Meie koolis on kokkutulek. Mina tahan minna. Kata ei taha. Et pole selliseid inimesi, keda südamest igatseks näha. Ja nii tüütu on seletada kõigile, mida sul on ja mida sul pole. Ja kui pole, siis miks.
Mu elus polnud kooliaeg ülearu kuldne: oli kiusamist ja nõmedust, vastikuid õpetajaid ja lahedaid õpetajaid, raisatud aega ja mõnusaid ettevõtmisi kah. Nagu elus ikka. Aga see on ju minu kool, nii suur osa elust!
Mõtlesin järele ja leidsin, et mulle pakub huvi eelkõige koolimaja. Ma näen siiamaani unes seda natuke hirmutavat ja pimedat nurka esimesel korrusel, kus segunesid tolmulõhn ja seal asuvate füüsika- keemiaklasside ning hambaarstikabineti lõhn. Seal klaarisid poisid arveid ja sealt avanes tagauks hoovi, mille kaudu süüdlased said kähku vehkat teha.
Näen unes kolmanda korruse heledat koridori, kus asusid algklassid, aula ja kunstiklass, trepp läks raamatukokku, oli natuke mõnusam ja rahulikum õhkkond kui mujal.
Näen teise korruse teadetetahvleid, kus alati käis kõva sagimine. Ma unes otsin teadetetahvlilt oma klassi tunniplaani aga seda pole ja ma ei tea, kuhu minna ja kell juba heliseb…
Teise korruse bioloogiaklassi tervet tagaseina katab hiigelmaal eelajaloolisest maailmast ja merest, armastasin seda uurida ja otsida trilobiite, peajalgseid ja igast muid elukeid. Kas see on veel alles?
Need pildid on nii elavad, et tahaks vaadata, kas mälu petab või ongi kõik sedasi.
Inimesed on minu jaoks teisejärgulised. Kena, kui mõnda tuttavat nägu kohtaks aga kui ei kohta, pole hullu. Mulle ka eriti ei meeldi oma karjääriseisu, maja suurust ja laste arvu üles lugema hakata. See pole ju tähtis. Tahaksin pigem küsida mõnelt klassikaaslaselt, kas nad oma valikutes õnnelikud. Aga sellest ju keegi klassikokkutulekul ei räägi…
Tahan näha, kas temal ja temal on ikka veel säde silmas, kas temal ja temal on säilinud põlgus sellesinatse materiaalse maailma vastu ja kas tema, ohh, kas tema on ikka veel selline ülbe ignorantne maailma naba ja kui on, kas ma olen suutnud üle saada oma vihkamisest tema vastu. Tahaks tervitada iseennast üheksandas bee klassis, naeratada endale ja öelda- meil pole üksteisele enam midagi ette heita.
Mis tundeid teis kooliaja meenutamine tekitab? Kas armastate kokkutulekuid?
Oh kooliaeg..
Tuesday, October 20, 2009
Posted by ritsik at 12:46 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
jajah, need ümaraks kulunud trepiastmed, kust sussidega lip-lip-lip alla sai kihutatud, mul on ka see mälestus :)
Loodan, et koolimajas pole euroremonti toimunud ja kõik pole ühtlaselt sile, igav ja beez ...
Mina käin küll koolikokkutulekutel, mõlemas koolis :) Ma olen ju pedagoogi laps, oivik ja kõike seda muud - mälestused pigem positiivset laadi.
Mõlemast koolist on euroremont suurema osa mälestustest pühkinud, aga ikka on tore minna. Keskkooli aegne klassijuhataja ise on nii särav ja soe inimene (sjgelle, kui tead), et teda ainüksi on tore näha.
Sel reedel ma lähen ka "Tagasi Kooli" raames mõlemasse kooli, tundi andma. Päris äge ;)
Mul on üks klassivend, kes ütleb, et temale küll pole inimesi vaja üle vaadata - talle on ka see kokkutulek, kui minuga juttu puhub :) Aga mul õigupoolest pole sugugi vastumeelt ka pisut vastumeelsete koolikaaslastega kokku trehvata - teine aeg-ruum :)
Keskkooli kokkutulekutel olen harva käinud- kuigi klassikaaslastega kohtun hea meelega. Seal jah kui kaua pole näinud siis tõesti uuritakse, et kus kellega ja palju lapsi jne.
Kuid maatehnikumi kokkutulekud on alati väga oodatud. Meie kursus käib väga kokku, misest et vahel koguneb meid vaid mõniteist, teinekord jälle 25. Igal aastal on suur kokkutulek, lisaks veel talvesünnipäevad. Meil on palju toredaid koolivendi ning osadega suhtleme ikka tavaelus ka.Väga mõnus on end nendega noore ja vabana tunda. Ilmselt mängib selle kokkuhoidmise juures tugevat rolli see, et elasime 2 aastat ühikas, suhtlemist oli tihedalt ning see liidab. Aga Tallinna keskkooli omad- on ka toredad kuid mitte nii südamlikud ei ole need koosviibimised.
Ilmselt kohtumisrõõm sõltub sellest, kui ühtehoidev klass on olnud ja kui soojad suhted. Meil väga ei olnud.
Aga klassijuss oli eriline inimene.
Ma käin hea meelega kooli kokkutulekutel. Kooli ja kodulinna on hea vaadata, samuti koolikaaslasi. Kooliajast oivikuna on igasuguseid mälestusi, aga aastad on andnud tohutult enesekindlust, nii et suudan väga püstipäi kooli minna. Ja klassikaaslased on ikka väga eriliselt omad, olid need suhted siis millised tahes. Nagu vennad - õed... Muidugi mine kokkutulekule! Oma kodulinna satun ma nüüd vaid koolikokkutulekutele ja matustele.
libisevad trepid (marmor? graniit? ) tulevad eriti heaste meelde.
sel suvel sai keskkoolilõpust mööda 25 aastat.
koolimaja iseenesest oleks põnev näha, paraku olen suht kaugel. ja ei ole ma ka kindel, kas tahaksin oma mälestustes korrektuure teha :)
Post a Comment