Konnasuudleja meenutused

Lugesin laura-kajaka blogi.
Õhtul otsisin välja oma päeviku aastast 93. Tudengielu.
Päris pidetu ja nukker päevik. Nagu ka Laura oma kohati. Tüdruk valmistub Norras Aafrikasse vabatahtlikuks minekuks ja väitis, et Eestis ei osanud endaga niikuinii midagi paremat peale hakata.
Mina õppisin ülikoolis, sest ei osanud midagi muud endaga peale hakata.
Laura tutvub erinevate inimestega, imestab, vaimustub, pettub. Nagu 19aastased ikka.
Mind tabas 20aastaselt esimene armastus.
Lugesin ja ohkasin.
Miks see suureks saamine NII raske peab olema? Kuigi põhimõtteliselt moodustas mu elu tollal õppimine, oli see vaid raamiks meeleheitlikule iseenda ja armastuse otsimisele. Tavaliselt mina ei meeldinud neile, kes mulle meeldisid ja minu vastu huvi tundvad isikud põlgasin ise ära.
Kuna mul olid vanematega kodus asjad siis väga sassis, enesehinnang oli keskkoolist saadik maatasa, õppimises ma keenijus polnud ja vähesed sõbrad olid samamoodi oma otsingute ja probleemidega kimpus, siis mu elu siht oligi leida Tema, Prints, Hr Õige, et tema käte vahele langedes vabaneda kõigist oma muredest, tunda end armastatud ja elada õnnelikult koos elu lõpuni. Saada end selle kaudu väärtustatud.
Nii kurb ja rumal. Panna kogu oma eluõnn ühele kaardile ja seda leidmata aina kanda maha päev päeva järel “kasutult raisatud aega”.
Sai hr Printsi oodates omajagu konni ka suudeldud. Praegu mõtlen- isver susver, kuidas saab tüdruk ikka NII loll olla????
Sõita poolvõõraste kuttidega suvilasse või peole ja siiralt imestada, kui meeldiva seltskondliku õhtu veetmise asemel suunduvad kõik tegevused vaid ühe värava suunas. Ime, et ma alati tulema sain, kui olukord kriitiliseks kiskus.
Uskuda kõiki meelitusi, mida sulle kõrva sosistatakse ja mitte mõista, et seegi on vaid mäng ühe värava suunas.
Üldse uskuda kõike, mida inimesed sulle räägivad ja arvata, et nende motiivid on üllad.
Uskuda kõiki armastusavaldusi, arvata, et see ongi Armastus ja Tema ongi Tema ja püüda kõigest hingest end muuta, et me võiks koos igavesti õnnelikuks saada.
Investeerida kõigest hingest Hr Konna, märkamata libedat külma konnakoonu ja turtsuda vihast kõigi peale, kes seda sulle mainida julgevad.

Kuidas ma küll saaksin oma lapsi valutumalt suureks aidata? Praegu mõtlen, et koos Jumalaga oleks postpuberteet kindlasti kergemalt läinud. Ja kui mul oleks olnud rohkem sõpru. Olin üksik ja üksildane laps, suhelda ei osanud, olla ei osanud.
Ehk aitab minu lapsi see, et nad on kampas kasvanud. Vaatasin just eile vanu albumeid. Tavaliselt on pildil ikka 2 või 3 last, tavaliselt teevad nad pildil midagi tobedat või naljakat, on kaelakuti oma sõpradega ja naeravad mis hirmus.
Minu lapsepõlvepiltidel olen ainult mina. Naeratav aga mitte naerev. 16aastastelt juba kompleksihunnik valmis. Tänapäevani mõned kompleksid kaelas.
Jah.
Moraal.
Lapsi tuleb teha ikka rohkem kui üks. Kinnitada neile, et nad on väärtuslikud ja kallid nii teile kui Jumalale, ükskõik, mida nad teevad, kellega käivad või mis hindeid saavad. Ja et eluõnn ei sõltu hr Printsist ega pr Printsessist. Kaugeltki mitte.
Uskuge, armsad 19-aastased, (kui mõni siia peaks juhtuma), konnade ja Printside vahele mahub terve rida muid kenasid inimesi!

Aga kui ma polekski hr Õiget kohanud?
Ilmselt oleksin tükk maad rahulolematum, kui praegu. Aga siiski mitte miski ei lahenda mitte midagi, kui sa ise endaga rahujalale ei saa.
Hr Õigel on küljes hulk valesid asju. Kui sünnivad lapsed, on elu kordades keerulisem. Kui oled lastega kodus, pole raha ega vabadust. Kui lähed tööle, pole puhkust ega ikkagi vabadust.(Mäletan selgesti, kuidas 4 aastat tagasi kujutasin ette, kuidas tööleminek lahendab KÕIK mu probleemid :D ) Kui lapsed on suured, pole enam tervist, energiat ega ettevõtmist. Ilmselt. Ma ju ei tea. 60aastane mina tundub sama võõras isik, kui 20aastane mina.