Harakate looming

Läinud pühapäeval aga käisin tüdrukutega taas Anna Wildrose töötoas. Krissu oli suures vaimustuses, talle meeldis proua looming väga ja kuna Anna ehk Pirkko on hästi sõbralik ja heakene, läks ka vörksopp kenasti.
Kati kaunistas kollaazhiga pisikese poti. Krissu leidis mingi kandilise-ruudulise aluse, mille ta kattis kõikvõimaliku harakakraamiga.
Mina olin suht masendunud meeleolus ja kollaazhisin endale sini-hallides toonides pildiraami ning lihtsalt pildi. Kodus liimisin iseenda ka pildile, sellise noorema versiooni. Mulle need labidatega mehikesed kangesti meeldivad, pärit venekeelse lasteraamatu illustratsioonilt. Ja ämblik leidke pildilt. Täitsa minulik pilt.

Annal on töötubades seinte äärde laotatud suured kuhjad riidetükke, pabereid, postkaarte, ajalehe ja ajakirjatükke, nööpe, pärleid, paelu, teokarpe. Võta ja vali, mis sinu meeleoludega just kokku läheb.
Naljakas, kuidas inimesed kohe enda värvid välja valivad. Eelmine kord tuli aina punane mu juurde, nüüd pruun ja hall. Ja seekord paljud soliidsed prouad kuhjasid oma küünlajalad, taldrikud ja karbid üle pitsivahu, roosade paelte ja särava kribuga...

Kas sina tuleksid tagasi?

http://www.postimees.ee/?id=218001
seal räägitakse, et inimesed heameelega Eestist lähevad ja tagasi ei taha tulla.
Mina läheks pooleks aastaks, võibolla kaheks. Kui ma oma perest ei sõltuks.
Vahemeremaade soojust ja päikest tahaks küll. Kas päriseks, ei tea.
Kui tööd kohe üldse ei oleks - siis läheks. Aga laste juurest kindlasti mitte.
Kui suur armastus oleks – ka läheks.
Aga ma ei läheks Eestist vihaga, et see on nõme külm maa külmade vastikute inimestega.
Külm on jaa.
Laupäeval käisin lastega uisutamas ja kelgutamas. Ületasin oma mitu aastat tagasi tekkinud hirmu kukkumise ees (lubasin siis, et ma IIAL, mitte iial enam ei uisuta, see lõbu ei vääri kuu aega potisinist valutavat põlve) ja uisutasin ikka. Või noh, tegin uisutamise sarnaseid liigutusi. Miku ka ületas oma hirmu, tema ju aasta tagasi uisutamas käe murdis.
Siis kelgutasime mäest alla, seda ma ei karda. Vinge!
Inimesi on kurje – jaa.
Tagasisõidul bussis üks mees urises laste kelkude peale ja kui bussist maha tulles Miku virises, et oleks istuda tahtnud, lasi üks mutt laulu lahti, et häbi sul olgu, ise noor inime.
Aga ma väga ei usu, et mujal kõik inimesed lahked on.
Eilne lumesadu oli nii vahva, et ma ei tea, kas mingi palmisalu suudaks selle korvata.
Elutoa akna all on hang jõudnud akna alumise servani. Nagu elevant lesiks akna taga lume all. On ju lahe!
Tjah. Ma olen üks paigalind. Näe Pärnust ka ei lähe kuskile, kuigi Tartu on poole etem linn.

Vanaema vaip

Tunnistuseks sellele, et mu vanaema meister oli - siuke vaip. Kujutan ette, kaua seda tikiti ja milline töö oli neid värve otsida ja kokku klapitada.

Lapsepõlvetoidud

Mu blogiringis on tekkinud mitte just meem aga selline vanade rohelisema muruga aegade meenutus, kuidas ja mida tegid vanaemad süüa. Väga armas lugemine! Ja ajalooline ka.

Minu emaema Elfriede oli tolleaegsetele tublidele maatüdrukutele kohaselt lõpetanud kodumajanduskooli ning ilmselt oskas nii kokata, õmmelda kui kõikvõimalikku ilukäsitööd teha. Paraku suri ta ära juba siis, kui minukene oli alles 6aastane ja sedasi mul mälestused tema söögiteost praktiliselt puuduvad. Ema ütles, et ta kõikvõimalikke lihasid oskas teha, küpsetisi ja head rosoljet.

Lapsepõlvetoidud on minul niisiis ikka ema tehtud. Ema käis pikki päevi tööl ja tal kokkamiseks suurt aega polnud. Talle ei meeldi ka, siiamaani ei meeldi. Helistasin emale ja küsisin, mida ta süüa tegi. Ta päeva mõtles ja arvas, et ju ei teinudki, sest tal ei tulnud suurt midagi meelde. Et ma olla olnud üks viletsa isuga kidur laps :P

Sellepärast meenub minul esimese asjana hoopis üks konserv, mis sisaldas kanaliha shampinjonidega. Roheline plekkpurk, mille peal kana. Kui hea oli!
Suitsuliha ubadega oli kunagi mu lemmiksöök, aga kord jäin peale seda kõhutõppe ja sellest ajast peale ei talu ma enam selle söögi lõhnagi.

Kohupiimavahtu tegi ema tooreste munade ja ohtra suhkruga. Kisselliga või ilma. Muid magustoite ma ei mäletagi. Kakaokreemi osteti vahel karbiga poest.
Mulle maitses 2 rubla 10 kopikat kilo lastevorst, mis käis võileiva peale ja millele millegipärast panin veel hapukoort.
Ema tegi julm häid shnitsleid, mida tuli kõvasti haamriga kolkida, siis praeti suures rasvas.
Vahvliraud oli meil olemas ja jäätisemasin ja mina tegin Tshudo-panni või vormiga kooke, kui juba suurem olin. Tihti ei kerkinud need karvavõrdki ja siis nimetati seda toodet vatsk.
Kala meil menüüs oli väga harva, sisemaa ju. Tehti suitsu- või praelatikat, kui keegi Peipsi või Võrtsu äärest oli toonud.

Ema tuletas veel meelde, et meil oli tähtis koht konservidel. Aiaviljadest, küll tomati-sibulasalat ja toome salat, seened ja kurgid. Moosid ja punasesõstramahl, aurutiga tehtud, erepunane ja imehea. Vürtsikilu tegi ema ise.
Ja lihakonservid. Osteti pool siga, võeti see osadeks. Aeti läbi masina ja pandi klaaspurkidesse, mis käisid läbi autoklaavi. Selline lihakonserv säilis kaua ja oli lihtne kastmeks teha kartuli kõrvale. Kord kasvatas ema kalkuneid ja nende lihast sai supermaitsva konservi. Huvitav, kas see autoklaav on meil veel alles? Tänapäeva inimesed on pisikute ja euronõuetega nii ära hirmutatud, et ei tea, kas ma julgeks veel tolle riistaga midagi teha.
Isa tegi ise termokasti, vineerist, penoplastiga vooderdatud. Siis ema keetis õhtul kruubid või tangud potis poolpehmeks, lasi veel koos kartulite ja lihakuubikutega keema, mässis poti rätikutesse ja sinna kasti. Hommikuks puder võtta, kuum ja maitsev.

Huvitav, et tänapäeval kõik vanad nipid jälle kole moes. Mul eelmine suvi tulid kurgid ja toome salat juba päris nitshevoo välja. Mahlaauruti peaks emalt ära tooma, see mahl väärib traditsioonide jätkamist.
Mulle sarnaselt emaga ei meeldi süüa teha aga on asju, mis vaimustavad, just nende mälestuste pärast. Tahan ka olla jupp ajaloost, et mu lapsed meenutaksid kunagi mu pannkooke või kurke. Ja püüaksid ise midagi sarnast teha.
Sain just väga odavat lõhefileed, eile määrisin osad lõigud Merevaiguga ja osad pestoga, paprikatükke sisse, rulli ja ahju, varsti koor peale. Milline söök!

Nii, ja mida teie siis oma lapsepõlvest vesise suuga mäletate? Blogige!

Pikk jutt vaesusest

Sissejuhatuseks netikommentaar ühele loole, mis kirjeldas rootslaste abi eesti raskustes perede lastele.

“Õnnetuid lapsi on palju rohkem, huvitav kes küll nende peale mõtleb. Kelle lapse vanem ei joo on ebanormaalne, sest siis on igasugune abi piiratud, Ja lapsepõlvest pole ka lastel midagi meenutada. Pole veetud Rootsi ega teatrisse pole saanud paremat süüa, ega kanda ilusamaid riideid jne. Ja pole vaja rääkida et lapsed on kõik võrdsed ja vahet ei tohi neil teha. Ärge unustage siis teisi lapsi.”

Vaidlen vastu: just joodikute lapsi ei saa kuidagi aidata, vaimselt ma mõtlen. Sellest ei saa mitte kunagi täielikult üle, kui vanemad joovad. Väga ekstreemsete juhtumite puhul, kui vanemad päris põhjas on, siis loodetavasti sotsiaaltöötaja või keegi sekkub. Aga kui perekond on heal järjel ja vanemad nädalavahetustel klaasi kummutavad, peetakse seda normaalseks ja keegi ei küsi, kuidas laps end tunneb. Tuba on ju soe, riie seljas, söök olemas.
Oleks minu teha, looksin mingi teenistuse või kasvõi telefoniliini, kuhu laps saaks helistada, kui vanemad täis on. Mitte ükski laps ei tohiks end õhtul üksi oma toas magama nutta, kui vanemad teises toas või külas või kõrtsis pidutsevad.

Nüüd vaesusest. Olen endiselt kahevahel, kas riiklikud abisüsteemid on piisavalt vettpidavad, kui mingi ekstreemjuhus inimese või perega peaks juhtuma. Kõik need nutused võsapetsi lood, kuidas õnnetu pere on hädas ja sotstöötajad ei aita ja keegi üldse ei aita…
Aga. Mu meelest ühel normaalsel inimesel peaks sõpru ju ometi olema? Minu sõpradel põles maja ära mitu aastat tagasi. Õnneks oli neil koht kuhu minna. Aga kõik andsid riideid, jalanõusid, lastele mänguasju ja lapsekärusid, sest see, mis neile alles jäi, oli suitsunud ja tahmunud. See on ju loomulik, et küsitakse, kas midagi vaja on ja kas kuidagi saab aidata.
Teine tuttav on maksnud oma lapse klassikaaslase eest reisirahasid, kui kuskile minnakse, sest väga vaene pere on.
Kolmas tuttav paneb omal algatusel kokku riidepakke võhivõõrastele inimestele, kelle lapsed paljad on.
Minu meelest kõik need meedias kajastatud õnnetused ja hädad toovad alati kaasa inimeste lahkeid abipakkumisi, kogutakse raha ja asju, tehakse isegi remonti. Minu meelest enamus inimesi on head!

Ja kuidas saab lapsepõlve õnnelikkust mõõta Rootsi reisides ja ilusates riietes? Võibolla pubekate seas on riietel ja muul välisel suurem tähendus aga kui inimene (ka laps) on ise sõbralik ja rõõmus ja perekond hoiab kokku, siis ei tähenda need olemata Rootsi reisid kõige vähematki. Võibolla neil, kelle jaoks õnnelik olemine seostub rikkuse ja edukusega, on asjad teisiti.
Ma olen ka krooni tuleku ajal peatäie nutnud haletsedes oma vanemaid, kel iial ei jätkunud raha banaanide ja normaalse toidu ostmiseks. Ema keetis aina mulgi putru ja tegi kilusid sel ajal, kui poodidesse kõik hea ja parem müüki tuli.
Kord osteti mulle popp jope ja ma nutsin jälle, sest minu jaoks sümboliseeris see jope mingit staatust ja millegi ihalemist. Kõik ei saanud seda endale lubada ja mu vanemad ka ei saanud aga nad tahtsid oma lapsele parimat ja ostsid selle.
Olin täitsa õnnetu, sest ma ei tahtnud jopet. Tahtsin vanematele selgeks teha, et mul pole õnnelik olemiseks vaja poppe riideid, tahtsin protestida äritsemise ja kallite asjade vastu… nemad ei saanud millestki aru.

Kuhu ma tahtsingi oma jutuga jõuda?
…..
Oleks tarvis luua üle-eestiline organisatsioon, kus viia omavahel kokku armsad inimesed, kes jääb üle asju, head tahtmist ja raha ning need, kes on sattunud raskesse olukorda. Et näiteks neile, kelle vara hävinud, ei oleks vajadust eesti teisest otsast kummutit või rösterit tarida. Et Reporteri-aitame-vaesekesi-Carmen ei peaks hädalisele kaubiku ja telekaameratega ukse ette sõitma vaid selliseid asju saaks korraldada kohapeal, kiiresti ja diskreetselt.

Голубой щенок [часть 2]

Väike äratus saekalalt :)
Kui keegi meie põlvkonda imelikuks peab, siis no vaadake ise, mis multikate peal me üles oleme kasvanud :D
Igatahes ägedam kui bakugani-multarid.

kus ma siis olin, kui...

Sain meemi ühekorraga Iibiselt ja Triinult. Päris raske. Mul haugi mälu ju. Võtsin asja tõsiselt ja kaevasin isegi kapisügavustest mõned vanad päevikud välja. Aga loomulikult olid just need vajalike kuupäevadega kaustikud puudu...

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Olin sära emme-issi silmades :)
2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Ei usu, et ma Lennonistki tol ajal midagi teadsin või arvasin. Olin viks algklassilaps.
3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Oli ilus aprillipäev ja enamus Eestist tegi virgasti aiatöid, oletan, et minagi, kui ma just vanemate käsust ei viilinud ja toas salaja raamatut ei lugenud. Eksamiteks õppimise sildi all muidugi :)
Meedial polnud siis sellist mõju nagu praegu. Eks suured inimesed midagi seletasid ja pisut hirmunud olek oli.
4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Ei tea. Ei mäleta. Ei käinud. Mäletan, et joonistasin öölaulupidude aegu oma elu esimesse pubekapäevikusse sinimustvalgeid lippe ja eufoorilisi hüüumärke. Seda ka mäletan, kui enne taasiseseisvumist vene soomukid meie aknende tagant öösel mööda voorisid. Väga jube oli :S
5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Hommikused uudised tegid ärevaks ja kurvaks. Meie perel polnud ühtegi tuttavat laeval. Mina olin tudeng ja läksin ilmselt mingisse loengusse, just selle koha pealt olid mul päevikus lehed puudu...
6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Selle kohta leidsin lehekülje küll. Olin oma mõnekuuse titega Tartus aias. "Krissu tutvub rohurindega ja üritab ristikheina süüa," olin kirjutanud. Aga Dianast ei midagi. Ju titt oli tähtsam kui Diana.
7. … saabus aasta 2000?
Kahetoalises korteris sõpradega. Suured tegid koos pitsat ja väikesed andsid oma parima põrgulärmi tekitamise osas. Meie korteri aknad olid otse jõe poole, mille kaldalt linna ilutulestikku lasti ja viiendal korrusel elasime. Põhimõtteliselt oli tunne, et kogu see tulestik lendab kohe sulle vastu nina. Äge!
8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Juuksuris. Raadio mängis ja kõik imestasid, et selline asi ei saa ju päriselt olla. Minu vanematel on sel päeval pulma-aastapäev.
9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Sebisin hansapäevadel ringi, alles peeti jaani ja muidu oli kiire suveaeg. Märt Saar kirjutas oma blogis ilusa postituse ja pani mindki mõtlema.
10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Tegin tööd. Käisin sõidutunnis. Õhtul käisin Krissuga hambaarstil, kus talle liimiti kahele esihambale breketid. Plaaniti korraga liimida rohkem aga laps oli sõbrannade juttudest nii ära hirmutatud, et hakkas toolis lausa nutma ja meil arstiga läks kaua aega "tundliku patsiendi" rahustamiseks. Lõpuks istusin tooli kõrval ja sõna otses mõttes hoidsin tal kätt. Oijah...
Krissul on nii raske hambumishäire, et arst arvas, tal oma 5-6 aastat breketite ja muude värkidega ravi kestab. Hea vähemalt see, et haigekassa maksab.

Meemi võivad edasi teha kõik, kes soovivad. Ja kellel pole haugi mälu :D

Ilma imelood

Esimene kord üritasin oma elu ilmateate järgi sättida ja – total feil!
Eile öösel kell pool 1 vaatasin netist ilmaportaali, meil näitas – 25 kraadi ja hommikuks prognoosis –23 –25. Ma südamerahus panin telefoni alles kella 8ks viuksuma, et kesse ometi lapsi kooli saadab säändse ilmaga.
No, ja hommikul uudistes oli Pärnu –19 ja imestusega vaatasin jälle ilmaportaali: prognoos –13-17. No kuda? Kaheksa tunniga prognoos muutub ligi 10 kraadi?
Aga ma lapsi enam üles peksma ja kolmandaks tunniks kooli saatma ka ei hakanud.

uus tüdruk

Eile oli küll hirmus külm aga ma ei viitsinud sellele eriti mõelda ja seadsin lapsed fakti ette, et läheme Maarja-Magdaleena gildi. Läksimegi. Kati ja Miku viisin puu- meisterdamistuppa, seal Miku konstrueeris lindude söögimaja, mis ei saanud valmis ja Kati tegi nukuriiete riidepuu ja veel mingeid puuasju. Neile meeldis.
Meie Krissuga sel ajal kõmpisime mööda maja ringi, sest Krissu polnud seal varem käinud. Vaatsime eri kunstnike tööruumidesse sisse, imetlesime ehteid ja muid kenasid käsitööasju. Hea oli niisama juttu lobiseda, mul enamus sealsetest käsitöölistest on ammused tuttavad.
Siis käisime pontshikuid söömas ja lõpetuseks vedasin järeltulijad uue kunsti muuseumi vaatama moodsa graafika näitust - neile jättis sügava mulje multikavideo, kus mees meelitab tüdruku pulgakommiga enda juurde ja lõikab tal pea otsast....
ning Anna Wildrose näitust, mis meile meeldis väga, kuna see kubiseb tillukestest värvilistest detailidest ja leludest.
Koju minnes hakkas juba peaaegu külm.

Ja kodus tabas mind taaskordne depressioon oma töiste tegemiste mõttetusest. Gildis on nii hea alati olla, tekib illusioon kunstniku-käsitöölise vabadusest ja loomingurikkast elust kuigi ma tean suurepäraselt, et neil pole äraelamine üldse kerge, see elukutse ainult tundub kaugelt vaadates vaba ja muretu...
Isegi kui käsitöölisel oleks muretu elu, ei oska ma ühtegi käsitööliiki nii hästi, et oma kribu müüa sobiks.
Ühesõnaga hapnesin oma masenduses kuni otsisin taskust välja gildi nukumeisterdamistoast kaasa võetud riidelapikese ja tegin sellest oma mantlile prossi.
Krissu oli ikka veel suures vaimustuses Wildrose näitusest ja asus õhinal looma oma sarnast installatsiooni, kleepides pärleid ja kujukesi täis oma mängu-hobusetalli katuse.
Siis tegin varemvilditud pallikestest kaks kaelakeed (mille juba täna ära kinkisin) ja kõrvarõngad. Liimisin ammu-ammu Kajakastiilis fimotatud lindudele nõelad taha.
Ja varem valmisküpsetatud fimo-peanupule tegin külge keha, pluss juuksed ja mingist voolimismassist beibesaapad ning saingi valmis järjekordse nuku.
Selle mustajuukselise. Tahtsin teha gooti-tshikki aga ei osanud teha sobivaid riideid.
Tegin mustjuuksest ja tema sõbrannedest (mis juba eelmisel aastal valmisid) rate-pilte.
Et siis vahel annab meelemossitus päris häid tagajärgi.
Ainult et nukupeade voolimine ja nägude maalimine pole mu tugevaim külg. Ning riiete kallal nikerdada on huvitav aga tüütu, ma ei armasta õmmelda.

Reedel jätsin Kati ja Miku külmapühale ja homme jätan vist kõik kolm. Tuleb ometi külmast ilmast maksimumi võtta :D
Ma veel kaeban kassi peale. Alati tuleb ta kell 7 hommikul me voodi ette röökima. Siis saab ta süüa, siis peseb silmi ja sirutab käppi ja nii paari tunni möödudes on valmis kümneminutiliseks õueskäiguks. Täna aga kräunus ta mulle kõrva kell pool seitse, mina käratasin, et kella ei tunne või, magagu edasi. Seepeale suundus tema toanurka end tühjendama!! Liivakasti meil toas pole, ja iial pole sellega häda olnud. Ja nüüd siis:S Kurinahk!!!

väikesed rõõmud

.. see on Sulle, kes sa püüad end kõigest hingest mitte kaotada, vahendeid valimata.


Lugesin Sirbist arvustust filmi Ericut otsides kohta ja tekkis täitsa huvi kinno minna.
Ja mulle jäi Tombergi arvustusest silma just see lõik:
üks peategelane Eric Cantona kordab tihti: „Võimalusi on alati rohkem, kui meile tundub”. Seega, elatav elu, isegi kui see on raske, tuleb kuidagi lahendada, tuleb leida mingi käik või viis, mis aitab säilitada loomingulist suhtumist ja hoida tundeelu. Kui elu on mänguväljak, siis pole ta täis rutiini, vaid muutuvaid situatsioone. Ning ka väikesed rõõmud (see on Loachile omane) võivad siin palju määrata.

Mingem siis oma väikeseid rõõme otsima. Meil siis paistab isegi päike!
Ps. ma pole kunagi armastanud jalgpalli ega ühtegi teist meeskonnamängu :)

4 asja, mida viieaastased teevad suurtest inimestest paremini

(pühendusega Sulle, "oh sa kolm poissi"!)

*Armastavad
Üheski vanuses ei suuda inimene nii avalalt oma tunded väljendada. Enam iial pole nii lihtne viskuda oma armastatud inimestele (selles vanuses siis emale ja isale) kaela ja kinnitada mitu korda päevas, kui väga neid armastatakse; külvata neid üle piltide ja kraakjalgadega kirjutatud kaartidega, väikeste pärlitest, plastiliinist, paberist ja lõngast tehtud kingitustega, aia tagant korjatud võilillede ja su oma peenralt kitkutud tulpidega (kolmesentimeetriste vartega muidugi). Väikese inimese armastus on nii suur, et sellest piisab kogu maailma jaoks.

*Tekitavad kaost ja sodi
Viieaastase jaoks on käkitegu katta tuba ühtlase paarimillimeetrisuuruste paberitükkidega ja köök peene jahutolmu ning saiapudiga, koridoris saaks tennistest väljavalatud liivast rajada väiksema rannariba ja vannitoas vedelseebi vahumägedest moodustada varjendi.

*Loovad ja oskavad
Normaalne viieaastane ei ütle iial “ma ei oska”. Viieaastane oskab KÕIKE: joonistab, laulab, tantsib, teeb süüa, remondib autot, külvab ja koristab saaki, peseb aknaid jne, kui ainult ema kogu aeg ei hädaldaks- ära tee nii, sa veel ei oska. Mismõttes ei oska?? Viieaastane on maailma ilusaim, andekaim, enesekindlaim ja osavaim inimene. Ja on seda veel vähemalt paar järgmist aastat.

*Jaksavad
Viieaastase päev algab tihti enne esimest hommikust multikat. Vanemate meelehärmiks enamasti isegi pühapäeviti. Päev on nii lühike ja jõuda tuleb nii palju (vt eelmisi punkte). Kui suured inimesed pole jaksanud viieaastast lõunauneks motiveerida, võib tema päev paraku lõppeda enne kui tema tegutsemistuhin: uni võib ootamatult ja reetlikult tabada õhtusöögilauas või teleka ees.


Kõik eeltoodu kehtib tegelikult vist ka vanuses 2-7.

Aga mul on oma seitsmeaastasega mure. Ta ei oska absoluutselt matemaatikat :(
Laulab lastekooris ja sooritab soolosid, mängis peaosa klassinäidendis "Sööbik ja Pisik" 8kusjuures väga hästi mängis), tantsib koolis omavanuste tantsurühmas, käib meisterdamisringis, teab peast pikki muinasjutte ja ammunähtud filme ja teatrietendusi, mängib pikki rollimänge oma petshoppide, nukkude ja karvaste loomadega, pool tuba on täis seatud einestavaid, vannis mõnulevaid, magama pandud või kauplusi pidavaid tegelasi.
Loeb ja kirjutab nii enam-vähem aga eile arvutades tuli mul meeleheide peale. Ikka üldse ei jaga matsu. Ei suuda seostada, et 8+2 on sama, mis 2+8 ja et 10+6 =16. Viie piires arvutab peast aga kümne piires mitte, kuigi peaks juba ammu. Esimeses klassis juba õpiraskused??
Kui keegi mäletab tema "lendavate objektide nägemist", siis väidab ta, et näeb neid ikka, kuigi ilmselt need teda väga oluliselt siis ei sega. Tallinna silmaarst ei osanud suurt midagi öelda ja Pärnu neoroloog arvas peale küsitlemist ja koputamist, et laps mõtleb kõik lihtsalt välja.
Selline kummaline laps siis on meil.

Külmarohi ja paksud vatid

Suvel panin suhkruga purki kirsse ja vaarikaid ning kallasin lauaviina peale. Viisin keldrisse varjule. Sünnipäeva ajal kitkusin ühelt purgilt kaane lahti, marjad sai jäätisega ära tarbitud ja sisuga niisama mekutatud.
Eks ta üks magus naistepunajook sai. Värv on imeilus ja kangus on paras.
Mina võtan siis pitsikese, kui sooja ei saa. Kuum tee ei aita pooltki nii hästi kui üks väike klõmm. Kohe soe hakkab. Rohkem vaja polegi. Mul üks kreeka ouzo ja horvaatia krk (no on selline nimi pudeli peal) on ka, nemad samuti virutavad heasti.
Teine hea külmarohi on vana hea punane kummikott tulise veega taldade all. Või kaisus.
Voodis ei aita muu, kui selg vastu laia kuuma selga. Või noh, saab muudmoodi ka :).
Tollesama kummikotiga ajab kah läbi.

Toad on jahedad. Vana maja. Telliseahi on meil natuke liiga väike ja võtab aega, enne kui soe levib. Palju kiiremini saab soojaks puupliidi, mis on ehitatud pottidest, laia soemüüriga ja kuna köök on avatud, saab väga ruttu elamise heaks.
Ülakorruse soojapump sellise külmaga midagi küll teeb aga vähe. Laste tubadesse ei piisa, kuigi uksed on lahti. Panen enne magamaminekut seal elektriradikad tunnikeseks sisse. Ega see elektriarvele kasuks ei tule.

Riietega on ka peamurdmist. Need Seppälä odavad vatiinijoped muutuvad peale pesemist ju nii õhukesteks, et paari aastaga tuulepluus valmis. Kallid joped on ilmselt sulised ja soojad aga näevad minusuguse muudavad nad michelini-mehikeseks. Soe jope on tonnane laks vähemalt ja tervele perele need osta ei jaksa. Aastaid on ju nii soe talviti olnud, et pole vaja läinudki.
Jalad ka külmetavad. Kuidas saab jope ja teksadega käia?!? Mantlid on head asjad aga paraku tehakse 90% nendestki olematu voodriga ja mingitest hõredatest kangastest. Ilus aga kasutu. Ja tibid ei taha ju üldse mantleid kanda. Krissul on üks jope moodi riidest mantel aga see on raske ja suure sundimisega saan ta seda kandma.
Saabastega sama asi. Tallad enamusel nii õhukesed, et varbad lähevad jäässe. Samas paksud sokid saapasse ei mahu. Autost majja on ok aga kui pead veerand tundi peatuses bussi ootama, siis on päris hull kui just stepptantsu ei vihu kogu see aeg.
Parim asi on lai puuvillane sall, millesse mässin end kõrvuni sisse. Aga kui nina on salli sees, lähevad prillid jäässe. Iga hommik koperdan nagu siil udus oma bussipeatuse poole.
Et siis põhjamaalase raske elu.

oijah

*Tööl on pooled isikud tatised
*Tööl on marupalju tööd
*Tööl ei ole eriti lõbus
*Tööl on vähemalt suht soe
*Kodus on soojapoolne, kui keegi täisinimene on päeval kodus ja kütmas
*Kodus teeb teise korruse soojapump plärinat, nagu oleks helikopter katusel
*Kodus kobardub isikkoosseis õhtuti kõik diivanile teki alla puntrasse sooja, siis on hea telekat vaadata ja üksteist jalgadega togida
*Autosõit on kahe nädalaga TÄIESTI meelest ära läinud, no mitte midagi ei suuda ma enam õigesti teha :( Õpetaja aina siunab, et tahan vaeste jalakäijate surma! Ta näägutab isegi siis, kui eideke seisab keset kõnniteed ja alles hakkab mõtet lõpuni mõtlema, kas tal on vaja sebra poole minna või poodi manu :) Ja proovige vaid külgboksida nende lumehunnikute vahel..

kui rohi rohelisem oli

Tahaks oma suguvõsast natuke kirjutada järeltulevatele põlvedele. Et kuidas mu emps ja paps said tuttavaks. Ja kuidas mu üks vanaisa oli tsaariarmees, sai tsaar-isakese käest isegi medali ja oli kodumaal vallavanemaks. Teine vanaisa oli Sinimägedes.
Igasuguseid asju saaks kirjutada. Kui ma ainult viitsiks. Vanad pildid saaks ilusti sisse skännida. Prindiks välja ja köidaks ära ka.
Kui ma ainult viitsiks...
ps, julm ägedate mustritega pluusid on meil seljas pildi peal.

Avalik naisterafas, omal mättal

Hea on end lõbustada otsisõnadega, kuidas sinu blogisse satutakse. Ma täna lugesin kõik läbi, top viies olid minu bloginimi, järgnesid päikesemärgid, suusatamine, hea film ja kultuuriturism. Päris hea :D
Otsisõnu tuli välja kokku 230, palju oli koduperenaisestaffi nagu ahjunõud ja süüteroosid. Aga kust tekkisid vasted otsingutele alastifotod, annan vitsa, armumine vanemasse mehesse, nii kurb on elada üksi, miks kasvavad karvad ja Vastseliina murutraktor?? ja mis pagana asi on Gardekasten?
Mul keskmiselt on 40 külalist päevas, vahel harva 70-80 ka.
Otseliiklusega tuleb neist 40 protsenti, googlest 17, bloggerist 7, Põrgukizilt 6, blogtreest 4,6, ülejäänud kohtadest vaid mõni protsent.

See blogipuu variant mulle väga ei meeldi. Et tuleb äkki keegi vastik tüüp, kes hakkab tatti pritsima või hoopis keegi, kes mind liiga hästi tunneb. No seni pole tulnud või kui on, on vakka püsinud.
Vahepeal sain mingi nipiga end blogipuust maha aga ma ei tea, kuidas sinna tagasi olen sattunud ja kuidas see mahavõtmine käiski.
Siia võib juhuslikult sattuda ju ka ilma blogipuuta. Ma ise pole puust kunagi kedagi leidnud, keda püsivalt lugema oleksin jäänud.
Blogipuu on selleks tegelikult hea, et sunnib end distsiplineerima. Et lollusi ega tigedusi ei kirjuta. Ega liiga isiklikke asju.
Aga ma ise end kõrvalt ei näe. Äkki ma kirjutan isiklikke asju ja ise ei saa arugi? Ma püüan mitte klatshida, ma ei tee ju seda, ega?

See on isiklik, et ma köhin ja kord viskasin meest telekapuldiga ja teinekord ei saanud last koolitööd tegema aetud, ja vahel olen õnnetu ja vahel olen jälle õnnelik. Ma ei tea, kui isiklikuks seda pidada. Või laste pildid, mida vahel harva olen siia pannud. Seda varianti ma ei usu, et laste sõbrad võiks juhuslikult siia sattuda, 12aastased blogisid veel ei loe.
Samas kolleegidele mõeldes ma väga ei taha, et nad teaksid, kuidas Ritsik end mõne asja pärast seaks vihastas või kodus patja nuttis. AL ja KM teavad aga nende ees ma vist julgeks avalikult ka nutta. Tegelt K ees ei julgeks :P

Mul on kinnine blogi ka aga sinna hakkasid sellised nutulaulud tekkima, et pole tahtnud enam seda kirjutada.
Et siis
kas Ritsik on liiga avalik?
Või
on hea avalik olla, sest kui ei julge öelda kõigile, jäta parem üldse ütlemata?

pikk jutt haiglatest, minevikuvormis

Millal ma õpin, et kõik juhtuvad asjad on millegi õppimiseks?
Otsustasin lakkamatu kaeblemise asemel oma haigeolekust maksimumi võtta ja teha ära kõik- või vähemalt palju asju, mille tegemist olen terve eelneva aasta edasi lükanud. Usun, et enda ja oma plaanidega joone peale jõudmiseks see aeg mulle antud ongi praegu. Aitäh andjale!

Tahtsin kirjutada hoopis eilsest dokkarist, mis tuli peale Foorumit, see haigekassa kindlustuseta inimeste osakonnast haiglas. Film äratas minus nii palju mälestusi ja mõtteid, et raskusi oli magamajäämisega.
Tegelikult ei olnud väga hea film. Ses suhtes, et taolise koha vaikset kulgemist ja eluolu peegeldas küll kenasti aga ei enamat. Oleksin tahtnud rohkem lugusid näha, ma armastan Lugusid. Või siis natuke infot või kommentaare: 75 000 inimese kohta 25 haiglakohta on absurdne ju. Kes valib, miks just need inimesed haiglasse satuvad, kuidas nad sinna satuvad, kas nad tervenevad, jne.


Mul on kogu aeg mingi haiglate teema olnud. Algas esimeses klassis, kui veetsin raske kopsupõletikuga kuu aega haiglas, üksikpalatis. Sain maailmaga suhelda vaid kirjade kaudu, sest millegipärast olin nakkushaiglas, kuhu külastajaid ei lastud. Karm.
Siis töö tudengina Maarjamõisa haiglas, öövalvesanitarina. Tempel mällu igaveseks :)

Kõige rohkem hirmutab mind haiglate juures süsteemi suletus. Patsient on ära lõigatud kogu oma harjumuspärasest elust, tema maailma tagasi pääsemine, päevakava ja isegi menüü sõltub täiesti võõrastest inimestest. Tunne, et kontroll oma elu üle on kadunud. Lisaks need sümbolid, mis on haiglatega alati seotud. Plekk-kannud liisunud teega, pidevalt lapiga nühkivad koristajad, pikad rohulõhnalised koridorid ja ängistav vaikus, mis saabub siis, kui telekas on kinni pandud ja igaüks jääb palatisse ööd ootama silmitsi oma haiguse, valu ja lootuse või lootusetusega.
Ffff, vastik.

Haiglatega seostuvad mul veel seks ja surm.
Maarjamõisas töötasin poolteist aastat, öövalvetes tol ajal käis palju tudengeid. Ka paljud õed ja hooldajad olid noored ning väga ilusad. Igale maitsele ilusaid: hunnitu leekpunase juuksepahmakaga, pisikesi blondiine, rinnakaid brünette, hoolitsetud keskealisi daame. Haiglakittel on mõõdukalt läbipaistvast riidest ja kergesti võib juhtuda, et kitli ülemine või alumine või ülevalt teine nööp põrkab lahti ja ise ei pane tähelegi...
Suletud süsteemis patsiendina olles haarab inimene kinni väiksemastki vihjest "tavalisele elule" väljaspool. Värske ajaleht, tuttav teleseriaal, kallis raamat, oodatud külaline. Või ilus naine, kes seob su haavad, annab kergendava tableti, puudutab riivamisi ja küsib, on sul veel mingeid soove.
Saan täitsa aru.
Osakonna vanemõde luges mulle sõnad peale, et patsientidega tuleb hoida ranget ranget ranget distantsi. Et neil olevat seal mitmeid üleastumisi ette tulnud, isegi lubamatuid füüsilisi suhteid.
Ma hoidsingi distantsi. Kuigi see oli raske, kui mõnel üksikul õhtul tuli mõni sümpaatne mees sinuga igavuse tõrjeks juttu ajama. Sa ei vasta ju jah, ja ei, ja ma pean nüüd minema siibreid tühjaks valama. Emotsionaalse distantsi hoidmine oli mulle raske. Füüsilise distantsiga - eeeemmmm, korra juhtusin suudlema. Ainult korra! Piinlik...
Surmast ma ei taha rääkida. Ma pole näinud surmahetke pealt, küll aga suremise pikaldast protsessi. Noore inimese surm on väga ränk. Liiga ränk.
Teine asi on vana inimese minemisega. Keha kuivab kokku väga väikeseks, kahvatuks, nahk muutub peaaegu läbipaistvaks ja siledaks. Tihti on inimene päevade viisi ära, seal, ääre peal ja peab käima vaatamas, hingab ta veel või ei.
Vahel tuleb ta ääre pealt tagasi, korraks käima.
Meil oli üks vana naine, kes oli kogu aeg unenägudes oma vanas kodus ja veetis seal aega oma armsatega, ammusurnud abikaasa ja teistega. Ärgates säras rõõmust ja rääkis meile, kuidas seal kõik oli olnud.
Õnnepalu Flandria päevikus oli sureva vanamehe päevik, tundus väga ehtne.


Omaette teema on haiglas õdedega. Oli neid, kes lihtsalt tegid ära kõik mis vaja. Ja neid, kes tegid ka ära kõik, mis vaja aga haiged ootasid neid väga.
Õed on kõigest inimesed. Meil oli seal värskelt lapsega mahajäetud üksikema, mitu õnnelikku pereema, kõrvuni armunud tudengineiu, suure esimese armastuse hävimist põdev tudengineiu (mina), vanaldane naine, kes hiljuti põdes sama haigust, mida meie osakonnas raviti, vaevalt olid talle juuksed tagasi kasvanud...

Paljud inimesed ei teeks suure raha eest ka sanitaritööd. Tassiks siibreid, vahetaks linu, lükkaks surnuid ja peseks tagumikkegi, kui vaja.
Minu meelest teeb selline alandav töö omal viisil hoopis vabaks. Kui oled omal tahtel valinud taolise teenimise, ei saa mitte keegi sind veel rohkem alandada. Mitte miski ei tundu enam liiga raske või vastik. Või kui, siis ehk peale töö-ööd loengus silmade lahti hoidmine.

Mulle meeldis inimesi teenida. Mitte Jeesuse pärast, kellest ma tollal midagi ei arvanud. Lihtsalt - see tundus olevat lihtne viis teha kellelegi rõõmu, olla vajalik. Ilma liigse vastutuseta, mis käib kaasas arsti ja õe tööga. Tudengit ei ole ju kellelegi vaja. Selgus, et minu kallimale polnud mind enam vaja. Vanematega ei olnud ka tollal head suhted.
Teenimine andis hea tunde. Midagi ma siiski sain teha, et oma olemasolu õigustada. Ja näha, et elu on kõige tähtsam. Sitta sest õnnetust armastusest, kõveratest jalgadest või eksamil läbikukkumisest. Ma elasin.


Olge terved.

kas uus seadus saab etem?

Ma Foorumit tavaliselt ei viitsi vaadata aga täna vaatasin, sest võimalikud hariduseandmise kukerpallid puudutavad kaugemas või lähemas tulevikus ka enda järglaskonda.
Kummaline mulje tekkis saatest. Tundus, nagu Lukas oleks esmakordselt kuulnud küsimusi ja vastuväiteid oma armsale haridusreformile. Tundis end silmnähtavalt ebamugavalt, aina kummutas vett juua ja põrnitses solvunud ilmel oponente. Kahemõtteline märkus Leesi aadressil jättis ka nõmeda mulje.
Ma pedagoog pole ja õppekavade võimalikke muudatusi eriti kommenteerida ei oska. Seepärast toetun targemate inimeste arvamusele. Endine pedagoog Aidi Vallik kirjutas millalgi oma blogis (kommentaarides), et talle meeldib, kuidas
a)uues PGS-s sätestatakse ära probleemsete lastega tegelemise n.ö protseduurireeglistik, erinevate tasandite kohustused, õigused jt.
b) kuidas seaduse tasemel kohustatakse lapsevanemat oma lapse probleemide korral kooliga koostööd tegema ja näidatakse ära, millist rada mööda see koostöö peaks toimuma.
c) kuidas uued eesti keele ja kirjanduse ainekavad on vähemalt põhikooli osas üles ehitatud üsna uutele alustele, mis tähendavad vähem kuivi teooriateadmisi, rohkem praktilisi oskusi, analüüsi- ja tõlgendamisoskusi, loovust ja iseseisvat mõtlemist. Aga selle vastu just Leesi pistis pinisema? Rohkem reegleid, vähem slängi?
D) gümnaasiumides harupõhine õpe, mis võimaldab noore tugevamaid külgi arendada.
See mulle meeldiks hästi! Vähem kirjandeid arvutinohikutele. Vähem kõrgemat matemaatikat neile, kes kunstnikuks või filoloogiks saada tahavad. Mul korrutustabelist ja protsendi arvutamisest kõrgemat arvutusteadust pole peale kooli praktilises elus vaja läinud aga eks ma ole tavaline blond koduperenaine ka...

Minu jaoks (rõhutades veelkord, et pole põhjalikult nüanssidesse süvenenud) tekitab suurima küsimärgi põhikooli lahutamine gümnaasiumist ja võimalikud tagajärjed maapiirkondade koolidele, lastele, peredele. Kui ma elaks maal, ei kujuta ette, et oleksin sunnitud lapse linna gümnaasiumi ja kostile saatma. Seda võiks kaaluda aga ma ei taluks, kui see oleks ainus võimalus. Eks lapsi ja peresid ole muidugi erinevaid...

Tegelikult on suht masendav see, kuidas peaaegu iga 5-10 aasta pärast targad inimesed leiavad, et hariduses tuleks asju muuta. Eks muudetakse ka. Aga minu meelest lapsed õpivad ikka samamoodi samasid asju nagu meiegi omal ajal. Ilmselt need muudatused õpsidele raskemalt tulevad.
Või siiski, muudatusi on võrreldes aastatega 1979-1990. E-kool on väga hea asi. Koridorides ei pea käsikäes jalutama. Õpetajatele võib mõõdukalt vastu haukuda. Kopi peistiga on lubatud referaate teha.
Üks asi mulle ei meeldi. Kirjandeid ei kirjutata enam. Krissu on kuue aasta jooksul vaid ühe kirjandi ja paar luuletust pidanud kirjutama.

Ise soovin, et oleksin omal ajal ajaloo- ja geograafiatundides suutnud midagi rohkem meelde jätta. Tahaks maailma asjadest natuke rohkem teada aga praegu pole mul aega isegi lapse ajalooõpikut läbi lugeda...

Ps. Käisin täna oma antibiotsi välja ostmas ja ühtlasi tegin järele autokooli kontrolltestid. Heitsin testidele pilgu peale ja kirjutasin ühe soojaga kõik vastused ära, sain 13 kaasvastajast kõige varem valmis. Kõik oli õige ka :)
Näe, kui hea, et haige olles sain nii palju neid teste õppida!

Lemmikseep

Heartbeat muidugi. Juba kevadest peale. Iga päev ei õnnestu seda näha aga ma püüan. Nüüd siis haigeolemise üks pisike boonus.
Eks ta ole parasjagu tavaline sari küll aga ma pole seda veel nii kaua vaadanud, et ära tüütaks. Turvatsoon, kus pahad alati kinni lähevad ja headki oma jamad ära lahendavad. Natuke häirib, et hooajad on segiläbi - kevadel oli Peggy mängus, nüüd vana Greengrass, kes on minu ja Krissu lemmik.
Põhitegija minu jaoks on sarjas Yorkshire loodus. Ja kui keegi veel selle kandi murrakut räägib, siis ma sulan. Need rohelised künkad ja pruunid nõmmed... huvitav, kas neil seal on alati sügis?
Mermaid, kes sealkandis elanud, rääkis, et kohalik turism veab kõvasti rahvast sarja filmimispaika.
Sarja on tehtud 18 hooaega ja praegu pole veel teada, kas tehakse ka edasi.

Ema mul vaatab Kodus ja võõrsil selle algusest peale. Mees peab saama oma annuse CSI-d ja mina ka vaatan meelsasti seda. Iial ei ole jaksanud Vapraid või ladinlasi vaadata (va a kunagi see, noh.... Orjatar Izaura :D).
Salatoimikuid olen fännanud, selle tuletis Ülisalajane mulle ei meeldi. Simpsoneid vaatan alati. Kaks ja pool meest, vahel koduperenaised. Monk. House. Kolmas kivi päikesest. Tuvikesed.
Kui lastega kodune oli palju aastaid, siis vaatasin noortesarju ka. Popid ja see ulmesari noortest, kes elasid kaubamajas. The Tribe. Vanad inimesed olid kõik maailmast surnd :D
Mis teile meeldib?

Miks, oh miks?

Ikka veel põen kodus. Palavikku pole, köhin, bronhiit on. Närvidele hakkab vaikselt käima.
Jään tavaliselt haigeks, kui olen väga väsinud tööst või muul viisil omadega puntras. Seekord ma ei olnud väsinud ja tüdinud. Täitsa arusaamatu, millest siis ja miks juba peaegu kaks nädalat. See peab mingi vaimne põhjus olema. Ise ma nurisesin, et pole tuju tööle minna :(
Kes teab, kuidas köhast lahti saada?
Joodud on terve karp salveiteed (ehk siis 20 pakki) ja peaaegu terve kotike nurmenukuteed, umbes 14 pakki acc jooki, lisaks põletan aroomilambis eukalüpti ja kuumaveekott on juba nagu osake minust. Teen jalavanni sinepiga, täna paigaldasin pipraplaastrid.
No ei tule tervis ja energia tagasi!
Samas ega ma pole kogu aeg toas ka püsinud, vaja oli minna üks päev poodi ja teine päev korraks teise kohta, eile linna arstile minnes pidin jälle kahest poest läbi käima ja veerand tundi külma käes bussi ootama.
Mis siis ikka. Lahendan selili sängis liiklusteste edasi.

Perearst küsis, kas ma lapsed uue gripi vastu vaktsineerida lasen. Et tema ei näe põhjust, miks ei võiks, kuna isegi rasedatele lubatakse seda teha. Ja et peale üle-eelmisel nädalal surnud koolipoissi tehtavat väga hoogsalt neid süste, inimesed kardavad ja täiesti kindlalt ei jää teine gripilaine tulemata, igas veebruaris pidi palju grippi olema. Võtsin arstilt paberid kaasa ja minaeitea, äkki lasen kah.
Ma väga usaldan oma perearsti.
Samas ptüi ptüi ptüi mul pole lapsed kogu kooliskäimise aja kunagi gripis olnud. Vaid nohud-köhad vahel. Ma ise olin gripis 5 aastat tagasi ehk.

Ses suhtes on uskumatu tõdeda, et ilmselt on lasteaias immuunsüsteem ikka üles klopitud. Mäletan hästi neid pidevaid haiguseid ja kuidas ma kõigest hingest vihkasin, kui kraadiklaas reede õhtul või pühapäeva õhtul jälle hoiatavalt piiksus kellegi kaenla all. Tundus, et see ei lõpe mitte iial. Perearst oli suht perekonnaliige meil tol ajal ja lohutas, et küll kasvavad välja. Ma ei uskunud...

Mina ei käinud lasteaias, olin üliterve aga jäin esimesel kooliaastal pidevalt haigeks kuni korraliku kopsupõletikuni, sellele järgnes mitu aastat bronhiite.
Aga võibolla üldistan meelevaldselt.


Ps meil on ikka veel väga külm ja päris kahju on lapsi hommikul 20kraadise pakasega jala kooli saata. Mis teha, kui autot pole. Kogu aeg ütlen endale- varsti, varsti see muutub ja paremuse poole!

Lii ja Virve

See on ikka täiesti EBAAUS, et üle pika pika aja on lumi, on külm ja suusad aga mida ei ole, on tervis, et suuskama tuisata :(
Ma ei tea, kuidas mujal on aga meil Pärnus on nii hele ja valge talveilm, et tundub, nagu võiks taevasse ka suusarajad sisse ajada.
Aga mina köhin ja tatistan ikka veel ja ei saa isegi pojale minna kaasa elama suurele välisvõistkondadega korvpalliturniirile. Rääkimata firma talvepäevast, kelkude, mälumängu ja ähähääää, suuuuskadega :(
Oo mul on nii hale endast. A ma vist ikka lähen poodi, süüa pole kodus enam suurt midagi ja sularaha pole ka lastele anda, et nad poest vajalikku tooks. Meeska on pikad päevad tööl, teda ei saa poodi saata.
Poisi võistkond muide sai esimeses mängus soomlastelt näkku, ikka põhjalikult. Näis, kuidas teine vastane satub. Mees käis vaatamas ja ütles, et eestlased olid nii unised, ei nad viitsinud joosta ega pealtvaatajadki jee hurrraa hüüda.

Kuid pole halba eata. Ma lugesin läbi Kihnu Virve elulooraamatu ja Lii Undi Illusioonimeistri.
Virve on vinge mutt. Ma ei teadnud, et tal elus ikka nii hulle asju on olnud. Peaaegu ära uppunud, peaaegu autoga surma saanud, laps surnud ja teinegi üle noatera surmast pääsenud. Eluaeg rasket tööd uhanud teha, alles 40selt hakkas laule kirjutama. Külarahvas kipub teistmoodi inimesele viltu vaatama. Pole tal omaenda õiget kodugi. Aga ei virise. Kuidas saab mitte viriseda? Ma ei oska...
Lii jälle on suurlinnaproua, kirjaniku naine, hoopis teistmoodi elu elanud. Aga õnne pole leidnud, läks Indiasse seda otsima. Kirjutabki sellest, kuidas Varanasi linnas elab koos teiste vaimsetel otsingutel olevate inimestega. Mediteerib, palvetab, käib templites pühakute, jumala kehastuste ja miskite babade juures.
Ma budismist tuhkagi ei tea. Aga tundub, et on nagu kristluseski: usk iseenesest ei tee su elu lihtsaks vaid annab sellele lihtsalt raamid. Elamise ja tõeotsimise töö pead ikka ise ära tegema.
Kohati tundub see teadvuseavardamine suht friiki: tossavad kanepit, söövad seeni ja tegelevad tantraga. No Lii piirdub raamatus kanepiga. Ja neid jumalusi jätkub ikka igale maitsele, ilmatu keeruline tseremooniate ja rituaalide süsteem.
Selles raamatus mulle meeldib, kui Lii julgeb pisut targutada inimsuhete teemal. Ta noor enam ole ja kõikenäinud naise muigamisi tehtud tähelepanekud on väga head.

Lii ja Virve mõlemad on kanged eesti naised. Mõlemad otsivad seda õiget ja head asja, mis elu elamisväärseks teeb. Lii on selleks õige kaugele pidanud minema, Virvel õnnestub see siitsamast mererannast kätte saada ja veel laulu sissegi panna.

Ebakange virisev pärnu naine nuuskab nüüd nina kuivaks ja läeb poodi.

Movies In Minutes - Twilight

Ma arvan, see on naljakas ainult neile, kes päris Twilighti näinud on :)
Nigahiga on minu lemmik, mulle väga meeldivad tema How to be a ninja, How to be a emo jt.

suur armastus

Ma pole teadnudki, et nii vana juba olen.
Kaks päeva käisin pooletoobisena tööl ja tänasest jäin koju, tõbi läks hullemaks. Köhin hullult, õnneks mitte verd.
Tänu nõrgenenud vastupanuvõimele leidsin end koos Krissu ja tema parima sõbrannaga keset päeva diivanil keras Twilighti vaatamas.
No ja nüüd ma tunnengi end iidvanana, kuna ei suutnud tüdrukute niitsumisele "Edward on niiiii nunnuuu, ja film on niiiiiii heaa" ühineda.
Ei ole hea film :( sorri, Claara. Karbil peaks olema hoiatus- skeptikutele keelatud.
Muusika meeldis ja tehnilisele teostusele pole ka midagi ette heita. No ok, Pattinson on maitseasi, paljudele sellised aneemilised printsid meeldivad. Jacob võis juba olla. Aga Bella oli tohutult tuim ja emotsioonitu tüüp, täiesti ebahullutav. Mitu kõrvaltegelast see-eest tundusid lahedad.
Ja dialoog! Ma tahan ainult sind! Ei, sa ei taha saada koletiseks. Ei, ma tahan sinuga olla, ma olen mõelnud selle üle! Sa tahad koos minuga igavesti olla? Jah, tahan küll!
Kui hästi mõelda, siis oli tegelikult tore esimest armastust vaadata. Olen ammu unustanud, mis tunne on kedagi jumaldada NII PALJU, et ei saa kusagil asu, ei saa magada, ripud pideva nähtamatu niidi otsas ja sõltud emotsionaalselt kellestki 99%. Kaugelt niutsumine etapp on vahel päris põnev. Ja kui TA on lõpuks sinuga, siis...
see on ka tore tunne, kui armastust saab korraga nii palju, et see ei mahu su sisse enam ära. Kui isegi koos tänaval kõndides väiksed särisevad armastusesädemed teist maha pudenevad nii et möödujad vaatama jäävad.
jajah...
Claara ütles, et tema laps ei saanud suurest armuvalust filmis veel aru. Koos leidsime, et ei tahaks kuidagi oma lapsi armastuse pärast kannatamas ja nutmas näha. Peame issid õhupüssidega maja ümber sättima :)
Eks näe.
Ma hämmastusega vaatan iseennast 17aastaselt.
Ja loen hoopis Lii Undi India raamatut. Ei tahaks enam 17 olla.

Uutmoodi aastaaeg

Meil on lihtsalt niivõrd äge talveilm, et sõnu ei jätku!
Öösel peksis tuisk ja torm akna taga, täna on hanged ja lumemütsid ja tuisanud teed. Ma ei mäleta seda tunnetki enam, et hommikul on raskusi välisukse lahtinügimisega!
Õue vaadates nägime naabrit lumelabida najal oma kätetööd imetlemas: poolest hangest ukse ees oli ta suutnud end läbi kaevandada, pool oli veel ees.
Meil oli just sedasi kenasti, et aiaväravaesine on mõlemalt poolt puhtaks tuisanud, vaid aias tuleb labidaga vehkida. Õnneks teinepoolel on vabad päevad ja nii ta võimleb. Viskab tavaliselt ületee naabrimammile ka teeraja sisse - vana see mammi veel eriti ei ole aga peab teist aastat ilma oma kalli taadita hakkama saama.

Meile naabritädi Eevi kangesti meeldib - nemad koos taadiga võtsid meid väga lahkesti vastu koos lastehulgaga, kui siia kolisime. Taat tõi alati kala ja käis meie issiga törts töömehejuttu ajamas, õpetas, kuidas ikka õigesti maja remontida ja. Taadi lahkumisest kirjutasin siin.
Proua on üle seitsmekümne aga igavesti kraps - juhendab pensionäride koori või ansamblit, suvel alatasa kõpsib rahvariietes linna poole mõnele esinemisele või üritusele. Just tema on see naaber, kellelt küsin lapsele Pisuhända lugeda, suurt potti mahlakeetmiseks või mida iganes.
Vana-aasta õhtul käisime perega Eevi-prouale head uut soovimas. Tal oli tütar Tallinnast ka külas, hea, et tal polnud üksik olla.
Esimesel jaanuaril tegin leiba ja tulikuumast leivast poole saatsin Krissuga Eevile ja teise poole minu laste armsaimate sõprade vanaemale, kes on ka tore leskproua ja elab meil kõrvaltänavas.

Vat siis, tahtsin hoopis lumest kirjutada.
Krissu siin sõbrannedega uisutab ja üritas ka minisuuskadega suusatada. Miku käib sõpradega oma asju ajamas ja Katikene on issitütar- koos nad lükkavad õues lund, käivad kelguga poes, panevad toas puslet ja teevad enne magamaminekut dzuudovõtteid. See viimane käib nii, et issi üritab telekat vaadata aga kati istub talle kõhu peale ja käsutab: nüüd teeme dzuudot! selle peale peab isa ta diivanile viskama. Nalja kui palju.
Hea, et Kati on issitütar. Minul on Katiga mõnikord väga raske, ma ei oska toime tulla tema emotsioonitulvaga.

Mihkel läheb klassiga homme Tallinna. Istuvad kell 7 rongi, (seegi uus kogemus), lähevad Avatari vaatama ja kehadenäitusele, õhtul rongiga tagasi. Nii äge! Ma ei väsi olemast tänulik tema klassijuhatajale.
Mina olen hoolimata nohust tööl. Eile käisin ka sõitmas ja nii hea oli. Isegi saabunud pimedus mind ei häirinud. Oo mulle meeldib sõita! Eriti siis, kui tee on lage ja sirge ja mingid autod või jalakäijad ees ei kooserda. Maantee peal läks juba päris hästi aga linnas tulid jälle mingid lollid vead sisse. Ma lumega ei saa aru, mitu sõidurida või rada on ja kus ma pean olema. Vajun kord ühte, siis teise teeserva. Käratasin sõiduõpsile naljaga: mis sa nüüd ütled, et pean rohkem paremal olema, alles sa käskisid vasakule hoida, sa ise ka ei tea, mida sa tahad! :D

Ainuke kurb asi selle imelise talve juures on haigused ja see 14aastane Pärnu poiss, kes vana-aasta õhtul seagrippi suri. Kirjeldamatult kurb!

Ootan, et tervis taastuks, nädalavahetusel saab siis Jõulumäele.
Ps mul on jäänud kolm nädalat kooli teooriaeksamini ja kolm sõidutundi sõidueksamini. Pean lisatunde võtma. Ma ikka eriti midagi ei oska. Aga vähemalt mulle on hakanud meeldima. Sõbrad, julm hea on sõita!

Suusatamine võib kahjustada teie tervist!

Aasta viimasel päeval läks Ritsik erakordselt suurt lumehulka nähes pisut endast välja ja leidis, et nüüd peab silmapilk suusatada saama.
Ritsik tuustis kuuris ja leidis ca 5 paari erinevas lagunemisastmes suuski, sõidetavad olid vaid kõige titemad.
Ritsik võttis ritsikulapse ja kaks paari suuski näppu ja kergest kurguvalust ning kergetest külmakraadidest hoolimata kihutas spordipoodi. Spordipoe müüjad vangutasid pead nähes vanu, tõesti vanu suuski ja tunnistasid need kasutuskõlbmatuks.... Krissu uhiuued, tuttava käest 100 krooniga ostetud Atomicu suusad kiideti superheaks.

Plaanis oli suuskadele sidemed peale osta ja siis kuskilt kaltsukast mingid saapad leida aga müüjad väitsid, et kasut saapaid on nii erinevaid, et parem osta saapad ära ja siis tule tagasi.
Aga aega ju pold! Suusahimu oli nii suur, et ostsin sealsamas sidemed ja uued saapad, mis peaks põhimõtteliselt sobima emmele ja kahele lapsele. Mitu raha see maksis, seda püüan unustada...
Sinnasamma prügikasti kõrvale jäid ritsiku sadakümmend aastat vanad suusad, mis mäletavad veel keskkooliaegseid suusatunde ja aastaid, kui novembris tuli lumi maha ja kevadel läks minema. Siis.. siis tulid Tartu asemel Pärnu talved, kuhu lund kunagi ei jätkunud, siis olid pidevalt tited majas või rase olemine ja tõesti- 15 aastat, kui mitte rohkem, polnud suusad lund näinud. Puhaku rahus.
Sealsamast kõrvalt ringluspoest leidsime samuti tuttuued veneaegsed suusad koos sidemete ja saabastega. 75 raha maksid kokku. Aga. Aga nad on tõrvamata... Spordipoe müüjad vangutasid taas pead ja ütlesid, et nende poes ei müüda mitu aastat enam suusatõrvagi. Isale helistasin, ta juhatas ehituspoest tõrva ostma ja seletas, mis ja kuidas. Et pole seal keerulist midagi.
Kodus kähku suusavarustus külge ja aeda radasid rajama. Krissu pole elus enne suusatanud,tema oli ikka suht hädas, Mikule olid 37 nr saapad kahjuks väikesed ja jalad hakkasid tal kohe valutama aga Kati oli lasteaias varem sõitnud ja tema tegi meile kõigile silmad ette, rühkis nagu väike virk vedur ringe teha.
Ja Ritsik?
Ritsik leidis, et 15 aastat tagasi oli suusatamine ikka kuidagi hõlpsam tegevus. Liuglemiseks oli seda kulgemist selgelt liialdus nimetada.

Suusatamise, aastalõpukoristamise ja söögivaaritamisega läks kurguvalu päris meelest. Ilutulestiku vaatamine ja ise paugutamine kolmveerand tundi 20kraadises külmas ei tulnud kasuks...
Aasta esimesed päevad veetsin külili voodis. Ei aidanud kuus tassi salveiteed, mesi, jõhvikad, mustad sõstrad, jalavann ja isegi riia must palsam, mille jubedat maitset nohu tõttu ei tundnudki. Nohu, väike palavik ja masendus - kogu seda ilu peab aknast vaatama.
Nüüd ma siin marineerin oma enesehaletsuses. Aga- mul on olnud aega kardinad Krissule õmmelda, ristmikke õppida, häid mõtteid kirja panna.
Hoidke ainult lund kinni, ma ei kavatse suusatamisest loobuda!

paar tiiru

Ajasin laste jaoks oma koduaias paar ringi sisse. See pole mets, need on nood 80aastased pirnipuud, mille saaki ma igal sügisel meeleheitlikult püüan laiali jagada.

mis oli

Tema on mu selle aasta viimane jõulukingitus. Tema õla tagant piilub teine ingel, kes tuli minu juurde sünnipäevaks. Nad on head! ja ilusad. aitäh!

Võtsin aega ja vaatasin kõik lõppeva aasta postitused üle.
Pole paha!
Aasta algas nutuselt poisi murtud käeluuga ja teiste pereliikmete tervisehädadega aga kõik said kenasti terveks.

Töiselt oli mul õnn külastada kelgukoerte kasvandust, Maria talu ja Kadri külalistemaja, tutvuda karjakoerte treenimisega ning mehega, kel on kodus 300 lindu. Olin tööproovil aiandis lilli pikeerimas. Käisin vaatamas piiskopi ametissepühitsemist ja külastasin peaaegu kõiki maakonna väikemuuseume. Kohtusin rezissöör Manskiga, Anu Raua, Fred Jüssi ja Anna Wildrosega. Küll on mul äge töö!

Avastasin, et olen käinud teismelistest parema arusaamise õpetamise koolitusel. Avastasin, et läksin suure hurraaga vesivõimlema aga jätsin pooleli :(
Läksin suure hurraaga autokooli, pooleli pole jätnud.
Väga armas oli reisida Muumimaale. Käia Tallinnas Kumus, lillefestivalil ja külas. Vahva oli Tartus Ahhaa näitus vormelitest.
Üks erilisemaid asju oli minu jaoks jaanipidu Lõuna-Eestis. Kuresoo raba ka tasub meenutada.
Laulupidu oli minu jaoks täitsa uus teema.
Kati läks kooli. Lapsed kasvasid pikemaks, mina võtsin kolm kilo juurde ja mees kasvatas habeme, mida ta keeldub eemaldamast viidates miinuskraadidele.
Mees tegi oma elu esimese õlle ja mina elu esimese sõira ja trühvlid.

Ilus aasta. Tänu Jumalale.

Vilets on see, et töömotivatsioon on üsna otsas. Tean, et tööl käiakse palga pärast enamasti aga mina olen pipar. Raha on küll hea a mina igatsen töö juures ka armastust. Kirge. Sädet. Uudishimu. Vaimset tasu.
Viies aasta hakkab, eks igas suhtes on selle aja peale suur armastus üle läinud, tuleb kohustus ja harjumus või - uus suhe. Või - vana suhte uus kvaliteet.
Eks näeme siis.
Midagi uut ei otsi. See tuleb ise mu juurde, kui Jumal tahab. Isegi ei tea, mis see võiks olla, ma ei oska ju midagi. Mul on ainult sõnad.
Sõnad, mis on nelja aastaga päris ära pleekinud.

Blogimises algab mul ka viies aasta aga ei ole armastus üle läinud :) Ei ole Orkut, Twitter ega Facebook mulle sobinud.

Tänud ka sulle, et sa jutukesi minu väikesest, tavalisest, igavast elust oled lugemisväärseks pidanud, viitsinud mõnikord kaasa mõelda ja kommenteerida. Heameel on uute blogisõprade üle ja kurb nende üle, kes ära on kadunud.

ilusat uut!
Ikka kirega..
teie Ritsik

tuli ja läks mööda

Nii ta siis kulgeb. Jõul läbi.
Üle pika aja käis meil J. Vana. Hea vana oli, ei riielnud. Pildil on näha meie laste tüüpilised olekud: pubekal käed risti rinnal- no mis te minust tahate, Miku niisama muigab ja Kati keksib kui elektrijänes. Muljet avaldas Miku tuubamäng, mis läks vaid ühes kohas sassi.
Lapsed said kingiks seda ja teist, näiteks Junior Eesti, jaapani pikkade multikatega dvd-sid ja lahedat voolimisvahtu. Issi sai mütsi ja mina kaalu, nagu olin J. Vanale kirjutanud. Minu kaalunumber tekitas mulle ebajõululikult mossis tuju!!
Minu vanemad saabuvad alati jõuluks Tartust külla, ämmakene tuleb 20 minuti tee kauguselt ja nii me siis kõik koos istusime ja T-i koduõlut maitsesime.
Pärast saatsime Mikuga ja koeraga ämma koju. Ilus lumine ja vaikne õhtu. Vähemalt seni, kuni ülemeelik Lotte mind mänguhoos hange pikali ei lükanud..
Üleeile ei teinud me midagi, eile aga Kati emme ja issiga meisterdas lumememme ja draakoni. Sula.
Täna sajab peenikest lund.
Kodus on hea olla aga unenäod on millegipärast vastikud. Tea, kas täiskuu vai. Ma põgenen ja tapan :( Täna näiteks nägin unes, et tööpäev oli lõppemas ja avastasin, et olin kõik töökohtumised mahamaganud ja autokooli sõidutunni ka.
Krissu vaatab juutuubist multikat Bleach ja loeb oma vampiiriraamatut Koidukuma, Miku mängib Emps-Scapet, Kati mängib uue nukuga, issi koristab kaste ja mina ootan, et hommikukohv mõjuma hakkaks.
Siis võibolla lähen õue. Või teen iga jõulu kolmanda puhkepäeva traditsioonilist asja- koristan sokisahtlit. No et midagi muud suurt pole teha...

valgust kõigile!

paar laulu

Ma ei tea, kust alustada.
Ehk sellest, et paar aastat tagasi oli mul väike operatsioon ja pidin kolm päeva haiglas olema. Kirurgiaosakonnas oli valu, muret ja kannatust rohkem, kui taluda jaksasin. Kolmanda päeva õhtul olin valmis kasvõi roomates sealt jalga laskma. Kummaline, et sellises tohutus asutuses pole isegi psühholoogi ega hingehoidjat.
Miskit jäi kriipima.

Täna käisime armsate S ja V sõpradega haigla hooldusraviosakonnas jõululaule laulmas.
Eks esinejaid käib neil terve jõuluaja aga meie olime sellised tüütused, et võtsime kaasa 50 isetehtud jõulukaarti (jah, need ka, mida eelmises postituses näitasin) ning käisime kõik palatid läbi, soovisime jõule, tervist ja rahu ning neile, kes ei jaksanud puhketuppa kuulama tulla, laulsime otse voodi ees.

Väga võimas kogemus oli.
Võimas sai laulda. Lihtsaid taize laule ja Püha ööd. Alari! Sinu Helisegu kell sai lauldud kümme korda ja tundus, et see tegi inimesed rõõmsaks :) See oli hitt!
Võimas oli, kui mõni taat ei kuulnud tühjagi, üürgasime tema voodi ees täiest kõrist
laulda, taat vedas laulu lõpuks silmad lahti ja plaksutas käsi nagu jaksas.
Mõni ei olnud tahtnud kontserti kuulata, et talle need kaeblikke kirikulaulud ei istu. Pärast aga kuuldes, kuidas me laulame, oli oma palatis täitsa rõõmus, kui tema juurde tulime ja veel laulsime.
Üks taat ei saanud rääkida aga ta surus pikalt meie käsi ja vaatas sellise pilguga, mis sõnu ei vajanud. Teine memm ei suutnud ka rääkida. Ta jaksas tõsta kätt ja saata meile õhusuudluseid.
Paar prouat olid täitsa krapsid, ajasid end voodiveerele istukile, muretsesid, et pea kammimata, lõid jalaga takti ja kiitsid, et "aitäh, hääd latsekesed".
Oli palju neidki, kes täiesti omas maailmas. Või ma ei tea, mis maailmas.
Jah, ja puhketoas kuulasid kaks puuripapagoid meid ülima tähelepanuga ja mõne koha peal vilistasid kaasa :)

Meil läks kõik päris toredasti ja reipalt. Kuni jõudsime 16aastase tüdruku palatisse, kes sattus autoavariisse 5 kuud tagasi. Seintel olid pildid naervast, kenast, tavalisest teismelisest, koos perega, sõpradega. Toolis aga istus kustunud, halvatud inimene. Õed ütlesid, et need viis kuud pole keegi suutnud temani jõuda aga nüüd viimasel ajal on ta justkui reageerinud jõululaulude peale.
"Me ju ei tea, kas ja mida ta kuuleb, tunneb ja mõistab," öeldi meile.
Nii ta siis istus oma toolis, kõhn ja kahvatu ja vaatas meid oma suurte hallide silmadega. Meie laulsime. Palvetasime ka.
Sellised asjad pole minu jaoks. Pisaravesi pääses ikka tublisti lahti.
Tüdrukul oli sama nimi, mis minu lapselgi...

Haiglast tagasi tulles oli emotsionaalne väsimus nii suur, nagu oleks päev otsa kraavi kaevanud.
Samas on tunne, et saime tagasi palju rohkem, kui ise anda suutsime.
Ja tunne, et sinna me läheme veel.

osavate käte ring

Nii hea, et Maarja-Magdaleena gildis õpetati sel laupäeval postkaarditegu! Akrüülvärviga sodid lehe täis, lõikad pilbasteks ja toodadki kaarte.
Piparkooke tegid tüdrukud, abiks oli Krissu parim sõbrants. Paberkuused ilmusid meil akendele juba siis, kui maa alles must oli.
Nii me elame.

Väga pikk jutt perfektsest jõulupeost, õpetajatest ka..

Ma lihtsalt ei leia sõnu, et kirjeldada, kui tähtis roll on meie laste õpetajatel. See on nii vastutusrikas töö, et ei kujuta ette, kust inimesed üldse võtavad julguse ja soovi õpetajaks õppida.
Olen siin varem säutsunud, et poja õpetaja on selline vanamoelisevõitu, vana kooli proua kes paneb palju, väga palju rõhku väärtuskasvatusele. Kõik peab olema korras ja korrektne, tööd õigeks ajaks tehtud ja ilusasti tehtud. Tema on selline proua, kes manitseb vaheajal lugema, sportima ja oma vanemaid aitama ning jaanuarikuus toimuvaks ekskursiooniks raha kokku hoidma. Tema ei luba kooli puhvetis rahaga laiutada, peale tunde linnas hängida ja riidleb, kui lapsed sooja pesu ei kanna või märgade riietega peale tunde ringi traageldavad.
Ma olen alati mõelnud, et ta on väga tubli aga pingutab mõne asjaga ehk natuke üle.
Eile mu arvamus muutus.

Eilne poja klassi jõulupidu oli täiuslik iga kandi pealt.
Õpetaja oli koos praktikandiga klassis katnud imeilusad lauad, linad ja linikud, küünlad põlesid, sööklast toodud kenadesse tassidesse serveeriti sidruniga magusat kuuma teed. Lastel olid ülesanded jagatud: tüdrukud olid teinud kooke ja toonud küpsiseid, poisid (või siis nende emad) olid meisterdanud imelisi tikuvõileibu.
Kõik poisid olid ülikondades, kõik tüdrukud õitsesid seelikutes ja kõpskingades. Vanemad olid rahulolevad.
Kaks klassi kõige kraademat poissi kehastusid päkapikkudeks ja jagasid luuletuste-laulude eest kingid laiali sellise pühendumuse ja viisakusega, et pooled “päris” jõuluvanad oleksid kadedusest minestanud. Keegi ei seganud esinejaid, keegi ei krabistanud pakkidega, keegi ei lollitanud. Uskumatu. Ometi on tegemist eelpuberteetikutest energiapommidega!
Kuna tegemist muusikaklassiga, ei piisanud neile aulas nelja algastme muusikaklassi peale kokku pandud kavast. Klassis esitas kaks nädalat tagasi sündinud 10aastastest muusikutest puhkpilliorkester vanematest publikule kaks esimest pillilugu. Tüdrukud demonstreerisid ise välja mõeldud ja selgeks õpitud tantsu. Ja seda, kui palju nad laulsid, akordioni, flööti ja klaverit mängisid, ei jaksa kokku lugedagi.
P e r f e k t n e.
Alati olen pidusid pidanud vanemate palgapäevaks aga seekordne oli puhtalt õpetaja palgapäev. Ta on saanud sellega hakkama! Neli aastat tagasi tema tiiva alla laekunud käratsevast ja kaootilisest molekulide pilvest on kasvanud suurepärane klass!
Me mehega ei suutnud eile ära imestada, kui väga poisil on klassijussiga vedanud.

Sellise peo taustal mõjus päris nukralt pesamuna pidu, kuhu vanemaid kutsutud polnudki. Lauad olid kokku lükatud aga igaüks nosis ise oma nutsus seest kaasavõetud kraami. Hea, kui see kilekoti seestki märgati välja võtta. Papptopsides limonaad. Ühel lapsel polnudki midagi kaasas ja tema istus üsna kurvalt, õnneks sõbrad ikka andsid talle üht teist.
Mina mehega ja üks teine ema ikka olime “reegliväliselt” kohal. No ääretult kummaline oli, kui terve klass rivistus üles laulukooriks ja laulis kahte selgeks õpitud jõululaulu – iseendile. Ja tegi tantsu ja näidendit samamoodi iseendale. Eks meie, kolm vanemat siis plaksutasime mis jõudsime…
Vanima lapse klassis oli õpetaja laste “kas ja kuidas me jõule või ekskursiooni peame” jutu peale tüdinult ühmanud- te mu sõna ei kuula ja mina ei tahagi teiega midagi pidada või kuskile minna. Tunnistuste saamise päeval nad siiski vahetavad loosipakke. Demokraatlikus vormis peetud nõupidamisel ei suutnud pubekad otsustada, kas minna jõule pidama noortekeskusesse või korraldada reis. Niisiis ei tehtagi midagi.
Eelmisel kevadel olid arutusel variandid: rattaretk linnast välja, Tartu Lõunakeskuses uisutamine ja shoppamine või Tallinasse CC Plazasse minek. Ükski ettevõtmine hääletusel ülekaalu ei saavutanud – ei tehtudki midagi. Hoolimata, et rattaretkele olid isegi mitmed vanemad nõus kaasa tulema. Aga osad tibid ei tahtnud jalgratastega oma pikki küüsi ohtu asetada… Ehk on 11-12 aastastelt natuke palju demokraatia teostamist nõuda?

Nii kahju. Nii kahju. Ma arvan, vanemad oleks mõlema plika klassis valmis ürituste korraldamisel kaasa lööma ja abiks olema. Pole kutsutud. Vanema lapse klassijuss kardab vanemaid. Tegelt ka! Arenguvestlusel otsagi ei julgenud vaadata…

Aga olgu õnnistatud kõik õpetajad, sest nende töö on hindamatu.

Jõuluvana blingmasin

Ühesõnaga ma saingi oma vajaliku iluannuse kätte. Tänan!
Klaasisulatus oli tore nagu ikka. Presenteerin kahte kabedamat tööd. Eelmisel aastal tegin värvilisi kuuskesid, sel aastal leiutasin sellise jäise isendi.

Kaks järgmist asja on sündinud täna väga vinge Soome kollaazikunstniku Anna Wildrose töötoas uue kunsti muuseumis. Igaüks võis tulla ja tema juhendamisel kräpist ja prügist kunsti teha. See kleit on suht abitu katsetus aimata järele Anna enda kauneid teoseid ja auto, noh, auto on vana katkine kiirabimasin, mille kavatsesin muuta sürrealistlikuks Love expressiks. Aga näppu sattusid just sellised materjalid, et kogemata sündis mingi Jõuluvana bling-bling express...
Kes meiekanti satub, siis Anna näitust tasuks kindlasti vaadata, tal pole niisama kleebin-värvin tööd vaid tema loodud maailmades on tõesti sügavam sisu sees.
Natuke meenutas Lilian Meistri näitust 1001 .. patja? midagi sellist.
Ja Anna ise on väga soe, kirglik ja vahva proua.

Pidu hakkab, pidu hakkab…

Küll on kahju, et ühe tubli maanaise blogi on kinnine ja te ei saa lugeda, kuidas suure peo jaoks küüritakse külakeskust läikima, koolipoisid harjutavad oma bändiga lugusid, üks prouakene õmbleb lastele punasest riidest kommikotte, teine otsib küla pealt salatikausse ja muid nõusid kokku, kolmas lubab küpsetada 15 leiba ja neljas koorida 250 kartulit. Ma tahaksin ka seal olla! Linnas nii asjad ei käi..

Paljud inimesed ei armasta pidusid. Peab end tuunima, tüütute inimestega suhtlema, tihti on programm igav või siis hakatakse suure isuga jooma ja asi läheb üldse käest ära. Iseenesest on aga peod nii vahvad. Kui suudad endasse õige meeleolu valida, on kõik hästi.
Viinaviskamispeolt on tähtis õigel ajal ära minna. Ametlik programm saab läbi, näed huvitavamad inimmuutumised kahe tunniga ära, sööd kõhu täis ja vudivekk. Nii jääb viltu lipsuga kavaleriga valsituiamine ja rosoljekausis tukkuvate inimeste vaatamine ära. Samas - kui ei saa ära minna, siis mingi kell 2 –5 öösel võib sellistel üritustel saabuda hoopis uus hingamine ja võid avastada end mõne inimesega kuud vaatamast ja filosofeerimast, veinipudel käib käest kätte ja juhtmega õue veetud makk üürgab eriti tähenduslikku mussi.
Pidulikel vastuvõttudelgi võib end hästi tunda. Ilusaid riideid on ilmselt vaja selleks. Mina end vahtu kloppida ei mõista ja mõni läikiv pluus on ülim, mille selga suudan ajada. Aga programm on sellistes kohtades tavaliselt peen ja pingetpakkuv ning suupistetest ei tasu rääkidagi.
Lastepidudel on oma võlu. Elevil ja kohevil jõnglastel lähevad vahel sõnad või tantsud sassi aga nad annavad täiest hingest esitatud numbritega iga kell mõnele estraaditähekesele silmad ette.

Pidude ootamine ja valmistumine on kõige magusam osa. Kui ei pea just kohutavalt kiirustama. Kaunistamine, planeerimine, lõhnad, elevus… Eriti eriline on just hetk enne seda, kui uksed tehakse lahti ja sisse valguvad rõõmsad peolised. Veel on lauad tippvormis säravatest klaasidest salvrätikute sabaotsteni ja salatikaussidel pole kurgisektorid kärbatanud… Meestel on veel pintsakunööbid kinni, naiste kõpskingad veel ei hõõru, lapsed suudavad veel viis minutit viksid ja viisakad püsida.

Ja siis ta algab.

Vajad puhkust?

Pildid sõber Kristelilt. Meil on sarnane kiiks ja tõmme vanade, iseloomuga mööblitükkide poole.
Aga puhata on vaja, kui on vaja. Minu puhkus läks suures osas magamise tähe all. Ju oligi sellest puudus. Sellepärast ongi suurepärane novembris puhata - aed ei karju, reisima ei kutsu, rahutust rinnas pole.
Maga, sõber, kui uni on!

off topic

Pildid Kadri armsast käsitöösalongist ja kohvikust.
Puhkus on läbi. Ei ole sest hullu. Aga... mul on vist vale häälestus. Panin küünla põlema aga kolleeg tuli sisekorra eeskirjadest rääkima. Ajasin juttu kahe naeratava inimesega, keda kontoris kohtasin. Olin ikka rõõmus, kuni endal ka imelik hakkas. Lõpuks toodi Tornist mulle klaasitööd ära, mille reedel olin valmis teinud ja see tegi veel eriti ilusaks olemise.
Töö juures peab ikka tööd vihtuma, mitte niisama ilutsema. Jah?
Mis küünlad ja tilulilu!

Ja veel.
Telekapulditüli toimus nädal tagasi. Tollest ajast peale läksid kraanikausi torud umbe. Mingid teooriad väidavad, et kanalisatsioon on seotud nn seedimata tunnete ja mõtetega. Mina esoteerikat ei usu ega poolda aga - eile õhtul madistasime mehega tund aega torude kallal, nüüd jookseb vesi vulinal sinna, kuhu tarvis ja meie vaikus, mida oleks võinud "noaga lõigata, pakendada ja mõnes Gothic poes müüa" (nii hästi öeldud, Risto :) ) on murtud.

Город золотой

Kuulates oma lapse võimatut vene keele hääldust tekkis mul hiilgav idee suunata teda õige keelekursi poole tutvustades talle vene muusikat. Millegipärast ei mõjuta tema õiget hääldust vene multikate vaatamine aga samas sõnastiku abil pillab jaapanikeelseid fraase!
Kuid häda. Meil pole Krissuga sarnane muusikamaitse. Minu kunagised lemmikud Akvarium, Kino, Võssotski jne ei loksuta teda grammigi. Kas venelastel on Vanilla Ninja ja Avril Lavigne analoogi?

Ja üldsegi. Ma ei tea vene muusikast enam midagi. Kes oskab midagi huvitavat soovitada? Ma viimati ostsin Zanna, noh... amneesia.. noh, selle hästi ägeda häälega ballaadide ja kasakalaulude esitaja plaadi. Emale laenasin ja tema kaotas ära :(

Küünlanaine

Küünlanaine tuli meile nii.
Mina: Kas sul on midagi õppida?
Kati: Ainult üks pilt värvida ja kuus sõna kirjutada.
Mina: Aga tee siis kohe ära, ma saan sind praegu aidata aga varsti lähen õppesõitu. Kui ma sealt tulen, siis sa võibolla oled juba unine ega jaksa enam kirjutada.
Kati: Jajaa, küll ma teen.
Mina: Kati? Kohe?
Kati: No oota ometi, ma ei saa praegu!! (nutt ja hala).

Muidugi ta ei saanud kohe tuldud, mäng oli pooleli. Kui ma sõitmast tulin, oli pilt töövihikus värvitud aga selles oli kaks auku. "Mul pisarad kukkusid siia peale," kommenteeris Kati.
Kuuest vajalikust sõnast oli kirjutatud neli, neljas oli juba äraütlemata vildakas ja kole ning viie minuti pärast tüüp magas õndsalt diivanil.
Kuue sõna asemel oli Kati voolinud plastiliinist naise, kes seisab meie suure küünla kõrval ja hoiab käes alust südametega. Küünal ise on nukukõrvarõngastega kaunistet.

Nuta või naera...

Sama ränk kui Katile kirjatähed, on tema emale ristmikel sõit. Sellepärast raske, et emme pole ülikooli lõpetamisest peale pidanud midagi uut õppima. Uut selles mõttes, et midagi sellist, mida ma iial pole teinud. Uute oskuste omandamise alla ei käi ilmselt kudumaõppimine, praemunast kolmekäiguliste lõunate valmistamiseni arenemine, laste potilkäimise õpetamine, nunoviltimine, reportaaži kirjutamine jne. See kõik on tulnud üsna iseeneset, kui aus olla. Ristmikud - ei tule iseenesest.
Raske on seegi, et emme on harjunud olema suur tark inimene, kes ütleb ja teab ise, mida teha ning on töökohalgi võimeline inimese eest väljas olema. Ja nüüd korraga oled õpilase rollis, hakkad nullist peale ja saad aina piki pead, sest ei tule välja, kuigi pingutad. Epic fail again and again.

Jah, see plastiliininaise voolimine on päris hea mõte.
Ma vaatan, kas seal karbis veel plastiliini on.

Ps. Ma lubasin kellelegi oma õmblusmasinat näidata. On ju ilus!


Ja veel tahtsin ma öelda, et kes juhuslikult pole veel kuulnud liivakunstnik Ksenjast, siis vaadake kindlasti.

Tahan- magan, tahan - joon kisselli!

Puhkan ikka veel. Ei vaata "vaja teha" nimekirja poolegi, mille puhkust oodates valmis nikerdasin. Tahan- magan. Tahan- pesen aknaid ja riisun lehti. Tahan - ei teegi üldse midagi.
Selline rezhiim teeb imet. Nii hea on olla! Uudised, niipalju, kui neid jälgin, ei aja närvi. Telekapuldi ulatan mehele malbelt naeratades :P
Ilm ei morjenda. Poeskäik pole ilge kohustus vaid väike vaheldus kodusistumisele. Lapsi on aega kuulata ja ma näen neid rohkem, kui kolm tundi enne uneaega. Karini laenatud filme lõpuks ometi vaatan. Õmblen oma uusvana ummelusmassinaga, mis hea sõbra abiga laulab nüüd kut Antsu viiul.
Ükspäev kuulasin raadiot tubli tund aega. Vahepeal oli nii naljakas. Ma eesti vanade ja noorte tantsumuusikast midagi ei tea, pesin aknaid, kuulasin laulusõnu ja itsitasin endamisi. Aga inimesed näe soovivad raadioonudelt ja ostavad ilmselt ka plaate.
Ainult üks asi tekitab pettumust. Käisin täna käsitöögildis ja inspireerituna õmblesin kodus kähku kokku paar vildiprossi. A ei oska kaunistada :(
Nokkisin oma pärleid ja lõngu ja paelu ja mõttepojukestki ei tulnud pähe...


Sain kohalikult selline nunnu soov - kettkirja - blogimängu.
Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.
Mul on tegelikult sellised suuremapoolsed soovid nagu juhiload, meie kodu gripivabaks piirkonnaks jäämine ja rahu maailma rahvaste vahel :D

Aga okei, mõtlesin paar väikest ka.
1. Tahan oma järgmisel reidil raamatukokku avastada mõne nii hea raamatu, et poeksin sellesse ülepeakaela, märkamata süüa, magada ega laste kallal näägutada. Ma tahaksin seda lugeda kolm päeva jutti ja lõpetades viiksuda kahetsusest, et läbi sai. Vihjed sellise raamatu leidmiseks on teretulnud!
2. Tahaksin leida midagi ilusat, mida jõulupidudele ja -kontsertidele selga panna. Kallis ei tohi olla, tädilik ja sätendav ei tohi olla, peenikeseks ja ilusaks peab tegema :P
3. Sooviks, et tigedatel kommentaatoritel ja blogijatel oleks nett uue aasta alguseni maas. Kas te kujutaksite seda ette? Vau, ma juba peaaegu et kujutan...

Oma soovidest võivad kõik kirjutada, kes soovivad. Claara meil armastab blogimänge, eks ja Udusajust selgib kindlasti ilusaid soove ja Metsapiiga võiks soovida - tead Metsapiiga, väljaöeldud soov on juba poolel teel reaalsuseks saamises :)