meie kassid

Sõbrad, kas püsite terved?
Meie Mikul mitu päeva valutab küll kurk, küll pea või kõht ja eile õhtul tekkis palavik ka :( Ise ta tahab kangesti trenni minna, sest laupäeval on neil kahepäevane võistlusreis Jõhvi. Endalgi on kahju...

Mina olen täitsa kodus vakka, koristan ja pusserdan niisama. Hea on.
Eile lugesin isegi raamatut: Sesse Koivisto Loomaaed elutoas. Sesse on Korkeasaare loomaaia direktori proua ja ta kirjutab loomaaia ametikorteris loomatittede kasvatamisest, kelle nende vanemad on hüljanud. Pere kolm last kasvasid üles, seltsiks tiigrikutsikad, madu, taapir, pesukaru, saarmas, paavianibeebid, boamadu jne.

Sesse ülivahva raamatu mõjul tulid meelde ka meie pere koduloomad. Ma arvan, nad väärivad siia kirja panemist.
Algklassilapsena kauplesin endale valge hamstri, kelle nimeks sai Vurr. Eluk elas kolm aastat, mis on hamstri jaoks tubli. Vurr võis vahel mööda tuba vabalt joosta ning eeskujuliku närilisena kasutas ta iga võimalust uute pesapaikade leiutamiseks. Näiteks suutis ta turnida üles seinakapi otsa ja närida pesa tarbeks auklikuks rulli uhiuute kilekottidega – see oli tollal teate isegi, milline kohutav kaotus :(. Kord avastas ta köögist kannu, kus oli puljong, hangunud rasvakiht peal. Vurr tahtis mõnusasti tahkel pinnal einestada kuid vajus loomulikult vulksti üleni puljongikannu...
Tegelikult olen väga selle vastu, et väiksele lapsele pisinäriline osta. Ehk mingi 10aastane saab juba hakkama, väiksem kipub loomakese ära solgutama.

Meie pere kassid on olnud kõik absoluutselt erinevad. Kassipoeg Kiki leidis isa metsast mahajäetuna. Päästetud kassist kasvas suurepärane hiirepüüdja ja igati ideaalse käitumisega loomake.

„Õnneliku lapsepõlvega” Juss ehk Jossif seevastu oli tõeline metslane: kodus käis vaid söömas ja magamas, enamus aega kulus tal ümbruskonna kasside peksmiseks ja muidu küla peal laaberdamiseks. Toas kippus kardinatele kusema, mingi silitamine ja nunnutamine teda ei huvitanud. Tõsi küll, kord sai Juss ka perekonna loodud ning meie kuuri lauavirna alla ilmus emane kass koos paari pojaga. Mis perekonnast sai ja kas Juss vastse kaasa eest ka hoolt kandis, ei mäleta.

Samuti heast perekonnast pärit Aleksander ehk Sass oli hoopis teist masti tüüp. Talle ei läinud nimelt karvavõrdki korda maailm, mis jäi soojast toast ja tugitoolist väljaspoole. Saaks vaid kõht taeva poole lesida ja vahel toidukausini kulgeda. Ainuke sülesolemist armastav kass, kes meil on olnud.
Ükski meie kass ei elanud üle 2-3 aasta. Kas tegi neile üks-null ära mõni koer, jäid nad auto alla või haigeks – ei tea. Lihtsalt ühel päeval ei tulnud enam koju. Öeldakse ju, et kassid ei tule koju surema.

Praeguse pere Vedru oli nooruses seiklus- ja kaklushuviline tegelane. Lõpuks sai meil kuude viisi pulmatuhinas hulkuvast, alatasa ribadeks kõrvadega ja vängelt haisevast lemmikust siiber. Pärast oppi saime tagasi diivanikassi, kelle põhihuvi moodustab toidukauss ja küdeva pliidi ees lebotamine. Kui peaksime veel tulevikus kasse soetama, siis sõltumata soost on operatsioon kindlasti vajalik. Väga palju vähem muresid!
Olen vist juba varem kirjutanud, et Vedru saime siis, kui Kati oli alla aasta vana. Meie kartus, et laps ja kass teevad üksteisele haiget, on olnud täiesti asjatu. Mina ei lubanud Katil teda kiskuda ja Vedru ei ole meie lapsi kunagi küünistanud kuigi titt istus mänguhoos talle vahel kogemata otsagi. Ma ei saa aru vanematest, kes lasevad lastel loomi süles tassida ja riietada...
Kui peaksin poolt valima, siis olen vist siiski rohkem koera- kui kassiinimene aga kodusoojuse generaatorina ja mugavuse nautimise eeskujuna on kass siiski väga mõnus olevus. Ja halva iseloomuga kassi on lihtsam taluda, kui rikutud iseloomuga koera.

Homme kirjutan junnigeneraator Jänksust ja meie pere koertest.

Paljas ja ilus?

Te olete näinud Kanal 11 pealt saadet How to look good naked?
Võetakse naine, kes on tavaline harju keskmine aga arvab ise, et on ilgelt kole. Ilus geimees laseb naisel pesuväel peegli ees pisaraid valada ja hakkab siis katsealuse enesehinnangut tõstma. Laseb katsealusel end võrrelda teiste naistega ja näitab, kuidas tema tegelik kehakuju on tema ettekujutuses olevast monstrumist hoopis saledam ja ilusam.
Riputab tema pesuväel hiigelfoto tänavale ja laseb suvalistel möödakäijatel kommenteerida - öelda, et ta on päris ilus. Leiab sobivad riided.
Siis toimetavad tädi kallal juuksurid ja meikarid, lõpuks teeb fotograaf temast alastifotod. No sellised malbed, poolvarjulised.
Lõppeks esineb naine mõnes ostukeskuses peetaval moeetendusel, patseerib ilusate riiete ja pesuväel ning viskab lõpuks pooleks sekundiks kõik seljast.
Kõik publikum vaatab esitletavat alastifotot, karjub tunnustusi ja naine ütleb lõpuks - jeees, ai luk greit neikid!!!

Me Kataga vaidlesime. Ta ei uskund, et aktifoto eneseusku tõstab.
Ma väitsin, et küll.
Tegelikult kui sul lapsepõlvest saadik enesehinnang madal on ja kompleksid külges, siis võivad viiskümmend võõrast või tuttavat inimest öelda, et kobe memm oled, ikka ei usu.
Hea, kui lõpuks ütleb Tema, see kõige kallim sulle, KUI ilus sa oled.
See aitab vahel naisel oma kehaga rahu sõlmida. Okei, äkki ma olengi midagi.

Raskem on võtta eesmärgiks eeskätt iseendale meeldida, vehkida trennides ja ilusalongides, veeta tunde riidepoodides..

Muide. Meie linnas on üks proua fotograaf, kes on spetsialiseerunud ilusatele fotodele. Tal on stuudios igasuguseid sulgi, ehteid, karusnahku ja iluasju ning tunniajalise sessiooni lõppedes on purgis mitu varianti ilusast, naiselikust, võrgutavast, salapärasest naisest. Ükskõik, kui noor või vana, riides või mitteriides modell on.
Olen neid pilte näinud - vauuu!

Kas teie olete oma kehaga rahul?
Kas naise ilu sõltub sellest, kui rahul ta ise endaga on?

pikk jutt eilsest päevast

Ma ikka käisin kooli suurel juubelil. Kui hea, et käisin!
Aktusesse kontserdimajas suhtusin eelarvamusega, et ah, laulavad midagi ja peavad kõnesid. Aga sain väga positiivselt üllatatud. Ansip ja Klaassen ja teised kabedamad vilistlased olid kohale meelitatud kõnesid pidama. Algul lauldi tõesti vahetpidamata. Õnneks alates lapse muusikaklassis õppimisest on mul muusika ja laulmisega suhted tunduvalt paranenud. Võin kohe päris mitu koorilaulu jutti ära kuulata:)
Abituriendid etlesid ja päris väikesed juntsud ka. Väga lahedad olid akrobaatikaringi lapsed, õpetajad tegid vinge tantsukava ning nunnumeetri viis lakke emade-isade ühistantsunumber oma lastega, kellest väiksemad vast kõigest paariaastased. Seda pühendumust ja rõõmu!
Hästi tore oli abiturientide luuletus-etlus "vana aja koolipoistest (tüdrukutest ka)". Kahju, et ei tea autorit.
Lõpus esines vilistlasorkester ja -koor, viimases vist üle saja laulja. Vilistlased läksid lõpuks lavalt saali seinte äärde ja lavale tuli kooli praegune ühendkoor ja siis need sajad lapsed, noored ja vanad laulsivad koos... Oli ikka tugev tunne küll!

Tegelikult tekkis veel üks tunne. Istusin klassiõe kõrval, kelle tütreke ka laval vahvasti taidles ja korraga saabus arusaamine- oo, kas ma siis nüüd olengi nii vana!?
Me oleme oma klassiga ju seal kontserdilaval küll ja küll tantsinud ja laulnud ja agitkavadega üles astunud, lava taga ärevasti kleite kohendanud, juukselaki pilvedesse uppunud, sõnu ja tantsusamme korranud...
Ja nüüd oleme meie need onud ja tädid, kellele lapsed esinevad!
Hissand..

Koolis oli algul vähe rahvast. Saime rahus tiirutada maja peal. Ma põdesin selle bioloogiaklassi seinamaali pärast, eks, et äkki on üle värvitud. Alles oli!
Türannosaurus ja trilobiidid.
Füüsikakoridor ei olnud enam pime ja tolmune aga keemiaklass lõhnas samamoodi.
Aga trepid! Mäletate neid betoonist ümaraks uisutatud servadega astmeid, mida mööda lip-lip-lip sekundiga alla sai kihutada? Meie aastatepikkune töö treppide täiuslikuks lihvimisel oli hävitatud - mingid koledad ja kahtlemata ebalapsesõbralikud krähmulised põrandaplaadid olid treppi pandud :(

Muus osas olid kõik mu unenägudes nähtud värvid, valgus ja vaated samad. Absoluutselt samad. Lõpetasin kooli pea 20 aastat tagasi, kuidas need pildid on minu ajju pidama jäänud?
Isegi esimese korruse tüdrukute vets on küll remonditud aga samasuguse imeliku sünge kollase värvi ja logisevate ustega, nagu mina seda mäletan.
Majal on ilmselt nii võimas hing, et hoolimata remondist ja värvivahetusest ja möödunud aastatest see ei muutu ning elab oma elu endiste ja praeguste õpilaste ühisteadvuses... no vähemalt mõne emotsionaalselt ebastabiilse vilistlase teadvuses.

Muutunud ei olnud ka inimesed. Ehk mõnda klassivenda sai pikemalt tunnistatud, et kust nüüd siis see turvapadi kõhul. Muidu olid kõik täpselt samasugused. Suhtlemisstiil, hoiak, riietumisstiil, kõneviis. Ilusad tüdrukud olid endiselt viimse kui sentimeetrini välja timmitud. Nohikud istusid endiselt nurgas. Tähelepanu nõudjad olid endiselt tähelepanu keskmes. Ülbik, kellele varem tuhandeid kordi olen mõttes näkku öelnud, milline ¤¤&&&### ta tegelikult on, oli kuidagi kärbitud ja melanhoolne. Ma ei öelnudki midagi. Polnud enam vaja.
Meie klass ei olnud väga ühtehoidev. Polegi loogiline, et 37 suvalisest inimesest, keda ühendab vaid sünniaasta, kõik omavahel klapiks. Samas meeldiv oli kohtuda. Paari tunniga jõuab saada ülevaate, kes ja mis. Ning jõuab saada kinnitust, et kellega polnud midagi ühist siis, pole ka nüüd. Sellepärast mulle kuskil suvilas peetud klassikokkutulekud ei meeldigi. Paar koosoldud tundi on tore ja huvitav aga terve öö tuletab juba meelde ka kõik ebameeldiva.

Kui algul oli vähe kammitsetud olemine, siis kell 22 oli juba laud lookas vedelast ja klass puupüsti täis isikutest, kes püüdsid kõik korraga rääkida. Koridorides istus, naeris, jutles, jalutas, kallistas, jõi, trügis, tõttas inimjõgi. Aulauksest sisse ei mahtunudki.
Ma kaua ei olnud. Piisas ja jäi hea tunne.

Pimedad ööd ilma filmideta

Saate nüüd aru, et nädala pärast on esimene advent??
Tartus vanemate naabritel on üks imeilus õunapuu, punaseid ja kollaseid õunu paksult täis ja õunad ei kavatsegi alla kukkuda, säravad hallis ilmas toredasti.
Me siin ükskord pildistasime ja joonistasime.





Kas teate, mis need on? ma juba tükk aega tagasi tegin Kadri juures.

kes meist on valelik?

kasvatasin iseloomu ja ei tõtanudki kommenteerima.
http://vaatenurk.wordpress.com/2009/11/18/jumal-raagib-harri-kingo-suu-labi/
Milleks?
Ei muuda see kellegi arvamust.
Aga solvav on. Kui Vaatenurk pole kunagi kohanud ühtegi mittevalelikku ja mittedemagoogitsevat kristlast, ei tähenda see seda, et neid olemas poleks.
Keegi meist pole täiuslik, kristlased kah mitte.
Pole mõtet pidada statistikat, mitu protsenti pätte ja valevorste on kristlaste, budistide, maausuliste või mittekristlaste hulgas. Mingi religiooni järgmine ei tee inimest automaatselt veel heaks inimeseks. Tunnen kümneid mitteusklikke väga armsaid ja heatahtlikke inimesi ja mitmeid kristlasi, kellega ma heameelega lähemalt ei suhtleks. Et mis vahet siis üldse on?
Võibolla inimeste keskel polegi...

Ja pole mõtete pidada statistikat, mitu protsenti sõdadest siin ilmas on peetud jumala nimel, mitu raha või poliitika pärast. Mitte et religioon poliitika ei võiks olla. Kes tahab sõdida, see sõdib, suva, mille nimel. Loll, kes ettekäänet ei leia.


Pean võtma internetipuhkust. Kuna püüan võimalikult palju kodus olla, on nett pea ainus maailmaga ühendustee praegu ja kergesti tekib illusioon, et maailm ongi selline, nagu uudistes ja delfi kommentaarides paistab. Olen kolme päevaga osanud ennast korralikku deprekasse viia.
Nüüd olen oma pesas vakka.

kodukana draama

Puhkus on kena asi, kui mind ei näriks kaks lõpetamata tööasja, õppimata liiklusmärgid ja
minu - nuuks-, pesumasin, suri taas :(
Ta juba mitu kuud tsentrifuugimisel kolises mis kole ja täna õhtul ta selle tegevuse juures jäi seisma, pinises ja kärssas. Tormasin kohale, lülitasin välja ja avastasin, et trummel on üldse kinni kiilunud, millimeetritki ei liigu! Mis te arvate, kas trumli luuk jäi ülespoole või allapoole? Ja mis te arvate, kas ma sain poja homme-vaja-selga-panna jope ja oma ilusad velvetpüksid ja kõik muu pesumasinast kätte?
Mul on nii hale endast :(
Pesumasin (Whirlpool) on 10 aastat ja 7 kuud vana. On see normaalne eluiga? Kusjuures küttekeha on tal juba aasta või kaks tagasi vahetatud.

Häid asju juhtus täna ka. Sain kätte tuliuued just meie kodu jaoks kootud kaltsuvaibad ja need on niii ilusad! Ma teeks pilti aga fotokas -
ei võta ka elu sisse...

why ooo whyyyy!!!!!!

ps. ma sain loosiga uue arvuti millalgi ja andsin oma vana masina emale. Netti ta pole lasknud veel sisse panna, väidab, et tahab enne selgeks saada, "kuidas arvuti käib". Noja eile oli istunud öösel poole kaheni arvutis pasjanssi ladudes :D
Annad masinale sõrme...

küsitluse tulemused

Giovanni Boccaccio, "Dekameron"

"Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad?
Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad.
Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua."

Tänud Angelale, kes luges raamatut ja viitsis ümber trükkida.

Niisiis 17 vastanust
4 ehk 23,5 % ei usu Jumalat, usuvad vaid iseennast või üldse mitte midagi.
4 ehk 23,5 % usuvad midagi, mis iganes see on- loodust, kõrgemat teadvust jne.
8 ehk 47 % usuvad Jumalat
ja 1 vastus on ebaselge, vist pigem ei kui jaa.

Eestlased pidid maailma üks ateistlikumaid rahvaid olema. Arvan, et minu blogi loeb keskmiselt rohkem kristlasi, sellep ka 47 % jah-vastuseid.

Ma kuskil 15 aastat tagasi olin selles jumala-värgis väga kahevahel. Küll ma kaklesin sellega! Aina kemplesin Jumalaga, et kussa siis oled, kui sind vaja on ja miks sa ei tee, mis ma tahan, miks sa ei räägi minuga, ja üleüldse, Maa peal ei mingit korda, häbiasi, kui Sina selle kupatuse autor oled :D
Jumal ei kostnud midagi. Võibolla muigas pihku...

Kirikusse sattumine ei lahenda ega muuda tavaliselt midagi. Kuigi- mul on sõber, kes astus suvaliselt kiriku uksest sisse teenistusele, murekoormast vastu maad, kõik arstid, psühholoogid, nõiad ja posimised ära proovitud ja ei midagi. Läks, sai päästetud, tuli uksest välja ja lausa hõljus. Uus inimene, plaks. Ei saa ju nii olla.. aga näe sai! Muidugi tuli ka temal edaspidi oma võitlused maha pidada aga tema elu sai siiski muudetud esimese korraga.
Ja mul on kaks sõpra, kes on oma muredega püüdnud kirikust abi saada aga neid koheldi nii, et nad aastateks said antipaatia kõikide kiriklike värkide suhtes.
Ja mul on kaks sõpra, kes olid täiesti probleemitud ja häppid noored, sattusid käsikäes taas suvalisele teenistusele, said mingi aja pärast päästetud ja elavad aastaid endiselt rõõmsalt ja kenasti.
Pole mingit ühte valemit või põhjust.

Ps. Sain alles siis Temaga jutule, kui loobusin kärkimast ja püüdsin rääkida, nagu räägitakse kellegagi tuttavaks saada soovides.
Ilma kirikuta võib ka jutule saada.

Olen vist varem siin kirjutanud, et see on nagu tuulega. Inimene, kes on alati elanud paksus metsas, ei tea ehk, mis on tuul. Ta võib näha kõrgeid puulatvu kõikumas ja arvab, et ju puud ise kõiguvad, ju puulehed niisama iseenesest ringi lendavad. Minul siin all ju ei juhtu midagi. Tuult ei saa näha, okei - kuulda ja tunda saab. Aga sa pead selleks metsast välja minema. Mine mäe otsa ja tuul on nii kõva, et võib pikali puhuda!

Kell on pool 3 öösel. A mul hakkas puhkus, ma võin seda endale lubada :)

unine

Elu on nii ebaõiglane. Miks pean mina istuma kell 23.46 ja haigutades õmblema Krissu heegeldatud padjakatet padjapüüri külge? Kes käskis last julgustada käsitöötunnis midagi linikust lahedamat ette võtma :S
Käisin Alendri laulude kontserdil kah täna. Saal oli täis ja see on Pärnus suht haruldane.
Et... nats uimane kontsert oli minu jaoks aga olin ka ise väsinud ja uimane. Taskurätti välja võtma ei pidanud, poolte laulude ajal mõtlesin oma mõtteid. Aga Vaher oli väga sümpaatne. Tuuli Tauli dzässilikud tõlgendused meeldisid. Luisa ja Arno üle nurisesin. Aga ka neil oli paar nurisematut laulu.

Tagasi nõela vilgutama...

Kas?

Notsutõve vaktsiini lasete teha, kui need kunagi kohale jõuavad?
Ma kohe ei teagi. Olen hirmus haigustekartja tegelikult. Vaktsiini kõrvalmõjudest aga igast jura räägitakse. Pole lugenud veel asjalikku võrdlust, kui morbiidne on too uus kuri sigalane võrreldes tavagripiga. Lihtsalt gripp tüsistub ju ka suure eduga ja võib ää tappa.
Põhjus vaktsineerida oleks kahtlemata olemas, kuna erinevate inimestega suhtlen küll ja veel, külastan ka säästumarketit ja ühistransporti. Samas olen tihti haige aga milleski gripisarnases viimati nii 4-5 aastat tagasi.
Meil tööl eelmisel nädalal just arutati, et kui iga 50.s haige võib surra, siis - meie kollektiivis on just 50 inimest. Et kes siis...
Ja arutelu algataja jäi paari päeva pärast kõrge palavikuga koju. Kusjuures oli tal enne veel sünnipäev ja me kõik käisime teda kallistamas. Vot.

Elu ja esmaabi

Eile oli autokoolis esmaabitund.
Teooriaõpetaja säravatele jutustustele kõikvõimalikest viisidest, kuidas keegi on põhjustanud kohutavaid ohvriterohkeid avariisid, maailma kõige absurdsemaid juhtimisvigu ning muidu lollusi, lisandusid nüüd esmaabiõpetaja mitte vähem värvikad lood kõikvõimalikest viisidest, kuidas võib saada ja on saadud surma.
Või on peaaegu saadud.
Näiteks kuidas Sindi jõel üks poiss vajus läbi jää ja vool kandis ta jää alla. Sõbrad lõid käega, et siin pole enam päästa midagi aga otsustasid siiski poisi laiba veest välja tõmmata ja emale koju viia. Käisid laenasid lähedalt majast kirve, raiusid augu jäässe aga ei saanud kuuehõlmast kinni. Raiusid teise augu, said lõpuks kätte. Panid laiba kelgule, viisid laenatud kirve tagasi ja lohistasid kelgu asula poole. Tee peal tegid peatuse medpunktis, et käsi soojendada. Medtöötaja vaatab- mis pamp teil seal kelgu peal on- laip, vastavad poisid. Laip viidi tuppa ja äratati ellu!
See päästetud inimene oli uppunud siiski täiskasvanuna mingisse kraavi…
Või teine lugu, kuidas mingil väljasõidul Eestist jäid noored jõe äärde laagrisse. Üks poiss uppus. Veeti kaldale, elustati ja saadi poiss hingama. Siis jõudis kohale kiirabi, aga paraku jõe vastaskaldale. Kuna õigele poole jõge oli pikk tee sõita, soovitas kiirabi poisi kummimadratsile panna ja nende juurde kaldale ujutada. Nii ka tehti. Kuid oh õnnetust- poiss kukkus madratsilt uuesti vette ja seekord ei õnnestunud ka kiirabil teda elustada.
Raamatu annaks neist juhtumitest kirjutada. Kui mul eelnevatest autokooli tundidest on tekkinud harras aupaklikkus kõigi inimeste vastu, kes juhivad autot, siis nüüd vaatlen siira imetlusega kõiki inimesi tänaval- nad püsivad elus!

Kummi-kannatanu elustamine õnnestus mul väga hästi, sain kiita nii pumpamise kui puhumise eest :D
Üks kursuslane ei saanud kuidagi pihta, küll ta vedrutas vaese kummi-juku rinna peal nii ja naapidi, pärast oli tal lausa vill pihus!
Tegelikult on see lihtne. Annaks Jumal, et seda oskust meil elus kunagi vaja ei läheks aga hea oli järele proovida.

Neetud sidur :S

Sorri, ma lihtsalt pean jälle blogima. Ma ise ka tüütan end aga ei saa teisiti.

Eile mõtisklesin raskete küsimuste üle.
Automaatkäigukast on nii ammu välja mõeldud, miks ometi siis ikka veel see sidurivärgindus autodel peab küljes olema?
Kui sa istud oma elu esimeses sõidutunnis ja püüad otseses mõttes käigu pealt selgeks saada, kuna ja mis liigutusega see urrima käik sisse lükata, mis tempo peal mingi urrima käik üldse sobib, kuna veel sidurit tohib tallata ja samal ajal üritada pöörata, keerata ja tihenevas hämaruses otse sõita.... aaah. Ei old ea :(

Pidurit tallates auto väljasuretamine- tehtud.
Vastasuunda kaldumine - tehtud.
Õige suuna kraavipervele lähenemine- küll.
Pöörates kurvilõikamine - ikka.
Auto hüpitamine - aga muidugi.
Isaand. Kuidas ma saan saama?

Teooriatunnis lisasid meeleolu õpetaja vürtsikad kirjeldused, kuidas ARKi sõidueksamil noor juht maanteel otsustas teha kannapöörde kolme rekka ees. Nähes, et rekkad on ikka päris käega katsuda, pani pidurit ja jäi küljesuunast lähenevate rekkade pidurdamise kummisuitsu jõllitama... Juht olevat suht kõnevõimetu olnud paar päeva ja eksami vastuvõtjal käis elu silme eest siuhti läbi.

Ma helistan nüüd papsile ja lasen tal kõik sidurivärgid ära seletada. Mulle ei jää asjad kõrvade kaudu meelde, pean saama paberi pealt silmadega lugeda. Sedasi sõidupealt niigi stressiolukorras vuristatud õpetussõnadest ei saa ma aru ja meelde ka ei jää.

Imelik. Nii on ka blogimisega. Kui ma murest räägin, saab mõnevõrra kergem aga mure väljakirjutamine aitab isegi paremini. Vahel.
Vastake ikka küsitlust ka, pliis.

Küsija klahvide pihta ei lööda :)

Täna teen midagi, mida varem teinud pole.
Korraldan küsitluse.
Äkki sul on natuke aega kommentaaridesse vastata. Anonüümselt võib ka.

1.Kas Sa usud, et Jumal on olemas? Või ebamäärane kõrgem jõud, Looja, Universumi ühisteadvus, Maaema, ürgjõud, kosmiline energiakogum vms?
2.Kui sa vastasid eelmisele küsimusele jah, siis kas sa usud, et see jõud, olend v energia on oma olemuselt hea, positiivne?
3.Kas usud, et selle jõu, olendi v energiaga on inimesel võimalik kontakti astuda, selle kaudu oma elu kuidagi mõjutada?

Ongi kõik. Kui tahad, võid oma vastuseid põhjendada ka. Aitäh!

Star Wars: No end

Mul tekkis huvi selle loo vastu Superstaari- Ellisa esituse järel, mis mulle väga-väga meeldis. Leides originaali, arvan siiski, et Eliisa esitus oli lausa etem.
Star Warsiga mul suhe puudub, lihtsalt loo kvaliteet oli siin hea.
Superstaarihakatistest olen Anne ja Birgiti poolt, poistest meeldib Ott. Jaanus kah, vist, natuke, võibolla. Anis on niisama kenake.

u2-With or Without you(rattle and hum)

Parim. Lihtsalt parim.

Prillid

Prillitatud teavad, milline rist ja viletsus on, kui tagavarasilmad katki lähevad.
Krissu prillid läksidki. Hea firma kallid prillid. Murdus sang lihtsalt ära.
Titaanraami tinutamisel pole mõtet, laserkeevitus olla samuti kaheldava väärtusega.
Kuna Krissul on väga tugevad õhendatud silinderklaasid, mis maksavad palju, lootsin algul leida lihtsalt uued raamid, kuhu vanad klaasid sobitada. Aga ei saanud, kuna klaasid olid nii kitsa ja pika kujuga, et kuskile ei mahtunud. Uued samasugused raamid oleks tulnud väljamaalt tellida (eesti ladudes neid sees ei olnud enam) ja need oleks maksnud 1700 krooni :(
Odavam siis kogu krempel uus võtta.
Palju poode trampisime eile õnnetu lapsega läbi. Mul juba pea käis ringi. Kus on raamide ostul klaasid poole hinnaga ja kus vastupidi. Üks pood lubas, et vanu klaase saab uutesse raamidesse lihvida, teine, et kindlasti mitte. Üks pood keeldus sellise variandi arutamisest, et raamid on ühest poest ja klaasid neilt ja nemad siis ühendaks klaasi raamiga.
Eriti tigedaks saime Instrumentaariumi peale, kust hukkunud prillid ostetud said. Vihjasin, et kuna garantiiaeg sai alles kuu aega tagasi läbi, ehk siis saaks vähemalt uute raamide ostult soodukat. Et kallis asi ja näe, katki. Et ometi hoolikas tütarlaps ja pole prillidega pea ees näiteks puu otsast alla viskunud.
Müüjaneiu teatas selle peale, et prillide pähe panekul, peast võtmisel ja lauale panemisel on tähtis järgida teatud juhiseid, mida prilliostul kaasa antakse. "Ta on ju ikkagi laps," vaatas neiu Krissu poole, kes vihast juba sinine oli.
Selge siis. Laps ei järginud prillide peast eemaldamise juhiseid. Super.

Aga täna Norman Optikas püüti kõigest väest meie probleemi lahendada, pakuti ühte ja teist varianti. Lõpuks tellisimegi sealt uued raamid (hind 1600 krooni, millest miinus 50%)ja klaasid kokku 1000 krooni eest. Instrumentaarium küsis ainult klaaside eest 1100 krooni, umbes sama hinda pakuti Eagle Visonis.
Me olime Krissuga väga rahul, nii hinna kui lahke suhtumisega.
Aga kuidas on võimalik selline hinnavahe?
Kui palju peab prilliraami hindadel õhku sees olema, et nii lahkesti poole odavamalt antakse?
Normanis küsiti meilt, kas soovime suuremat või väiksemat klaaside õhendamist. Ma ei teadnud midagi kosta. Tuli välja, et veel ühe suurusjärgu võrra õhemad klaasid on lihtsalt natuke kenamad vaadata aga maksavad 500 krooni rohkem. Võibolla eelmises poes automaatselt öeldi meile see õhem ja kallim variant, ma ei osanud ju sellist asja küsidagi? Ma ei tea prillidest midagi- kui mulle öeldakse, et hind on selline, siis ma võtan teadmiseks, et küllap ongi hind selline, lapse silmade pealt ju kokku ei hoia.
Lihtne on lollidele asju müüa... Minu lühikese müügimehekarjääri jooksul oli esimene asi, mis meile selgeks tehti, et ütle ostjale hinnaks ükskõik mis number ja teata magusasti - aga just täna ja teile müüme poole hinnaga - ja ütle siis tegelik hind..

Sellised vihastamapanevad kogemused siis prillide ja teenindusega.
Kas peaksin mainima, et pärast eilset tulutut prillipoerallit palvetasime õhtul sõpradega muude asjade kõrval ka Krissu prillide pärast, olukorra lahenemise eest?
Ups, mainisingi :)

Ma ei viitsi viimasel ajal vaielda. Kes tahab mõtteid vahetada ja tõesti asja arutada, okei, heameelega. Aga kui tahetakse lihtsalt mulle ja minu vaadetele ära panna, koht kätte näidata, siis- mind ei ole kodus.

Konnasuudleja meenutused

Lugesin laura-kajaka blogi.
Õhtul otsisin välja oma päeviku aastast 93. Tudengielu.
Päris pidetu ja nukker päevik. Nagu ka Laura oma kohati. Tüdruk valmistub Norras Aafrikasse vabatahtlikuks minekuks ja väitis, et Eestis ei osanud endaga niikuinii midagi paremat peale hakata.
Mina õppisin ülikoolis, sest ei osanud midagi muud endaga peale hakata.
Laura tutvub erinevate inimestega, imestab, vaimustub, pettub. Nagu 19aastased ikka.
Mind tabas 20aastaselt esimene armastus.
Lugesin ja ohkasin.
Miks see suureks saamine NII raske peab olema? Kuigi põhimõtteliselt moodustas mu elu tollal õppimine, oli see vaid raamiks meeleheitlikule iseenda ja armastuse otsimisele. Tavaliselt mina ei meeldinud neile, kes mulle meeldisid ja minu vastu huvi tundvad isikud põlgasin ise ära.
Kuna mul olid vanematega kodus asjad siis väga sassis, enesehinnang oli keskkoolist saadik maatasa, õppimises ma keenijus polnud ja vähesed sõbrad olid samamoodi oma otsingute ja probleemidega kimpus, siis mu elu siht oligi leida Tema, Prints, Hr Õige, et tema käte vahele langedes vabaneda kõigist oma muredest, tunda end armastatud ja elada õnnelikult koos elu lõpuni. Saada end selle kaudu väärtustatud.
Nii kurb ja rumal. Panna kogu oma eluõnn ühele kaardile ja seda leidmata aina kanda maha päev päeva järel “kasutult raisatud aega”.
Sai hr Printsi oodates omajagu konni ka suudeldud. Praegu mõtlen- isver susver, kuidas saab tüdruk ikka NII loll olla????
Sõita poolvõõraste kuttidega suvilasse või peole ja siiralt imestada, kui meeldiva seltskondliku õhtu veetmise asemel suunduvad kõik tegevused vaid ühe värava suunas. Ime, et ma alati tulema sain, kui olukord kriitiliseks kiskus.
Uskuda kõiki meelitusi, mida sulle kõrva sosistatakse ja mitte mõista, et seegi on vaid mäng ühe värava suunas.
Üldse uskuda kõike, mida inimesed sulle räägivad ja arvata, et nende motiivid on üllad.
Uskuda kõiki armastusavaldusi, arvata, et see ongi Armastus ja Tema ongi Tema ja püüda kõigest hingest end muuta, et me võiks koos igavesti õnnelikuks saada.
Investeerida kõigest hingest Hr Konna, märkamata libedat külma konnakoonu ja turtsuda vihast kõigi peale, kes seda sulle mainida julgevad.

Kuidas ma küll saaksin oma lapsi valutumalt suureks aidata? Praegu mõtlen, et koos Jumalaga oleks postpuberteet kindlasti kergemalt läinud. Ja kui mul oleks olnud rohkem sõpru. Olin üksik ja üksildane laps, suhelda ei osanud, olla ei osanud.
Ehk aitab minu lapsi see, et nad on kampas kasvanud. Vaatasin just eile vanu albumeid. Tavaliselt on pildil ikka 2 või 3 last, tavaliselt teevad nad pildil midagi tobedat või naljakat, on kaelakuti oma sõpradega ja naeravad mis hirmus.
Minu lapsepõlvepiltidel olen ainult mina. Naeratav aga mitte naerev. 16aastastelt juba kompleksihunnik valmis. Tänapäevani mõned kompleksid kaelas.
Jah.
Moraal.
Lapsi tuleb teha ikka rohkem kui üks. Kinnitada neile, et nad on väärtuslikud ja kallid nii teile kui Jumalale, ükskõik, mida nad teevad, kellega käivad või mis hindeid saavad. Ja et eluõnn ei sõltu hr Printsist ega pr Printsessist. Kaugeltki mitte.
Uskuge, armsad 19-aastased, (kui mõni siia peaks juhtuma), konnade ja Printside vahele mahub terve rida muid kenasid inimesi!

Aga kui ma polekski hr Õiget kohanud?
Ilmselt oleksin tükk maad rahulolematum, kui praegu. Aga siiski mitte miski ei lahenda mitte midagi, kui sa ise endaga rahujalale ei saa.
Hr Õigel on küljes hulk valesid asju. Kui sünnivad lapsed, on elu kordades keerulisem. Kui oled lastega kodus, pole raha ega vabadust. Kui lähed tööle, pole puhkust ega ikkagi vabadust.(Mäletan selgesti, kuidas 4 aastat tagasi kujutasin ette, kuidas tööleminek lahendab KÕIK mu probleemid :D ) Kui lapsed on suured, pole enam tervist, energiat ega ettevõtmist. Ilmselt. Ma ju ei tea. 60aastane mina tundub sama võõras isik, kui 20aastane mina.

hea film

pilt filmi kodulehelt.

Eksole, reklaami "südamlik ja hariv perefilm" peale teeb enamus lapsevanemaid kõvera näo pähe. Ma ka tegin. Aga hullult hea film oli! Ma nautisin viimast kui minutit, ok, viimast kümmet ehk mitte niiväga. Täiesti uskumatu, et lastele mõeldud film võib tõelise kinoelamuse anda. Meil tavaliselt serveeritakse perefilmide pähe Üksinda kodus stiilis essu.

Kiidulaul käib siis soomlaste filmi "Torm" ("Myrsky") kohta. Tavalisse soome peresse satub kaukaasia lambakoera kutsikas, kelle vanemad valvasid Berliini müüri ja "pidasid lõplikult kinni" kõik üle müüri põgeneda proovijad. Soome pere seda kahtlustada ei oska ja imestab väga, kui algul leonbergeriks peetud karvakerast kasvab tõeline jeekim, kes ainult 7aastase tüdruku sõna kuulab.
Filmis oli kenasti lastepäraselt selgitatud poliitikat, aga ka peresuhteid, vastutuse ja armastuse teemasid, vabakasvatust, sallivust, sallimatust ja võõraste pelgamist.

Kuna üldmulje jäi nii positiivne, annan andeks mõned loogikavead nagu:
kui koer ikka tõsiselt inimest taga ajada võtab (ptüi ptüi ptüi), siis ei jõua vaene tagaaetav joosta ei telefoniputkani ei ronida veel mingit köit pidi üles
kui sõjaväeala ümbritsevas metsas peaks tõesti elutsema mõni kuulitärinast kurdiks muutunud karu, on tal kindlasti parematki teha, kui varitseda metsa jalutama tulnud ilmsüüta tüdrukukest
Ja filmi lõpp....
Et täiesti koolitamata vasikasuurune täiskasvanud kauka antakse ära kenasse Karjala peresse, et nende kolmeaastane lapsuke "saaks õues julgelt mängida" ja "lambakari ei peaks enam hunte kartma"...
No kuulge. Võibolla Metsapiiga oskab öelda, kas kas selline tegu ja häppi end on võimalik. Mu arust ei ole.

Aga lugu oli tõesti hea. Soovin, et mu silmad poleks nii märja koha peal, sest pärast mu pea lihtsalt valutas suurest salaja pisaratilgutamisest. Mitte, et film oleks kurb olnud, tegelt ei olnud, lihtsalt- noh...isegi Krissu ja Miku pühkisid vahepeal silmi.


Kodus on meil hetkel halloviin. Toas ja ümber maja vaheldumisi lidub ringi seitse kostümeeritud, parukates ja värvitud nägudega last, küünlad ja taskulambid, "aju- ja vere" täidisega pirukad, tondijutud. Korgid läksid läbi ja korraks oli tõeline pimedus kah.

idüll

soe olla

ja telekat pole vajagi


sest voolavat vett, põlevat tuld ja töötavat inimest võib lõputult vaadata, eks :)

palun abbi

Kuulge sõbrad ja siin muidu piilujad.
Vajan ead nõu.
Mida teha fotodega?

Alates 2006 aastast, kui ostetud sai digikas, on kogu me fotomajandus läpakas ja seda pole vähe. Ostetud sai küll läpparile väline kõvaketas aga mingi tehnilise probleemi kaudu ei saa just läpakast sinna asju võtta, suure arvutiga on kõik ok.
Osa pilte oleme ketastele pannud aga suurem osa on siiski arvutis ripakil.
Kole ja lohakas ja väga ebakindel, eks.
Ma nüüd olen otsustanud oma digielu veidi korrastada aga ei tea, kust otsast alustada. Paremad ja olulisemad pildid tahaks paberile ilmutada. Kus seda Pärnus kõige odavam oleks teha? Ma mõtlen, et vist mälupulgaga peaks transportima, kindlasti saab ka kuidagi mailiga saata aga ma ei tea kuidas pilte kokku pakkida.

Siis veel niisama pildid teemal lilled linnud liblikad, käsitööasjad jne., mille peale paberit ei raatsi raisata aga ära visata ka ei taha. Ketastele? Või hoopis kuskile pildipanka riputada? Kuhu? On need kõik tasuta? Saab seal oma pildid peidus hoida? Kui palju sinna mahub? Ma tean ainult picasaveebi ja flickrit.
Et siis kuda?

Milleni on võimalik langeda

…istumiseni ihuüksi täiesti inimtühjas praerasava järele haisevas pubis, mille seintel jõllitavad sind surnud metssigade pead ja ventilatsioonitorudel poetavad vaikselt sajandite tolmu plastmassist luuderohuoksad, mugida maitseainetest ja maitsest täiesti vaba praadi (tahtsin lisada balsamicot aga pudel oli aluse külge kinni kleepunud).
Kuna kaardimaksed ei töötanud, tulin sinna veel tagasi, raha näpus.
Ja kuidas, kuidas on võimalik, et kogu see aeg kõlaritest mürtsuv Modern Talking tundus miljon aastat tagasi allakirjutanule maailma kõige ägedama muusikana?
Kuidas nii koleda muusika plaadistamine veel seadusega keelatud pole? Ja nii koledad toidukohad?

Ja veel on võimalik langeda töölt tulles ja söögiteo lõpetades diivanile teleka ette ja sinna tundideks konutama jääda, visalt surudes maha mõttekest minna koera või lapsega jalutama.

On võimalik kulutada tunde töö peale, mis peaks valmis saama 1-2-3. On võimalik täiesti vabatahtlikult lugeda skeptik.ee portaali või netikommentaare.

Südames pistab ja unenäod on vastikud. Unenägudes kukun järsust kaldast jõkke või sõidan väga osavasti autoga. Kes ütles, et kellakeeramisest tekkinud lisatundi saab igast põnevate töödega täita? Päh. Mina täidan selle magamisega. Talv. Las loodus puhkab :D

Kogu oma armetuses leian, et langeda annaks ju ikka veel. Ma vähemalt ei kaeva auku, mille äärde sada lolli kokku jooksevad. Ei pritsi autoga jalakäijaid täis. Ei aja linna eelarvet lõhki ega peksa lapsi.

Pilt jälle Krissult, joonistas kuskilt maha koomiksi Death Note tegelase, see on autistlik detektiiv L.

......

Krissu pilt ja idee.
Mõnikord on nii raske leppida tõsiasjaga, et kõik inimesed ei saagi maailma asjadest sinuga samamoodi aru.

päälinn

Tallinn väsitab mind juba selle poole tunniga ära, mis buss linnapiirist kesklinna jõuab. Minul maalt ja saaniga käib üle mõistuse, et linnas kulub ühest kohast teise jõudmiseks tund aega.
Tallinna ilu ja soojuse nägemiseks peab ilmselt teadma kohti, kust neid otsida. Mulle Kumu ja Kadrioru kant juba täitsa meeldib. Ja kollaste lehtede ehtes Mustamäel polnud ka viga.
Seekord sattusin hoopis teistsugustesse kohtadesse, kui tavaliselt. Ostsin Szolnoki turult paki shkolaadisuhkrut 2.50 ja purgi piprasegu 5 krooni eest. Paki Gille piparkooke 5 krooni eest. Jah, parim enne oli möödas aga mis pipral sellest.
Kohtasin uhkes kasukas - kübaras kriiskavat ja igasse kanti sülitavat naist, kes vandus pangaautomaadi sabas oodates nii võimsalt kurja, et isegi vene onukesed hakkasid hurjutama. Vaimustavalt kreisi!

Sattusin poodi Tuhat vajalikku asja. No nii intrigeeriva nimetusega poest ei saa ju mööda minna :) Äge! Kaupa kristall-lühtritest plastmassist purgikaante, kummikute ja kalamehetarveteni! Pluss terve pood vabises selle teisel korrusel asuva jõusaali rauapõrutamisest. Leidsime Krissule anime-tüdrukute piltidega kaardid, Mikule taskumale ja Katile dinosauruse muna.
Ja turg sealsamas oli ka äge. Lastekodu tänavas. Ma lihtsalt suu ammuli käisin mööda täikalette. Kas on võimalik, et selliseid asju on inimestel veel alles?
Kaltsukalette ma ei viitsinud tuustida aga ilmselt oleks sealt võinud ka leida mida iganes.

Vat selline reis. Tänud armsale Mariale, tema terastele tüdrukutele ja häbelikule meeskale sooja vastuvõtu eest :)

Algus

Kõigepealt süütevõti. Kaks pisikest nõksu.
Pidur peale, käik sisse.
Käsipidur maha, jalgpidur üles, gaas.
Lähebki!
Otse. Otse. Peaaegu otse. No peaaegu. Nüüd on otse.
Lendame! Tubli kakskümmend on sees. Või isegi kolmkümmend..
Issi kiidab. Jajaa, ma olen eluaegse autojuhi tütar!
Tunne on nagu nelja-aastasel, kelle jalgrattal abirattad alt ära võetud. Hullemgi, sest jalga ei saa maha panna, kui kukkuma hakkad.
Mismõttes nagu peab peale otsejoones sõitmise ka vasakule, paremale ja selja taha vaatama? Ma ei saa ju! Kuidas nad seda teevad?

Küsisin meestuttavalt, kes mitte kaua aega tagasi load sai, et kas ta enne autokooli sõita ka oskas. Kõik poisid oskavad sõita,- vastas kutt edevalt.
Oskavad nad jee. Miks siis krimisaadetes näidatakse ainult oma lömmi ja ümber posti sõidetud autode ümber kõndivaid mehi?

Oh kooliaeg..

Meie koolis on kokkutulek. Mina tahan minna. Kata ei taha. Et pole selliseid inimesi, keda südamest igatseks näha. Ja nii tüütu on seletada kõigile, mida sul on ja mida sul pole. Ja kui pole, siis miks.
Mu elus polnud kooliaeg ülearu kuldne: oli kiusamist ja nõmedust, vastikuid õpetajaid ja lahedaid õpetajaid, raisatud aega ja mõnusaid ettevõtmisi kah. Nagu elus ikka. Aga see on ju minu kool, nii suur osa elust!
Mõtlesin järele ja leidsin, et mulle pakub huvi eelkõige koolimaja. Ma näen siiamaani unes seda natuke hirmutavat ja pimedat nurka esimesel korrusel, kus segunesid tolmulõhn ja seal asuvate füüsika- keemiaklasside ning hambaarstikabineti lõhn. Seal klaarisid poisid arveid ja sealt avanes tagauks hoovi, mille kaudu süüdlased said kähku vehkat teha.
Näen unes kolmanda korruse heledat koridori, kus asusid algklassid, aula ja kunstiklass, trepp läks raamatukokku, oli natuke mõnusam ja rahulikum õhkkond kui mujal.
Näen teise korruse teadetetahvleid, kus alati käis kõva sagimine. Ma unes otsin teadetetahvlilt oma klassi tunniplaani aga seda pole ja ma ei tea, kuhu minna ja kell juba heliseb…
Teise korruse bioloogiaklassi tervet tagaseina katab hiigelmaal eelajaloolisest maailmast ja merest, armastasin seda uurida ja otsida trilobiite, peajalgseid ja igast muid elukeid. Kas see on veel alles?
Need pildid on nii elavad, et tahaks vaadata, kas mälu petab või ongi kõik sedasi.
Inimesed on minu jaoks teisejärgulised. Kena, kui mõnda tuttavat nägu kohtaks aga kui ei kohta, pole hullu. Mulle ka eriti ei meeldi oma karjääriseisu, maja suurust ja laste arvu üles lugema hakata. See pole ju tähtis. Tahaksin pigem küsida mõnelt klassikaaslaselt, kas nad oma valikutes õnnelikud. Aga sellest ju keegi klassikokkutulekul ei räägi…
Tahan näha, kas temal ja temal on ikka veel säde silmas, kas temal ja temal on säilinud põlgus sellesinatse materiaalse maailma vastu ja kas tema, ohh, kas tema on ikka veel selline ülbe ignorantne maailma naba ja kui on, kas ma olen suutnud üle saada oma vihkamisest tema vastu. Tahaks tervitada iseennast üheksandas bee klassis, naeratada endale ja öelda- meil pole üksteisele enam midagi ette heita.

Mis tundeid teis kooliaja meenutamine tekitab? Kas armastate kokkutulekuid?

Armas olemine

Meil polnud eile internetti ja olin hädas kohe. Peale tuttava motoorse rahutuse- mis uudist on ja mis teised teevad- ei saanud Pärnu valimistulemusi üldse näha sest Kanal 2 valimissaates öeldi paar sõna Pärnu kohta alles lõpus. Oleks ETVd pidanud vaatama, ei tea, miks me selle peale ei tulnud.
Hästi nõme on arvutisõltlane olla : (
Aga ma ei taha valimistest kirjutada. Tulemused on meie linnas suht ok, loodetavasti läheb elu ilusamaks…

Laupäev oli nii hea päev. Mul vanemad käisid hilinenult sünnipäeval ja lisaks olid koguduses külas sõbrad Inglismaalt. Jututasin osa aega ema-isaga ja siis käisin vahepeal pastori kodus inglasi tervitamas.
Minu elu on siin linnas praegu see, mis ta on, päris suures osas tänu Adamile ja Karinale, God Bless Them!
Sain nendega tuttavaks 1996. aasta suvel, kui inglise misjonärid A ja K tulid Pärnusse elama. Rannas oli mingi koguduse noorteüritus ja mina, üksik ja sõpradeta, nagu siis olin, ühinesin. Mängisin ilusate tumedanahaliste poistega jalgpalli ja õppisin žongleerimist… A ja K majas käis mitmeid nädalaid kõva trall: peeti piknikke ja õpiti inglise keelt, tehti näitemängu ja mängiti pilli.
Millalgi tuli sügis. Masendunud, üksik ja ikka veel sõpradeta mina lonkisin mööda Pärnu tänavaid. Minu kõrval peatus tuttav apelsinivärvi minibuss ja sealt välja vaatas naeratav Karina, kes mu ära tundis ja enda poole väikesele teele kutsus.
Võiks öelda, et Karina bussipidurdamisest algas minu uus elu Pärnus.

Adam ja Karina koduhoovis Darbys on väike kirik, kus käivad koos põhiliselt immigrantidest kristlased: iraanlased, kurdid, aafriklased siit ja sealt, afgaanid jne. Nende mitte üldse suures majas on seitse magamistuba ja pidevalt elab seal paar külalist, kes on abiks kirikus, õppimas piiblikoolis, lihtsalt külas või kel lihtsalt pole parasjagu kuskil elada. See hubane maja on mõõdukalt segamini, kuumal pliidil vuhiseb alati teekann, teadetetahvel köögiseinal on kirju teadetest ja piltidest-kirjadest sõpradelt üle maailma. Terrassil saab mõnuleda punutud diivanitel ja toolidel, lugeda, süüa, lobiseda, palvetada, nautida ilusat aega. Pisikeses õues on Adami ehitatud liivakast-ronimiskoht-mereröövlilaev nende kolmele lapsele. Külalised on alati teretulnud.

Õhtu meie pastori majas koos A ja Kga oli üliarmas. Kuskil 20-30 inimest tundis rõõmu koosolemisest ja kallitest külalistest, palju piimaga teed- inglaste moodi, kõik püüavad korraga rääkida, palju küünlaid, palju kohtumisrõõmu ja jututeemasid. Pastor ja tema naine, kes on aastaks tööl Kanadas sealses eesti koguduses, osalesid ka –skaibi kaudu. Läppar oli nende lemmikdiivanil ja kõik käisid neile lehvitamas, lisaks kanti läpakat mööda tuba ringi ja näidati, mis nende Eesti kodus parajasti toimub ja kes on külas.
Karina säras nagu ikka, tema soojust jätkus igale külalisele.
Nii hea on teada, et sõbrad jäävad sõpradeks ka sadade kilomeetrite tagant.

Milline mees!

Käisin eile Fred Jüssi kohtumisõhtul.
Olin pisut hirmul. Et äkki polegi Selline Mees, äkki on vana ja haige või isegi veidi seniilne. Et kui hakkab piinlik.
Õnneks ei olnud. Hea mees oli :D

Minu jaoks on Jüssi alati nagu ilmasammas. Keegi, kelle hääl, olek, muhe jutustamisstiil on olnud olemas juba minu plikaeast peale. Nagu Aarne Üksküla, Kalmer Tennosaar, Artur Rinne või Heino Mandri. Inimene, kelle häälel ja sõnal on jõud. Võime panna kaasa mõtlema, tundma ja igatsema.
Jüssi on muidugi vana jah aga tema vaim on igikestev. Ta tundub ikka veel õnnelik, kui paneb ilmselt juba mitmesajandat korda peale plaadi juttselg-kärnkonnade kõrinaga Manija saarelt või naudib koos publikuga roolinnu laulu.
Ta ütleb, et tema jutt on nagu langev puuleht- siia ja sinna. On. Aga minupärast võiks ta rääkida kasvõi muru kasvamisest või kapsaussist, ikka on nii huvitav, et saalitäis rahvast kuulab hiirvaikselt.

Sain päris palju uusi asju teada.
Kuidas musträhn võtab vahel kätte ja hakkab inimese maja lõhkuma. Ja lõhub ja lõhub ja miski rohi selle vastu ei aita peale püssi. Linnud on ka vahel napakad, nagu inimesedki, arvas Jüssi. Teadlased olla uurinud, et musträhn käitub hommikul teistmoodi kui õhtul, kui ta on oma pea pisut juhmiks tagunud.
Miks on suitsupääsuke SUITSU pääsuke? Sest ta on nii kaua koos inimesega suitsutaredes elanud, et keegi ei teagi, kus ta varem pesitses.
Kuidas liigirikkas looduses on ka kuldnokkade ja ööbikute laul põnevam. Kuidas linnulaul on kõige ilusam siis, kui ta elab vabaduses, keset omasuguseid. Kõik oma laulud õpib kuldnokk põhiliselt esimesel eluaastal. Et laske oma lastel ka vabalt elada. Ärge puuris hoidke.
Lõpetuseks pani Jüssi peale plaadi, kus oma luuletusi loeb Aleksander Suuman, taustaks merekohin ja linnulaul.
Aeg jäi seisma
Mul tuli ehedalt meelde, kuidas istusin vanaisa suure kastraadio juures. Raadiol oli peal hallikas säbruline riie, peopesasuurusele ekraanile olid peale numbrite joonistatud kased, ekraani taga põles lambike ja klaas läks soojaks, levitas kerget magusat tolmulõhna. Armastasin kuuldemänge ja soovikontserte…
Mul on ka nüüd vastus küsimusele rüaräägu kohta. Et kui ta “juusk õnne suuren hätan”, kuidas ta lõunasse saab.
Ta lendab küll viletsasti, aga kõrgelt :)

ilu

Mai oska pildistada... eriti säändseid asju. Usaldage mind- väga ilusad on! Mailille kauss ei olnud veel valmis. Ja Maria Suure Asja sees on imekenasti jäänud taimemuster, paraku ajas see tolle koha pisut mulli, niiet küünalt seal peal hoida ei saa, küll aga näiteks peotäit hernekomme :)
Ma tulen 23.10 ja toon teile ära.

:)

Kui päris ausalt öelda, siis olen üsna ebaseltskondlik inimene. Läheb aega, kuni sulan. Mina olen see, kes pidudel nurgas istub ja dineedel kramplikult klaasijalga peos pigistab.
Olin eile hommikul veidi närvis, et kuidas võhivõõrad inimesed minu pool üksteisega sobivad ja nii. Aga minu meelest oli kõik väga hästi. Kehtib reegel- sinu sõber on ka minu sõber. Ja nii toredal isikul, nagu Ritsik, ongi lihtsalt vedanud imetoredate sõpradega :D :D
Ning kuigi klaasi sulatas algselt planeeritud 8 inimese asemel ainult kolm, oli ikka hästi mõnus. Tornikeldris sündisid sellised installatsioonid, et ei jõua ära oodata, kuna neid näha saab!
Ilm oli jalutamiseks perfekto. Jõe kohale joonistati supervärviline loojang. Kodus sõime end neljakandiliseks. Rääkisime ilmvõimatuid söögilauajutte :P Nuusutasime häid lõhnu. Minu lemmik on nüüdsest D ja G Light Blue.
Marial, kes enda sõnul nimesid hästi meelde ei jäta, vedas: tema sai kokku kolme ühenimelise isikuga, ei mingit muret:D
Tulge varsti jälle!
mul on ikka tõesti vedanud...

Luuseri ving

Iga kord, kui ma jälle kahtlen, kas minna autokooli või mitte, tuletatagu mulle meelde tänast poeskäiku. Selle peale kulus peaagu kaks tundi. Bussisõit, suures poes vajaliku kraami otsimise, sabas seismise koos emade kaenlas kräunuvate väikelastega ja kõlaritest kostva paaniflöötide inisemise saatel. Raske seljakoti vedamine, peatuses bussi ootamine, ümberistumine, jälle bussi ootamine, jälle koti tassimine...
Autoga oleks mul sipsti lähimas Selveris käidud ja asi ants.

Tööl:
Mina: aga kas autokooli tundidest ikka piisab sõidu selgeks saamiseks?
Kolleeg: las parem mees õpetab sulle enne sõidu selgeks.
Mina: MILLINE mees?
Kolleeg: Sinu mees ikka!
Mina: Ei tea, mida ma sinna autokooli roniksin, kui mul mehel auto ja load oleksid! Ma istuks väga rahulolevalt kõrvalistmel.
Kolleeg: No siis leia keegi teine, kes õpetaks.
Mina: Iseennast soovitad või? Tahaks näha, kes laseb oma auto rooli sellist isikut, kes siduril ja piduril ka vahet ei tee.
Kolleeg; Aa, no siis jah... ostad tuhande krooni eest mingi ziguli või opeli panni..

koosolek

Parim kild eilselt lastevanemate koosolekult.
Esimese klassi lapse ema:
Laps tuleb koolist koju ja seletab õhinal: Emme emme, ma rääkisin täna telefonis ühe võõra tädiga!
Mis tädiga, imestab ema.
Emme sa ise ka tunned seda tädi!
????
No selle tädiga, kes ütleb, et number, millel te helistate, ei vasta hetkel!


Muidu küsiti koosolekul naljakaid asju. Nagu et kuidas teada saab, kui lapsel koolis vihik täis saab ja uus on vaja kaasa panna. Et kas pole probleemi, kui laps koolis kogu klassile kommi jagab. Et kas lapsed koolimajja ära ei eksi. Et mida vahetundides tehakse, kas ikka peab ringiratast käest kinni jalutama.
Eks ta ole, pole naljaasi esimest korda esimest last esimesse klassi saata..

põhiroll

Mina- topin pliidi alla puid ja üürgan laulda "raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastuuus".
Mina- Krissu, mis sa arvad, mis mängib elus põhirolli?
Krissu- Pere
Mina- aga kui peret ei ole?
Krissu- sõbrad. Või noh, ükskõik. Et oleks keegi, kes hooliks.

Tänane Piafi-film tegi mul silmad märjaks. Osutus teemakohaseks.

rõõmus

Aasta tagasi samal ajal olin hoopis nukram.
Sel pühapäeval aga olin täiesti rõõmus!
Esimesena tervitas mind kell 5 hommikul akna taga lõhkuv torm.
Kell pool 7 äratas mind teist korda T-I sosin: lapsed, üles, laulma nüüd!
Laulsidki:), ja ma ärkasin mängult ja olin rõõmus.
Kell pool 9 ärkasin päriselt. Ilusaid soove, armsate inimeste seltsi, sünnipäevalaule, telefonikõnesid, sõnumeid ja palveid jagus terveks päevaks just nii palju kui vaja.
Üks sõber soovis, et torm oleks mul alati vaid akna taga ja minu elus paistaks alati päike ja valitseks Jumala rahu. Teine sõber soovis, et mu elu oleks just nagu tolle päeva ilm, kõike natuke: tuult, vihma ja tormi aga ka sooja päikest ja puhast taevast. Et igav ei hakkaks:) Ma ei teagi, kumma soovi täitumist eelistada...
Eile olin jätkuvalt rõõmus. Mind kallistati tööl kogu aeg.
Ja veel tänagi olen rõõmus. Tänulik ka. Sada väikest rõõmumulli kõditavad minu sees nagu Värska vesi.

Kulukad jõnglased aga mis tollest

Eilsel koosolekul oli poisi õpetaja natuke nukker. Tema peale oli direkorile kaevatud, et kuis ta õpilased nii kallist balletietendust viis vaatama. Nüüd ei julgevat lapsi enam õieti kuskile viia ega midagi plaanida.
Samuti olevad mitmed vanemad koolis (mite meie klassis) vihastanud ja protsessinud, et miks peab ostma oma raha eest lisaõppematerjale tundidesse, meil ju kooliharidus tasuta. Õpetaja arvas, et ehk on mingi põlvkond noori vanemaid natuke ära hellitatud suhtumisega, et riik peab kõike tasuta andma.

Lisamaterjalide jutuga olen ma poolenisti nõus. Saan aru, et on teatud testid ja asjad, mis otseselt töövihikute hulka ei kuulu aga vaja neid on. Ma ei mäleta neid summasid täpselt aga nii 100 krooni kandis oli igal lapsel. Samas on telliti kunagi varem mingeid pildikesi ja kujundikesi, millest pool jäi kevadeks kasutamata…

Klassiüritused tuli septembri algul ära maksta ühekorraga- Krissu käis oma klassiga seikluspargis, Miku balletis ja Kati- ei mäleta, milleks temal oli vaja.
Loen praegu märkmikust, et Krissul oli park pluss vihikud 200, Mikul teater pluss vihikud 230 ja Katil 280 krooni, mis iganes see oli. Vähe seda just ei ole.
Aga pean seda loomulikuks kuluks. Ürituste koha pealt on ju nii hea, kui klassiga kuskil käiakse. Ma ise küll poleks jaksanud balletti ega seiklusparki minna nendega.
Ja milleks minna kaebama, kui tundub, et raha ülekohtuselt ära võetakse?
Kui ei ole raha, räägi õpetajaga ja A) jäta rahulikult laps üritusele saatmata, või B)palu õpetajalt võimalust maksta hiljem, või C)ürita saada kooli vms toetust. Usun, et paljud vanemad ei keelduks aitamast ja maksaksid lisaks oma lapse piletile natuke rohkem, et teatrisse või reisile saaks minna ka see laps, kelle vanemad parasjagu töö on kaotanud. Ma tean, et siin ja seal on vahel nii tehtud.

Et suhelgu ja otsitagu lahendusi kaebamise ja protsessimise asemel.
Tegelikult on väga raske leida kõiki rahuldavat varianti, kui klassis või lasteaiarühmas on liiga erinevate ilmapiltidega vanemad. Osad on harjunud andma ja aitama, osad saama ja nõudma. Jõukus ei mängi iseenesest siin mingit rolli.
Kord meil lasteaias paluti vanematel mihklilaadale teha meisterdisi, mille müügitulu pidi kuluma lasteaia hoovi valgustuse paigutamiseks. Aga meie rühma vanemad (enamus olid rikkad) ei tahtnud midagi meisterdada ega küpsetada, pakkusid niisama raha. Raha ju laadal müüa ei saa, kurtsid kasvatajad. Õnneks keegi ikka küpsetas paar kooki…
Mõnes kollektiivis pakuvad heal järjel vanemad lahke käega ise osta klassile kardinaid või lasteaiale mõni õueasi vms. Samas tekib probleem, kui osad vanemad sooviksid näiteks lasteaia lõpupidu teha nooblis restoranis, teised lasteaia hoovis piknikuna… Mõned tahavad koolilapsi ekskursioonile viia Euroopasse, teised Kihnu.
Ja ma pole unustanud, kuidas üks ema mind kaks aastat tagasi telefonis südamest läbi sõimas, kui olin söandanud laste algklassiõpetajale lõpukingi rahaks paluda 50 krooni. Et nad oma firma direktori sünnipäevaks ka nii palju raha ei korja.

Aga nüüd oktoobri algul tulevad laste trennirahad. Uhh…

Õpetajatest

Meie kooli esimeste klasside lapsed käisid ekskursioonil. Looduses. Ma käisin kaasas.
Loodusel polnud viga. Ilma jääkülma tuuleta oleks päris mõnus olnud.
Lastel polnud ka viga. Ainult kaks jõmmi kaklesid.
Õpetajaid oli lahe vaadata. Nii erinevad!
Üks oli selline murelik kanaema, kes aina käis ja kätsatas. Teine oli umbe kuri. Täiskasvanutega suheldes aina naeratas ja oli nii sümpaatne a kui siis mõne poiskese peale kärgatas!
Meie lapse klassijuhataja nimetas lapsi sõpradeks: “Sõbrad! Silmad siin! Nüüd on kuulamise aeg!” Võibolla sestap, et mina passisin pidevalt juures? Kui tüübid karvupidi kokku läksid, jäi nendega rühmast maha ja vestles. Ausalt öeldes jättis parema mulje, kui karjumine või kätsatamine.
Pisiritsikutel on seni olnud väga head õpetajad. Ausalt. Peaaegu kõik.
Krissu esimene õpetaja oli petlikult habras noor daam, tugev isiksus, kes lohutas ja kallistas kurbasid, torkis laiskasid ning pani paika ka kangemad puberteedieelikud. Bioloogiaõpetaja. Rõõmus ja inimlik inimene aga kindlasti mitte semulik.
Miku õpetaja on klassikaline vanakooli õpetajaproua. Naeratav ja range. Lahke, innustav aga kõik peab alati väga korrektne ja õige olema. Hoidku, kui vihikul kilet ümber ei ole!
Tema pikki kirjeid e-koolis annab täitsa lugeda. Kord kiidab klassi kena käitumise eest mingil õpperetkel, kord laidab hilinemise ja õpikute unustamise eest, kord tuletab meelde, et ka vaheajal ei tohiks unustada lugemist, päevaplaani ja vanemate aitamist. Pahandab taskuraha raiskamise ja mõttetute ostude pärast, veab lapsi kontsertidele ja näitustele. Ja tore on tõdeda, et sellisel konservatiivsusel on tulemused.
Poiss küll vigiseb, et teda ballett või loeng ajaloomuuseumis ei huvita, mindagu pigem jalgpalli valikmänge vaatama aga balletist ja muuseumist tulles oli vaimustust täis. Täitsa intelligentse inimese moodi juba!
Kati õpetajannat ma alles õpin tundma.
Krissu uue klassijuhatajaga ma rea peale pole saanud. Neil on nüüd noor meesõpetaja, teist aastat koolis üldse. Annab ajalugu, kunsti ja poiste tööõpetust. Eelmisel aastal oli terve klass ülimas vaimustuses: ta on nii popp ja noortepärane, suhtleb meiega nagu omasugustega, vahel ütleb mõne ropu sõnagi.
Mul kevadel arenguvestlusel jäi mulje, et õps kardab lapsevanemaid. Hästi pinges oli. E-kooli pole terve eelmise aasta ega selle aasta esimese kuuga tekkinud temalt ühte kriimu ridagi. Lastevanemate koosolekul rääkis tubli 5 minutit ja tahtis laiali minna. Siis ikka mammad hakkasid küsima ja arutama ja hakkas õige koosolek pihta.
No las õpetaja olla popp ja noortepärane. Aga Krissu väidab, et teda ei kuula enam keegi ja ajaloo kontrolltöös said pool klassi kahed…

Huvitav.
Ma koolis käsin, siis verivärske ajalooõps (mees) niimoodi läks endast välja 6. klassi tatikate peale, et purustas kaardikepi vastu lauda. Ajapikku omandas kõiketeadva muige ja immuunsuse pubekate kiremise vastu, nüüd on koolidirektor!
Mittevärske mateõps (mees) aga oli nii immuunne tatikate olemasolu vastu, et ma kahtlen, märkas ta üldse, oli tal keegi klassis või mitte. Tema tunni ajal võis südamerahus mida iganes teha- juttu ajada, kaaslasi togida, maha kirjutada. Nüüd on koolidirektor!
Üks värske mateõps (mees) aga oli nii nummi ja nii kirglik oma aine vastu, et kuigi kah roosapõsine ja pisut lapsi kartev, võlus kõik ära. Plikad punastasid ja jäid meelsasti peale tunde ja poisidki pidasid piiri. Nii hästi tegi aine selgeks! Nüüd on HM projektijuht…
Vat selline homse õpetajatepäeva jutt. Lähen täna lastevanemate koosolekule, sestap.
Jõudu kõigile õpetajatele meie kõige kallima vara kantseldamisel!

söök jook

Rasvasõltuvus on mul täitsa olemas. Isegi peale seda, kui transrasvad äkki teemaks on saanud või kui Iti kirjutab, kuidas ühe kutseka õppeköögis on selline jahu, mis noored suisa allergiast sügelema ajab. Mis siis! Kui mina tahan magusat, siis mina pean seda saama ja kasvõi valan saia peale suhkrut, kui muud midagi pole.
Me meeskaga oleme viimasel ajal keeldunud margariinidest. Kuna Tori meierei teeb head juustu ja võid, siis me seda sealt oleme võimalusel toonud ja kui oled “päris” võid leiva peale pannud, siis kuidagi ei taha Ramat või Keijut, mis iial ei lähe halvaks ega sula ära. Lapsed jälle ei taha võid, nad ei viitsi seda külmkapist kõvana võetuna noaga kaapida.
Või odav jäätis, mis korra ülessulanuna moodustab kaussi sellise imeliku jääva kujuga kuhja, mis pole ei vahukoor, ega piim … iiik, vastik! Piimalaadsest tootest tehtud jäätiselaadne toode.
Toidulaadsetest toodetest ostsin viimati ühel kiirel päeval valmis hakkshnitsli. Suure näljaga ei saanud maitsest arugi aga eile sõin ja mõtlesin, misasja sinna küll sisse pannakse, et ta nii lödi ja hall on, konditükid krõbisesid hamba all.
Vorsti sööte? Ma lapsena armastasin lastevorsti, 2 rubla 40 kopikat kilo, hapukoort ka veel panin peale, prr. Nüüd ei söö. Antagu sinki!
Lisaks ei taha ma enam aastaringselt punaseid hollandi tomateid, valmiskotlette ja pihve, klaas- ja draakonikomme, majoneesi. Kartulid (v.a värsked) ja makaronid enam ei maitse ning piima joon üliharva. Pigem aedvili, seened, oliivid, liha, kala, juust. Ja leib :)
Ei tea, miks selline pirtsakus on tekkinud.
Mis puutub alkoholi, siis seda olen alati hästi vähe tarbinud, kui üldse. Veinidel ei tee vahet, vanakas ja teised liköörid ajavad pea valutama, viskid ja rummid ei maitse. No viina mahla sisse võib natuke valada. Ja vahel tuleb hirmus longeri isu, siis joon kolmveerand purki kõige tavalisemat longerit ära ja olen rõõmus.
Soojatootmiseks on hea väike õhtunaps teha. Võin juua kolm tassi kuuma teed ja ikka lõdiseda, aga pisinatuke Kata toodud ürdilikööri ja kohe hakkab teine tunne.
Mida ma prouadele joogikraamiks võin valmis osta?

Tšehhi ime

Mul ema tõi enda ema vana ummelusmassina meile. On too alles jurakas! Firma Lada või Leda ja mudeli nimi on T 237. Kui ta on kokku pandud, siis võtab sama palju ruumi kui mingi kummut või diiivanilaud. Saab käivitada tallates ja elektriga.
Ainuke viga, et ema pole iial sellega midagi õmmelnud, rääkimata minust. Aga me mõlemad mäletame, et vanaema nagu ikka õmbles :D
Tarvitamisõpetus on muidugi vene keeles aga kirjade ja piltide järgi peaks temaga saama õmmelda igast imeasju, nööpaukudest ilupistete ja tikanditeni.
Eile võtsin julguse kokku ja katkusin õli, tolmu ja ajaloo järgi lõhnava masina lahti. Niiditamine oli loogiline aga õmmeldud ma ikkagi ei saanud. Riiet ei kerinud edasi. Need hambad, mis peaksid riiet edasi lükkama, justkui ei ulatunud piisavalt kõrgele.
Ma ei tea, mis edasi. Üks õmblusmasinaparandaja telefoninumber mul isegi on... Äkki too isegi oskaks õpetada, kuidas neid ilutikandeid ja säändseid asju masinast kätte saada? Nuppe on masinal küljes rohkem kui rubla eest...

Õmmelda tahaks küll, kuigi olen seda alati südamest vihanud, nagu ka söögitegemist, kudumist, ja muid virkade perenaiste asju :D Ajad muutuvad ja inimesed kah, noh.
Mul on praegu selline sekkarist 100 krooniga ostetud vana-vana masin, mis tahab ohtralt karjumist ja roppu vandumist, enne kui midagi õmmeldud saab.

Minu ema väidab, et on eluaeg meestetöid teinud ja eelistab praegugi köögi asemel peenramaal labidat viibutada. Tema ema lõpetas kodumajanduskooli ja oli väga viks talunaine, kudas masinaga kampsuneid ja telgedel põrmanduvaipu, tikkis, pilutas, tegi süüa ja kõike muud. Kahjuks koos temaga kadusid meie kodust ka kõik nende tegevusega seotud esemed ja oskused... Tol ajal olid moes vabrikutoodang ja kiirus-mugavus. Mõni vanaema tikitud asi on mul õnneks alles. Ja vanaisa ammulagunenud riidekapi nikerdatud uks saab meil puhastatud ja leiab koha panipaigauksena vannitoas meie kuldse vanni kõrval.

söök, võrratu söök...

Tänane saak Pärnu esimeselt taluturult:
Suitsutatud tuulehaug, kõhn selline- 10 krooni
suitsujuustu "pats" -65 krooni, ostetud Krissu tungival lunimisel
mesi, kaks 300grammist purki, ingveri ja taruvaiguga - 100 eek
Raismiku talu rukkijahu, 1 kilo 12 eeku
Raismiku talu nisu, idandamiseks, kotike 8 eeku
nõgesekotlett- 5 eek
Tamme talu vürtsikas ürdisegu - 25 eek

Rahvast oli väga palju. Suitsusauna singi järel oli mingi 10 inimest pidevalt sabas. Iga leti juurde ei uurima mahtunudki. Suitsukala sai esimese tunni ajaga otsa. Saiad ka. Jaanalinnuliha müüdi aga nad oleks võinud mingi proovitoidu rahvale maitsmiseks teha.
Leiba müüdi 25 eeku veerand pätsi... müüja ei olnud seda ise teinud ja ei teadnud midagi tolle kohta öelda.
Eks ma ikka turul ka käin. Töö ajast pooljoostes. Aga tänasel üritusel oli hoopis teine stiil, mõnus oli lastega seal igast asju maitsta, pärast kofikusse minna ja.
Ja tuttavaid kümneid kohata. Kui taolisele üritusele Pärnus minna, siis on seal alati kindel fännklubi, kes hindavad looduslikke, isetehtud asju ja mõnusat atmosfääri.

Pärast ketrasin rattaga Kaupmehe hulgilattu, et sealt jällegi oma lemmikjahu osta, Veski Mati mitmevilja. Mul oli aega seal laos kolada ja õkva karp jäi lahti, milline valik! Võibolla lihaasju pole väga laialt aga näiteks maitseainete riiul oli meetreid ja meetreid pikk, kõikvõimalikke pipraid ja vürtse täis mida ma kuskil mujal pole näinud. Idamaise toidu tegemiseks nii norilehti kui karripastasid jne jne. Mina söögitegemist ei armasta, aga kes armastab, mingu tutvugu.

Kodus uurisin tshekke. Tavaline suhkur maksis 14 krooni, tervislik ja õiglase toodangu märgiga Demerara suhkur 38 krooni kilo.
Taluturu ürdisegu 15 grammi maksis 25 krooni, Meira Vahemere ürdisegu 9 grammi 4.90. Päris kalliks läheb maksma see teadlik ja tervislik toitumine. Tegime Mikuga pitsat, ühe Meira ja teise talu ürdiseguga. No talu oma oli parem. Aga pagan, kui kallis!
Ega ma ei virise, tunnen seda Tamme ürditalu perenaist, ta on tubli proua ja heameelega toetan tema tootmist. Mis teha, minul ürdikasvatus endal ei õnnestu. Peale murulaugu ja piparmündi suudan kõik teised rohelused välja suretada.


Kohtasin taluturul lambavilla ja lõngaga kauplevat Julikat, kelle juures käisin vaatamas mõni nädal tagasi karjakoerte koolitust. Sealsamas ajas kangastelgedest juttu tekstiilikoja-Tiina. Margus asjatas oma pajuvitstega ja Jüri klaasiga. Herdis pakkus õunu ja Kadri naeratas niisama.
Ma olen väga õnnelik, et selle seltskonnaga tuttavaks olen saanud. Ja see laieneb üha. Ilmselt need inimesed tunnevad üksteist ära ja tõmbuvad, kellel "see" kiiks on. Lihtsa elu kiiks.
Kelle jalad tahavad asfaldi pealt ära metsa ja põllule ning käed armastavad villa, savi, klaasi, lõnga või - mulda. Need, kellele maitseb hamburgerist või pulgakommist rohkem juust, leib ja mesi.

Sügise sünnipäevaks tegin Katile ja Mikule leivad kooli kaasa. Olevat silmapilk ja viimse puruni nahka pandud :)

Hirmudest

Loen ühte raamatut, millest kirjutan edaspidi. Tehes selle kohta väikeseid märkmeid igivanasse kaustikusse, avastasin sealt mitmeid teisi raamatuid, mida olen lugenud. Näiteks Kenneth E. Hagini Murede heitmine Isanda peale.
Ma ei mäletanud tollest raamatust midagi. Aga mäletan hästi aega, kuna seda lugesin, 2001. aasta alguses. Kogu mu pere oli terve sügistalve põdenud erinevaid haigusi, poeg ja mees teinud läbi operatsioonid. Te ju teate, et minu kõige suurem hirm on haigused.
Tolleks kevadeks ma murdusin. Olin nii väsinud iseenda ja tõbiste eest hoolitsemast, tundsin, et olen väga väga haige. Perearst ei leidnud mul ainsatki viga peale viiruste põdemisest tingitud nõrkuse aga mind see ei lohutanud karvavõrdki. Tõusin hommikul üles hirmu ja murega, vedasin kuidagi päeva lõpuni hirmu ja murega. Mõnel päeval kartsin isegi last lasteaeda viia hirmus, et kukun äkki tee peal kokku.
Sain antidepressante ja rahustit aga parem ei hakanud. Rääkisin mitmete inimestega ja lugesin palju raamatuid, nii eneseabi kui kristlikke. Üks hea depressiooniraamat aitas mind ja teine oli Hagini raamat.
Hagini põhimõte on väga lihtne.
HIRM ON TAGURPIDI PÖÖRATUD USK.
Usk sellesse, et läheb niikuinii halvasti, et minust ei sõltu midagi.
Kui mõistad, et on asju, mida sa kuidagi kontrollida ei saa ja usaldad need Jumala kätte, saabub vabanemine. Siis saad kogu oma arutu hirmu miinusmärgiga energia pöörata plussmärgiks.
Mitte, et see lihtne oleks. Aga minu jaoks on see ainus võimalus. Rooma 8:28.

Antud hetkel on mul arutu hirm lapse pärast. Kati ütleb, et ta näeb oma vaateväljas värvilisi kujundeid, triipe, ringe, ebakorrapäraseid lapikesi. Ta rääkis sellest juba kevadel aga siis ma ei pööranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et paljugi, mis laps ütleb, äkki vaatas liiga kaua lampi vms. Nüüd sügisel tuli kogemata jälle jutuks.
Ta ütleb, et on neid alati näinud ja näeb pidevalt. Need ei häiri Katit otseselt aga paar päeva tagasi näitasin talle korraks telefonist mingit asja ja ta ütles, et “lapp” tuli ette.
Perearst raputas nõutult pead, küsitles last pikalt ja määras silmaarstil vaatevälja uuringu. Helistasin. Järgmisel nädalal hakatakse telefonitsi aegu silmaarsti juurde kinni panema detsembrikuuks. Detsembrikuuks! Aga ma võin igal hommikul kell pool 8 helistada, et püüda samaks päevaks aega. Uskumatu. Kaasaaegne riik...
Kusjuures suvel ütles silmaarst Kati kohta, et tema nägemine on 100%, tõeline kotkasilm! siis ma ei teadnud "lendavate objektide" muret ju mainida.
Minus süveneb hirm, et äkki on mingi ajutegevuse häire, kasvaja vms. Kuigi annan aru, et see on väga vähetõenäoline, muidu on ju laps kraps ning rõõmus, pea küll vahel valutab aga kellel ei valutaks? Pidin ma Regina blogi lugema :(
Krissu, kes saab ühe sekundiga aru, kui mul on mure, ütles- hei emps, meil toimuvad küll imelikud lood: sina näed tulevikku, mina kuulen hääli ja Kati näeb UFOsid.
Krissu jah üks öö kuulis asju…

Miks ma jälle patran blogis isiklikke hädasid?
Aga selleks, et julgustada teisi võimalikke hädalisi (ja eeskätt iseennast) võitlema oma hirmudega. Vaatama neile näkku ja üritada hirm pöörata usuks. See on võimalik. Ma olen seda kord juba suutnud ja pean suutma ka edaspidi.

Regina

Nägin ööl vastu pühapäeva unes väikest surnud tüdrukut. Ei olnud jube unenägu, pigem häiriv…
Esimene mõte ärgates oli- Regina. Eestlanna-elu-blogi Regina. Aga ei olnud. Regina ema kirjutas, et tütar sai 10aastaseks. Blogisabades sorides sattusin Christi Thomase vanemate peetud blogile. See 8aastane tüdruk suri ajukasvajasse täpselt eilsel kuupäeval kolm aastat tagasi.
Regina läks ära hoopis täna hommikul. Olgu rahu tema perega.
Kummalised tunded valdasid mind nende blogide kommentaare lugedes. Võõras mure ja valu on hinge läinud nii paljudele. Ei kujuta ette, mida vanemate süda peab tundma. Regina kurvas loos seletamatu jõud. Eriti viimastel nädalatel.
Kogu pere istub lapse voodi ääres, kõik teavad, et enam pole palju jäänud. Kõik ütlevad tüdrukule, kui vapper ta on ja kuidas nad teda armastavad. Ja see väike tüdruk ütleb ikka ja jälle kogu oma hääbuva jõuga, kui väga ta neid armastab, “rohkem kui on terve universum”.
Uskumatu, kui palju on selles lapses armastust. Armastust, pisaraid, võhivõõraste inimeste kaasaelamist, palveid ning poolehoidu on täis terve see blogi.
On tõesti kohutav, kui lapse elu on nii lühike. Aga kui võtta nii, et igal elul peaks olema ülesanne, siis Regina on oma ülesande küll mitmekordselt täitnud. Tänu temale said väga paljude inimeste südamed puudutatud. See laps on õpetanud olema tänulik iga päeva, naeratuse ja kallite inimeste eest, vaatama teise pilguga oma lapsi ja iseenda elu.
Mis võib olla kohutavam lapse surmast? Ehk see, kui lapse surm ei puudutaks kedagi.

nõder

Olen haiguslehel. Ei tahtnud kolleegidele enam pisikuid jagada. Pesen pesu, koristan, küpsetan õunakooke ja ootan lapsi sooja lõunaga- nagu haiguslehel ikka :D Lisaks köhin kopse pahupidi ja kulutan kümneid taskurätte. Ei ole tore...
Kolleeg ajab mind närvi. Positiivses mõttes. Hakkas jooksma ja muidu tubliks. Viis kontoriinimese null-vormist end mõne kuuga Jaansoni jooksu vormi ja nüüd hakkas maratoniks valmistuma. Tore vaadata, kuidas inimene iga nädalaga kepsakamaks ja saledamaks muutub!
No ja mina? Kevadel suure õhinaga alustatud vesivõimlemine jäi pooleli, joosta ma ei armasta ega jaksa, rattaga küll sõidan aga... nüüd tõvega on viimanegi jõuraasuke kadunud.
Tahtejõus on küsimus. Ma olen väga tubli alustaja ja väga kiire poolelijätja. Trennis, kaalujälgimises, rahakogumises, päevaplaani järgimises, lugemises.... Stiimulit oleks vaja. Kas poleks hea stiimul 40. sünnipäevaks tippvormi jõuda :D?


Hetkel tuli trennituju asemel hoopis kudutuju peale. Kudusin ühe jõulukingi valmis!
Et siis mutistun edasi... nuuts...köhh...

vihmametsa unelm

Hanna läheb jälle seiklema Austraaliasse. Ja tema tuli tagasi Siberist. Iir aga postitab selliseid pilte Inglismaast, et tahaks küsida -on see kõik ikka päriselt olemas?
Kadedusest vaikselt vigisen.
Tahan ka võõraid maid näha. Venemaad. Norrat ja Islandi, Inglis-, Iiri- ja Shotimaad. Kindlasti ka midagi sooja- Kreeka, Hispaania, Itaalia.
Unistuste unistus on Lõuna-Ameerika. Ükspuha mis või kus. Mäed. Vihmamets.

A praegu on väga ebasobiv aeg. Pesas alles nõudlik säutsumine käib.
Ning raha koguda on täiesti võimatu. Meie suurpere kulutab kõik ära. Pluss majaremont, mis neelab raha kui mutiauk ja mille lõpp ei paista..
Võibolla olen ma üldse juba liiga vana. No Inglismaa jaoks vast mitte aga dzungli jaoks äkki juba olen?

Nagu selles Üles filmis, kus tema ja temake aina täitsid oma unistuste reisi tarvis rahapurki, aga elu aina veeretas ette olukordi, mis nõudsid purgi tühjendamist. Kuni tädi lusika nurka viskas.
Aga- Kati on 10 aasta pärast 17. Ja suuremad veel suuremad. Neid võib kuudeks omapead vast jätta küll. 10 aastat, vaijummel, see on nii pikk aeg! Samas- siis niikuinii on vaja maksta nende ühikaüüri ja ehk hoopis nende välismaal olemise-õppimise eest? Igatahes kolleegidest suurte laste vanemad küll teevad seda. Minu vanemad, khm, piinlik öelda, ka vahel sponsoreerivad mind.
Kolledzi- ega reisifondi mul pole. Ma ei suuda neid täita. Pole iial millegi suure jaoks raha suutnud koguda aga samas olen kõik vajaliku ilma erilise ponnistamiseta ka kätte saanud.

Loodetavasti nad 10 aastaga neid vihmametsi ikka viimse liaanijupini ära ei hävita....
hetkel peaks keskenduma väiksematele unistustele. näiteks vannitoa valmimisele. Teinepool on terve puhkuse seal müttand ja midagi hakkab looma. Mul on mõte vann veljevärviga kuldseks värvida :P

Millest sina unistad?

Kutse

Ritsik peab sünnarit 10. oktoober. Kes tuleb?
Ja kumma me ette võtame, kas klaasisulatamise või teatri?

Kõige väiksem ja tuhat suurt

Saatsin täna hommikul lapse kooli. Selle kõige väiksema. Et mingu aga julgesti, ma sõidan rattaga talle poole tee pealt järele.
Viie minuti pärast jõuan lapsele järgi. Läheb külmas hommikus üks pisike kuju, tasapisi lihv-lohv lonkides. Alatasa selja taha vaadates. Ei ole veel poole tee pealegi jõudnud.
Istutan lapse ratta pakikale, juba hiljaks hakkab jääma. Enne koolimaja jään ratast lukustama ja saadan lapse, et mingu ise kooli sisse ja alla gardekasse, ma ees koridoris ootan. Läheb laps, see kõige väiksem. Lihv-lohv. Piilub alatasa selja taha. Kuni jääb seisma ja ütleb- tahan ikka sinuga koos minna.
Läheme koos uksest sisse. Suur kool on meil. Tuhat õpilast. Päris raske on endast kaks korda pikemate noorte keskel uksest sisse nügida.
Pika aja pärast tuleb laps gardekast. Aga jalanõud on unustanud vahetada. Mina pean seekord kaasa tulema. Seal on ka igavene sagin. Lõpuks saame uuesti koridori tagasi ja sealt üles kolmandale korrusele vudis Kati juba ise. See kõige väiksem.

Ma saan tegelikult täitsa aru. Kui Krissule esimest korda kooli vastu läksin 5 aastat tagasi, ma ei suutnud üle koridori ka minna. Sest oli vahetund ja koridoris voogas inimjõgi. Tänapäeva noored on minukesest pool meetrit pikemad ja ma ei pääsenud sinna, kuhu tahtsin!
Kati ütles, ta ükspäev söögivahetunnist tulles ei saanud ka kuskile. Kiilus läbi suurte ja leidis end ninapidi vastu seina…

Mul tuleb meelde, kui mitu aastat tagasi lendasin esimest korda iseseisvalt lennukiga. Õnneks koos Kadriga. Astusime tohutus lennujaamas lennukilt maha, ooteruumis oli ilmselt miljon inimest… Just oli saabunud LAVi lennuk, sajad tumedanahalised kulgesid meist mööda katkematu voona. Kuskil pidi olema pagasilint, kuskilt väljub buss, kuskilt peab ostma sinna piletid…. Ilma Kadrita oleks ma hullunud.

Täna tahtis Kati ise koolist koju tulla. Võti taskus. Õnneks on issil veel nädal puhkust ja ta lubas kooli juurde luurama minna, kuidas kodutee kulgeb. Sellel kõige väiksemal : )

Minul kurgus siil ja nina vesine. Ilgelt paha. Ja me leidsime mehega mõlemad, et no ei ole aega tööl käia, tee mis tahad! Meil vannituba varemetes, õnneks pool põrandat on juba valmis ja pott ja pesumasin said uuesti paika. Mul on koristada vaja. Kahe nädalaga kogunenud pesu pesta. Õunad korjata. Purgimajandus lõpetada. Ja lugeda. Kõige väiksemaga.
Saaks kuidagi kodus palgatööd teha.

Genesis - Jesus He Knows Me (2004 Digital Remaster)

Postitan illustreerimaks oma segaseid tundeid nüüd kaks videot, mis on mulle võrdselt armsad.

Hillsong - Take It All

Üks mu lemmikumaid kristlikke lugusid.

Vaidle minuga

Tahan ära kirjutada dilemma, mis mind pikalt painab.
See juhtus 8 aastat tagasi. Mind ristiti luterlikus koguduses, kevadel, ülestõusmispühade öisel teenistusel. Pastor rääkis tseremoonial tõesti ei mäleta millest, aga üks sümbol oli võti. Kaotatud ja leitud võtmed.
Läksin kell üks öösel üksi kirikust kodu poole. Sadas vaikset lörtsi ja oli mõnus tunne, et minu pea kohal hõljub helendus. Jõudsin oma korrusmaja ette ja avastasin, et olen VÕTMED koju unustanud. Trepikoda lukus. Korter viiendal korrusel. Telefoni mul siis vist ei olnud, kõik magasid ammu. Nuta või naera.
Käisin edasi-tagasi ja mõtlesin. Lõpuks julgesin visata lumepalli kõrvaltrepikoja teise korruse aknale, kus elas tuttav inimene. See oli ärkvel ja tema poolt sain helistada oma koju, et uks lahti tehtaks. Sain tuppaJ
Sama stsenaarium on kordunud kogu mu kristlaseelu. Alatasa olen lukus uste taga ja tundub, et kõik, ka Tema, magavad. Aga ma olen visa, niikaua kolistan ja nuputan, kuni saan sisse. Alati olen saanud.
Ausalt öeldes on ristimine jäänud mu ainsaks seoseks selle luteri kogudusega. Olen küll käinud mõnel teenistusel aga ühtegi inimest ma kogudusest ei tunne. Laule ei oska. Tseremoonia käik meeles ei ole. See ei ole määrava tähtsusega tegelikult...
Olen Prantsumaal katoliku kirikus ka teenistusel istunud, vaid paari sõna jutlusest mõistes aga see ei olnud oluline.
Käin vahelduva eduga hoopis ühes väikses baptisti koguduses. Seal on mul armsad sõbrad ja muidu tuttavad näod. Nende inimestega olen rääkinud kõigest, nende sõprade õlal olen pisaraid valanud, koos palvetanud, koos pidutsenud. Pühapäevakool lastele, kodugrupid, üritused ja kõik muu. Ma ise oluline liige ei ole, pigem toetav element aga tunnen end osana sellest.
Aga kuidas saab siis kahte kogudusse korraga kuuluda? Arvasin, et pole mõtet ühes nimekirjas olla kui reaalselt käin teises kohas. Rääkimata dilemmast kümnisega.
Otsustasin luteri pastorilt nõu küsida. Et kas oleks okei end nn nimekirjast välja paluda arvata.
Pastor aga vastas, et :
"Erinevus luterliku kiriku ja baptistide vahel on sisuline. Näiteks luterlik kirik õpetab, et ristimine on Jumala tegu, mille kaudu Jumal sünnitab inimese uueks eluks oma lapsena, siis baptistide arusaama järgi on ristimine vaid väline märk sellest, et inimene on võtnud omaks usu Kristusesse. Samasugune erinevus on armulaua mõistmisel: kui luterlased võtavad tõsiselt Jeesuse sõnu, et leib ja vein, mida armulaual jagatakse ja vastu võetakse, on tõesti Tema Ihu ja Veri, mille kaudu meile saab osaks Tema lunastustöö ristil, siis baptistliku arusaama järgi on taas tegemist vaid sümboliga ja Jeesuse surma mälestamisega.
Nii ei ole asi mitte üksnes inimese välises kuulumises mõnda organisatsiooni, vaid küsimus on selles, kas ta saab osa Kristuse poolt seatud ja kirikule antud armuvahenditest või mitte. See, kus inimene ennast kodusemalt või paremini tunneb, on määratult väiksema tähtsusega. Luterlaste ja baptistide arusaam Pühakirjast on paljudes väga olulistes asjades erinev ja kuna küsimus on inimese hingeõndsuses, siis ei ole see, kuidas ta ühest või teisest asjast aru saab või mida ühes või teises koguduses õpetatakse, sugugi ükskõik."

Olin ja olen löödud. Ma arvasin, et asi on inimese südames, mitte pühakirja mõistmises või teoreetikute kemplemisel ÕIGE poole valimisel. Ma arvasin, et sellest piisab, kui ma ütlen JAH ja elan nii, et iga päev on JAH.
Aga siis ei piisagi! Ma pean parteid valima hakkama. Peaks äkki platvormidega põhjalikumalt tutvuma? Aga ma ei taha!

Ma usun siiamaani, et asi on südames ja kõik muu pole nii tähtis.
Ja seda nüüd kristlane ei peaks ütlema, aga minu poolest võivad teised inimesed ka järgida seda konfessiooni, mis neile sobib. Ole sa moslem või budist, kui sul on tänu ja armastus südames, Jumala ja maailma vastu, siis on kõik õige.
Ei, inimene ei peaks sobivat usku endale valima nagu kostüümi või uut eluaset.
Jumal on ju üks aga - temani viib nii palju radasid. Ei saa ju olla, et vaid üks on õige? Muidu poleks sajandeid kestnud kõik teised konfessioonid ja religioonid. Järelikult needki töötavad. Järelikult Jumal räägib ka budistide, krishnaiitide ja kellega iganes.
Võibolla ma polegi õige kristlane :(

Vaielge nüüd vastu! Või mitte.

nalja ja nuttu

Vilde tee oli päris naljakas. Salvestati kaks osa, millest Ojaga saade ei ajanud väga naerma aga Võrno sõnaosavus pani mind endalegi üllatuseks naerust silmi pühkima. Nad koos Millingu ja Seemaniga ikka päris head kildu rebisid...

Värske Nädal kirjutab, et CSI Grissom läheb minema, Lawrence Fishburne tuleb asemele ning Warrick on üldse surnud. Milline see Warrick veel oli??
Ning. Mind ammu painab, mis Horatiost sai? Teda viimati kohates vedeles ta lennuväljal vereloigus. No ja? Peaksin mureliku lugejakirja saatma: USA, Miami, CSI peakorter. Kas nad ikka saatsivad helikopteri Horatiole järele? Kas siis niimoodi hoolitsetakse kauaaegsete staazikate kriminalistide eest? Korralagedus!

Ning. Hullem mure on mul verivärske esimese klassi õpilasega. Tema nimelt ei taha lugeda. Nohistab korra aabitsalehekülje omaette läbi veerida ja kui palun tal mulle ette lugeda, loeb kaks lauset ja pistab nutma ja röökima, et tema on väsinud ja ei taha ja jätku kõik teda rahule. Täna käisin õhtul saatesalvestusel ja käskisin Katil issile oma kodutöö ette kanda aga koju jõudes leidsin eest magava lapse. Oli jälle vihastanud ja suurest jonnist magama jäänud.
No ei ole normaalne. Täielik trots lugemise vastu kuigi ta ei loe üldse väga halvasti. Mulle ei meeldi, et Vaiksoo aabitsas vahelduvad trükitähtedes lõigud kirjatähtedes lausetega. Suured tähed veerib Kati suht kenasti kokku, väikese kirjaga jääb hätta ja ongi nutt platsis. Ms olen küll enda meelest kannatlik: julgustan, kiidan, ei naera ega halvusta, kui ta takerdub. Aga ei. Kolm õhtut järjest nutt ja hala. Mul hakkab endal ka juba suu kõveraks kiskuma, kui aabitsat näen....

Oravatelt oravatele

Retseptid Karinilt ja Reedalt.
Jõudu kõigile meiesarnastele varumiskirest hullunud oravatele :)
Tundub, et kirg kaldub aastatega süvenema. Alustad paarist süütust maasikamoosipurgist ja mõne aasta pärast on paras Salvesti filiaal kodus...

Pirnimooz
1 kg pirne
400 gr suhkrut
1 vanillikaun v 1 tl vanillsuhkrut
Koori, puhasta ja tükelda pirnid. Pane koos vähese veega potti. Lisa suhkur ja vanill. Hauta tasasel tulel 25 min. Sega aegajalt. Kui teed kaunaga, võta kaun välja, eralda seemned ja pane need moosi hulka. Keedis purki ja sulge õhukindlalt. Nii lihtne see ongi (lubab Karin).

Borsh purgis
3 kg kapsast
1 kg porgandit.
1 kg kurke.
1 kg peeti- ikka toorest.
1 kg tomatit
1 kg sibulat
0,5 liitrit õli, 200 g suhkrut, 5-10 spl soola (mina panen 6 või 7), 4-5 loorberilehte, 4 spl 30% äädikat, tilli ja 20 pipratera.

Kõigepealt kuumuta õli, siis lisa riivitud peet ja porgand. 5 minuti keemise järel lisa tükeldatud kapsas, sega, lase 20 minutit podiseda. Kapsas annab kõvasti vett välja ja vajub kokku. Koos kapsaga lähevad maitseained peale äädika. Viska sisse tükeldatud kurk, tomat, sibul, keeda veel 20 minutit. Lõpuks lisa äädikas ja till, keeda 2-3 minutit, pane purki. Söömiseks lahjenda 1:1 veega ja lisa liha, vorsti või sinki.
Reet soovitab riivimiseks ja sibula hakkimiseks kasutada köögikombaini, sest muidu on käed ja silmad pärast hukas.

Kes pakub midagi tomatiga nüüd välja?

Tubli minukene

Õunamahla 19 purki, kolmeliitrist
Moose, väikseid mahlu, kurke, salateid 44 purki.

Imeuhke olen marineeritud kurkide üle. Eelmisel aastal üritasin koos purkidega kuumutada ja too laar läks täiesti pehmeks ja nässu. Seekord aga tegin Iti õpetusel lihtsalt kuuma marinaadi peale kallates. Täna katkusin ühe purgi degusteerimiseks lahti ja sa mu meie, no perrrfektsed kurgid! Peaaegu nagu mu emal!
Üritasin veel teha toorelt purki pandavat kurgisalatit aga too tuli nii vastik vänge, et keetsin koos porgandiga Toome salatiks. Elus esimest korda ja no jälle tuli jubetult hea.
Rahul ei ole ma pirni-õuna moosiga. Ühte satsi panin lisaks kaneeli, teise ingverit. Maitsel pole viga aga meie pirnid lähevad kuumutamisel nii läägeks ja nõmedaks, et moos pole suurem asi.
Ja siis ootan põnevusega, mis saab minu kirsside ja vaarikate peal seisvast viinast. Jõulude paiku korgin lahti ja joodan külalistele sisse :P

Tahaks proovida veel mingit tomatihoidist ja borshi teha. See viimane aga nõuab vist tundidepikkust riivimist, hakkimist ja keetmist? Ja seeni pole ma elu sees sisse teinud.
Õuntest ootavad mahlaksväänamist veel sügisjoonikud. Jälle terve puutäis. Oeh. Laupäeval korjasime pirne koos lastega mitu tundi. Tead, hullem kui kartulivõtt, sest kartuleid ei kuku taevast juurde, kui nad kord maast lahti on võetud...

Aga muidu mulle hakkab see konservindus juba täitsa meeldima! Varsti kannan esiemade kultuuri edasi kümnel võimalikul moel: teen moosi, kurki ja leiba, kasvatan herneid ja saialilli, vildin ja tikin :) Ehk veel kangakudumiskursused või pastlategu? Äkki peaks kitse võtma või kanad? Kes laenaks lehma lüpsi algõppeks ja lammast pügamistreeninguks :D ?

Tegelikult olen kirjas kunstikooli juures multifilmi tegemise kursusel!

Teise Kadri juures

Ma käisin nii mõnusas kohas.
See on Reiu jõe ääres, Kadri külalistemaja. Kõik on osava naisekäega paika sätitud. Käsitöötuba romantiliste diivanite ja lõngakorvidega. Võõrastetuba küünalühtrite ja õunakorvidega. Veetsee kuldse aerosooliga värvitud detailide ja nikerdatud raamis peegliga. Aianurk paljude küünalde ja pleedidega. Saun, kus saab teha shokolaadi- või õllesauna.
Nii armas! Kui mina peaksin külalistemaja, teeksin kõik täpselt samamoodi.

Teemaks oli seened ja õunad. Kavas oli ka õunapommide tegemine aga neid ei viitsinud keegi eriti pätsida. Aga sai süüa umbes 7-8 sorti õunakooke. Maigaad. Mu kõht käib pool meetrit minust eespool praegu...
Ja sai viltida. Mina viltisin ingli.
Põhiseltskond oli Isetegijate foorumist ja mina tundsin end suht kontvõõrana.
See on nii imelik. Nad ka kõik üksteist vist ei tundnud aga selline mõnus olemine tekkis. Et kui sa oled netis juba kaua aega sõber, siis juttu jätkub ja inimesed nii toredad.

Mul oli jätkuvalt kontvõõras olla ja mõtlesin igatsedes oma blogisõprade peale...
Tekkis mõte, et...

kui ma ka oma blogisõbrad ja tuttavad kokku kutsuksin, kas siis keegi tuleks? Ka neist, keda ma iial näinud pole?
Aeg oleks oktoobris.

Võõrad mured

Mõnel inimesel kohe on raskusi elus küllaga antud. Mina karmavõlgadesse ja muusse sellesarnasesse esoteerikasse ei usu aga sellesse küll, et kui pidevalt mingi jura su elus on, siis see enne ei lõpe, kui oled nö õppetunni ära õppinud ja lahenduseni jõudnud. Igaühele oma “juraõppused”. Näiteks mina jään oma haigusekartuse ja paanikahoogudega ilmselt veel pikalt võitlema…

Suhtlesin üle pika aja vana tuttavaga, kellega ma alati pisut pelgan kontakti võtta. Tal nimelt läheb peaaegu alati halvasti. Ja peaaegu kõiges. Ja seekordki oli tal halvasti.
Ma saan aru, paljudel on praegu halvasti. Töötus, laenud, väike vastik nälg ja muud.
Tundsin end tõeliselt kehvasti, vastates tuttavale- jah, mul on töö alles, raha tuleb ja läheb aga saame hakkama.
Kas mina saaksin ja peaksin teda kuidagi milleski aitama? Ta muidugi seda ei küsinud, aga mul nüüd kriibib sees, et temal nii pahasti ja minul suht hästi. Kuigi minu hästi ei tule ju kuidagi tema halvasti arvelt.
Kui tahaksin aidata, siis kuidas? Süüa neil olevat aga eluaseme- ja kiirlaene ei jõua maksta. Ma ei saa ju teise pere laene kinni maksta, nii palju ma ei teeni. Ma ei saa töökohti juurde meisterdada, ega kellegi palka tõsta. Äkki mõne lapse huviring kinni maksta?
Päris aus olles tunnen mitutki peret, kellel läheb tunduvalt halvemini. Abi nad ei küsi. Loodavad Jumala peale. Naeratavad. Ja Jumal kannabki neid uskumatutest olukordadest läbi. Mina ikka ei oska neid kuidagi aidata. Saan pirne või lasteriideid või ehk 100 krooni anda aga see pole ju midagi. Ma ei saa eluaset pakkuda, isa pere juurde tagasi tuua, kedagi tööle aidata. Ei saa, noh!
Mul on nii kahju, et mõni inimene nii valusalt peab oma õppetunde saama ja vahel tundub see väga-väga ebaõiglane.
Kasvõi Regina lugu. See eesti-ameerika tüdruk, kes parajasti on haiglas suremas. Mitte keegi ei tohiks selliseid asju läbi elada!
Hoia meist kinni, Jumal, hästi kõvasti.

Uusaasta

Eilne õhtu väsitas emme-issi ikka nii ära, et kell 18 tukkusime mõlemad diivanil. Ega kooliminek pole naljaasi:D
Suurtega ei mingit muret. Poisile puhas pluus, lill pihku ja tsau pakaa. Preilna lubas terve esmaspäeva veeta eri soengustiile ja tualette proovides aga paraku orjastasime teda (ja teisi lapsi ka) esmaspäeval õhtuni välja õuna-pirnimahla tootmisel abitöödega.
Nii et hommikul kammis oma lillade salkudega pea ära ja sobis küll. Minu argumendid a la ikka PIDULIKUD riided käivad esimesel koolipäeval kõlasid kurtidele kõrvadele. Punane tagi, roosa katkutud servadega pluus, lühikesed teksapüksid, mustad retuusid ja tossud. Urjuhh, ma ütlen!
Plika valiti klassivanemaks ja ta oli ise tige selle üle. Eks seda õpetajate pailapse ametiks ju peetakse…
Katikest valmis seades olin ise närvis kolme eest. Ega siis iga päev pesamuna suurde ellu saadeta!
Aga kõik oli väga ilus. Aula ja pool kooli värskelt remonditud, nii noobel ja uus kõik. Kui abituriendid saali saabusid, pätakad käekõrval, lasti kõlaritest “Kevade” filmist seda Arno teemat, viiulid… ega palju mul silmaveest ei puudunud. Ja hümni laulis neljanda klassi lastekoor, silmaveest pool millimeetrit ainult lahutas..
Muu nagu ikka- kõned, etteasted, aabitsate jagamine. Räägiti nii tõsisemat juttu kui lõbusamat, juhtus naljakaid äpardusi ja kokkuvõttes läks poolteist tundi kui lennates. Mulle väga meeldis abiturientide muusikaklassi esinemine. Kool on muusikas üks linna tugevamaid ja igal pool lauluvõistlustel paistavad meie noored esile. Suurepäraste häältega!
Meie nöpsik valis endale klassis täpselt sama koha, kus ta õde on aastaid istunud- keskmise rea esimene pink. Ongi hea, ehk pidev õpetaja nina all istumine ei lase käsipõsakil aknast välja vahtida nii palju. Kati pinginaabri vanemad on meie kunagised altkorruse naabrid, seegi on tore.
Õhtul käisime perekondlikult pitsas. Paberistasime raamatuid-vihikuid. Miljon oli neid. Tavaliselt me mehega jagame ära: tema pakib Krissu kooliraamatud ja kirjutab gooti stiilis peale - Krissule nii meeldib- ja mina poisil teen sama.
Hommikul on raske pesamunale selgitada, et veerand tundi voodiserval uneleda enam ei saa. Peab vist veel varem äratust tegema.
Suht imelik tunne jääb ikka kõhtu, heites viimase pilgu enne esimest koolitundi oma pingis keerlevale plikuskale. Ega ta… kas ta ikka… aga kui ta?

Head uut aastat kõigile!