Kaks ja pool päeva teises maailmas

Olen tagasi.
Liipan kodus ringi, niuksun ja halisen aga mis siis. Pulmadeks paraneb ära!
Ma eile juba tundsin, et kui ma veel kauem haiglas pean olema, siis hakkan kasvõi neljakäpukil koju tulema. See atmosfäär sööb ära kõik positiivsed mõtted.
Minu ühes kõige lemmikumas raamatus "Minu pere ja muud loomad" on üks teenijatüdruk Lugaretzia, kes armastas Durrelli perele detailselt kirjeldada, kuidas ta tollhaaval koost laguneb ning etendas hommikusöögilauas näiteks etüüdi oma suure varba piinadest järjekordse podagrahoo ajal. Mul oli voodinaaber, kes kirjeldas sama pühendunult oma seedekulgla talitluse iseärasusi pärast iga kempsuskäimist. Mul tekkisid oma hommikusöögi tarbimisega tõsised raskused peale seda...

Tegelt mul olid rõõmsad ootused seoses haiglaga. Eelmine kord sama lõikusega viis aastat tagasi oli mul kohutavalt lahe mutike palatinaabriks. Ise ta oli puruhaige ja sajandat korda haiglas aga nii hea jutuga, et mine lolliks. Viskas pidevalt selliseid kilde, et teised haiged palatis, palju nooremad ja tervemad, pidid naeru pärast vooditest välja kukkuma. Õed ja hooldajad lausa armastasid teda.

Seekord oli kõik teisiti. Haigemaja ise on suur ja moodne, mitte enam see jube tondiloss. Palatinaabriteks olid umbkeelne mammi, ilmselt viimases staadiumis vähiga eesti mutike ja keskealine nukker tädi.
Esimesel päeval alustasin hoogsat vestlust vene prouaga, ise rõõmus, et saan keelt harjutada. Aga pooleteise tunni pärast olin omadega läbi, hiilisin koridori ja vahtisin õhtu läbi telekat.
Ma saan aru küll, et kui sa oled kaks kuud jutti haiglas lamanud, käia ei saa (või ei taha), kellegagi õieti rääkida ei ole, vaatamas käib ainult su oma tige vanamees, ja kogu su eksistents piirdub selle palati, voodi, haiglalõhnaliste tühjade vaiksete päevade, su enda laguneva, justkui võõraks muutunud keha ja mõtetega, siis ikka sõidaks katus minema küll.
Nende pikkade päevade jooksul oli ta endasse imenud kogu negatiivsuse oma eelnevast elust ja maailmast üldse. "Jumal on nii suur," rääkis ta. "Kuidas Ta on kõik loonud ja kuidas Ta kõike võib purustada! Vaata mis maailmas toimub; üleujutused, sõjad, katastroofid! Varsti tuleb lõpp, nagu Piibel räägib."
"Jumal on suur küll aga ta ei tee sõdasid," väitsin mina. "Ta hoiab su hinge ja läbi kogu nende jubeduste annab ta sulle jõudu; mis ka ei juhtuks, sinu hing on päästetud ja Jumala kaitse all."
"Mis küll maailmas toimub! Kui kurjaks on inimesed läinud, kuidas kõik tapavad, varastavad, valetavad.. Võidurelvastumine, mõrvad!"
"Seda küll, aga nii palju on ka häid inimesi, kes tahavad, et maailmas midagi paremaks muutuks, kes on pühendanud ennast teiste aitamisele."
"Need arstid ja õed siin, kui paljud neist ei tee oma tööd südamega! Kui sa oled ameti valinud siis tee seda kogu hingega.!"
"Ma arvan, et nad teevad oma parima, tööd on ju palju ja nad ei saa igal haigel kätt hoida ja kõiki soove täita, kuidagi peab ju ka enda vaimset tervist hoidma."
"Mis küll maailmas toimub..."
"...."
Siinkohal andis optimist alla ja läks telekat vaatama, jättes pessimisti süngelt lakke põrnitsema ja iga veerand tunni tagant õeposti nuppu vajutama. Õed ja hooldajad siunasid mammit kangesti. Kellele meeldiks, kui patsient kutsub hooldaja kohale, sest ta on taskurätiku maha pillanud.

Ja vanamammikesed tahavad ka rääkida. Need, keda keegi vaatamas ei käi. Tahavad rääkida oma muredest ja rõõmudest, oma üksildasest elust, kunagisest noorusest ja sellest, miks nad on nii haiged, kuidas elu on painutanud kõveraks nende liigesed, loksutanud rütmist välja südamed ja kruttinud lakke vererõhu.
Ma saan aru, et neil on vaja rääkida. Ja ma püüdsin olla võimalikult osavõtlik, kui teine palatinaaber tuli mulle viiendat korda oma kuivetunud säärt näitama, et kuidas see ikka kohe nigu puujalg on tundetu ja paindub igale poole.
Ma püüdsin, ausalt ma püüdsin, aga kui sa ise oled piisavalt vilets ja valutav, siis eriti kaua ei jaksa.

Minu jaoks on täiesti üle mõistuse, et selles tohutus haiglakompleksis, sadade haigetega pole ainsatki psühholoogi, vaimulikku ega üldse kedagi, kellega rääkida.
Et inimesed poleks nii üksi oma lugude, murede, hirmude ja lootusetusega. Eks õed ja hooldajad ka vahel lohutavad aga seda ei saa nendelt nõuda, neil pole selleks ettevalmistust ega aegagi. Rääkimata arstidest. Mina sain kolme päeva peale oma arstiga üldse kokku ligi viis minutit rääkida. Kõva sõna!
Kui ühele õele selle üle imestust avaldasin, et haiglas ainumastki psihholoogi pole, vangutas ta pead ja ütles, et tõesti oleks vaja, tema minevat lausa palatist välja, kui arst patsiendile näiteks vähidiagnoosi peab teatama.
Haiglapersonal ei ole ka puust tehtud inimesed. "Eks me oleme õppinud ennast kaitsma aga surm jääb ikkagi surmaks," ütles üks õde. Nelja last oma jõududega koolitav üksikema. Jälle üks lugu.

Minu meelest on haiglas kõige raskem see, et sa oled järsku -ropsti- ära lõigatud kogu oma senisest harjunud elurütmist. Laste lärmist, koduvõileibadest ja internetist, mida mul ei õnnestunud kätte saada, kuigi viffi oleks pidand olema.
Iga päev võõrad inimesed su ümber. Inimesed, kes kannatavad.
Võõrad maitsetud haiglatoidud. Lõhnad. Vaikus.
VAIKUS
VAIKUS
ainult enda hirmusegused mõtted
Esimese päeva lõpuks olin vaikusest ja vooditesse aheldatud kehadest nii masendunud, et põgenesin palatist, veetsin tükk aega r-kioskis, apteegis, istusin tund aega lihtsalt haigla kohvikus, lürpides teed, vaadates inimesi ja kuulates Elmari raadiot sellise tänutundega, mida ma eales selle jaama vastu polnud tundnud.
Elu! Kusagil on täiesti tavaline elu!

Mina olen nüüd tagasi oma kodus ja oma elus ja annaks Jumal, et mul ei tuleks enam haiglatega tegemist teha!
Miski osa minus kriibib siiski edasi.
Kas see vene mammi leiab veel elus midagi sellist, mille nimel tasuks oma trotsist loobuda, kasvõi ühe jala ja karkude najal ennast voodist välja vedada?
Mida see teine mutike ütleb, kui arst talle homme-ülehomme teatab, et tal on tõenäoliselt viimases staadiumis vähk? Suure visiidi ajal arstid rääkisid sellest oamavahel, temale ei öeldud veel midagi aga mina paraku tunnen meditsiinitermineid.
Kui keegi on lugenud Doris Lessingu "Hea naabri päevaraamatut", siis see vana naine on sealt raamatust maha astunud. Ta pole ainult sellise võitlejahingega.

Miks ei ole haiglas psühholoogi ma küsin? Vaimulikku? Kaplanit?
Või on, aga keegi ei tea sellest?

Ps.
Ma viimased nädalad juba unistasin, et nüüd saan voodis vedeleda, rahulikult lugeda ja mõelda. Ma ei osanud arvata, et juba kahe päevaga sellest kõrimaani on!
Jalg valutab ja suurt midagi teha ei saa:(
Eile vaatasin pool päeva telekat. Siis viskas üle, kui kahes filmis järgemööda peategelane ära suri. No kolmandas filmis viidi kiirabiga ära ja ilmselt jääb ellu. Huh!
Mees on küll tubli, koristab ja kantseldab, lapsedki jõudumööda.
Ehh, et inimene ka kunagi millegagi rahul ei või olla...