meie kassid

Sõbrad, kas püsite terved?
Meie Mikul mitu päeva valutab küll kurk, küll pea või kõht ja eile õhtul tekkis palavik ka :( Ise ta tahab kangesti trenni minna, sest laupäeval on neil kahepäevane võistlusreis Jõhvi. Endalgi on kahju...

Mina olen täitsa kodus vakka, koristan ja pusserdan niisama. Hea on.
Eile lugesin isegi raamatut: Sesse Koivisto Loomaaed elutoas. Sesse on Korkeasaare loomaaia direktori proua ja ta kirjutab loomaaia ametikorteris loomatittede kasvatamisest, kelle nende vanemad on hüljanud. Pere kolm last kasvasid üles, seltsiks tiigrikutsikad, madu, taapir, pesukaru, saarmas, paavianibeebid, boamadu jne.

Sesse ülivahva raamatu mõjul tulid meelde ka meie pere koduloomad. Ma arvan, nad väärivad siia kirja panemist.
Algklassilapsena kauplesin endale valge hamstri, kelle nimeks sai Vurr. Eluk elas kolm aastat, mis on hamstri jaoks tubli. Vurr võis vahel mööda tuba vabalt joosta ning eeskujuliku närilisena kasutas ta iga võimalust uute pesapaikade leiutamiseks. Näiteks suutis ta turnida üles seinakapi otsa ja närida pesa tarbeks auklikuks rulli uhiuute kilekottidega – see oli tollal teate isegi, milline kohutav kaotus :(. Kord avastas ta köögist kannu, kus oli puljong, hangunud rasvakiht peal. Vurr tahtis mõnusasti tahkel pinnal einestada kuid vajus loomulikult vulksti üleni puljongikannu...
Tegelikult olen väga selle vastu, et väiksele lapsele pisinäriline osta. Ehk mingi 10aastane saab juba hakkama, väiksem kipub loomakese ära solgutama.

Meie pere kassid on olnud kõik absoluutselt erinevad. Kassipoeg Kiki leidis isa metsast mahajäetuna. Päästetud kassist kasvas suurepärane hiirepüüdja ja igati ideaalse käitumisega loomake.

„Õnneliku lapsepõlvega” Juss ehk Jossif seevastu oli tõeline metslane: kodus käis vaid söömas ja magamas, enamus aega kulus tal ümbruskonna kasside peksmiseks ja muidu küla peal laaberdamiseks. Toas kippus kardinatele kusema, mingi silitamine ja nunnutamine teda ei huvitanud. Tõsi küll, kord sai Juss ka perekonna loodud ning meie kuuri lauavirna alla ilmus emane kass koos paari pojaga. Mis perekonnast sai ja kas Juss vastse kaasa eest ka hoolt kandis, ei mäleta.

Samuti heast perekonnast pärit Aleksander ehk Sass oli hoopis teist masti tüüp. Talle ei läinud nimelt karvavõrdki korda maailm, mis jäi soojast toast ja tugitoolist väljaspoole. Saaks vaid kõht taeva poole lesida ja vahel toidukausini kulgeda. Ainuke sülesolemist armastav kass, kes meil on olnud.
Ükski meie kass ei elanud üle 2-3 aasta. Kas tegi neile üks-null ära mõni koer, jäid nad auto alla või haigeks – ei tea. Lihtsalt ühel päeval ei tulnud enam koju. Öeldakse ju, et kassid ei tule koju surema.

Praeguse pere Vedru oli nooruses seiklus- ja kaklushuviline tegelane. Lõpuks sai meil kuude viisi pulmatuhinas hulkuvast, alatasa ribadeks kõrvadega ja vängelt haisevast lemmikust siiber. Pärast oppi saime tagasi diivanikassi, kelle põhihuvi moodustab toidukauss ja küdeva pliidi ees lebotamine. Kui peaksime veel tulevikus kasse soetama, siis sõltumata soost on operatsioon kindlasti vajalik. Väga palju vähem muresid!
Olen vist juba varem kirjutanud, et Vedru saime siis, kui Kati oli alla aasta vana. Meie kartus, et laps ja kass teevad üksteisele haiget, on olnud täiesti asjatu. Mina ei lubanud Katil teda kiskuda ja Vedru ei ole meie lapsi kunagi küünistanud kuigi titt istus mänguhoos talle vahel kogemata otsagi. Ma ei saa aru vanematest, kes lasevad lastel loomi süles tassida ja riietada...
Kui peaksin poolt valima, siis olen vist siiski rohkem koera- kui kassiinimene aga kodusoojuse generaatorina ja mugavuse nautimise eeskujuna on kass siiski väga mõnus olevus. Ja halva iseloomuga kassi on lihtsam taluda, kui rikutud iseloomuga koera.

Homme kirjutan junnigeneraator Jänksust ja meie pere koertest.