kas uus seadus saab etem?

Ma Foorumit tavaliselt ei viitsi vaadata aga täna vaatasin, sest võimalikud hariduseandmise kukerpallid puudutavad kaugemas või lähemas tulevikus ka enda järglaskonda.
Kummaline mulje tekkis saatest. Tundus, nagu Lukas oleks esmakordselt kuulnud küsimusi ja vastuväiteid oma armsale haridusreformile. Tundis end silmnähtavalt ebamugavalt, aina kummutas vett juua ja põrnitses solvunud ilmel oponente. Kahemõtteline märkus Leesi aadressil jättis ka nõmeda mulje.
Ma pedagoog pole ja õppekavade võimalikke muudatusi eriti kommenteerida ei oska. Seepärast toetun targemate inimeste arvamusele. Endine pedagoog Aidi Vallik kirjutas millalgi oma blogis (kommentaarides), et talle meeldib, kuidas
a)uues PGS-s sätestatakse ära probleemsete lastega tegelemise n.ö protseduurireeglistik, erinevate tasandite kohustused, õigused jt.
b) kuidas seaduse tasemel kohustatakse lapsevanemat oma lapse probleemide korral kooliga koostööd tegema ja näidatakse ära, millist rada mööda see koostöö peaks toimuma.
c) kuidas uued eesti keele ja kirjanduse ainekavad on vähemalt põhikooli osas üles ehitatud üsna uutele alustele, mis tähendavad vähem kuivi teooriateadmisi, rohkem praktilisi oskusi, analüüsi- ja tõlgendamisoskusi, loovust ja iseseisvat mõtlemist. Aga selle vastu just Leesi pistis pinisema? Rohkem reegleid, vähem slängi?
D) gümnaasiumides harupõhine õpe, mis võimaldab noore tugevamaid külgi arendada.
See mulle meeldiks hästi! Vähem kirjandeid arvutinohikutele. Vähem kõrgemat matemaatikat neile, kes kunstnikuks või filoloogiks saada tahavad. Mul korrutustabelist ja protsendi arvutamisest kõrgemat arvutusteadust pole peale kooli praktilises elus vaja läinud aga eks ma ole tavaline blond koduperenaine ka...

Minu jaoks (rõhutades veelkord, et pole põhjalikult nüanssidesse süvenenud) tekitab suurima küsimärgi põhikooli lahutamine gümnaasiumist ja võimalikud tagajärjed maapiirkondade koolidele, lastele, peredele. Kui ma elaks maal, ei kujuta ette, et oleksin sunnitud lapse linna gümnaasiumi ja kostile saatma. Seda võiks kaaluda aga ma ei taluks, kui see oleks ainus võimalus. Eks lapsi ja peresid ole muidugi erinevaid...

Tegelikult on suht masendav see, kuidas peaaegu iga 5-10 aasta pärast targad inimesed leiavad, et hariduses tuleks asju muuta. Eks muudetakse ka. Aga minu meelest lapsed õpivad ikka samamoodi samasid asju nagu meiegi omal ajal. Ilmselt need muudatused õpsidele raskemalt tulevad.
Või siiski, muudatusi on võrreldes aastatega 1979-1990. E-kool on väga hea asi. Koridorides ei pea käsikäes jalutama. Õpetajatele võib mõõdukalt vastu haukuda. Kopi peistiga on lubatud referaate teha.
Üks asi mulle ei meeldi. Kirjandeid ei kirjutata enam. Krissu on kuue aasta jooksul vaid ühe kirjandi ja paar luuletust pidanud kirjutama.

Ise soovin, et oleksin omal ajal ajaloo- ja geograafiatundides suutnud midagi rohkem meelde jätta. Tahaks maailma asjadest natuke rohkem teada aga praegu pole mul aega isegi lapse ajalooõpikut läbi lugeda...

Ps. Käisin täna oma antibiotsi välja ostmas ja ühtlasi tegin järele autokooli kontrolltestid. Heitsin testidele pilgu peale ja kirjutasin ühe soojaga kõik vastused ära, sain 13 kaasvastajast kõige varem valmis. Kõik oli õige ka :)
Näe, kui hea, et haige olles sain nii palju neid teste õppida!