Hullud päevad

Lastevanematel on ostuhullus lisaks jõuludele ja augustikuus. Jeh, nagu jõulud, ainult kuuske ei pea ehtima ja salme lugema...
Käisin poes ja sattusin paanikasse. Mõtlesin osta poisile kooliteksad ja kingad, igal pool aled ja nii. Aga. Seal, kus aled, on 33-36 kingadel poistenummerid üldse kadunud või on tonnased eccod ja vagabondid. Eccol on kahtlemata kenad jalavarjud aga mul on vaja osta träni kolmele lapsele, pluss krissule uued prillid, pluss koolivärgid, septembris tulevad kohe trennide-ringide tasud, ja sedagi ei tea, kuidas sel aastal koolitoidu ja töövihikutega saab.
Pealegi tuhandekroonised kingad jäävad poole kuni kolmveerandi aastaga väikeseks ja ma pole väga kindel, kas nad ikka püsivad koos oluliselt kauem, kui 300kroonised.
Kingad on viimasel ajal üldse täielik saast, kasvõi lastejalatsid, mida varem südamerahuga sai noorematele lastele edasi antud. Nüüd ei saa! Krissu viimased kingad elasid kaks kuud, miku viimastele tossudele tulid kuu ajaga augud sisse...
Lisaks on häda laste pükstega, miku on keskmisest paksem keskkohast ja krissu keskmisest kõhnem. Ühel kukub kõik üle puusade maha, teisel ei mahu 160 pikkusel ka püksinööp kinni:(
***
Tartus kuulsin bussipeatuses pensionäriprouade keskustelu.
"Einoh mina küll ennem võtaksin koolitoidutoetuse ära, kui õpetajate palku alandaksin."
"Just. Õige. Sai omal ajal ise võileivaga koolis käidud ja said meie lapsed oma leivakotiga hakkama ja mitte midagi ei olnud häda."
"Need tänapäeva lapsed nagunii midagi ei söögi, anna aga krõpsukesi ja kommi ja burgereid. Narrivad niisama toitu, loobivad leiba ja. Ei ole neile mingit tasuta toitu vaja kui nad toidust lugu ei pea."
"Noored jah. Ajaviitekks teevad igasuguseid lollusi. Näe seesama bussipeatuse klaaski on mitu korda sisse visatud. Kuradi nolgid, neil vist tore vaadata, kui klaas katki läheb, pole enne näinud!"
Mul tekkis kange soov sekkuda ja väita, et minu kolm last juhuslikult ei veeda aega bussipeatuseid purustades ja minuteada söövad koolis-lasteaias alati kenasti kõhud täis ega loobi sööki lakke kinni. Aga ma hoidsin suu kinni.
Nojah, lasteaias on toit 300 krooni kandis, kui koolis hakkab sama palju olema, tuleb kokku umbes 1000kroonine laks vist siis ära. Hurraa. Aga mis ikka, ega ma ju teagi, mida oma palgaga muidu peale hakata, kleebi teist ajaviiteks seinte peale.

Jeesus jõi veini. Aga kui palju?

Ükspäev võtsin kätte ja sõitsin pesamunaga maale, sõbrale külla.
Maabussiga on tore sõita. Autoga vurades selliseid tüüpe ei kohta.
Mõnusad muhedad mammid ja taadid, kes nii bussijuhti kui poolt reisijatest tunnevad ja omavahel naljajuttu räägivad. Lähevad kuskil külavahel maha, kohendavad oma keemilisi lokke ja linnaskäimise seelikuid (mammid, ma mõtlen) ning hiivavad oma toidukompsud mööda metsateed minema. Mutikesel mu kõrval olid tööinimese käed, päevinäinud sitsseelik ja kulunud kandekott aga sõrmes siras suur ja imekaunis punase kiviga sõrmus.
Sõbra juures kolletusid viljapõllud, sirtsud saagisid ja oli
vaikus
vaikus
vaikus
Viltisime natuke. "Minu meelest võiksid kõik päevad sellised olla: ilus muusika, ilus ilm, mõnus tegevus koos mõnusa kaaslasega," ohkas sõber. Seda minagi.

Reedel kuulasime teise sõbraga aia taga kontserti, ega see meist ilus ei olnud aga pilet oli hull kallis. Siis Tex-Mexis väikesed margaritad. Margarita on kaval jook. Mitte mingisugust tekila maitset tunda ei ole aga kui klaas tühjaks saab, on tuju ilmatu lõbus...
Sõitsin rattaga kodu poole, õhetades ja itsitades (ma ei tea, mille üle) ja mõtlesin-
kas kristlasel kõlbab veidi vintis olla? Ühed ütlevad- jajaa, Jeesus jõi veini.
Teised ütlevad- a tollel ajal teisiti ei saanudki, sest vein oli puhtam kui vesi.
Piiblis on palju kirjakohti, mis manitsevad alkoholi liigtarbimise eest.
Ma pole totaalselt purjus kunagi elus olnud, klaasike kokteili või veini aga ei tee minu meelest paha. Mul on muideks selline kanapea, et pool purki longerit tühja kõhu peale ja Ritsikul on juba kilk peas: silm särab, jutt jookseb:)

Muidugi saab ka ilma joogita lõbus olla. Olid ajad, kui olin 100% täiskarsklane, pikka aega aga see oli tingitud isiklikest põhjustest.
Minu meelest võib võtta just niipalju, et pärast piinlik ei ole. Ei oma käitumise ega öeldud sõnade pärast. Ei iseenda, teiste inimeste ega Jumala ees.
Huvitav, mida teised kristlased (või mittekristlased) asjast arvavad?

Parool- naiiiiivitar

Huvitav, kas mul on midagi viga, et mina parooli peale panna ei taha?
Küsisin eile Krissu käest, et kas tal on midagi selle vastu, kui ma temast kirjutan? Mkm, pigem vastupidi, mulle meeldib tähelepanu, ütles tema.
Võibolla olen ma tõesti nii naiivne, et usun inimeste heatahtlikkusesse liiga palju. No ei mahu mulle pähe, et mingid perverdid käivad koduperenaiste titeblogisid lugemas ja laste pilte jahtimas. Minu meelest käivad need asjad pervertidel hoopis lihtsamalt, läbi oma saitide või nii. Nõuab ikka vastupidavust lugeda läbi kolme kuu kirjeldused tärkavast lillepeenrast, laste köhimisest, migreenihoogudest ja millest iganes ja jõuda siis ühe lapsepildini. Või?
Või oma laste privaatsuse säilitamine. Et klassivennad loevad ja naeravad. Ei usu ma sedagi, et üks pubekas jaksab samamoodi koduperenaiste blogidesse sukelduda. No juhtub keegi kogemata peale, mis siis? Kui keegi on kiusatav, siis on hoopis lihtsamaid meetodeid (ka internetiseerituid) tema elu põrguks teha. Ja kui ei ole kiusatav, siis inimene vaatab ja ei juhtu midagi! Jah, mul on siin pilt oma pojast, pirukataldrik käes, mis siis, seesama pilt on tal endal rates ka!
Muidugi pole mina ka mingi blogistaar ja lugejanummerid on väikesed. Epust saan ma aru küll.
Seda ma tahan ükskord teha küll, et lappan oma blogi algusest peale läbi ja võtan mingid isiklikumad asjad sealt ära, ei mäleta ju, millest kunagi kirjutatud on.
Samuti teeks kopi-peist lastest kirjutatud asjadele ning vormistaks kolmeks raamatukeseks. Paberraamat on mul nende kohta niikuinii.

Natuke teeb nukraks, kui keegi otsustab lihtsalt, laksust blogi sulgeda ja ei annagi võimalust parooli küsida. Et ma olen nagu automaatselt arvatud "anonüümse hirmutava kommentaatorite massi" hulka. Ma enda meelest pole hirmutav aga noh, eks igaüks ise teab. Lihtsalt kahju on toredat lugemist kaotada.

Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?

Pikad puhkepäevad

Uhh. Puhkus väsitab seitse korda rohkem ära kui töölkäimine. Ma mäletan, et kunagi uduses minevikus sai palava ilmaga mindud suvel randa ja seal lebatud vaheldumisi vees solberdamisega. Huvitav, kuidas see võimalik oli?
Mina olen viimased kolm päeva sisustanud
1. Vana eterniitkatuse minemaviskamisega (tõrvapapp pisikesteks tükkideks ja prügikottidesse, eterniit autosse ja teetäiteks, naelad vanarauda).
2. Kraavikalda niitmine vaheldumisi muruniiduki, poolsurnud vikati ja murukääridega. Oi vaeva. Tuttavad käivad mööda ja annavad üllatavat nõu: oi, sul oleks TRIMMERIGA ju mugavam! Kujutage ette. Meil on selline tubli kahejalgne trimmer ju, mis sest mootortrimmerist veel osta.

Eile käisime Mikuga Oistrahhi festivali lõppkontserdil. Päris tore oli! Mina, kes ma klassikalisest muusikast midagi ei tea, olin meeldivalt üllatunud, et üldse polnud igav. Kuna oli Oistrahhi sünnipäevafestival, oli põhirõhk viiulimängul. Noored kuumad viiulimehed ja kaunid viiulineiud tegid oma pillidega imetrikke ja võlusid sellise trillereid, kiune, helinaid ja kräginaid, et aina imesta. Nii emotsionaalsed ja elavad esitused, et minu eelarvamused hallipäistest onukestest-tädikestest, kes morni näoga viiulit vingutavad, lendasid küll tükkideks.
Hallipäine oli tshellist Geringas Leedust. Tema mängis teiseks palaks Kimalase lendu ja see ajas publiku nii pöördesse, et ta plaksutati koguni tagasi ning vana pani lisaloona veel ühe kimalase maha.
Siis sai esimene osa otsa ja Miku pobises, et on ilus küll aga uinutav, tema ööbis eelmisel ööl sõbra pool ja kole uni peal. Läksime siis koju ja Lahkumissümfoonia jäi kuulmata. Oh. Aga esmakordse ürituse kohta isegi hästi.

Eilse päeva lõpetasin hirmsa tüliga oma vanima lapsega. Temagi veetis eelmise öö küla peal sõbranna juures telkides ja koperdas ringi, unine ja mossis, iga asja peale vastu vaieldes ja vigisedes. Hakkas saabuma magamaminemise aeg ja tema polnud ikka veel oma telkimiseks kasutatud magamisalust jalust vedelemast ära viinud (kõigest viis tundi pärast kojusaabumist). Kurtis hoopis traagilisel ilmel, kuidas õe ja venna asjad võivad päevade kaupa laiali vedeleda ja nad ei saa pahandada aga tema, vaene vaene tema peab alati kõike koristama. Rullis varvastega seda alust kuidagi kokku, ikka virisedes, rullis ja rullis (ilma käte abita ei ole teatavasti lihtne midagi maast üles korjata) ja virises ja virises KUNI mu kannatus katkes ja ma kanakullina talle kallale lendasin, virutasin madratsiga (pehme, vahtkummist, rahu lastekaitsjad) talle kuklasse ja karjusin koledaid sõnu. Mille peale tema südantlõhestavalt pisaratesse puhkes ja oma tuppa pages (koos madratsiga). Stseeni lõpp.
Õhtul käis vanaema veel vaese kannataja toas haavu tohterdamas. Mina ei saanud. Ikka veel olin jube vihane.

Täna paistab taas päike. Me mõlemad saame oma vigadest aru ja lepime- järgmise korrani. Kuidas, ma küsin kuidas, saab ilma igapäevase palderjaniannuseta pubekaid kasvatada?

Ja veel. Hakid on täitsa vahvad linnud aga ma kardan, et nad on meie pirnipuu otsa pesa teinud. Lärm kestab hommikust õhtuni ja hakkide hommik algab juba kell 5! Täitsa õudne! Ma ei saa magada ja aias töötades hakkavad kõrvad huugama pidevast hakikisast. Ma ei suuda pirnipuu otsa ronida võimalikku pesa tsekkima, pirn on kahekordsest majast tublisti kõrgem. Ja mida ma teeksin kui ma sinna otsa roniksin? Viskaksin pesa alla? Teevad uue! Õhupüssist neid hirmutada? Vaevalt see neid kotiks. Pealegi ei taha ma põhimõtteliselt selliseid asju teha, mida lapsed siis õpiks? Püssiga haavleid tagumikku, kui miski ei meeldi?
Alles eelmisel suvel hüppasin vahel hommikul kell 7 voodist välja kõrvulukustava kõmaka peale- naabrimees, vana jahimees, lasi meie pirni otsas istuvaid vareseid. Ise põhjendas: naabrinaised palusid, varesed lõhuvad teiste pesasid ja on muidu ülbed. Korjasime suvega mitu vareselaipa kokku, lapsed matsid maha.
Naabrivanameest enam pole ja mina ei tea, mida hakkidega peale hakata.

***

Tagasi Pärnus. Ilmad on ebatavaliselt soojad.
Tartus käisime tavapärasel mänguasjamuuseumi tiirul, botaanikaaias, ahaa-kinos,sõpradel külas ja tagasiteel koju ka pokumaal.
Tundub lahja hakata tagantjärele kirjutama, kuidas kõik oli.
Praegu juurdlen dilemma üle, kas asjad või elamused. Puhkuseraha kahaneb meeletu kiirusega.
Loodetavasti tuleb lähipäevil kirjutamistuju tagasi. Ma ei teadnudki, et arvutisõltuvus nii kerge on kaduma, kui tekib suvi ja vaba aeg.

Nädal arvutivõõrutustpaus

Puhkus on käes, lapse sünnipäev peetud ja kõik suuremad kohustused täidetud.
Ma ise olen viimaste päevade närvipingest üsna lössis ja ebaterve.
Sõidan jõnglastega Tartusse nädalaks ajaks, loodan, et saan nüüd puhata ja mängida.
Mida tehke teiegi.

Hakikool

Hakid on muidu lahedad linnud. Vareslased on kõige intelligentsemad linnud üldse, papagoi on ka vareslane, kui ma ei eksi.
Meie kodu lähedal on suht salgakesi suuri puid, kus hakkide ja vareste pesad. Kevadeti kajab nende kriiskamine kaugele ja kui puud veel lehes pole, on hea vaadata, kuidas nad mustade mantlite lehvides pesakohtade ja naiste pärast riidlevad.
Nüüd on hakijõnglased piisavalt suured ja tutvuvad suure maailma võlude ja ohtudega.
Meie aias on raudse järjekindlusega igal hommikul kell 7 hakkide koolitund. Kuna meie majal puudub ikka veel katus ja aia poole avanevat katuseakent katab vaid kile, ärkan nädalate viisi enne 7t hakkide jubeda kisa peale. Tundub, et noorsugu on aias praktikal ja paar vanakest istuvad meie poolikul katusel ja kamandavad teisi valjuhäälselt. Tavaliselt ma oigan ja poen peadpidi veel pooltunnikeseks padja alla, täna ajasin ennast püsti, et oma silmaga vennikeste õppus üle vaadata.
Terve aed oli sebimist täis. Noored, veel väljakujunemata halli värvi kuuega hakid keksisid ringi nagu tüüpilised pubekad ekskursioonil. Enamus tuustis rohu sees süüa otsides, mõned turnisid puude otsas, kaks tükki toimetasid puuriida otsas ja kiskusid koort nokaga pahupidi. Mõned avastasid rohu sees redeli ja proovisid, mis tunne on selle peal edasi-tagasi astuda. Paar kädistajat läksid kaklema ka.
Isegi õue lastud koer ei seganud eriti hakikooli, lennati lihtsalt sutsu eemale.
Peab ikka selle Fred Jüssi Linnuaabitsa ära ostma. Samas poes lehitsedes tundus suht pealiskaudne- nagu aabits ilmselt olema peabki. Loen siis lastele unejutuks, kui endale ei sobi.
Pilt Veljo Runneli blogist.

Vaesed lapsed

Lisaks pani nukralt pead vangutama eilses Postimehes (vist) avaldatud fakt, et iga seitsmes 15aastane saab aru vaid lihtsatest tekstidest. Ma ei tea küll, kustmaalt on tekst lihtne aga siiski. Tänases veebiküsitluses arvasid mingid pooled vastajad, et selles on kõige rohkem süüdi vanemad.
Minu meelest asi ei taandu lihtsale titest peast unejuttude lugemisele. Sellega saab heal juhul ehk tekitada huvi raamatute vastu. Samas mina olen oma pisiritsikute pesakonnale lugenud- ausõna, titest peale – kilode viisi raamatuid, ma arvan, et 98% igal õhtul. Tulemus- 11aastane on meil Vassilissa ülitark ehk väike vanainimene ja tassib ise raamatukogust koju kilode viisi kraami, millest praegu, tõsi küll, moodustavad põhiosa Printsessi päevikute laadis naistekad.
9aastane loeb ka aga kas just vabatahtlikult... see peab siis midagi eriti lahedat olema, mida on poisterahvale teatavasti raske leida. Kui anda valida, meeldivad talle pigem liikuvad pildid arvutis ja telekas.
Sama käib kohe-kuuese kohta. Aga talle meeldib väga unejutte kuulata ja ta võib kord kuuldud pika-pika muinasjutu täiesti täpselt nädalate pärast uuesti meile jutustada.

Ehk on asi mitte unejuttudes vaid tänapäeva laste põhiprobleemis- püsivuse puudumises. Telekas ei nõua ju süvenemist. Õnneks on mu lapsed käinud nn Hea Alguse lasteaias, kus lastega tegelevad korraga 3 inimest ja mõtlemis-arutlemisvõimet treenitakse teadlikult, mitte lihtsalt ei õpetata tähti.
Koolis on ühte õpetajat 30 lapse peale ikka üle mõistuse vähe. Eriti kui on igav aine. Seda filmifestivali ”Hoia mind, lase mul minna” filmi nägite? Taolised hullude pereprobleemidega lapsed, lisaks hüperaktiivsed, kergelt autismi kalduvad jne õpilased käivad meil tavaklassis - ajades hulluks nii õpetajaid kui kaasõpilasi (kes ju ka tunnis nii õppida ei saa). Tolles Inglismaa koolis tegeles ÜHE lapsega 2 õpetajat!

Ma väga ei jõudnud süveneda, kas too õnnetu uurimuse iga seitsmes on arvestatud tavakooli õpilaste hulgast või on eriprogrammiga lapsed ka seal seas. Sedagi nägin lasteaias, et 20liikmelises rühmas on keskmiselt 2 last, kes EI SAA ÜLDSE tavaprogrammile toetudes õppida. Paned lapse töölehega laua taha ja ta lihtsalt jääbki sinna, hoolimata sellest, et kasvataja kõrval istub, aitab, julgustab ja olematut tähelepanu iga kahe minuti tagant püüab. Ja mõlemad lapsed läksid tavakooli kuigi Pärnus on midagi Montessorikooli laadset ka olemas. Üks neist lastest oli/on sealjuures väga laia silmaringiga, hea fantaasiaga ja arukas laps. Lihtsalt ta ei suuda istuda 30 (ega ka mitte 5) minutit laua taga ja midagi paberile kirjutada.

Veel paar last vihkasid südamest kõiki käelisi või kunstiga seotud tegevusi. No tegid ära aga patuga pooleks. Inimesed on erinevad.

Minu meelest ainuke võimalus lapse intelligentsi üldse arendada on temaga koos ”kvaliteetaega” veeta. Lihtsalt jalutad, käid kinos, kontserdil, näitusel ja räägid pärast sellest. Näed kerjust või narkomaani ja räägid sellest. Kuulad muusikat, vaatad koos multikat ja räägid sellest.
Kerge öelda

laste uus ja popp lõbutaim

Leidsin statistikaameti uurimuse 11-15aastaste laste kasvukeskkonna kohta. Toon mõned väljavõtted.
2006. aastal meeldis väga koolis käia vaid 15%-le 11-aastastest, 6%-le 13-aastastest ja 6%-le 15-aastastest lastest.
Suitsetas vähemalt kord nädalas 1% 11-aastastest, 9% 13-aastastest ja 23% 15-aastastest õpilastest.
Alkoholi tarbis 15-aastastest poistest üle 1/4 ja tüdrukutest ligi 1/5 vähemalt korra nädalas.
:Nii 15-aastaste poiste kui ka tüdrukute hulgas on vähemalt korra kanepit proovinute osatähtsus nelja aastaga 7–8% suurenenud. 2006. aastal oli viimasel 12 kuul kanepit tarbinud 24% 15-aastastest poistest ja 14% sama vanadest tüdrukutest.
Põhjalikum ülevaade kogumikus ”Lapsed. Children” www.stat.ee/19014

Trooja hobune

... oli minu tööarvutis!
Eile u-netti logides küsis masin minu käest äkki 10 pangaparooli. Mina ei andnud ja peale natukest mõtlemist sain ikkagi sisse. Täna algas sama jama. Käisin seepeale pangas, kus anti mulle igaks juhuks kõik uued tunnused ja paroolid.
Itimees kratsis kukalt ja kammis minu arvutit kolm sisutihedat tundi. Tulemuseks saigi troojalasel natist kinni, väga kaval asi olevat. Kust ma selle sain, pole teada. Itimees arvas, et mingi täitsa suva lingi peale sattudes võib ta end külge haakida ning ka MSNist. See oli mitu kuud tagasi, kui ma lolli peaga MSNist oma parooli kuskile sisestasin, noh, ehk siis nüüd aktiveerus. Võibolla.

**

ikka veel närvide rahustuseks:
JÄÄRadega saan mina läbi kahte moodi: oleme suured sõbrad või ajab nende sirgjoonelisus, edevus, egoism ja nõudlikkus mind esimese paari minutiga endast välja. Hea, et jäärad ütlevad tavaliselt välja, mida nad mõtlevad ja eriti seda, mida nad tahavad. Jäärad võivad olla väga ohvrimeelsed, visad ja heatahtlikud aga samas ajada ikka sedasama lapselikku jonni. Tavaliselt positiivse ja eluterve mõtlemisega inimesed.
KALAD –ohh, nemad on ja jäävad mulle mõistatuseks. Kogu nende hingelisus, heatahtlikkus ja empaatiavõime võivad ühe hetkega pöörduda riiakuseks, solvumiseks, apaatiaks või agressiivsuseks. Ja hops- jälle tagasi! Kalalik “kord vahvasti vastuvoolu, siis põhjalikult põhja ja allavoolu” filosoofia ei lase mingil pikemajalisel tasakaalul eriti tekkida.

oligi juba liiga muretu olla...

VIHKAN ÜLE KÕIGE HAIGUSI!
Pesamuna oksendas hommikul ja oli muidu ka üsna kaeblik- just, ikka, täpselt siis, kui sünnipäevani on 4 päeva, kutsed laiali saadetud, Tartusse sõit paika pandud...
Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks, kuidas selline olukord mind endast välja viib. Ma ei suuda rahulikult istuda ja oodata, kuna see mööda läheb või kui ei lähe, siis mõelda, mida järgmiseks ette võtta.
Nutt ja hala!
Seegi fraas pärineb eilsest Arabella filmist...
Närvide rahustamiseks panen kirja, mida Kaaludest arvan.

KAALUDega on hea ja lõbus olla, kui nad on tasakaalus. Empaatilised, püüavad alati parimaid lahendusi leida, mis kõigile sobivad. Vihkavad tülisid ja konflikte. Head suhtlejad kuid üpris pealiskaudsed. Vahel üleliia lobisemishimulised. Parajasti sisemise tasakaalutuse küüsis vaevlev kaal on viimane hädapätakas.
SKORPION võib salvata küll. Kõige vastikum ülemus, keda ma oma lühikese elu jooksul kohanud olen, oli skorpion. Ma rohkem igaks juhuks ei ütle midagi...
AMBURid, keda ma tunnen, on tohutu elujõuga. Nad on võimelised taluma selliseid koormusi ja pingeid, mis iga teise maoli maha murraksid. Vahel nad murduvad ja kaeblevad aga taastuvad üllatavalt ruttu. Amburiga läheksin ma luurele ja sõttagi!

tubane õhta

Vihma ikka veel sajab. Mhh, ma ei viitsi õue minna, arvab Lotte. Imbun parem vaikselt elutuppa, pererahva seltsi, saab kõhu alt sügamist nuruda.
Fui, milline pori! arvab kass Vedru. Ei mina oma valgeid sokke õue vii. Lesin siin ja hoian ühtlasi külmkapil silma peal.
Pererahvas vaatab Arabella dvd-d. Vägev eesti film vene kinoliidu või mille iganes rahadega valmis tehtud. Petersonist uhkemat röövlikaptenit pole ilmselt filmilinal olemas ja röövlid olid esmaklassilised. Visuaalselt leidsin väga mõjuvaid ja ilusaid kohti. Filmimuusika oli meelest läinud, seegi üllatas meeldivalt. Ainult Ulfsaki debiilne sandarm oli ebanmeeldiv. Krissu eelistas arvutis istuda, ütles, et talle meeldis raamat rohkem kui film.
Järgmisena tahaks näha Naerata ometi. Huvitav, on see dvd üldse tehtud?

Ritsik paneb päikesemärgid paika;)

Vihma sajab. Ritsik ei saa seega oma lemmikelemendis- aasal-metsas heina sees uusi taimi otsida ja peab tubaste tegevustega leppima. Töölt koju ei saa veel minna, kõik on küll tehtud aga peab veel ühe asja ära ootama. Seni vaja aega surnuks lüüa.
Mu pesamunal on kohe-kohe sünnipäev. Aja möödumise üle mõtteid mõlgutades jõudsin otsapidi tähtkujude juurde. Libe tee, jah, seda küll, tegelikult olen ma väga tõsine ja asjalik inimene:)

Mina ei pea midagi lehesabahoroskoopidest stiilis - kuvähhis, minge ilusalongi ja võite kohtuda mõne tundmatuga.
Päikesemärkide kohta arvan natuke rohkem. Tunnistan, et Linda Goodmani “Päikesemärgid” lugesin omal ajal mitu korda läbi.
Natuke infot inimese kohta tema tähtkuju ikkagi annab. Tekitab eelarvamusi- seda küll, samas aitab ehk ka kedagi paremini mõista? Umbes nagu saad tundmatu inimese kohta teada, et ta on itaallane. Või jaapanlane. Jaapanlasi võib olla igasugust sorti ja kindlasti pole ka kõik itaallased käratsevad ja temperamentsed tüübid aga mingi ettekujutus inimeste ja võimalike suhtlusstiilide kohta tekib.
Nii ka tähtkujudega. Erandid loomulikult on alati.
Seega ärge pange palun pahaks, kui siin mõne tähtkuju kohta suud pruugin. See vaid mu enda kogemus ja subjektiivne, väga subjektiivne arvamus.
Ütlen kohe ära, et ma ei kommenteeri kaljukitsi, veevalajaid ja kaksikuid, pole neid nii palju elus kohanud, et midagi üldistavat arvata.

Alustan kevade- ja suvelastest
SÕNN- minusugune kadestab väga sõnnikeste sisemist rahulolu ja tasakaalu. Nii mõnus on olla koos kellegagi, kes alati teab, mida teha ja teeb seda siis, kui on vaja teha – et mitte igaks juhuks ülearu pingutada. Mõnusad asjalikud tüübid.
Mõni sõnn on VÄGA aeglase ühendusega. Mina küsin midagi, tema hakkab vastama ja mina olen ammu juba tema vastuse põhimõttest aru saanud ja mitu uut küsimust valmis mõelnud, tema ikka alles ütleb esimest lauset. Olen kohanud ka (õnneks vaid mõnda) üleliia maistele naudingutele pühendunud sõnni, keda vaimsemad asjad elus üldse ei huvita. Tööalaselt võib alati usaldada ja hea sõnaga võidab ajutise kangekaelsuse.

VÄHke on keeruline, kui mitte võimatu üldistada, kuigi tunnen mitut vähki ja kaua. Raske temperament. Kord asjalikud ja hakkajad, siis emotsionaalsed ja haavatavad, siis jälle kiuslikud ja lärmakad. Minul on oma vähkidega raske mõistlikke lahendusi leida. Ikka kiputakse vihastama või solvuma ja oma urgu tagurdama. Millegipärast nimetavad horoskoobid vähkinaisi ujedateks kuukiireneiudeks- mina ei tunne ühtegi sellist! Kõik on parajad vigurid.

LõVI- neid ma väga palju ei tunne. Vahel käib nende edevus ja enesekindlus närvidele. Kindlasti on suuremeelseid ja heldeid tüüpe ka aga ma enamasti pole suhetes helduseni jõudnud, enne olen vihastanud ja minema läinud:) Vihastav lõvi on hirmus vaatepilt! Aga kui lõvi on su sõber, siis tema laia selja taga on väga muretu ja soe olla.

NEITSItega on lust teha tööalast koostööd aga minusugusel põrsal on võimatu nendega koos elada. Jalanõud peavad ühtlaste vahekaugustega reastatud olema. Kartulikoored peavad ühtlase paksusega olema ja mitte katkema. Appi! Põgenemise koht!
Naisneitsid on tolerantsemad ja mõnusamad kaaslased. Natuke liiga haavatavad, võibolla seda nad oma kontrollivajadusega varjata püüavadki. Oma neitsitest sõpradega olen maha pidanud tundidepikkuseid telefoni-msni-ja reaalisvestlusi, nad on taibukad ja teravmeelsed kaaslased.

Kas keegi tundis ennast ära või tahaks hoopis vastu vaielda?
Järgmine kord sügiselapsed.

Kodu

Leides Larko kodumeemi, tekkis huvi seda isegi teha. Francis Mayes kirjutas "Toscana päikese all" inimese seosest oma koduga. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma tean, kes sa oled ise- sama kehtib ka kodu kohta. Sobivat elukohta otsides ja seda sisustades paneb inimene sinna palju isennast sisse.

Mina olen majainimene. Vahepeal elasin kuus aastat korteris, polnud viga. Aga kui kevad saabus, käisin eramajade rajoonis ringi, vedasin nukralt ja kadedalt ninna esimeste kevadiste lõkete ja tärkava rohu lõhna. Hakkasin pisitasa puudust tundma isegi rohimisest, mida ma aastaid ja aastaid olin pidanud üheks kõige vihatumaks tööks, mis ei lase suviti sõpradega ringi lipata.
Kui mehega kuus aastat tagasi meie praegust kodu esimest korda vaatama tulime, hoiatas maakler meid juba välisukse taga- noh, see vajab siin remonti kõvasti. Kahe vanainimese maja oli seest pruun, määrdunud ja lagunenud. Toanurgas, kus praegu arvutis istun, mulksus koduveinipudel, tõusid ilged aurud ja lendas pilv äädikakärbseid. Samas võidunud diivanil vedeles hunnik ebamääraseid kaltse ja tekke.
Teisel korrusel polnud veel keegi elanud. Kõik oli juba üle kipsitatud, avar ja valge, lausa kergem hingata. Läksime aeda, mis oli kui nõiamets. Kõikjal vohasid õunapuud, kreegivõsa, sõstrad ja tikrid, mida aastakümneid polnud keegi lõiganud. Maakler murdis koos meiega läbi dzungli, peatus hingeldades ja osutas käega: näete, krundipiir on seal kuskil veel 10 meetrit edasi. Vaatasime T-ga vaimustunult üksteisele otsa. Meile sobis! 1700 krunt, seal mahub olema.

Lootsime, et paneme uue tapeedi seina ja hakkame kenasti elama. Oo nooruse naiivsust!
Vana tapeedi alt sibasid laiali ämblike hordid. Lõhkudes lahti pliidi veepudeliga seina pudenesid niiskunud seinast vihmaussid. Põrandate ja lagede alt ilmusid lagedale rottide ja hiirte pesad. Talvel külmus lõhki veetoru ja veetsime jõulude ajal kolm päeva ilma veeta. Põrandad olid nii külmad, et vaibale pandud kraadiklaas näitas vaevu 1o soojakraadi- aga meil oli roomav titt majas! Pliit andis otsad juba esimese nädalaga. Pliitide-ahjude mahalõhkumine kattis terve eluaseme (kaasa arvatud nõud ja pesu kappides) õrna ühtlase nõekorraga. Uue pliidi ehitamine tegi vanast köhivast pottsepataadist nädalateks meie pereliikme, seekord kattusid seinad ja ka meie ise tiheda punase tolmuga.
Aias uppus kõik naati. Suvel ei saanud titat aeda maha panna, sest kuskil ei kasvanud murujuppigi, vaid paljas muld, naadid ja nõgesed. Kreekide juurimine kestab siiamaani. Vanad elanikud olid aastakümneid oma prügi lihtsalt aeda maha matnud- kuhu labida aga maasse lõid, krigises see vastu klaasikilde, konservikarpe, kaltse. Lapsed veristasid sõrmi klaasikildude ja maast ühtäkki ilmuvate ziletiterade vastu...
See oli nii raske aasta, et ise ka ei usu tagantjärele.
Aga oli ka rõõmu. Talvel sai lapsed lasta õue lume sisse möllama, ilma et ise oleks pidanud tundide viisi liivakasti serval istuma.
Kaua aega häiris mind mälupilt kaltsuhunnikutest ja vulksuvast pudelist nurgas. Naabrid rääkisid vastikuid jutte vanaperemehest, kes tassis oma töö juurest koju hunnikute viisi metalli, jõi, sõimas naabreid ja ajas purjus peaga oma öösärkides tütreid ümber maja taga. Hea, et vanamees omas majas hinge ei heitnud vaid haiglas. Muidu äkki veel kummitaks, huh.
Lõpuks leidsin, et oli siin, mis oli, nüüd täidab seda maja meie pere ja minu laste noor, puhas, rikkumata energia.

Mulle tundub, et vana maja on oma umbusust meie vastu üle saanud ja kuidagi hoolitsuse eest tänulik. Ta teab, kui palju higi, pisaraid ja raha oleme temasse matnud. Kõik ei ole veel kaugeltki valmis aga kõik on ise tehtud ja oma. Vanad palkseinad pudeneva silikaatvooderdise all on tugevad. Varsti saab uus katus peale.
Ma ei näe mõtet kirjeldada tubade paiknemist. Minule on tähtis selle maja ja koha hing. Kõige õnnelikum olen õues. 1700 krunt on nüüd murustatud, on tilli, lilli ja maasikaid, mis iial punaseks ei lähe. Kiiged, nöörredelid ja liivakast. Lohmakas koer ja laisk kass. Kaks 80aastast pirnipuud, mis meid igal septembrikuul saagiga üle ujutavad. Igivanad õunapuud, mida maha võtta ei raatsi, sest nad annavad varju ja lapsed armastavad nende otsas ronida.

Mulle on tähtis, et lapsed julgeksid paljajalu muru peal käia. Et nad teeksid vahet vesiheinal ja maltsal. Et nad õpiksid lilli ja kurgitaimi istutama ja teaksid, et kui kasta ei viitsi, siis saaki ei tule. Et nad torisemisest hoolimata kaevaksid peenraid ja korjaksid mahakukkunud õunu. Et nad oskaksid vaimustuda maja ümber õhtuhämaruses hääletult lehvivast nahkhiirest ja kirevast kiirgliblikast, kes käärivate pirnide kuhjal purjutab.
Majainimene, noh. Mis teha.

Botaaniline viktoriin

Siin ta nüüd on. Uuri pilte hoolega ja vaata, mitu taime ära tunned. Kes tunneb ära kõige rohkem taimi, saab auhinna! Piltide kvaliteet on muidugi siin olematu paraku aga klõpsates saab suuremaks. Üheksa liiki on.
Auhinnaks pole mul paraku midagi erilist anda. Kes soovib, saab midagi endale valida 24. mai postituse piltidel näidatud asjadest. Ja 11. detsember 2007 asju on ka mõni veel alles. Võin teha ka midagi spetsiaaaalselt, neist värvidest, mida tahetakse.
Või kausitäis pirukaid aga neid ma postiga saatama ei hakka!

suvepealinnast

Juba täitsa suve moodi ilm. Pane või seelik selga- mõni veel mahub.
Suve kättejõudmisest annab märku ka tõsiasi, et olin lõunapausil ilmselt ainus eesti keelt rääkiv inimene peatänaval. Kui peatänavalt ära keerata, siis lööb magus lõhn üle pea kokku-PÄRNAD õitsevad! Üks maailma mõnusamaid lõhnu mu meelest. Tõin isegi endale mõned oksad tuppa vaasi.
Chaplini söökla oli ka võõramaalasi täis. Pidevalt sööki maha ja klientide sülle loksutav ärevil ettekandja jäi hätta ühe igati katkutud ja võidunud onuga, kes soovis neiuga inglise keeles suhelda. Läksin siis ja tõlkisin. Oli filmifestivali mees, teab, mis kuulus rezzizzöör narmendava pealispinna all peitus.
Üleeile sõitsin plikadega mere äärde, eesmärgiks koguda vaasi sobilik lilleühendus. Kogusingi. Ära määrasin ka kõik.
Kuidas tekitada järeltulevas põlvkonnas huvi taimede määramise vastu?
VÄGA lihtsalt.
Tuleb lillevaasi kõrvale jätta paar taimeraamatut ja pakkuda 5 krooni iga õigesti määratud taime eest. Ja Krissu määraski ära!
Peaks vist blogilugejatele ka sellise määramismängu tegema, ma ei tea ainult, kui hea foto ma taimedest saaksin. Äkki proovingi homme.
VIIS täistööpäeva puhkuseni. Ja siis neli. Siis kolm...
Siis plaanin minna nädalaks Tartusse ja peale seda võib mulle külla sõita.

lapstööjõu ärakasutamine

Pesamunaga tööl olla on natuke tüütu aga samas hea ka. Ega ma kodus temaga järjest 6 tundi ei veeda. Ja tööl olles on hea temaga puhkepause teha sööma või poodi jalutades, mitte selle asemel arvuti ees lösutada ja üle tee saiukesi osta- mida ma tegelikult teen harva.
Aga nii või naa olen ma töölt tulles jubetult väsinud, söön ja magan ja mingi kell 20 ajal hakkab eluvaim tasapisi sisse jälle tulema. Ma ei tea, mis suveväsimusega on tegemist. Masendav.
Puhkuseni on veel 7 tööpäeva. Seitse. Homme juba kuus. Ja siis viis. Samas tööl käia pole praegu ka häda midagi. Rahvast on kontoris mõnusalt vähe, ilmad ka viletsad, ega polekski parem kodus sokke paaridesse lapata või sahtleid koristada.
Eilset filmifestivali filmi õnnestus mul isegi teinepool vaatama meelitada. Oli ikka kole küll seda vene külaelu vaadata. Ega eesti külaelu ka 40 aastat tagasi roosiline polnud ja pole paljudes kohtades praegugi aga no nii räige realism ka vast mitte.
Samas sellistes tingimustes elavaid lapsi, keda joodikuist emad kättpidi järele lohistavad ja igasuguste sõnadega hüüavad- selleks pole vaja maale minnagi. Küllalt seda linnavahelgi näha.
Aga tolle filmi ema tundus suht tubli. Niivõrd kui 9 lapsega on võimalik tubli olla. Kohe peale seda filmi tuli ER, kus haiglasse jõudis kolme lapse ema, kes vaikselt amfi krõbistas. "Ma olen kolme lapse ema ja töötan täiskohaga, kogu mu elu on koormustest," hüüdis proua traagiliselt medõele, kes tahtis talle koormustesti teha. Küllap ameerika filmipublik ohhetas kaastundlikult. Mõelda- 3 last ja käib tööl ka veel....

You can be 18 again!

Solar day,master!
+++++++++++++++++++++
FARM PILLS
With Cioaolis Soft Taobbs you'll be ready for sex instantly!
BUY Now !!
+++++++++++++++++++++

Mulle kohe meeldivad teinekord need spämmid, mis postkasti patsatavad!
Huvitav, ma 18aastaselt küll otsekohe seksiks valmis ei olnud (kuigi need pillid on vist meesinimestele mängimiseks mõeldud). Tegelt päris põnev, kui järele mõelda. KUI kohe see KOHE siis saabub? Ja kaua see kestab? Naisterahva seisukohast oleks eriti positiivne, kui again 18aastasele jääksid alles ka 30aastasele kogutud kogemused..

Päriselt tahtsin kirjutada hoopis eilsest filmifestivali avafilmist teles "Kodu". Mulle läks hinge, kuidas 37aastane peategelane ütles, et kuigi ta pole perekonnas elanud 14aastasest saadik, painab see teda kõik need aastad- miks mul pole peret ja vanemad elavad lahus? Kõik oli ju nii hästi...
Olen isegi oma esivanematele kähvanud, et mida te kemplete, minge lahku, kui koos elatud ei saa. Aga sisimas olen ikka õnnelik ka, et nad seda teinud pole. Kuigi nende abielu pole loomulikult pilvitu ja inimestena on nad nõnda erinevad ja eri asju soovivad. Nüüd jäävad nad juba koos vanaks ja kuigi nad endistviisi nääklevad ja kraaklevad, on emal kellelegi süüa keeta ja isal kedagi autoga sõidutada. Ma arvan, et see on oluline.
Katkiseid peresid on niiii palju ja Jumal teab, milliseid haavu see asjaosalistele põhjustab. Eks lapsed kasvavad ikka üles, mõni kes tundlikum, on 37aastaseltki veel õnnetu, suurem osa ehk siiski mitte?
Ma ükspäev sain teada täiesti hämmastava asja kunagise situatsiooni kohta. 18 aastat tagasi pidasin inimest lihtsalt vahel kummaliselt piredaks ja turtsakaks aga sellel oli kindel põhjus. Perekondlik põhjus ja päris valus. Hämmastav. Hakka või arvama, et iga halvatujulise isiku või tõreda tüübi taga om mingi perekondlik mure peidus (K, ma ei pea tõreda tüübi all sind silmas, ausalt).
Kurvastas ka see, et filmis peategelase ema ütles: Sa oled täiskasvanud inimene, ma ei pea sulle kogu aeg emme olema.
Mulle küll on tähtis, et ema on enam-vähem olemas. Küll 200 km kaugusel aga siiski. Ja ma ise tahaks ikka ka oma pesakonna tulevastes tegemistes figureerida. Tahaks lastest terve närvisüsteemiga inimesed kasvatada ja nad maailmale anda rõõmsate, heasüdamlike ja enesesse pluss Jumalasse uskuvatena. Kuidas see õnnestub, ei tea.
Nii tahaks, et vana hea perekond jääb ikkagi au sisse, midagi kindlat peab siin ilmas ju ometi olema!

Huviga ootan järgmisi festivali pereteemalisi filme.

mis filmi vaadata?

Pühapäev juba poole peal aga minul on ikka alles paks paks uni. Ei ole hea enam minusugusel eidekesel kell 2 öösel magama minna. Pluss veel enne seda kontsert ja jalutuskäigud vabas õhus, kokteilikesed ja enne seda neli tundi peenrarohimist.
uni
uni
eile tegi viimase hingetõmbe meie muruniiduk ja keeldus edasisest koostööst ei meelitamise ega jalahoopide kiuste. Kust raha saada, et uut osta?
Tegelt mul hoopis küsimus suurele ringile. Üks tuttav lubas mul plaadile tõmmata Lost in Translation filmi. Aga plaati ühe filmi peale raisata on ebasobiv, niisiis mõtlen juba mitu päeva, mis filmid sinna plaadile veel seltsiks tellida. Välja olen seni mõelnud Walk the Line aga rohkem ei. Muidu kogu aeg mõtlen, et näe seda filmi vaataks ja toda aga nüüd ei tule midagi meelde.
Ehk keegi soovitaks midagi?

it`s friday, i m in loooooove

Lihtsalt, reede, noh!
Küllap on palju minusarnaseid, kes ootavad, et kell natuke veel edasi läheks et eriliste süümekateta kodu poole putkata. Mul on kotis maasikad, lillkapsas, värske räim, KUKESEENED ja vorst.

Kirjasõna on ikka imelik asi. Paljud paljud inimesed ei salli kirjutamist ja on rõõmsad, kui keegi teine selle raske töö nende eest ära teeb. On aga ka palju rahvast, kes peavad hoolikalt arvet iga oma punkti ja koma üle oma tekstis ega nõustu oma loomingu vähimagi muutmisega. Kõige kurvem, et nad ise arvavad kangesti palju oma kirjatööst ega taha kuuldagi, kui seda lühendada, selguse mõttes midagi ümber sõnastada vms.
Nii helistab mulle vanaprouake, kelle kirjatööst- mis tegelt ei olnud halb- ma tahtsin natuke teistmoodi asja teha, ja teatas, et tema on oma kirjatükiga palju vaeva näinud, kõik hoolikalt läbi mõelnud ega taha, et midagi muudetaks. No kuidas ma teen talle selgeks, et mälestusteraamat ja ajaleht on kaks erinevat asja?

Nädalavahetusel on mitu asja, kuhu tahaks minna aga ma tean juba ette, et kui ma kaks vaba päeva ringi kihutan, jääb perekond nälga, puhaste riieteta ja üldse, ainult umbrohi meie kodus kasvab ilma minu isikliku abi ja kaasaaitamiseta.

not angry

Kes, ma tahan teada KES mõtles välja koolilaste kolmekuulise vaheaja? No olgu siis kolmekuuline, aga siis PEAB kas vanematel kolmekuuline puhkus olema!
Kindlalt polnud sel tüübil lapsi. Või oli vähemalt koduabiline.

Töölt tulles ja kurnatuna kodu uksest sisse varisedes tervitab mind ääretasa nõusid täis kraanikauss, nõudepesunuustik on üldse kadunud ja järeltulija pistab pärast minu sõbralikku soovitust nõud ära pesta kiunuma, nagu käsiks ma tal jaanuarikuus sinilillele minna.
Elutoa vaip on kaetud krõpsupuruga ja kui käsen selle tekitajal vaip puhtaks kloppida, vallandub järjekordne nutt ja hala. Klaaskommipaberid kleebivad diivanil, köögilaual kõrgub kompositsioon hommikustest müslikaussidest ja kakaotassidest. Pesumasin on vastutulelikult välja lülitatud kuid nöörile viidud vaid kümme sokki. Pooled pesupulgad on kadunud!
Õues üksi igavlev koer on kaapinud järjekordse kuristiku maasikapeenardesse. Külmkapp on võileivakraamist tühjaks söödud aga suppi pole keegi vaevunud soojendama.
Vanaema laiutab abitult käsi: lapsed sööma ei tulnud ja teda üldse eriti ei märka.
Poiss ei saa luba sõbra juurde minna (sest ta on seal viimased 24 tundi veetnud) ja kihutab pisarate pritsides oma tuppa, uksemürtsust ähvardab krohv laest alla kukkuda.
Maksan ära kõik maksud ja pangaarve sulab kui kevadine lumi.
Kurgi- ja maasikataimed on kollaselaigulised.
Koer on sukeldunud sodiauku ja maiustab maha maetud kalapeadega.
Nett kiilub kinni ja blogis pole juba sada aega ühtegi kommentaari.
Telekast õhtul normaalset naistefilmi ei tule, kuigi mees ja Krisu on nii sobivasti talinas kontserdil.
Olukorda aitab hetkel leevendada vaid mehine klaasitäis veini- ikka seda magusat rumeenlast- ja kimp suitsujuustu, hõk, juba läheb tuju paremaks!!!
Ülehomme, jah ülehomme, tuleb meie lapsi karjatama Liisa, meie hea tubli Liisa ja kõik on siis hästi.

Naisteajakirjad ja tüütud kulturnikud

Saabunud on toimetamise nädalad taas.
Juba olen paari päeva jooksul jõudnud vihastada liiga hoogsalt oma ürituste promoga mind ründavate kultuuritegelaste peale ja katkunud juukseid liiga hilja laekuvate (kui üldse laekuvad) kaastööde peale. Suurimat naudingut pakub mulle kellegi teksti kõplamine:) siis tunnen oma suuurt tähtsus ja võimu SÕNA üle.
Naisteajakirjadest võib mõndagi toredat leida. Viimases Eesti naises ütles Kareva, et iial ei kirjutaks ta blogi, kuna isiklikke asju võib avalikkuse ette tuua vaid siis, kui sellel on suur üldistav tähendus. Ja et iial ei söandaks ta lasta trükki teksti, mis on päriselt läbi ja lõpuni mõeldud, nagu ka enesest lugupidav pagar ei paku kliendile pooltoorest või kõrbenud saia...
Kummastav oli lugu Ilona Tomingast, kunagisest romaanivõistlusel pärjatust, kellele suurt tulevikku ennustati. Tema ütles kunagi, et ei kirjuta vaid siis, kui juhtub mingi psühhotrauma vms, ja - ta ei kirjutagi 15 aastat...
Nukker, kui saatus su unistustele vee peale tõmbab.
Väga hea ja huvitav on see EN kunagiste kaanetüdrukute sari Sul, Annika! Kas Sul endal ei tekita sellised lood depressiooni?

Ja kurvaks tegi veel mahajäetud naiste lugu - aitäh, Elsa, julguse eest!
Ma kaua aega mõtlesin.
Seda ma tean, miks naised mehi maha jätavad.
Aga miks mehed naisi maha jätavad?
Ma arvan, et meestel on palju teisi põhjuseid, millest naistel aimugi ei ole. No uus pilkupüüdev keremudel silmapiiril, see kindlasti.
Kallistuste ja tähelepanu puudus, kodus mööblitükiks ja kodumasinaks muutumine- see on pigem naistele pahameelt tekitav.
Ehk meeste vähene tunnustamine kodus? Irisev naine? Aga selleks naine irisebki, et ta on mööblitükiks unustatud.
Ja see kõige tavalisem stampväljend: lahku kasvamine. Erinevad eesmärgid ja teed nende saavutamiseks. Kui armastus on alles noor, ei pane tähelegi, et kallim tahab elus hoopis kusagile mujale jõuda, kui sina. Samas- pole ju ehk häda, kui kattuvad nii umbes pooled eesmärgid. Näiteks: kodu, lapsed, intiimsus ja reisimene on mõlemale tähtsad aga mees ei hooli karvavõrdki kultuurilistest väärtustest ja naine omakorda vihkab seltskondlikke üritusi.
Teine stamp: armastus sai otsa. Mis selle vastu küll aitaks? Äkki õige inimesega ikka ei saa otsa vaid muutub ühest olekust teise? Igas suhtes on ju nii (ka sõprade, sugulaste ja lastega), et ühel päeval on keegi nii kalli-kalli, teisel päeval vihastad end siniseks ja soovid ennast teisele poole maakera.
Ehh, mehed, kes teist aru saab!

hansa

Jätsin oma viimase raha hansapäevadele. Ostsin mesilasevahast haavasalvi, porgandimoosi, vaarikamoosi, põdravorsti, suitsujuustu ja kahed kõrvakad. Oleks rahakotti puuga seljas vedanud, oleks ostnud veel kaltsuvaipu, linasest riideid ja lastele kootud kampsuneid.
Kõrvarõngad olid loomulikult meeltesegaduse tagajärg. Aasta tagasi mänguasjamuuseumist ostetud linnukestega kõrvakad on mu suured lemmikud, kõik alati küsivad, kust ma need sain. Ja mu rõõm oli suur, kui kohtasin laadal nende autorit, tegin juttu, kiitsin ilusat tööd ja ostsin lisa. Imekenad punased ja huvitavate piltidega savikannud, küünlajalad ja muu selline oli ka, aga seda ma ei raatsinud osta.
Teised kõrvakad leidsin Marianne juurest, imetlesin ta asju ja tegin juttu ning kraam tuli blogist tuttav ette. Olen Marianne töid samuti kaua aega imetlenud ja tore oli teda reaalis kohata. Kuna tema ehted olid küll ilusad aga taas minu jaoks liig kallid, ostsin tema tütre tehtud kõrvakad hoopis.
Õhtul kõht valutas kõigil, kes suitsujuustu sõid:(

Krissu sai läbi Anni-triloogia. Viimases sebib ta satanistidega ja Krissu ka usinalt guugeldama ja vastavaid portaale nuuskima. Ise kinnitab- ära pabista, mul on oma usk, ma ainult vaatan. Kas ma kasutajaks võin end teha?
Siis luges pool tundi edasi ja kaebles- nii jube! Lõpetas minu kõrval voodis lugedes, üksi olla paha tunne.
Tunnistan ausalt, et ma soovitasin liiga vara talle Anni. Mõtlesin, et kooliõpetaja kirjutatud, ju on tore lugeda pubekate eneseotsimise piinadest. Krissu tõi siis raamatud koju, vaatasin ka sisse. Urjuhh, aeg on ikka piiiika sammuga edasi läinud. Kui mina veel noor olin, siis 14aastased veel viskit ei kaaninud ja 16aastaste kuttide laenatud bemmidega ringi ei kütnud. Meie klassis oli mingi kaks paari, kes "käisid" ja kõik naersid pihku neid vaadates.
No Krissul muidugi põnevust kui palju! Ma ei hakanud tal raamatuid käest ära ka kiskuma, varaküps tibi, nagu ta on. Eks ma üritan natuke selgitada, kuidas mina, möödunud aegade relikt, maailma asjadest aru saan.
Kolmandas osas on Ann väga üksi ja avastab, et inimene ongi tegelikult alati üksi. Hoolimata sõpradest ja perest. Kes leiab üksinduse peletamiseks saatana, kes jumala, kes otsib inimlikku armastust ühe, teise, kolmandaga...

Puhkus võiks juba kiiremini läheneda. Pea kumiseb kogu aeg, nädalate viisi, huvitav, miks?

Kiirvisiit teise linna

Hoiatan: see tuleb nüüd igav "tulin nägin ja olin" postitus.
Ma olin ja nägin eile Haapsalus. Sooritasin nö suvetuuri koos fotograafi ja Kataga, et anda lugejatele mingi pilt, miks sinna linna võiks sõita.
Me ei jõudnud linnale viie tunniga tiiru peale. Esiteks turnisime liiga kaua aega linnuses. Mul oli tõsine hirm, et meie fotograaf jääb kogu oma sajakilose kerega kellatorni trepile kinni ja me peame niikaua all ootama, kuni ta piisavalt kõhneneb (nagu Puhh Jänesel külas) või siis peame ta seebi või või või misiganes libestiga sisse hõõruma ja ta pudelipunnina trepikäänakult välja lööma... Aga vaade tornist oli ilus nagu tornidest ikka.
Kuursaal oli nagu nostalgia tippnäidis oma lõhnava roosiaia ja täiuslikult restaureeritud puitpitsidega, seal sees istusid prouad, vaatasid suurtest pitskardinatest ümbritsetud akendest lahel ujuvaid luikesid ja rüüpasid säravvalgete linadega kaetud laudade taga oma pärastlõunast veinisõõmu. Mahe muusika, klaaside ja lauanõude vaikne kilksumine...
Haapsalu ei olnud nii klanitud ja nukulik, nagu ma teda millegipärast arvasin olevat. Üsna räämas ja lapitud tänavatega hoopis kohati. Aga inimesed olid sõbralikud ja omamehelikud. Va rannarootslaste muuseumi peremees, kellele me olime ilmselt järjekordsed triviaalseid lolle küsimusi puistavad tüübid. Muuseum ise lõhnas lina, paaditõrva ja õlitatud puu järele.
Haapsalus on 8 muuseumi ja 9 kunsti- ja käsitöögaleriid! Me ei jõudnudki igale poole. Müüriääre kohvikusse jõudsime vaid ninad sisse pista ja paar ülikallist kooki karbiga kaasa osta. Agate kohvik oli ka mõnus. Meeldiv üllatus oli Epp-Maria Kokamäe vastavatud galerii, täis tema sinikuldses koloriidis maale, naiselikku valguse- ja soojuseihalust ning armastusega restaureeritud vana mööblit. Okase galerii saja-aastases kireva ajalooga majas mõjus jälle omamoodi oma paljaks kistud seinte ja ehedate ehitusmaterjalidega.
Haapsalu on minu meelest naiselik linn. Ehk tuleneb see tema kaunist ja sümpaatsest naislinnapeast, või Valgest Daamist või haapsalu sallidest, eestiaegsest kuurordiidüllist...
Õhtul vedelesin koos tütarde pluss Kata ja Kadriga omaenese aias ja tundsin rõõmu, et on kuldne suveõhtu, armsad inimesed ümber, oma aed ja magus rumeenia vein, mida keegi peale minu ei armasta. Hiljem rääkisin oma pojengidele, et nad õitsevad väga tublisti ja õitsegu veel kauem, nii mõnus on neid nuusutada. Lisaks kiitsin roomavat kurereha, kes on saavutanud uued mõõtmed ja õitseb hoolega ning uurisin astrite käest, miks nad oma mõned lehed kollaseks ja rulli teevad.
Tänane hommikune koosolek pani mind õhku ahmima: teadsin, et mul on aega JÄRGMISE reedeni oma Haapsalu lugu kirjutada ja lihvida, pandi aga fakti ette, et kohe on vaja. Istusin 8 tundi jutti peaaegu pausideta arvutis, kõhus vaid kaks pontsikut ja vihtusin kirjutada. Ebaaus! Ja ma pole ise tulemusega eriti rahul, kõik kannab kiirustamise märke ja muljed said liiga vähe settida.
Lisaks ei jõudnudki ma täna minna Pärnu suve parimale sündmusele- hansapäevadele, kõik aina tulid ja muljetasid, kui tore ja kui tore kaup ja kui palju toredaid inimesi, mhh, ma olin tige! Vähemalt teen ma oma parima, et homme sinna jõuda.
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Õhtul vaatas meespere allkorrusel Kaukaasia vangi ja meie plikadega üleval arvutis Siili udus. Plikad kartsid: nii jube film! Mina olin vaimustuses. Nii ea! Seni kuni eksled udus, tunduvad kõik varjud koletistena. Õnneks leidub alati keegi kallis, kes hüüab Siilikeee ja kellele mõtlemine annab jõudu, keegi hea tundmatu toob sulle kadunud pambukese kätte ja teine toob su jõest välja, kui sa ise tüürid täielikus ükskõiksuses allavoolu.

Vahelduv pilvisus vihmahoogudega

Ma väsisin päris ära neist pikkadest pühadest. Külalistest, grillimisest, vihmast, kõigest.
Täna tööl ka ei ole õiget vunki. Teemad ei inspireeri ja pea kumiseb.
Need jaanid olid kuidagi teistmoodi, eemalolevalt. Kuigi vanemad olid siin ja lapsed säutsusid ja tegevust nagu oli... Tuld sai tehtud kaks päeva jutti, korvpallirõngas pandi üles ja noolemäng ka.
Ilmselt on minu vaimu eiteakus hõljumise põhjus raamat "Toscana päikese all". Kuigi ma jään pidevalt tolle raamatu taha magama, tundub sealne elu nii tõeline ja värvikas, täis toidulõhnu, vana maja hääli, päikesevalgust terrasside, oliivisalude ja ajaloost läbiimbunud linnakeste ümber ja kohal.

Helistasin ammu kokkulepitud lapsehoidjaneiu emale, et kas varsti tuleb tüdruk tööle. Ooo, ütles neiu ema. Me läheme nüüd nädalaks Hiiumaale, ja siis vist nädalaks Soome, ja siis tuleb Viljandi Folk aga pärast seda jah ta saab küll tulla.
Ahah. Tore, ma ka nüüd siis tean. Just need kolm nädalat, kui mul kõige rohkem hoidjat vaja on:( Pean hakkama nüüd sebima ja vaatama, mida edasi teha.
Üks inimene ütles, et tema maksab hoidjale 20-25 krooni tund, teine, et 40. Tuttav neiu ütles, et ah, 100 krooni päev ja okei.
A küll kuidagi ikka saab.

jaan

Ei tea, mida ilm täna õhtul teeb, meie tegime eile õhtul igaks juhuks juba eeljaanitule ära. Käisin tiiru läbi Tere Pärnu suve nn perepäevalt- oh aeg, kui viis miniponi, neli kaelaehete müügiletti ja kaks batuuti a 25 krooni 5 minutit saab nimetada "terve päev täis tegevust kogu perele", siis hakkan mina ka oma aias perepäevi korraldama. Õlletelgi panen üles ja juhhei, tegevus kogu päevaks olemas. Õhtune Kolumbus Kris ei pakkunud midagi erilist, rahvast ei olnud platsil rohkem, kui paar-kolmsada inimest.. Tänavad olid inimestest tühjad, vaid mõned maikades ja dressipükstes härrad tundsid ennast võrdlemisi vabalt.
Pärnu, mis toimub?? Või õigemini- miks ei toimu? Kas suvepealinna hiilgeajad on tõesti jäädavalt möödas? Mitte kaua aega tagasi olid Tere pärnusuve ajal linnatänavad rahvast tulvil, tõesti rahvapeo tunne tekkis.
Ah, mis teha. Eks me siis oota edasi kodus, kas ja kuna vihm üle läheb.
Head jaani ja võidupüha kõigile!

ei ole kerge naisterafas olla...

Mina ei tea, miks naistele on hormoonid nuhtluseks sisse pandud.
Või on see kuuseis.
Osa kuust oled sa sulnis, õrn ja naeratav, armunud oma mehesse ja poolde maailma, lahke laste ja vanainimeste vastu, särad ja kallistad...
Siis on tükk aega on-kah-kuidagi olemist. See sobib töövihtumiseks hästi. Niidad heina, peksad arvutiklaverit, kõplad vesiheina, topid pesu masinasse ja jahid tolmurulle.
Ja siis keerab ära, vedelad raamatuga voodis ja vihkad kõiki, ei aita shokolaad ega limps veini, katsugu keegi vaid minust midagi tahta- pritsin tuld ja tõrva vastu. Jah, olen kole ja paha, vihake mindki, see sobib hästi.
Pisar pudeneb ka kergesti. Ei tea, kas teised naised kah niuksed on?
***
Katile meeldib kangesti raamat 10 maailma suurimat koobast. Eile istus ja vaatas seda, siis teatas- emme ma hakkan suurest peast koopauurijaks, lähen kõige suuremasse koopasse ja toon sulle sealt neid kive, kui sa just selleks ajaks liiga vana juba ei ole...

Ritsik 12, 14, 16 ja 18 aastat tagasi

Ma tahtsin teha elust 10 aastat tagasi postituse, tegelt otsisin välja kimbukesi vanasid päevikuid ja otsustasin välja kirjutada need lõigud, mis kannavad tänast kuupäeva, olgu siis 10 või 15 aastat tagasi. Endal hakkas huvitav vaadata, kuidas väärtushinnangud, maailmakord ja mina ise ajas muutunud on. Niisiis.

Aasta siis oli 1990...
"Aega! Oleks mul veel aega! Vahin hirmuga kella ja ei jõua ennast ära kiruda, et olen terve nädala niisama maha molutanud. Nagunii ei jõua kõike ära õppida, ma pole nii geniaalne, et viskan päev enne eksamit punktidele pilgu peale ja kohe oskan, nagu Kristiina.
Ma ei oska mitte midagi! Appi! Magasin öösel kolm tundi, ärkasin kell 4 hommikul ja püüan veel oma pingutusest paistes ajuollusese veel midagi lisada. Saaks ma kolmegi kätte, palun, palun, ma ei taha enam iial midagi sellist kogeda!!"
Jutt oli siis keskkooli bioloogia lõpueksamist, mille sain puhta viie:) Ja Kristiina, kes kõike alati viitele oskas, on praegu tunnustatud naistearst ja spetsialist.

1992
Tegevuskoht: Vellavere õppebaas
Tegelased: esimese kursuse lõpetanud bioloogid
Situatsioon: selgrootute välipraktikum
"Täna tegime pikema matka läbi õudse rägastiku, kus leidus vaid kõiksugu pistmis-haukamis-imemis-rebimis jms vastikute suuvärkidega putukaid. Ühtegi põhimõtteliselt uut sitikat ei kohanud. Kuna Vellaveres on juba aastakümneid suviti biolooge peetud, on siinsete putukate rahvapärimustes ilmselt kindel koht kahvaga koletisel, ning kõik teavad peitu pugeda.
Õhtuti määrame usinalt päevast saaki. On alles tegemist iga satikakribala tundlalülide lugemisega, puuke näiteks määratakse sugupilu järgi!! Vahel leitakse, et käesolev sirts või tirts peaks olema selline vend, mida on avastatud Eestis üks kord ja 20 aastat tagasi, siin Vellaveres esineb aga millegipärast massiliselt...'Meie rühm teostab ööpüüki, määrame öösel valguspüünisesse lennanud ööliblikaid ilusa pildiraamatu järgi. Kui kahejalgsete organism poleks teatud füsioloogilise eripäraga öösiti määratud puhkeolekus viibima, oleks päris lahe.
Praegu on kell 2 öösel, istun Kristjani ja Piretiga lobisedes laua taga, kirjutan praksiaruannet ja teostan ööpüüki mahlaklaasi ja laualambiga. Sain just tuttavaks ühe Hopladrinaga (kollakas häguöölane), kes oma tillukese rumala karvase pea lambi all veel rumalamaks keerutas ja mu mahla maitsma ronides sinna selili sisse plartsatas. Siin ta nüüd konutab, imilont pettunud rulli keritud.. Küll on lahe tüüp- karvane, töntsakas ja punnsilmadega nagu täissöönud puudel. Hea, et ma neid enam püüdma ei pea. Head ööd, Hopladrina, või oled sa hoopis Caradrina?"

1994
"Täna on tahtmine end purju juua, kahjuks oli käepärast vaid purgike dzinni aga sellestki on lõbus olla. Ma ju kanapea.
Parim uudis on see, et asusin ametlikult Postimehe suvereporterina tööle, 105 kandidaadist valiti välja 6, ja mina ka, juhhei!! Meid on kolm tüdrukut ja kolm poissi: ilmatu asjalik Alo Lõhmus, kes pidevalt helistab, kohtub ja on lennus ja võtab asja lõpp tõsiselt. Siis Jaak Juske, kes on alles koolipoiss, nunnuke ja roheline aga samuti püüdlik ning püüab kõiki kogu aeg Tuleviku Eesti Erakonda värvata. Ja Ervin, kes tegutseb päris üksi ja omaette. Suvereporterite lärmakat kampa ohjab Tiina Kaalep, väga resoluutne ja kindlakäeline daam.
Kuigi tunnen end kohutavalt rumalana ja oskamatuna, on väga põnev!"
Sel suvel sain ajakirjanduses käe valgeks ja pisiku verre, mis siiani sealt lahkunud pole. Kuu aja pärast raporteerin korrespondendina Viljandi Folgilt: igale poole võib minna, kõike kõigilt küsida, kõike vaadata ja ilma rahata, veel enam- makstakse isegi peale!
Too suvi oli väga kirju, pidevalt sai poole ööni siin-seal hängitud, ohtralt uusi tutvusi sõlmitud, Rock Summer ja Folk. Päevikus korduvad sellised märksõnad nagu Küü kohvik, Centrali õu, Kaunas, Sõbra baar, TÜ klubi ja EPA klubi. Ehh.. noorus...
Imestama paneb, et loen- istusime, jõime väikse õlle ja sõitsime edasi. Kas tollel ajal puhuma ei pandud? Alkomeetreidki vist ei olnud? Aga ei mäleta, et oleks nagu massiliselt rullnokatatud teedel...

1995
"Suve avamise peol oli õnneks hea ilm. Viskasime Volmerile näppu, hüppasime Termikaga, tantsisime öödiskol Scatmani saatel. Saad aru: kell on 24, suvi on pool tundi vana, kõikjal on valge, lava ees tuledevihus käib tihe tantsuvihtumine, rõõmsad inimesed, feeling!
Kogu see pidu oli ainult meile kahele. Ainult meile! Meie tantsisime teineteisele silma vaadates, jalutasime käsikäes ja kallistasime igal pool- murul istudes, lava ees, tantsides ja koduteel, kui terve linn oli täis elevil rõõmsaid inimesi."
No comments. Ilusaim suvi ever.

1996
"Täna on siis see päev, kui diploom pihku pistetakse. Ülikooli lehes olen ma kirjas ja eksmati nimekirjas ka- seoses bakalaureuseks saamisega. Täna käib siis kodus hirmus sagimine ja tingel tangel. Söögid joogid. Külalised ja nii.
Eile istusin veidi masendunult Puhhi jutukas ja lootsin Professorit kohata. ei olnud teda. Küll olid aga Sookoll ja Wanur, kellega koos leidsime, et vaja ometi minu viimast tudengiks olemise päeva tähistada. Rääkisin augu pähe unisele Katale, ja saabusime tema juurde punase veini, apelsinide ja küpsistega. Istusime neljakesi valges öös Kata aias kuuvarju all, oli lõbus kuid külm ja mähkusime tekkidesse, Sookoll võttis mind soojendamiseks kaissu. Armsad inimesed.. Ilma meheta võib hakkama saada aga ilma sõpradeta kindlasti mitte."
Jah. Nii ongi. Kahju ainult, et toonastest sõpradest on aint Kata alles jäänud.

Tolle koha peal jäid mu päevikud pooleli. Sain suureks. Kirjutasin hästi harva. Ja nüüd siis jälle, grafomaania on ilmselt vaibumatu kirg.

Tööjõu taastootmine

Kas pole ilus pilt? See on nostalgiline tüdrukuvoodike mu sõbranna kodust- ma loodan, et ta ei pahanda oma loomingu eksponeerimise üle- ja minu jaoks sümboliseerib see sellist magusat unelemisseisundit
lihtsas ja veid tolmuses pööningukambris, õhtupäike kulda aknast sisse loopimas. Pikutad raamatuga ja ei raatsi magama minna, lahtisest aknast kostab pääsukeste vidin ja allkorruselt tuleb koogilõhna. Ehh..

Olen mitu päeva töökas olnud. Eile õhtul käisin rattaga pakendeid konteinerisse viimas ja kuna õhtu oli nii soe ja vaikne, tegin rattaga suurema tiiru. Sõitsin linnaserva. Kohati on teel tohutult suurte puude pime tunnel ja siis keerab tee alla jõe äärde, kus vesikupp vohab, särjed kudemismöllus roostikus mulistavad ja päike jõevee roosaks värvib.
Jõeäärses võsas laksutavad alles ööbikud, neist üle püüavad karjuda metsvindid. Ebajasmiinid lõhnavad, lõhnavad, lõhnavad, maantee kõrval vohavad sellised metsikud lilled, mille olemasolu oled päevast päeva asfaldi vahel elades üldse ära unustanud- kassikäpad, lupiinid, jumikad, ussikeeled ja üheksavägised.
Õhk seisab loojangueelses roosakuldses udus. Inimesi ei ole kusagil.
Tahaks anda rattale valu ja sõita aina edasi silmapiiri poole, põldude ja heinamaade vahele, kummid tolmusel maanteel sahisemas ja hing rõõmustamas.
***
Koju jõudes oli tööjõud taastoodetud, pesin nõusid, õnnelik naeratus näos ja lasin lastel poole ööni õues rulatada.
Täna tundub, et linnas ei ole värve. Neid õigeid värve. Õrnhalli ja roosakuldset.

kirjuta läbi ja anna edasi

Sain Triinult testi ja puhkan sellega nüüd pingelise tööpäeva lõpus närvi.
Test nagu ikka- vasta ja anna edasi.
1. Mida tegid 10 aastat tagasi
temaga beebikoolis ja leidsin hoogsalt Pärnust uusi sõpru. Ma pühendan sellele küsimusele varsti ühe postituse.
2.5 asja minu nimekirjast "Vaja teha"
Oot ma vaatan. Nii. Huvitav, kas on mõeldud pikema perspektiiviga nimekirja või lähipäevi? Ma panen selle suve nimekirja: Rajada aiaserva hekk, revideerida viimase kahe aasta fotod arvutist paberile ja ketastele, sõita lastega rongiga Tartust Elvasse, osta kööki uued toolid, hakata uuesti kaalu jälgima.
3. Minu lemmiknäksid
juust igal kujul koos viinamarjadega, marineeritud seened, igasugused põnevad tikuvõileivad, minitomatid, koogid - ehh, peale mustade ploomide sobib kõik!
4. Mida teeksin, kui saaksin miljonäriks
Oleksin miljonär:) Mul on kolm last, arvan, et nende suuremaks kasvades jääks ühest miljonist küll väheks... Iseenda jaoks võtaksin aja elada aasta välismaal mõnes mõnusas kohas, Kreekas näiteks. Heategevus tuleks ka kõne alla. Avaksin restorani.
5. 3 kohta, kus olen elanud: tartu, pärnu ja pärnu

Nüüd on pool tundi tööpäeva lõpuni, tsau pakaa!
Ahjaa. Ma ei tea, kes veel seda testi tahaks teha. Äkki Anniki, Heidi ja Claara? Claara sul oli miski teine variant vist mõni aeg tagasi? Eowyin, Risto, Märt- teiegi. Enibodi, kes tahab.

Kust raha saab?

Täna oli Postimees onliinis palju vastakaid kommentaare kogunud uudis noorest kolme lapse emast kohtupingis. Ema püüdis varastada laste jaoks "kingitusi": pojale mänguautot, tütrele kaelakeed. Sest raha ei olnud, mees on vangis, naine elab sõbranna juures, kes talle süüa annab. Noorim laps 10kuune, vanim vist 10aastane.
Küll siis netikommentaatorid tundsid haletsesid ema või vastupidi, sõimasid, et mida üks hädahunnik peaks üldse lapsi saama ja neid veel varastama õpetama oma eeskujuga.
Tõsi on see, et paljude üksikemade elu on praegu kindlasti väga raske. Kolm last üksi toita- karm.
Kuna pole ise sellises olukorras olnud, ei oska öelda, kui palju meie sotsiaalsüsteem taoliste olukordade puhul aidata saab. Sotsiaalkorterit on kerge saada või raske? Emapalk peaks kolme lapse puhul ikka midagi olema, isegi miinimumpalga järgi arvestatult. Toetusi on võimalik taotleda. Humanitaarabiasutused, Punane Rist ja paljud kirikud aitavad riiete ja muu materiaalsega. Vähemalt Pärnus on Pereabikeskus ja Shalomi Lastemaja, kus pakutakse probleemsete või raskustes perede lastele süüa ja meelelahutust. Samas kogu selle toetuse endale välja ajamiseks peaks inimene ise ikka olema piisavalt ettevõtlik. Paberid peavad korras olema, bürokraatiaseina vastu saab kindlasti ohtralt joosta.
Võibolla too ema lihtsalt ei tea, kuidas asjad käivad. Abiellus otse koolipingist, sai lapsed, mees tegi kõik ette taha ära ja nüüd ei oska proua enam endaga hakkama saada. Arvab, et sotsiaaltöötajad on kollid, kes tahavad kindlasti lapsi ära võtta.

Mitte hakkamasaavaid inimesi on ju tegelikult küll ja veel. Kellel hoolitseb pere eelarve pideva miinusseisu eest narkomaan või kasiinosõltlane, kes sipleb SMSlaenude orjuses, kes on ehk tõesti äkki leseks jäänud, raskelt haigestunud või maja põlenud.. huh, koledaid asju võib juhtuda ja alati ei saa öelda, et ise oled süüdi, olid naiivne või ei raatsinud kindlustust maksta.

Pikaajalistele töötutele oli siin üks projekt, kui neil oli kõrval oma tugiisik. Niipalju kui mina aru sain, õpetasid tugiisikud töötuid esialgu lihtsalt elama. Kuidas ennast kenaks teha ja töövestlusele minna, kuidas üldse igal hommikul tööle jõuda, endas eneseusku ja optimismi taasleida.
Vaat selliseid tugiisikuid või juhtumikorraldajaid peaks olema terve polk Eestis, et jätkuks igaks elujuhtumiks, igale luuserile ja igale hättasattunule. Taoline sotsiaalkiirabi annaks nõu, mida teha, kui raha ei ole. Või tööd ei oska otsida. Või pole kuskil elada. Või mees peksab, lapsed hukas. Loomulikult on selliseid konsultante praegugi aga nad on kuidagi hajunud ja ei pruugi alati leitavad olla, kui vaja. Üks ühine agentuur, deviisiga Igast olukorrast on väljapääs. Või Teeme saia igast sitast:)

Ah mis siin muiata. Taoliste juhtumite puhul ärkab tegelikult paljudes kodanikes soov aidada. See mingi tädi, kes sms-laenudega kimpus oli, sai vist päris palju pappi rahvalt.
A mul on ka paar negatiivset näidet.
Siin üks 10lapseline pere põles paljaks. Koguti raha ja asju, tehti uus katus ja mis kõik. Praegu on tolles majas teistes korterites igal pool remont tehtud ja kõik ilus, ainult too suurpere, kelle aitamiseks arve avati, elab endiselt mööda suvalisi üürikortereid vireledes.
Ja viielapseline absoluutselt kujuteldamatu eluviisiga maal elanud parmupere, kelle aitamiseks korraldasin ise sõbrannaga kampaania. Oh, ma ei paistnud oma töölaua tagant riiete- ja mänguasjade pampude tagant väljagi! Võeti vastu, olevat oldud rõemsad.
Aga poole aasta pärast ilmus too pere juba linna sotsiaaltöötajate vaatevälja ning mis te arvate, kas lapsed olid kenasti puhtalt ja soojalt riides?

Aidata saab ikka neid, kes ise oma elu muutmisest huvitatud on. Ja mitte sel viisil muutmisest, et mingid abstraktsed isikud sotsiaalametist, valitsusest või kust iganes paigutavad neid ilusasse pessa, annavad piiramatul hulgal raha ja
abistatute edasine panus piirdub lihtsalt elu nautimises.

kust armastust saab?

Mind ikka see Murutari raamat ei jäta rahule. Nii kurb on, kui inimene otsib meeleheitlikult armastust ja tingimusteta heakskiitu aga hüüab justkui kaevu, midagi nagu natuke kajaks vastu...
Selleks ju kaaslast otsitaksegi- et oleks keegi, kes pidevalt täidaks sinu armastuse akut. Aga inimene on ju ainult inimene! Ta on tihti väsinud, tüdinud, halvas tujus, hakkab meeldima keegi teine, on lihtsalt muud tegemist. Vahel ei pane tähele, et kaaslane aina kuivab ja kuivab igatsusest su kõrval, sõnakehvad ja temperamenditud eestlased ei räägi kah tavaliselt, kuidas nad ennast tunnevad. Tehakse aga head nägu edasi, kuigi asi on tegelikult juba viimasel piiril.

Ma paar aastat tagasi käisin ühel kristlikul pereseminaril.
(jajah, kohe hakkan targutama, ateistid klõpsigu mõnele teisele lehele edasi nüüd!)
Ei ole need kristlastest abikaasad nii kuldsed ühti, kui võiks arvata, rääkis üks tore pastoriproua, kelle nime olen unustanud. Ka nende mehed on alalõpmata töösse mattunud, ei märka lilli tuua ja kulub kolm kuud näägutamist, enne kui kardinapuu üles pannakse.
Aga naine ei püsi ilma armastuseta püsti. Kurbus tuleb sisse ja hakkad aina rohkem mehe suunas mossitama. Seni kuni taipad oma patareid Jumala armastusega laadida. Jumala armastus ei saa otsa, ei hakka kellelegi teisele silma viskama, ei ole tüdinud ega busy. Kui suudad selle vastu võtta, kiirgab see sinu kaudu edasi abikaasasse ja teistesse inimestessegi. Ja kui naine vaatab rõõmsa naeratusega kaasale otsa, mitte ei oota, et just mees iga sekund teda õnnelikuks teeks (naine ju püüab läbi saja pisiasja iga päev meest õnnelikuks teha), siis vabaneb ka mees pingest ja algab ilus elu....
Jah teooria on ilus. Ei saa oma õnne ja hingelist rahulolu ainult paarisuhtele üles ehitada. Või ainult tööle või ainult lastele. Tasakaal peab olema. Igaüks ei leiagi ju kaaslast, sobivat elukutset, lapsi.
Suurem osa inimesi ei usu ilmselt mingi hinna eest, et on võimalik Jumala armastusega oma patareid täita. Meh? Kas Jumal saab õhtul kaissu võtta või enne palgapäeva koidula laenata või sosistada, et oled väärtuslik, hoitud ja eriline?
Ei saa. Aga...

Olen istunud trepil, pisarad tilkumas ja minuti pärast helistab sõber. Või istub õlale kollane liblikas.
Enne palgapäeva külmas ja näljas vireledes astuvad juhuslikult läbi tuttavad, kel on ülesanne jagada laiali humanitaarkorras saabunud hiigelpitsad.
Kõrges palavikus laps su käte vahel jääb järsku rahulikult magama ja ärkab hommikul terve ja rõõmsana.
Olles ise kurbusesse mattunud, kohtad kedagi, kes vajab hingelist paid sinust veel rohkem ja tema aitamise läbi hakkab endalgi hea.
Väga raske on seda selgitada. Need kõik on ju kõigest juhused, mida juhtub kõikide inimestega. Maailm ongi ju üks suur juhuste juhtumine. Minu sündimine maailma on ka olnud suht juhus. Vabalt oleks võinud sündida hoopis priske poisslaps. Või puudega laps. Ja neil oleks olnud hoopis teine tee ja ülesanne.

"Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest mis on Kristuses Jeesuses, Meie Issandas!" Rooma 8:38,39.

Võta või jäta. Kohvris on rohkem kui miljon.

Vihma vajalikkusest

Eile sadas hommikul 11st õhtul kella 21ni vihma. Olles turult koju toimetanud kuus kurgitaime, kaeralille, astrilapsed ja habenelgid, said need päev otsa enne istutamist mõnusat vanni. Õhtul siis pistsime Katiga uustulnukad mulda, avastasin, et redised, ise alles sentimeetripaksused, on kohutavalt kibedad, Lotts pakitäiest hernestest kasvama jätnud nii umbes 10 taime ja ämmakene, tulles appi rohima, oli tööhoos peenardelt eraldanud ka minu viimase vaese basiilikutaime (teisega pluss koriander sai Lots hakkama).
Vihm lubas päev otsa voodil lesida ja Murutari "Viimnekuu"d lugeda. Lisaks kiired kui tõhusad retked külmkapi manu lihapallide ja maasikad-kohupiimaga järele. Meil oli tüdrukutega nimelt meestevaba päev:) Oo kui hea oli mitte midagi päev läbi teha!!
"Kirjuta meist ka midagi" säutsub Krissu kõrval. No tüdrukud vedelesid ka, teleka ja arvuti ees ja niisama. Vahepeal koristades. Krissu leidis minu suunamisel Lyrics.com ja muudkui ümises arvuti ees sõnu kaasa.

Pärast närvelammutavaid telefonikõnesid läks ema reedel ise haiglasse. Seal haarati tema vereproovi nähes peast kinni ja ei lastud jala isegi 500 meetrit eemale teise haiglasse jalutada. Ema ise ei osanud midagi arvata, temal hea olla ja viga justkui ei miskit. Noh, eile helistades olid proovid juba head ja emal palatitäie muttidega üsna lõbus olla. Oli samas osakonnas, kus mina tudengina öösanitarina töötasin ja millest ma ikka veel vahel õudusunenägusin näen.
Minu reedese masenduse katkestas K, kelle initsiatiivil lohistasin end plikadega Campasse sööma ja "tüdrukuteõhtu" edenedes osutus tõsiseks ja murelikuks jäämine üsna võimatuks.

Meie meespere saabus eile öösel. Miku laekus kell 24, üsna läbiligunenud aga omadega rahul. Kogu laulupeo ajal kallanud vihma, poisid möllasid hilisööni ja kooriõps pritsis tuld. "Ma igatsen kodu" tuli juba üleeile sms minu telefonile...
T saabus Rabarockilt kell 3 öösel ja teatas, et tundis ennast kaks päeva nagu taevas:) Ja Sparks oli olnud tasemete tase. Aga kodus oma soojas voodis on ka bro!

Mina lõpetasin Murutari kell 2 öösel kerge kurbusega. Haarasin selle raamatukogust eile kuna meie kohalikust raamatukogust ei saanud Undi India ega Penu Hispaania päevaraamatut.
Murutar on ehe hoiatus, mis juhtub, kui toimekas naine otsustab kõik asjad maailmas ise korda ajada. Palgaks on üksindus, üksindus ja veelkord üksindus... Ei kiida sind need tubliduse eest, keda sa loodad seda tegevat. Mees saab sellise võimeka emanda kõrval aina enam kohitsetud. Olen sellist mudelit näinud küll ja küll. Ja ise teadlikult mõnikord lillekest mänginud, et mees saaks ikka ise mammutit küttida.
Samas titeootuse nukrus ja üksindus on tuttavad, lisaks suhtlemisraskused mehega.
Kas teismelised tõesti tundmatuseni muutuvad? Kohe nii rängalt, et esivanemad pikema jututa perse saadavad? Ja mida vanemad sel juhul on valesti teinud või tegemata jätnud?
Oo kui õudne, et paljud tulevased emmed leiavad just sellel tundlikul ajal oma seadusliku kaasa kõrvalt mõne kohustustevaba ajaveetmist pakkuva mimmu :(
Kohati tundub, et selles lõputult rikutud maailmas ei ole traditsiooniline abielu enam üldse normaalsel kujul võimalik ning truudus ongi jah juhuse puudus...
Tuttavate kristlikud abielud püüavad kõige kiuste häid põhimõtteid säilitada ja tundub, et see neil ka õnnestub. Või mida mina kõrvaltseisjana ka näen. Probleeme on ikka aga turvatunne on suurem. Kergem, kui inimesed usuvad ühte asja.
Jahh. Jõudu Murutarile.

Täna paistab päike. Pilt on tehtud Kolmardeni lähedal kämpingus.

reede, 13

Nii hea oli eile kell pool 10 õhtul aias rohida. Täielik stressimaandus.
Täna piisas ühest telefonikõnest, et ma istuks töölaua taga, süda kloppimas ja käed värisemas. Emal jälle tervisehädad, helistasin tema perearstile, kes soovitas ema maha rahustada ja tal haiglasse minna, jälgimisele, sest parem on karta kui kahetseda, nagu ta väljendus.
Helistasin veel siia ja sinna, palusin emal endal helistada siia ja sinna. Midagi enamat ma siit 200 kilomeetri kauguselt teha ei saa.
Lõppematu jama. Lisaks on ema deprekas, sest võtab üht rohtu ühe tõve tarvis, tekivad kõrvaltoimed ja vaja uut asja ravima hakata. Kohutav. Et sellest nõiaringist välja rabeleda, et vaja tõelist vaimujõudu, otsust muuta kogu oma elu, nii eluviise kui mõtlemist ja põhjalikult. Deprekas inimene ei ole selleks sammuks võimeline, kardan ma. Ja mitte ilma toeta. Mina ei suuda teda piisavalt toetada. Liiga kaugel.

Nüüd võtan mina kokku kogu oma vaimujõu, teen, mis minu võimuses ja ülejäänu annan Jumala kätte. Ükskord ju peavad mingid lahendused tulema.

ostu- ja reisipaanika

Täna hommikul saatsin poisi Saaremaale poistelaulu laagrisse. Laupäeval toimub miski meeste laulupidu ja seal nemad kah astuvad üles. Priima!
Kõik oleks veel priimam kui emad paanikaosakonnast maha rahuneksid...
Oh neid sõnu, mis veel bussiuksel peale loeti: ära külmeta, ära liiga palju päevita, hoia telefoni ja raha, pane teised kingad jalga jne jne jne
Enamus teise klassi jõnglasi pole ju kolmeks päevaks veel omapead kodust kaugemale saanud. Sestap emmed närvis sada korda rohkem, kui poisid ise.
Mina avastasin kell 10 õhtul, et nagu maa alla on vajunud lapse pidulikud püksid. Lihtsalt ei ole enam ja kõik! Pakkisin siis alt narmendavad kooliteksad kotti, mis teha... Vilets emme, ei saa last nõuetekohaselt riietatud.
Ohh, loodan, et kõik läheb hästi ja neil on ülimalt vahva reis.

Veel tahtsin mainida seda, et Pärnut on tabanud lõhehullus: teineteist püüavad üle trumbata äsjaavatud Maxima xxx ja Rimi, mõlemas on norra lõhe umbes 50 kr kilo. Eile ikka no nii 2-3 kaupa toppisid inimesed kalu kotti. Täna tegime dessandi Maximasse. Mis seal ikka- palju ruumi, puhas ja kena. Ja poes saadaolevad kaubad olid ka kõik olemas! Meile antud 15 minutiga jõudsin liduda läbi umbes veerand toiduosakonda ning kühveldada ostukorvi 20kroonise karbi maasikaid, koti odavat trühvelkommi, mahla ja krabipulki. Suurte poodide juures on alati see häda, et kui sa seal just päevast päeva ei käi, on igavene häda üles leida näiteks pudel nõudepesuvahendit või karp kilu.
Nojah. Ostke, inimesed. Majandus langegu, kuhu tahab.

Still Haven't Found What I'm Looking For

I have climbed the highest mountains
I have run through the fields
Only to be with you
Only to be with you.

I have run, I have crawled
I have scaled these city walls
These city walls
Only to be with you.

But I still haven't found
What I'm looking for.
But I still haven't found
What I'm looking for.

I have kissed honey lips
Felt the healing in her finger tips
It burned like fire
(I was) burning inside her.

I have spoke with the tongue of angels
I have held the hand of a devil
It was warm in the night
I was cold as a stone.

But I still haven't found..

I believe in the Kingdom Come
Then all the colours will bleed into one
Bleed into one.
But yes, I'm still running.

You broke the bonds
And you loosed the chains
Carried the cross of my shame
Oh my shame, you know I believe it.

But I still haven't found..


Ma üldiselt videosid ja laulusõnu blogisse panna ei viitsi aga U2 on mu lemmikute lemmik 15-20 aastat ja see on üks nende parimaid lugusid, kriipis teismelisena ja kriibib ka nüüd. Igavene küsimus: oled sa leidnud, mida otsid, või jooksed ikka veel?
Kohati tundub, et üht-teist olen jah leidnud aga teisi asju jälle kipun kaotama.
Eneseusku. Töötahet. Töövõimet. Inimesi. Suhteid. Raha.
Vahet pole. Who cares.

I believe in the Kingdom Come-
kuidas seda võiks tõlkida? Usun, et Kuningriik tuleb?
Ma ei ole päris kindel, kas see lugu on kristliku alatooniga (You carried the cross of my shame) või pigem inimliku armastuse ja mõtte otsimisest. Või mõlemat. Ah?

Kuulasin juutuubist mõnda aega gospelit. Mõni laul annab ikka kõvasti pauerit, paraku enamus, mida ma oskasin otsida, on selline suht veniv ja unine. Chris Tomlini "Everlasting God" natuke nagu juba oli. Aga mul on midagi veel käredamat vaja. Nagu .. maitea, nagu U2 Elevation. Peab ju olema midagi sellist? Kristlik Green Day? Kes teab?

barbi sai loomapoe

Läheb natuke aega rutiini sisseelamiseks, et aru saada, mis ja kuidas.
Igal hommikul palun ma tarkust teha neid asju, mis on tõeliselt tähtsad. Ja teha neid tähtsaid asju õigesti. Ja ikka avastan ma igal õhtul - peaaegu- et olen kulutanud palju aega mingi suvalise jura peale.
Eile veetsin palju mõttetuid tunde kontoris, sest kuidagi ei suutnud töö lainele end viia. Samas minu meelest mõttekas oli õhtul sõita Katiga tuttavate poole, kes hakkavad aafrikasse kolima ja teevad ameerika kombe kohaselt garaažimüüki. Kati valis välja barbie lemmikloomapoe ja nukukleidi, mina ühe lauamängu, kirjutuslaua ja kuldkollase kaltsuvaiba.
Õhtul istusime Katiga ja mängisime loomapoodi. Tema barbi müüs minu omale ühe akvaariumikala, kassi ja kassitoidu. Siis tõi minu barbi äsjaomandatud kassi poodi tagasi pesemisele. Lõpuks tegid mõlemad barbid oma loomadele vatist pesad ja pakkisid nad poodi ööseks magama.

Tahtsin veel seda öelda, et Reporter näitas eile mingit imelikku lugu poisist, kes kõndis Pärnu rannas ringi ja kurtis, et ei leia naist, on häbelik, ei oska tüdrukutega millestki rääkida ega peale kinoskäimist "edasi käituda". Käis isegi psühhiaatri juures! See oli äkki Õige Valiku saate reklaam? ma ei tea, lõpuni ei vaadanud.
Õige valik on minu meelest suht mõttetu saade aga poisist hakkas suisa kahju. Talle lendasid peale veel kaks tibi stiilis- noh, mis häda on sul siis naistega?
Miks keegi ei öelnud sellele poisile, kuidas tegelikult asjad käivad?
Et Õige valiku tunnus ongi see, et sul ON tolle isikuga millestki rääkida? Ja kui ikka ei ole tibiga peale kino millestki rääkida, no siis saada ta tõesti käbedalt koju ära.
Ja "edasi käitumine" tuleb iseenesest õige inimesega, sest siis on tõmme nii tugev, et ei ole lihtsalt aega enam mõelda.
Muidugi vastassooga tutvumine on probleem. Nii palju julgust ja suhtlemisoskust peaks ikka endas arendama, et kuskile minna, kus palju noori koos. On see siis ööklubi, autojuhikursused, kogudus, raamatukogu või filmivõtete massistseenid. Või lihtsalt sünnipäevad.
Naljakas, kui meenutada.
Istusin külg-külje kõrval võhivõõra natuke nunnu noormehega, kes terve õhtu jooksul minuga sõnagi ei vahetanud. "Kuule, ega ma eriti ei hammusta," ütlesin lõpuks.
Aga nagu eesti meestel tihtipeale ikka, kasvas tema jutupuhumistuju võrdelises seoses manustatud alkoholi kogusega. Hommik leidis meid tema poissmehekorteris minu Tartu bussi ootamas, kuidagi me "edasi ei käitunud", juttu ka suurt ei ajanud aga maru mõnus oli niisama olla...
Ei olnudki rohkem vaja :)

Elu on lill

See puhkusetunne võiks pikka aega kesta..

.....

Mul ei ole õrna aimugi, mis järjekorras need pildid siia üles jooksevad. Igatahes peaks siin olema kauneid pildikesi Pipimaast: röövel Mattiase loss, minimõõtudes küla ja vaade aknast ühte majja, Pipi madrusega, Madlikese maja köök ja muud sellist.
Siis see kaljune rand, kus meie kämping asus ja ülejäänud pildid on loomaaed. Aa ja see üks on lahe, kus Krissu HjaM poe taga uusimat moezhurnaali lappab.









href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4t5HMFJkAXgCCIZUhwK-lFOVI4tHAFwpxqmlqEPMMsy8FbLc0ePwop9s92UNxn-KTPEuVo1iNlLcbpqZqGXveDtAc0DEwH2yTBt2FQ9tyfIfK8lrvFioNJ_jXhrUAdlKnsIPeeQ/s1600-h/pipimaa+032.jpg">

href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCs_5oDuPhKqrDtZjFSvq8VLoPTMksRQnwckTUJuttFLd2ZVPSFJWmt3kYNfsn3hmS_TZSpPokf_op5Itol8J3OIwbJus5M4TCQvFNQmsDxgWCbtQqaLxUuOG7eZqr0wQk20NfYw/s1600-h/pipimaa+055.jpg">
Kolmardeni loomaaed näeb mõnusalt looduslik välja

mõnna puhkus oli

Me oleme õnnelikult kodus tagasi.
Reis oli vahva ja rahul olla võib kõigega. Lapsed ei virisenud. Seltskond oli meeldiv. Oli küll pikka ja igavat bussisõitu aga ka mitu päikselist päeva värskes õhus, hunnituid päikeseloojanguid laevas rootsi lauas veiniklaasi taga uneledes ja kämpingu terrassil läbi kuldsete mändide järvele vaadates.
Eriti huvitav oli safaripark ja loomaaed Kolmardenis. Tõeliselt tore on loomi näha ilma puurideta, suht looduslikul alal omaette asjatamas. Tiigrit mulle meeldis vaadada, nii meetrikauguselt, külitas ja vaatas meid uniselt. Siis mingid nolgid karjusid ja viskasid ta peale klaasi vett, et ta liigutaks, krt ma nii vihastasin et röögatasin stop you f..ng idiots ja nood läksid üllatunult minema..
Delfiinide etendus oli valguste ja muusikaga nii mõjuv, et mul läksid silmad liigutusest niiskeks.
Ahvikeste elujärge vaatasime jalgu puhates tükk aega ja surikaatide oma.
Pipimaa oli natuke väiksematele mõeldud, kohati oli natuke liiga palju plastikut ja välist sära minu meelest aga kena siiski. Soolavarese maja oli lahe: sai istuda väiksesse vagunisse ja rongike keerutas kottpimedasse tunnelisse, valgusvihkudest kerkisid esile Malin oma perega, Pootsman ja Tjorven, elusuuruses liigutavad ja rääkivad nukud.
Võluv oli kogu see Lindgreni lapsepõlvelinnakese miljöö, lastesuurused majakesed, mille akendest sai sisse piiluda kas kommipoodi, linnapea sünnipäevale või mänguasjapoodi. Majakeste ääres õitsesid tillukesed sirelipõõsad ja madalad lilled. Idüll...
Puuhamaa lõbustuspargist ei ole väga palju muljetada, nagu Vembu-Tembumaa, ainult suurem. Soe ilm oli, enamus aega vedeleti vee ääres, mina käisin basseinides sees ka ja lõpuks kogusin oma julguseraasukese kokku ning lasiń veeliumägedest alla. Miku kibeles vormeliga sõitma aga kaotas masina üle kontrolli ja keeras piirdesse sisse, sai kiivrist piraka muhu ja kõva ehmatuse.
Ma olen ausalt öeldes nii unine, et ei suuda midagi huvitavat kirjutada. Homme äkki panen pilte ka.
Aa, seda ka veel, et Helsingis käisime H&M poes, ostsin 10 euri eest igale lapsele asja.
Kui ma veel kunagi reisile peaksin minema, siis võtan kaasa suurema hulga sularaha, et saaks kingitusi osta. Asi on põhimõttes, mitte kokkuhoius. Kui ma ka Pipi-topiseid kaasa ei pidanud tarvilikuks osta, siis laevapoest midagi ikka oleks leidnud, kui oleksin suutnud rahaga mõistlikumalt majandada. Käisin laevapoes ringi, pakk küpsiseid ja kolm purki fantat näpus ja vaatasin, kuidas memmed-taadid kärudesse viskit ja viina kuhjavad... Ma ei oska, noh..
Kodus pole katusepanemine eriti edenenud. Täna niitsin terve päev muru sest see neetud masin suri iga minuti järel välja päeva esimesel poolel.
Homme pannakse jälle katust. Ülehomme tuleb ilmselt tööle minna ja see tundub valgusaastate kaugusel olevat...