.... ja kurb, kui kaks täiskasvanud inimest plahvatavad ühekorraga täiesti tühise asja pärast.
Ühesõnaga me viskasime telekapuldi puruks. Täiesti lambist. Täiesti ideaalsel, rahulikul, sõbralikul, piparkoogilõhnaliselt kulgeval esimesel advendiõhtul. Iial pole sellist asja meil juhtunud!
Lapsed ehmusid väga ja nutsid.
Suured mossitasid.
Unejutud klaarisid õnneks natuke asja. Tegelikult purskavad lapsed ise tihti samamoodi, jooksevad uste mürtsudes oma tuppa nutma. Aga nad on ju alles lapsed.
Meie ei tohi.
Ma olin unustanud, et lapsed on nii õrnad. Isegi need, kes enda meelest juba suured. Meie kodus on küll palju kära ja emotsioone kuid tõsist tüli peaaegu mitte kunagi. Mida need lapsed peavad tundma, kelle kodus pidevalt kakeldakse?
Päkapikk 1 kraamib peidust välja advendikalendrid, päkapikk 2 hiilib kiuksuvatel põrandatel, advendikaledrid kaenlas susside poole, süütundest kössis, silm niiske...
Hommikul
eks mõned õppetunnid peavadki mürtsuga ja valusalt tulema.
Ja eks ma siis õpi.
väga piinlik
Sunday, November 29, 2009
Posted by ritsik at 1:36 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Kuule, ära nüüd piitsuta ennast... sina oled ka kõigest inimene :) Vahel on lihtsalt halb tähtede seis, tuju ja asjaolud korraga...
väga piinlik (ehk sulle endale kõige enam)...minu arvates...tuleb ette enamikes peredes...ka paremates:)
mis lastesse puutub...mulle on kuskilt meelde jäänud.. et vahel peavadki sellised asjad juhtuma...st siis, et täiskasvanud on ka inimesed...siit edasi on lastele oluline....kuidas vanemad sellised olukorrad lahendavad....üle saavad.
Lipp kõrgele ja edasi:)
Ritsik, ära aja jama. oli see mõne lapse pea, kuhu pult purunes? siis on küll jah kuri karjas. kas suurena kodus ei olegi enam emotsioone? kas naerda tohib? tüli ja muu käib ju eluga kaasas. siis ka kui suur oled.
hankige ruttu uus pult, muidu tuleb kogu aeg tüli meelde kui telekat tuleb näppima minna :)
aga üldiselt vaata asja helgemat poolt-iga asi on millekski hea. kasvõi õppetunniks :)
Laste käest palusin vabandust. Pult lapiti kokku. Töötab. Aga teinepool on südametäiega selle kuskile nüüd ära peitnud :P
lasteaed...
Lohu lohu.
Olen eelkõnelejate ja lohutajatega nõus. Kui verd ei lennanud ja keegi haiglasse peale puldi ei sattunud, siis lõppes kõik ikka päris hästi. Vahest on vaja korralikku kärgatust. Looduski ju kärgatab vahest.
Ja sa oled kõigest inimene. Neis peredes kus koguaeg karjutakse, neis peredes ei pane lapsed seda enam tähelegi.
Pole hullu. Tiiät jo kül kuis üteldas,"üte pini purelõsõ, üte lita leppüse".Ning pärast mõõna järgneb tõus elumere lainetel.
Lapsekesed on teile ammu juba andestanud, nemad vaid ehmusid korraks :)
kutsuksin sind hoopis soovimängu ;)
http://kohalik.wordpress.com/2009/12/01/vaikesed-soovid/
Noh... selliseid asju tõesti juhtub.
Meil millegipärast just köögis:P
Ka nüüd, kui maja lapselõhnast tühi. Kannatajaks ikka me ise ja mõned toredad nõud. Tavaliselt ikka need, mis purunevad.
Post a Comment