Väga pikk jutt perfektsest jõulupeost, õpetajatest ka..

Ma lihtsalt ei leia sõnu, et kirjeldada, kui tähtis roll on meie laste õpetajatel. See on nii vastutusrikas töö, et ei kujuta ette, kust inimesed üldse võtavad julguse ja soovi õpetajaks õppida.
Olen siin varem säutsunud, et poja õpetaja on selline vanamoelisevõitu, vana kooli proua kes paneb palju, väga palju rõhku väärtuskasvatusele. Kõik peab olema korras ja korrektne, tööd õigeks ajaks tehtud ja ilusasti tehtud. Tema on selline proua, kes manitseb vaheajal lugema, sportima ja oma vanemaid aitama ning jaanuarikuus toimuvaks ekskursiooniks raha kokku hoidma. Tema ei luba kooli puhvetis rahaga laiutada, peale tunde linnas hängida ja riidleb, kui lapsed sooja pesu ei kanna või märgade riietega peale tunde ringi traageldavad.
Ma olen alati mõelnud, et ta on väga tubli aga pingutab mõne asjaga ehk natuke üle.
Eile mu arvamus muutus.

Eilne poja klassi jõulupidu oli täiuslik iga kandi pealt.
Õpetaja oli koos praktikandiga klassis katnud imeilusad lauad, linad ja linikud, küünlad põlesid, sööklast toodud kenadesse tassidesse serveeriti sidruniga magusat kuuma teed. Lastel olid ülesanded jagatud: tüdrukud olid teinud kooke ja toonud küpsiseid, poisid (või siis nende emad) olid meisterdanud imelisi tikuvõileibu.
Kõik poisid olid ülikondades, kõik tüdrukud õitsesid seelikutes ja kõpskingades. Vanemad olid rahulolevad.
Kaks klassi kõige kraademat poissi kehastusid päkapikkudeks ja jagasid luuletuste-laulude eest kingid laiali sellise pühendumuse ja viisakusega, et pooled “päris” jõuluvanad oleksid kadedusest minestanud. Keegi ei seganud esinejaid, keegi ei krabistanud pakkidega, keegi ei lollitanud. Uskumatu. Ometi on tegemist eelpuberteetikutest energiapommidega!
Kuna tegemist muusikaklassiga, ei piisanud neile aulas nelja algastme muusikaklassi peale kokku pandud kavast. Klassis esitas kaks nädalat tagasi sündinud 10aastastest muusikutest puhkpilliorkester vanematest publikule kaks esimest pillilugu. Tüdrukud demonstreerisid ise välja mõeldud ja selgeks õpitud tantsu. Ja seda, kui palju nad laulsid, akordioni, flööti ja klaverit mängisid, ei jaksa kokku lugedagi.
P e r f e k t n e.
Alati olen pidusid pidanud vanemate palgapäevaks aga seekordne oli puhtalt õpetaja palgapäev. Ta on saanud sellega hakkama! Neli aastat tagasi tema tiiva alla laekunud käratsevast ja kaootilisest molekulide pilvest on kasvanud suurepärane klass!
Me mehega ei suutnud eile ära imestada, kui väga poisil on klassijussiga vedanud.

Sellise peo taustal mõjus päris nukralt pesamuna pidu, kuhu vanemaid kutsutud polnudki. Lauad olid kokku lükatud aga igaüks nosis ise oma nutsus seest kaasavõetud kraami. Hea, kui see kilekoti seestki märgati välja võtta. Papptopsides limonaad. Ühel lapsel polnudki midagi kaasas ja tema istus üsna kurvalt, õnneks sõbrad ikka andsid talle üht teist.
Mina mehega ja üks teine ema ikka olime “reegliväliselt” kohal. No ääretult kummaline oli, kui terve klass rivistus üles laulukooriks ja laulis kahte selgeks õpitud jõululaulu – iseendile. Ja tegi tantsu ja näidendit samamoodi iseendale. Eks meie, kolm vanemat siis plaksutasime mis jõudsime…
Vanima lapse klassis oli õpetaja laste “kas ja kuidas me jõule või ekskursiooni peame” jutu peale tüdinult ühmanud- te mu sõna ei kuula ja mina ei tahagi teiega midagi pidada või kuskile minna. Tunnistuste saamise päeval nad siiski vahetavad loosipakke. Demokraatlikus vormis peetud nõupidamisel ei suutnud pubekad otsustada, kas minna jõule pidama noortekeskusesse või korraldada reis. Niisiis ei tehtagi midagi.
Eelmisel kevadel olid arutusel variandid: rattaretk linnast välja, Tartu Lõunakeskuses uisutamine ja shoppamine või Tallinasse CC Plazasse minek. Ükski ettevõtmine hääletusel ülekaalu ei saavutanud – ei tehtudki midagi. Hoolimata, et rattaretkele olid isegi mitmed vanemad nõus kaasa tulema. Aga osad tibid ei tahtnud jalgratastega oma pikki küüsi ohtu asetada… Ehk on 11-12 aastastelt natuke palju demokraatia teostamist nõuda?

Nii kahju. Nii kahju. Ma arvan, vanemad oleks mõlema plika klassis valmis ürituste korraldamisel kaasa lööma ja abiks olema. Pole kutsutud. Vanema lapse klassijuss kardab vanemaid. Tegelt ka! Arenguvestlusel otsagi ei julgenud vaadata…

Aga olgu õnnistatud kõik õpetajad, sest nende töö on hindamatu.