pikk jutt eilsest päevast

Ma ikka käisin kooli suurel juubelil. Kui hea, et käisin!
Aktusesse kontserdimajas suhtusin eelarvamusega, et ah, laulavad midagi ja peavad kõnesid. Aga sain väga positiivselt üllatatud. Ansip ja Klaassen ja teised kabedamad vilistlased olid kohale meelitatud kõnesid pidama. Algul lauldi tõesti vahetpidamata. Õnneks alates lapse muusikaklassis õppimisest on mul muusika ja laulmisega suhted tunduvalt paranenud. Võin kohe päris mitu koorilaulu jutti ära kuulata:)
Abituriendid etlesid ja päris väikesed juntsud ka. Väga lahedad olid akrobaatikaringi lapsed, õpetajad tegid vinge tantsukava ning nunnumeetri viis lakke emade-isade ühistantsunumber oma lastega, kellest väiksemad vast kõigest paariaastased. Seda pühendumust ja rõõmu!
Hästi tore oli abiturientide luuletus-etlus "vana aja koolipoistest (tüdrukutest ka)". Kahju, et ei tea autorit.
Lõpus esines vilistlasorkester ja -koor, viimases vist üle saja laulja. Vilistlased läksid lõpuks lavalt saali seinte äärde ja lavale tuli kooli praegune ühendkoor ja siis need sajad lapsed, noored ja vanad laulsivad koos... Oli ikka tugev tunne küll!

Tegelikult tekkis veel üks tunne. Istusin klassiõe kõrval, kelle tütreke ka laval vahvasti taidles ja korraga saabus arusaamine- oo, kas ma siis nüüd olengi nii vana!?
Me oleme oma klassiga ju seal kontserdilaval küll ja küll tantsinud ja laulnud ja agitkavadega üles astunud, lava taga ärevasti kleite kohendanud, juukselaki pilvedesse uppunud, sõnu ja tantsusamme korranud...
Ja nüüd oleme meie need onud ja tädid, kellele lapsed esinevad!
Hissand..

Koolis oli algul vähe rahvast. Saime rahus tiirutada maja peal. Ma põdesin selle bioloogiaklassi seinamaali pärast, eks, et äkki on üle värvitud. Alles oli!
Türannosaurus ja trilobiidid.
Füüsikakoridor ei olnud enam pime ja tolmune aga keemiaklass lõhnas samamoodi.
Aga trepid! Mäletate neid betoonist ümaraks uisutatud servadega astmeid, mida mööda lip-lip-lip sekundiga alla sai kihutada? Meie aastatepikkune töö treppide täiuslikuks lihvimisel oli hävitatud - mingid koledad ja kahtlemata ebalapsesõbralikud krähmulised põrandaplaadid olid treppi pandud :(

Muus osas olid kõik mu unenägudes nähtud värvid, valgus ja vaated samad. Absoluutselt samad. Lõpetasin kooli pea 20 aastat tagasi, kuidas need pildid on minu ajju pidama jäänud?
Isegi esimese korruse tüdrukute vets on küll remonditud aga samasuguse imeliku sünge kollase värvi ja logisevate ustega, nagu mina seda mäletan.
Majal on ilmselt nii võimas hing, et hoolimata remondist ja värvivahetusest ja möödunud aastatest see ei muutu ning elab oma elu endiste ja praeguste õpilaste ühisteadvuses... no vähemalt mõne emotsionaalselt ebastabiilse vilistlase teadvuses.

Muutunud ei olnud ka inimesed. Ehk mõnda klassivenda sai pikemalt tunnistatud, et kust nüüd siis see turvapadi kõhul. Muidu olid kõik täpselt samasugused. Suhtlemisstiil, hoiak, riietumisstiil, kõneviis. Ilusad tüdrukud olid endiselt viimse kui sentimeetrini välja timmitud. Nohikud istusid endiselt nurgas. Tähelepanu nõudjad olid endiselt tähelepanu keskmes. Ülbik, kellele varem tuhandeid kordi olen mõttes näkku öelnud, milline ¤¤&&&### ta tegelikult on, oli kuidagi kärbitud ja melanhoolne. Ma ei öelnudki midagi. Polnud enam vaja.
Meie klass ei olnud väga ühtehoidev. Polegi loogiline, et 37 suvalisest inimesest, keda ühendab vaid sünniaasta, kõik omavahel klapiks. Samas meeldiv oli kohtuda. Paari tunniga jõuab saada ülevaate, kes ja mis. Ning jõuab saada kinnitust, et kellega polnud midagi ühist siis, pole ka nüüd. Sellepärast mulle kuskil suvilas peetud klassikokkutulekud ei meeldigi. Paar koosoldud tundi on tore ja huvitav aga terve öö tuletab juba meelde ka kõik ebameeldiva.

Kui algul oli vähe kammitsetud olemine, siis kell 22 oli juba laud lookas vedelast ja klass puupüsti täis isikutest, kes püüdsid kõik korraga rääkida. Koridorides istus, naeris, jutles, jalutas, kallistas, jõi, trügis, tõttas inimjõgi. Aulauksest sisse ei mahtunudki.
Ma kaua ei olnud. Piisas ja jäi hea tunne.