paar laulu

Ma ei tea, kust alustada.
Ehk sellest, et paar aastat tagasi oli mul väike operatsioon ja pidin kolm päeva haiglas olema. Kirurgiaosakonnas oli valu, muret ja kannatust rohkem, kui taluda jaksasin. Kolmanda päeva õhtul olin valmis kasvõi roomates sealt jalga laskma. Kummaline, et sellises tohutus asutuses pole isegi psühholoogi ega hingehoidjat.
Miskit jäi kriipima.

Täna käisime armsate S ja V sõpradega haigla hooldusraviosakonnas jõululaule laulmas.
Eks esinejaid käib neil terve jõuluaja aga meie olime sellised tüütused, et võtsime kaasa 50 isetehtud jõulukaarti (jah, need ka, mida eelmises postituses näitasin) ning käisime kõik palatid läbi, soovisime jõule, tervist ja rahu ning neile, kes ei jaksanud puhketuppa kuulama tulla, laulsime otse voodi ees.

Väga võimas kogemus oli.
Võimas sai laulda. Lihtsaid taize laule ja Püha ööd. Alari! Sinu Helisegu kell sai lauldud kümme korda ja tundus, et see tegi inimesed rõõmsaks :) See oli hitt!
Võimas oli, kui mõni taat ei kuulnud tühjagi, üürgasime tema voodi ees täiest kõrist
laulda, taat vedas laulu lõpuks silmad lahti ja plaksutas käsi nagu jaksas.
Mõni ei olnud tahtnud kontserti kuulata, et talle need kaeblikke kirikulaulud ei istu. Pärast aga kuuldes, kuidas me laulame, oli oma palatis täitsa rõõmus, kui tema juurde tulime ja veel laulsime.
Üks taat ei saanud rääkida aga ta surus pikalt meie käsi ja vaatas sellise pilguga, mis sõnu ei vajanud. Teine memm ei suutnud ka rääkida. Ta jaksas tõsta kätt ja saata meile õhusuudluseid.
Paar prouat olid täitsa krapsid, ajasid end voodiveerele istukile, muretsesid, et pea kammimata, lõid jalaga takti ja kiitsid, et "aitäh, hääd latsekesed".
Oli palju neidki, kes täiesti omas maailmas. Või ma ei tea, mis maailmas.
Jah, ja puhketoas kuulasid kaks puuripapagoid meid ülima tähelepanuga ja mõne koha peal vilistasid kaasa :)

Meil läks kõik päris toredasti ja reipalt. Kuni jõudsime 16aastase tüdruku palatisse, kes sattus autoavariisse 5 kuud tagasi. Seintel olid pildid naervast, kenast, tavalisest teismelisest, koos perega, sõpradega. Toolis aga istus kustunud, halvatud inimene. Õed ütlesid, et need viis kuud pole keegi suutnud temani jõuda aga nüüd viimasel ajal on ta justkui reageerinud jõululaulude peale.
"Me ju ei tea, kas ja mida ta kuuleb, tunneb ja mõistab," öeldi meile.
Nii ta siis istus oma toolis, kõhn ja kahvatu ja vaatas meid oma suurte hallide silmadega. Meie laulsime. Palvetasime ka.
Sellised asjad pole minu jaoks. Pisaravesi pääses ikka tublisti lahti.
Tüdrukul oli sama nimi, mis minu lapselgi...

Haiglast tagasi tulles oli emotsionaalne väsimus nii suur, nagu oleks päev otsa kraavi kaevanud.
Samas on tunne, et saime tagasi palju rohkem, kui ise anda suutsime.
Ja tunne, et sinna me läheme veel.