve nädalavahetuse vargsi autosid vahtimas. Kuni eile õhtul kogusin oma julguseriismed kokku ja astusin hoovi sisse, pärisin trepi kõrval suitsetavalt naiselt, ega keegi pole auto kriipimise üle kaevanud. Ei tema teadnud küll midagi. Käisin kaks tiiru ümber mõlema rohelise auto- ei midagi! Veskikivi veeres südamelt!
Ma ju ütlesin, et midagi hullu ei juhtunud! rõõmustas ka Kati.
Kuni täna hommikul tööle minnes säras kriips mulle auto tagumikult täies ilus vastu.... Seda on näha ainult teatud valguses.
Tuleb uuesti süda rindu võtta ja auto omanik tuvastada. Annaks Jumal, et see poleks too räuskav onu... Ja mis see küll maksta võib?? Ma ei suuda sellele mõelda.
Kriime ikka tuleb ette, arutasime tööl. Ja kolleeg märkis õigesti - peaasi, et lapse hing kriime ei saa.
Kriimud
Monday, August 10, 2009
Posted by ritsik at 1:09 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Kui värv ise on alles, siis pidavat kriimu parandamiseks sobima miski markeritüüpi pulk, hind paarsada krooni. Kerge värvikahjustuse parandamine olevat natuke kallim, aga mitte üüratult. Tervet autot normaalne inimene ikka pisikese kriimu pärast üle värvima ei hakka...
Ritsik, ma kord sõitsin uue sharaniga vastu teist autot tagurdades ja kriimud jäid vaid meie autole. Johannesega kahekesi olime. Vererõhk tõusis ja mõtlesin, et mis ma mehele räägin. Johannes helistas oma klassivennale, kelle vanem vend töötab linnas autopesulas. Sõitsime sinna, nood küürisid auto puhtaks ja vahatasid nii ära et kriimust peaaegu et aru pole saada.
Sellise pätitembu tegin ja pole mehele siiani rääkinud :)
Oi seda vingumist ja kisa sis! Kitli pääle oleksin saanud niikuinii :)
Uurisin nüüd lähemalt- kriim ei tundu väga räme, niipalju kui mina oma oskamatu silmaga vaatasin. Omanik on õnneks kahe väikelapsega ema, mitte ülakorrusel räuskavad üürnikud. Ema ma ei kohanud aga vanaema ütles, et vast pole hullu... eks näis siis.
Iti- sul ikka vedas, et teine auto kriimudeta jäi!
Mina olen kunagi sattunud olukorda, kus mul oli vaja väga purjus ja tülinoriv inimene viia teistest eemale. Kuna mulõnnestus ta autosse meelitada, tema enda omasse,s iis ei olnud mul muud teha kui autole hääled sisse ja metsavahele. Lisan veel, et sõitsin vast kilomeetri ja metsavahel. Ja eesmärk oli hea, et purjus idioodid teineteist maha ei lööks.
Niisis, kui purjus inimene oli ennast välja maganud, aga rooli istumsieks oli liiga vara, pidin mina autoga tagasi sõitma. Aga see kuramuse metsarada, kuhu ma sõitnud olin.. seal ei saanud ümber pöörata ja ma olin sunnitud tagurdama. Selgus, et see tee oli üks suur käänak ja kurv. Sisse sõites ei pannud ma seda tähelegi ja ka sed amitte kui kaugele ma sõitnud olin. Kõisin iga meetri tagant vaatamas, et mõne kännu otse ei sõidaks. Auto omanik lubas mu maha lüüa kui kriimud peaksid peal olema.
No pusisisn siis välja sealt ja viisin auto platsi peale tagasi. Vaatasin kiirelt auto üle ja kõik tundus ok olevat. Mõne aja pärast märkasin eemalt et auto peal on kohutavad kriimud. Ma peaaegu minestasin. Neid oli ikka palju ja pikalt ja ikka sellised tõsised.
Tormasin auto juurde ja sealgus, et tegemist oli pori jälgedega. Mul langes ka veskikivi varba peale kui sed anägin.
Ikkagi läks hästi.Alles eile helistas üks õnnetu ema,kelle 5-aastasele pojale kutsus naaber politsei,kuna laps oli kogemata autole rattaga vastu läinud ja kriimud peale teinud.Laps on täiesti traumeeritud ja vajab psühholoogi abi.Selliseid inimesi on ka meie seas.Kahjuks...
appi appi! Politsei 5aastasele!
Aga no mis teha, mõnele on ikka auto oluline tema isiksuse osa...
Post a Comment