(pühendusega Sulle, "oh sa kolm poissi"!)
*Armastavad
Üheski vanuses ei suuda inimene nii avalalt oma tunded väljendada. Enam iial pole nii lihtne viskuda oma armastatud inimestele (selles vanuses siis emale ja isale) kaela ja kinnitada mitu korda päevas, kui väga neid armastatakse; külvata neid üle piltide ja kraakjalgadega kirjutatud kaartidega, väikeste pärlitest, plastiliinist, paberist ja lõngast tehtud kingitustega, aia tagant korjatud võilillede ja su oma peenralt kitkutud tulpidega (kolmesentimeetriste vartega muidugi). Väikese inimese armastus on nii suur, et sellest piisab kogu maailma jaoks.
*Tekitavad kaost ja sodi
Viieaastase jaoks on käkitegu katta tuba ühtlase paarimillimeetrisuuruste paberitükkidega ja köök peene jahutolmu ning saiapudiga, koridoris saaks tennistest väljavalatud liivast rajada väiksema rannariba ja vannitoas vedelseebi vahumägedest moodustada varjendi.
*Loovad ja oskavad
Normaalne viieaastane ei ütle iial “ma ei oska”. Viieaastane oskab KÕIKE: joonistab, laulab, tantsib, teeb süüa, remondib autot, külvab ja koristab saaki, peseb aknaid jne, kui ainult ema kogu aeg ei hädaldaks- ära tee nii, sa veel ei oska. Mismõttes ei oska?? Viieaastane on maailma ilusaim, andekaim, enesekindlaim ja osavaim inimene. Ja on seda veel vähemalt paar järgmist aastat.
*Jaksavad
Viieaastase päev algab tihti enne esimest hommikust multikat. Vanemate meelehärmiks enamasti isegi pühapäeviti. Päev on nii lühike ja jõuda tuleb nii palju (vt eelmisi punkte). Kui suured inimesed pole jaksanud viieaastast lõunauneks motiveerida, võib tema päev paraku lõppeda enne kui tema tegutsemistuhin: uni võib ootamatult ja reetlikult tabada õhtusöögilauas või teleka ees.
Kõik eeltoodu kehtib tegelikult vist ka vanuses 2-7.
Aga mul on oma seitsmeaastasega mure. Ta ei oska absoluutselt matemaatikat :(
Laulab lastekooris ja sooritab soolosid, mängis peaosa klassinäidendis "Sööbik ja Pisik" 8kusjuures väga hästi mängis), tantsib koolis omavanuste tantsurühmas, käib meisterdamisringis, teab peast pikki muinasjutte ja ammunähtud filme ja teatrietendusi, mängib pikki rollimänge oma petshoppide, nukkude ja karvaste loomadega, pool tuba on täis seatud einestavaid, vannis mõnulevaid, magama pandud või kauplusi pidavaid tegelasi.
Loeb ja kirjutab nii enam-vähem aga eile arvutades tuli mul meeleheide peale. Ikka üldse ei jaga matsu. Ei suuda seostada, et 8+2 on sama, mis 2+8 ja et 10+6 =16. Viie piires arvutab peast aga kümne piires mitte, kuigi peaks juba ammu. Esimeses klassis juba õpiraskused??
Kui keegi mäletab tema "lendavate objektide nägemist", siis väidab ta, et näeb neid ikka, kuigi ilmselt need teda väga oluliselt siis ei sega. Tallinna silmaarst ei osanud suurt midagi öelda ja Pärnu neoroloog arvas peale küsitlemist ja koputamist, et laps mõtleb kõik lihtsalt välja.
Selline kummaline laps siis on meil.
4 asja, mida viieaastased teevad suurtest inimestest paremini
Thursday, January 21, 2010
Posted by ritsik at 11:35 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
12 comments:
minu 16-aastane arvab siiani, et elame n"robotite maailmas" (nagu mina seda kutsun) ja tegelikult pole midagi ega kedagi olemas. jne, jne, pikk-pikk teooria. mõned aastad tagasi läks asi ikka nii hulluks, et vajasime spetsialisti abi. aga ei tollel spetsialistil ega kellelgi teisel pole ünnestunud poisi peas olevat teooriat siiani ümber lükata. olen isegi temaga pidanud tunde kestvaid vestlusi ja arutelusid, et olukorda elatavaks muuta.
aga õppimine on korras. kui pinge suurem, siis tuleb "roboti-maailm" ka tugevamalt päevakorda.
teistest vendadest eristab teda see, et on oluliselt tundlikum.
meie pesamuna ka kohutavalt tundlik ja emotsionaalne, mis teha...
aga võibolla eksisteerivadki robotimaailm ja lendavad objektid, lihtsalt 99,999 protsenti inimesi ei näe ega taju seda!
Võibolla oleme meie hoopis "tajumispuudega" sellisel juhul?
Ma e tea, kes meist on see adekvaatne ütlema, et teine asju välja mõtleb? Või kustmaalt algab tõde ja kustmaalt illusioon... Kust tuleb ulmekirjanikesse see nende looming? Igasugu versioone liigub :)
Inimesed ei tea paljusid asju, saati siis veel selliseid. On vist üsna paratamatu, et inimesed näevad ja tajuvad asju erinevalt. ISegi päris maiseid ;) No mis siis veel silmaga nägematutest ja käega katsutamatutest rääkida...
mina ka ei oska matemaatikat. kohe üldse mitte. ja mitmest ülikoolist olen nii läbi saanud.
Aitäh. Seda kaosetekitamise-asja me veel vaatame ja jaksamist ka, pluss muidugi enne hommikusööki ei tule multikad kõne allagi, nii et enne multikat peabki ärkama. :)
Kui Sul on mõni tuttav psihholoog, kellel on Kaufman või WISC olemas, lase lapsele test teh. Matemaatikavõimetus on täitsa reaalselt eksisteeriv asi, me määrasime hiljuti ühele matemaatikute pojale matemaatikas lihtsustatud õppekava, sest peakene lihtsalt ei võta.
Ma jään seekord anonüümseks.
Aga kas matemaatika ei tule siis paremini välja, kui seda visualiseerida? Minule toimis küll lapsena. Mis, toimib nüüdki. Kuivad numbrid tuleb elama panna.
Meil muide kodus suurema tüdrukuga täpselt vastupidine mure. Numbritega on super suhe, aga fantaasiat ei ole üldse. Minu jaoks on see väga võõras, sest minu fanataasia lendab...
ma ei usu küll, et nüüd päris düskalkuuliaga tegemist on. (ega ma ei tea muidugi). ta on ju alles esimeses klassis ja numbreid ikka tunneb. anna aega lapsele. ja no ei peagi kõik ju olema matemaatikud :)
http://www.newscientist.com/article/mg20126921.700-why-some-people-cant-put-two-and-two-together.html
huvitavaks lugemiseks ka :)
numbrid elama.. liidame õunu?
aga Kaufman on päris hea mõte proovida.
Pipi liitis ka õunu:)
kui ikka fantaasia lendab kõrgemal kui matemaatika, siis liida mida tahad:)
P.s. mina ka ei tea, kust algab illusioon, aga püüan oma poisile selgeks teha, et vahet polegi, kas see on meie või teiste peades, või kas üldse on, elada tuleb nii või naa.
mind see ei hirmuta.
ja seni, kuni kõik hästi, oleme õnnelikud, et kõik hästi:)
Fantaasia on hea. On tore, kui lapsel on oma Milko, kellega õhtul rääkida või muret kurta kui vaja. Või rõõme jagada. Keegi kes temaga aalti koos on jämngib või mingi maailm, kus elada. See kõik on hea, kuni ta oskab sealt välja tulla ja elada ka päris maailams.
Mina sain algklassides hirmust matemaatika ees üle kabet mängides. Meile hakkas see mäng hirmsasti meeldima ja muudkui mängisime igal õhtul. Mingi aeg märkasin, et saan aru ka sellest, kuidas matemaatikas numbrid liiguvad ja hinded läksid väga heaks. Enne oli nii, et öösiti ka ärkasin ja sonisin matemaatikast. Olen päris kindel, et kabe mind aitas. Äkki su lapsele ka meeldiks see mäng? Vahel võib sellisest ümber nurga lähenemisest abi olla.
Sul on vahva ja andekas laps ja see,et matemaatika kõige tugevam külg pole...See pole ju mingi õnnetus,kõik ei peagi matemaatikud olema.Loovatel inimestel kipuvadki reaalained raskemad olema.Nii,et ära põe vaid tunne rõõmu neist oskustest,millega laps sind üllatab:)
Post a Comment