Õpetajatest

Meie kooli esimeste klasside lapsed käisid ekskursioonil. Looduses. Ma käisin kaasas.
Loodusel polnud viga. Ilma jääkülma tuuleta oleks päris mõnus olnud.
Lastel polnud ka viga. Ainult kaks jõmmi kaklesid.
Õpetajaid oli lahe vaadata. Nii erinevad!
Üks oli selline murelik kanaema, kes aina käis ja kätsatas. Teine oli umbe kuri. Täiskasvanutega suheldes aina naeratas ja oli nii sümpaatne a kui siis mõne poiskese peale kärgatas!
Meie lapse klassijuhataja nimetas lapsi sõpradeks: “Sõbrad! Silmad siin! Nüüd on kuulamise aeg!” Võibolla sestap, et mina passisin pidevalt juures? Kui tüübid karvupidi kokku läksid, jäi nendega rühmast maha ja vestles. Ausalt öeldes jättis parema mulje, kui karjumine või kätsatamine.
Pisiritsikutel on seni olnud väga head õpetajad. Ausalt. Peaaegu kõik.
Krissu esimene õpetaja oli petlikult habras noor daam, tugev isiksus, kes lohutas ja kallistas kurbasid, torkis laiskasid ning pani paika ka kangemad puberteedieelikud. Bioloogiaõpetaja. Rõõmus ja inimlik inimene aga kindlasti mitte semulik.
Miku õpetaja on klassikaline vanakooli õpetajaproua. Naeratav ja range. Lahke, innustav aga kõik peab alati väga korrektne ja õige olema. Hoidku, kui vihikul kilet ümber ei ole!
Tema pikki kirjeid e-koolis annab täitsa lugeda. Kord kiidab klassi kena käitumise eest mingil õpperetkel, kord laidab hilinemise ja õpikute unustamise eest, kord tuletab meelde, et ka vaheajal ei tohiks unustada lugemist, päevaplaani ja vanemate aitamist. Pahandab taskuraha raiskamise ja mõttetute ostude pärast, veab lapsi kontsertidele ja näitustele. Ja tore on tõdeda, et sellisel konservatiivsusel on tulemused.
Poiss küll vigiseb, et teda ballett või loeng ajaloomuuseumis ei huvita, mindagu pigem jalgpalli valikmänge vaatama aga balletist ja muuseumist tulles oli vaimustust täis. Täitsa intelligentse inimese moodi juba!
Kati õpetajannat ma alles õpin tundma.
Krissu uue klassijuhatajaga ma rea peale pole saanud. Neil on nüüd noor meesõpetaja, teist aastat koolis üldse. Annab ajalugu, kunsti ja poiste tööõpetust. Eelmisel aastal oli terve klass ülimas vaimustuses: ta on nii popp ja noortepärane, suhtleb meiega nagu omasugustega, vahel ütleb mõne ropu sõnagi.
Mul kevadel arenguvestlusel jäi mulje, et õps kardab lapsevanemaid. Hästi pinges oli. E-kooli pole terve eelmise aasta ega selle aasta esimese kuuga tekkinud temalt ühte kriimu ridagi. Lastevanemate koosolekul rääkis tubli 5 minutit ja tahtis laiali minna. Siis ikka mammad hakkasid küsima ja arutama ja hakkas õige koosolek pihta.
No las õpetaja olla popp ja noortepärane. Aga Krissu väidab, et teda ei kuula enam keegi ja ajaloo kontrolltöös said pool klassi kahed…

Huvitav.
Ma koolis käsin, siis verivärske ajalooõps (mees) niimoodi läks endast välja 6. klassi tatikate peale, et purustas kaardikepi vastu lauda. Ajapikku omandas kõiketeadva muige ja immuunsuse pubekate kiremise vastu, nüüd on koolidirektor!
Mittevärske mateõps (mees) aga oli nii immuunne tatikate olemasolu vastu, et ma kahtlen, märkas ta üldse, oli tal keegi klassis või mitte. Tema tunni ajal võis südamerahus mida iganes teha- juttu ajada, kaaslasi togida, maha kirjutada. Nüüd on koolidirektor!
Üks värske mateõps (mees) aga oli nii nummi ja nii kirglik oma aine vastu, et kuigi kah roosapõsine ja pisut lapsi kartev, võlus kõik ära. Plikad punastasid ja jäid meelsasti peale tunde ja poisidki pidasid piiri. Nii hästi tegi aine selgeks! Nüüd on HM projektijuht…
Vat selline homse õpetajatepäeva jutt. Lähen täna lastevanemate koosolekule, sestap.
Jõudu kõigile õpetajatele meie kõige kallima vara kantseldamisel!