Pikk jutt vaesusest

Sissejuhatuseks netikommentaar ühele loole, mis kirjeldas rootslaste abi eesti raskustes perede lastele.

“Õnnetuid lapsi on palju rohkem, huvitav kes küll nende peale mõtleb. Kelle lapse vanem ei joo on ebanormaalne, sest siis on igasugune abi piiratud, Ja lapsepõlvest pole ka lastel midagi meenutada. Pole veetud Rootsi ega teatrisse pole saanud paremat süüa, ega kanda ilusamaid riideid jne. Ja pole vaja rääkida et lapsed on kõik võrdsed ja vahet ei tohi neil teha. Ärge unustage siis teisi lapsi.”

Vaidlen vastu: just joodikute lapsi ei saa kuidagi aidata, vaimselt ma mõtlen. Sellest ei saa mitte kunagi täielikult üle, kui vanemad joovad. Väga ekstreemsete juhtumite puhul, kui vanemad päris põhjas on, siis loodetavasti sotsiaaltöötaja või keegi sekkub. Aga kui perekond on heal järjel ja vanemad nädalavahetustel klaasi kummutavad, peetakse seda normaalseks ja keegi ei küsi, kuidas laps end tunneb. Tuba on ju soe, riie seljas, söök olemas.
Oleks minu teha, looksin mingi teenistuse või kasvõi telefoniliini, kuhu laps saaks helistada, kui vanemad täis on. Mitte ükski laps ei tohiks end õhtul üksi oma toas magama nutta, kui vanemad teises toas või külas või kõrtsis pidutsevad.

Nüüd vaesusest. Olen endiselt kahevahel, kas riiklikud abisüsteemid on piisavalt vettpidavad, kui mingi ekstreemjuhus inimese või perega peaks juhtuma. Kõik need nutused võsapetsi lood, kuidas õnnetu pere on hädas ja sotstöötajad ei aita ja keegi üldse ei aita…
Aga. Mu meelest ühel normaalsel inimesel peaks sõpru ju ometi olema? Minu sõpradel põles maja ära mitu aastat tagasi. Õnneks oli neil koht kuhu minna. Aga kõik andsid riideid, jalanõusid, lastele mänguasju ja lapsekärusid, sest see, mis neile alles jäi, oli suitsunud ja tahmunud. See on ju loomulik, et küsitakse, kas midagi vaja on ja kas kuidagi saab aidata.
Teine tuttav on maksnud oma lapse klassikaaslase eest reisirahasid, kui kuskile minnakse, sest väga vaene pere on.
Kolmas tuttav paneb omal algatusel kokku riidepakke võhivõõrastele inimestele, kelle lapsed paljad on.
Minu meelest kõik need meedias kajastatud õnnetused ja hädad toovad alati kaasa inimeste lahkeid abipakkumisi, kogutakse raha ja asju, tehakse isegi remonti. Minu meelest enamus inimesi on head!

Ja kuidas saab lapsepõlve õnnelikkust mõõta Rootsi reisides ja ilusates riietes? Võibolla pubekate seas on riietel ja muul välisel suurem tähendus aga kui inimene (ka laps) on ise sõbralik ja rõõmus ja perekond hoiab kokku, siis ei tähenda need olemata Rootsi reisid kõige vähematki. Võibolla neil, kelle jaoks õnnelik olemine seostub rikkuse ja edukusega, on asjad teisiti.
Ma olen ka krooni tuleku ajal peatäie nutnud haletsedes oma vanemaid, kel iial ei jätkunud raha banaanide ja normaalse toidu ostmiseks. Ema keetis aina mulgi putru ja tegi kilusid sel ajal, kui poodidesse kõik hea ja parem müüki tuli.
Kord osteti mulle popp jope ja ma nutsin jälle, sest minu jaoks sümboliseeris see jope mingit staatust ja millegi ihalemist. Kõik ei saanud seda endale lubada ja mu vanemad ka ei saanud aga nad tahtsid oma lapsele parimat ja ostsid selle.
Olin täitsa õnnetu, sest ma ei tahtnud jopet. Tahtsin vanematele selgeks teha, et mul pole õnnelik olemiseks vaja poppe riideid, tahtsin protestida äritsemise ja kallite asjade vastu… nemad ei saanud millestki aru.

Kuhu ma tahtsingi oma jutuga jõuda?
…..
Oleks tarvis luua üle-eestiline organisatsioon, kus viia omavahel kokku armsad inimesed, kes jääb üle asju, head tahtmist ja raha ning need, kes on sattunud raskesse olukorda. Et näiteks neile, kelle vara hävinud, ei oleks vajadust eesti teisest otsast kummutit või rösterit tarida. Et Reporteri-aitame-vaesekesi-Carmen ei peaks hädalisele kaubiku ja telekaameratega ukse ette sõitma vaid selliseid asju saaks korraldada kohapeal, kiiresti ja diskreetselt.