pikk jutt haiglatest, minevikuvormis

Millal ma õpin, et kõik juhtuvad asjad on millegi õppimiseks?
Otsustasin lakkamatu kaeblemise asemel oma haigeolekust maksimumi võtta ja teha ära kõik- või vähemalt palju asju, mille tegemist olen terve eelneva aasta edasi lükanud. Usun, et enda ja oma plaanidega joone peale jõudmiseks see aeg mulle antud ongi praegu. Aitäh andjale!

Tahtsin kirjutada hoopis eilsest dokkarist, mis tuli peale Foorumit, see haigekassa kindlustuseta inimeste osakonnast haiglas. Film äratas minus nii palju mälestusi ja mõtteid, et raskusi oli magamajäämisega.
Tegelikult ei olnud väga hea film. Ses suhtes, et taolise koha vaikset kulgemist ja eluolu peegeldas küll kenasti aga ei enamat. Oleksin tahtnud rohkem lugusid näha, ma armastan Lugusid. Või siis natuke infot või kommentaare: 75 000 inimese kohta 25 haiglakohta on absurdne ju. Kes valib, miks just need inimesed haiglasse satuvad, kuidas nad sinna satuvad, kas nad tervenevad, jne.


Mul on kogu aeg mingi haiglate teema olnud. Algas esimeses klassis, kui veetsin raske kopsupõletikuga kuu aega haiglas, üksikpalatis. Sain maailmaga suhelda vaid kirjade kaudu, sest millegipärast olin nakkushaiglas, kuhu külastajaid ei lastud. Karm.
Siis töö tudengina Maarjamõisa haiglas, öövalvesanitarina. Tempel mällu igaveseks :)

Kõige rohkem hirmutab mind haiglate juures süsteemi suletus. Patsient on ära lõigatud kogu oma harjumuspärasest elust, tema maailma tagasi pääsemine, päevakava ja isegi menüü sõltub täiesti võõrastest inimestest. Tunne, et kontroll oma elu üle on kadunud. Lisaks need sümbolid, mis on haiglatega alati seotud. Plekk-kannud liisunud teega, pidevalt lapiga nühkivad koristajad, pikad rohulõhnalised koridorid ja ängistav vaikus, mis saabub siis, kui telekas on kinni pandud ja igaüks jääb palatisse ööd ootama silmitsi oma haiguse, valu ja lootuse või lootusetusega.
Ffff, vastik.

Haiglatega seostuvad mul veel seks ja surm.
Maarjamõisas töötasin poolteist aastat, öövalvetes tol ajal käis palju tudengeid. Ka paljud õed ja hooldajad olid noored ning väga ilusad. Igale maitsele ilusaid: hunnitu leekpunase juuksepahmakaga, pisikesi blondiine, rinnakaid brünette, hoolitsetud keskealisi daame. Haiglakittel on mõõdukalt läbipaistvast riidest ja kergesti võib juhtuda, et kitli ülemine või alumine või ülevalt teine nööp põrkab lahti ja ise ei pane tähelegi...
Suletud süsteemis patsiendina olles haarab inimene kinni väiksemastki vihjest "tavalisele elule" väljaspool. Värske ajaleht, tuttav teleseriaal, kallis raamat, oodatud külaline. Või ilus naine, kes seob su haavad, annab kergendava tableti, puudutab riivamisi ja küsib, on sul veel mingeid soove.
Saan täitsa aru.
Osakonna vanemõde luges mulle sõnad peale, et patsientidega tuleb hoida ranget ranget ranget distantsi. Et neil olevat seal mitmeid üleastumisi ette tulnud, isegi lubamatuid füüsilisi suhteid.
Ma hoidsingi distantsi. Kuigi see oli raske, kui mõnel üksikul õhtul tuli mõni sümpaatne mees sinuga igavuse tõrjeks juttu ajama. Sa ei vasta ju jah, ja ei, ja ma pean nüüd minema siibreid tühjaks valama. Emotsionaalse distantsi hoidmine oli mulle raske. Füüsilise distantsiga - eeeemmmm, korra juhtusin suudlema. Ainult korra! Piinlik...
Surmast ma ei taha rääkida. Ma pole näinud surmahetke pealt, küll aga suremise pikaldast protsessi. Noore inimese surm on väga ränk. Liiga ränk.
Teine asi on vana inimese minemisega. Keha kuivab kokku väga väikeseks, kahvatuks, nahk muutub peaaegu läbipaistvaks ja siledaks. Tihti on inimene päevade viisi ära, seal, ääre peal ja peab käima vaatamas, hingab ta veel või ei.
Vahel tuleb ta ääre pealt tagasi, korraks käima.
Meil oli üks vana naine, kes oli kogu aeg unenägudes oma vanas kodus ja veetis seal aega oma armsatega, ammusurnud abikaasa ja teistega. Ärgates säras rõõmust ja rääkis meile, kuidas seal kõik oli olnud.
Õnnepalu Flandria päevikus oli sureva vanamehe päevik, tundus väga ehtne.


Omaette teema on haiglas õdedega. Oli neid, kes lihtsalt tegid ära kõik mis vaja. Ja neid, kes tegid ka ära kõik, mis vaja aga haiged ootasid neid väga.
Õed on kõigest inimesed. Meil oli seal värskelt lapsega mahajäetud üksikema, mitu õnnelikku pereema, kõrvuni armunud tudengineiu, suure esimese armastuse hävimist põdev tudengineiu (mina), vanaldane naine, kes hiljuti põdes sama haigust, mida meie osakonnas raviti, vaevalt olid talle juuksed tagasi kasvanud...

Paljud inimesed ei teeks suure raha eest ka sanitaritööd. Tassiks siibreid, vahetaks linu, lükkaks surnuid ja peseks tagumikkegi, kui vaja.
Minu meelest teeb selline alandav töö omal viisil hoopis vabaks. Kui oled omal tahtel valinud taolise teenimise, ei saa mitte keegi sind veel rohkem alandada. Mitte miski ei tundu enam liiga raske või vastik. Või kui, siis ehk peale töö-ööd loengus silmade lahti hoidmine.

Mulle meeldis inimesi teenida. Mitte Jeesuse pärast, kellest ma tollal midagi ei arvanud. Lihtsalt - see tundus olevat lihtne viis teha kellelegi rõõmu, olla vajalik. Ilma liigse vastutuseta, mis käib kaasas arsti ja õe tööga. Tudengit ei ole ju kellelegi vaja. Selgus, et minu kallimale polnud mind enam vaja. Vanematega ei olnud ka tollal head suhted.
Teenimine andis hea tunde. Midagi ma siiski sain teha, et oma olemasolu õigustada. Ja näha, et elu on kõige tähtsam. Sitta sest õnnetust armastusest, kõveratest jalgadest või eksamil läbikukkumisest. Ma elasin.


Olge terved.