Lii ja Virve

See on ikka täiesti EBAAUS, et üle pika pika aja on lumi, on külm ja suusad aga mida ei ole, on tervis, et suuskama tuisata :(
Ma ei tea, kuidas mujal on aga meil Pärnus on nii hele ja valge talveilm, et tundub, nagu võiks taevasse ka suusarajad sisse ajada.
Aga mina köhin ja tatistan ikka veel ja ei saa isegi pojale minna kaasa elama suurele välisvõistkondadega korvpalliturniirile. Rääkimata firma talvepäevast, kelkude, mälumängu ja ähähääää, suuuuskadega :(
Oo mul on nii hale endast. A ma vist ikka lähen poodi, süüa pole kodus enam suurt midagi ja sularaha pole ka lastele anda, et nad poest vajalikku tooks. Meeska on pikad päevad tööl, teda ei saa poodi saata.
Poisi võistkond muide sai esimeses mängus soomlastelt näkku, ikka põhjalikult. Näis, kuidas teine vastane satub. Mees käis vaatamas ja ütles, et eestlased olid nii unised, ei nad viitsinud joosta ega pealtvaatajadki jee hurrraa hüüda.

Kuid pole halba eata. Ma lugesin läbi Kihnu Virve elulooraamatu ja Lii Undi Illusioonimeistri.
Virve on vinge mutt. Ma ei teadnud, et tal elus ikka nii hulle asju on olnud. Peaaegu ära uppunud, peaaegu autoga surma saanud, laps surnud ja teinegi üle noatera surmast pääsenud. Eluaeg rasket tööd uhanud teha, alles 40selt hakkas laule kirjutama. Külarahvas kipub teistmoodi inimesele viltu vaatama. Pole tal omaenda õiget kodugi. Aga ei virise. Kuidas saab mitte viriseda? Ma ei oska...
Lii jälle on suurlinnaproua, kirjaniku naine, hoopis teistmoodi elu elanud. Aga õnne pole leidnud, läks Indiasse seda otsima. Kirjutabki sellest, kuidas Varanasi linnas elab koos teiste vaimsetel otsingutel olevate inimestega. Mediteerib, palvetab, käib templites pühakute, jumala kehastuste ja miskite babade juures.
Ma budismist tuhkagi ei tea. Aga tundub, et on nagu kristluseski: usk iseenesest ei tee su elu lihtsaks vaid annab sellele lihtsalt raamid. Elamise ja tõeotsimise töö pead ikka ise ära tegema.
Kohati tundub see teadvuseavardamine suht friiki: tossavad kanepit, söövad seeni ja tegelevad tantraga. No Lii piirdub raamatus kanepiga. Ja neid jumalusi jätkub ikka igale maitsele, ilmatu keeruline tseremooniate ja rituaalide süsteem.
Selles raamatus mulle meeldib, kui Lii julgeb pisut targutada inimsuhete teemal. Ta noor enam ole ja kõikenäinud naise muigamisi tehtud tähelepanekud on väga head.

Lii ja Virve mõlemad on kanged eesti naised. Mõlemad otsivad seda õiget ja head asja, mis elu elamisväärseks teeb. Lii on selleks õige kaugele pidanud minema, Virvel õnnestub see siitsamast mererannast kätte saada ja veel laulu sissegi panna.

Ebakange virisev pärnu naine nuuskab nüüd nina kuivaks ja läeb poodi.