Lapsepõlvetoidud

Mu blogiringis on tekkinud mitte just meem aga selline vanade rohelisema muruga aegade meenutus, kuidas ja mida tegid vanaemad süüa. Väga armas lugemine! Ja ajalooline ka.

Minu emaema Elfriede oli tolleaegsetele tublidele maatüdrukutele kohaselt lõpetanud kodumajanduskooli ning ilmselt oskas nii kokata, õmmelda kui kõikvõimalikku ilukäsitööd teha. Paraku suri ta ära juba siis, kui minukene oli alles 6aastane ja sedasi mul mälestused tema söögiteost praktiliselt puuduvad. Ema ütles, et ta kõikvõimalikke lihasid oskas teha, küpsetisi ja head rosoljet.

Lapsepõlvetoidud on minul niisiis ikka ema tehtud. Ema käis pikki päevi tööl ja tal kokkamiseks suurt aega polnud. Talle ei meeldi ka, siiamaani ei meeldi. Helistasin emale ja küsisin, mida ta süüa tegi. Ta päeva mõtles ja arvas, et ju ei teinudki, sest tal ei tulnud suurt midagi meelde. Et ma olla olnud üks viletsa isuga kidur laps :P

Sellepärast meenub minul esimese asjana hoopis üks konserv, mis sisaldas kanaliha shampinjonidega. Roheline plekkpurk, mille peal kana. Kui hea oli!
Suitsuliha ubadega oli kunagi mu lemmiksöök, aga kord jäin peale seda kõhutõppe ja sellest ajast peale ei talu ma enam selle söögi lõhnagi.

Kohupiimavahtu tegi ema tooreste munade ja ohtra suhkruga. Kisselliga või ilma. Muid magustoite ma ei mäletagi. Kakaokreemi osteti vahel karbiga poest.
Mulle maitses 2 rubla 10 kopikat kilo lastevorst, mis käis võileiva peale ja millele millegipärast panin veel hapukoort.
Ema tegi julm häid shnitsleid, mida tuli kõvasti haamriga kolkida, siis praeti suures rasvas.
Vahvliraud oli meil olemas ja jäätisemasin ja mina tegin Tshudo-panni või vormiga kooke, kui juba suurem olin. Tihti ei kerkinud need karvavõrdki ja siis nimetati seda toodet vatsk.
Kala meil menüüs oli väga harva, sisemaa ju. Tehti suitsu- või praelatikat, kui keegi Peipsi või Võrtsu äärest oli toonud.

Ema tuletas veel meelde, et meil oli tähtis koht konservidel. Aiaviljadest, küll tomati-sibulasalat ja toome salat, seened ja kurgid. Moosid ja punasesõstramahl, aurutiga tehtud, erepunane ja imehea. Vürtsikilu tegi ema ise.
Ja lihakonservid. Osteti pool siga, võeti see osadeks. Aeti läbi masina ja pandi klaaspurkidesse, mis käisid läbi autoklaavi. Selline lihakonserv säilis kaua ja oli lihtne kastmeks teha kartuli kõrvale. Kord kasvatas ema kalkuneid ja nende lihast sai supermaitsva konservi. Huvitav, kas see autoklaav on meil veel alles? Tänapäeva inimesed on pisikute ja euronõuetega nii ära hirmutatud, et ei tea, kas ma julgeks veel tolle riistaga midagi teha.
Isa tegi ise termokasti, vineerist, penoplastiga vooderdatud. Siis ema keetis õhtul kruubid või tangud potis poolpehmeks, lasi veel koos kartulite ja lihakuubikutega keema, mässis poti rätikutesse ja sinna kasti. Hommikuks puder võtta, kuum ja maitsev.

Huvitav, et tänapäeval kõik vanad nipid jälle kole moes. Mul eelmine suvi tulid kurgid ja toome salat juba päris nitshevoo välja. Mahlaauruti peaks emalt ära tooma, see mahl väärib traditsioonide jätkamist.
Mulle sarnaselt emaga ei meeldi süüa teha aga on asju, mis vaimustavad, just nende mälestuste pärast. Tahan ka olla jupp ajaloost, et mu lapsed meenutaksid kunagi mu pannkooke või kurke. Ja püüaksid ise midagi sarnast teha.
Sain just väga odavat lõhefileed, eile määrisin osad lõigud Merevaiguga ja osad pestoga, paprikatükke sisse, rulli ja ahju, varsti koor peale. Milline söök!

Nii, ja mida teie siis oma lapsepõlvest vesise suuga mäletate? Blogige!