Ikka veel kividest

Täna märkasin, et ka Pärnu Rüütli tänava nn muulil elavad oma elu tuhanded kivid, erimustrilised, värvilised.
Nende igapäev on kahtlemata kirevam kui meremuuli rahnude oma. Neil tallavad turistide salgad, prügikastides tuustijaid, kontsaklõbinal kiirustav kontorirahvas, tänava kohal hõljub kohvikute ja šokolaadipurskkaevu lõhn vaheldumisi kanalisatsioonikaevude lebraga.
Mulle ikka pärismuuli kivielu meeldiks rohkem.
Isegi siis, kui sa oled kajakate poolt täis situtud, mingite lollide initsiaale täis kraabitud, kalameeste ja piknikuliste sodi külje alla topitud, tormide poolt uhutud risu täis-
isegi siis võid tunda, kuidas ilusa päeva soojad lained end sinust üle rullivad.
Soojad, laisad, armastavad lained..
Kunst on igapäevas oma salajast kivielu elada.
Et istud suvalises kohvikus lõunast kartulikotletti mugides, leht nina ees ning lased endast läbi ja üle pisikesi rõõmulaineid, ninaotsast varvasteni.