Rikas mees, vaene mees

Ma siin vahepeal lugesin läbi Charles Dickensi "Suured ootused".
See pani mõtlema muuhulgas sellise asja üle, kuidas raha inimsuhteid muudab.
Peategelane nimelt täheldas, kuidas mitmete inimeste käitumine tema suhtes kardinaaalselt muutus, kui tekkisid märkimisväärselt soliidsed sissetulekud ja ootused veel suurematele summadele.
Nagu ikka: kapitali haistvad "sõbrad", kes mesimagusalt investeerimisvõimalustest pajatavad ja igat moodi oma truudust tõendada püüavad.
Ja tõelised sõbrad, ilma jutumärkideta, kes ei hooli su varanduslikust seisundist.

Mina ei ole sellest patust puhas,
olen suhtunud inimestesse eelarvamusega nende varanduse pärast. Tõsi küll, kui keegi on saanud rikkaks või jäänud vaeseks, siis ehk mitte.
Mul on vaeseid sugulasi ja rikkaid ka. Ma arvan, et vanemad on mu eelarvamusi kujundada aidanud. Kuigi olime nõukaajal suht keskmiselt elav perekond, tundsid mu vanemad suurt aukartust, kui meile tulid külla kauged sugulased, pealinnast, tuntud kunstnikud. Nad käisid välisreisidel, neil oli sooja veega korter, ilus auto ja peened riided. Enne nende küllatulekut käis suur koristamine ja sättimine ja isegi peenarde rohimine, kahjuks tihti nad lubasid ega tulnudki külla, sest neil oli juba tollel ajal alati hirmus kiire.
Mäletan, kuidas nende tütar näitas mulle Barbiet, olin täiesti sõnatu: selline imepeen nukk ja SAAPAD jalas!
Mida edasi, seda vähem me nendega suhtlesime, sest mu esivanemad ilmselt häbenesid meie kodu ja meid endid. Hoopis kodusemad tundusid maasugulased, kes elasid tavalist elu: suured pered, lihtsad kodud, loomad ja muu selline majapidamine, mis laudlinade valikule ja piltidele seinal eriti aega ega võimalust mõelda ei jätnud.

Siis saabus uus aeg ja meie perel läks suht kehvalt, sõime aga käru-tädi putru (kartuli-kruubi) ja soolasilku. Mäletan, et kord käisin valuutapoes ja pärast kodus nutsin, et minu terve elu töötanud, väsinud vanemad ei suuda isegi mitte paari närust banaani osta. Mitte et ma oleksin banaane tahtnud aga nii jube kahju oli vanematest! Teine kord ostis ema mulle moeka jope ega saanud jälle aru minu pisaratest: ma EI TAHTNUD olla moekas ja firmariietes, jope maksis minu meelest hingehinda ja ma põlgasin seda kui klassikuuluvuse sümbolit.
Jah...
Praegu on kõik hoopishoopis teistmoodi.
Nii, nagu nood kunagised Tallinna sugulased, elavad praegu väga paljud. Välisreiside ja barbidega kedagi enam pahviks ei löö. Kenad inimesed on mu sugulased ja hoopiski mitte snoobid, nagu kunagi tundus. Ei olnud nad snoobid ka 20 aastat tagasi, ega nad muidu kõik need aastad poleks Eesti teises otsas maa-elamist pidanud. Praegu on see trend, aga siis ei olnud.
Maasugulastel vist nii hästi ei lähe. Me ei käi ju külas enam. Pikk maa, kõigil palju tegemisi, teate küll...

Praegu on Eestis klassivahed minu meelest palju suuremad. Aga ma olen täiskasvanu ja püüan suhelda samamoodi nii heal kui mitte nii heal järjel inimestega. Ma ei tea, kuidas õnnestub... Olen mõnikord tabanud ennast väikeselt kadedusetorkelt. Mitte varandusliku seisu peale, ilusad kodud on minu nõrkus, kuid see ei sõltu sinna investeeritud raha hulgast.
Praegu mõtlema hakates ei tule meelde nii jõukaid tuttavaid, kelle kodus peaks kikivarvul käima või kes restoranis mänglevalt mitmetonniseid arveid tekitaksid.
Samas olen pidanud tihti erilise kurvastuseta ütlema: ei, ma ei saa sinuga sedajatoda teha ja sinna minna, see käib mulle majanduslikult üle jõu. Mis siis?
Lapsed kipuvad mossitama, et miks meie reisimas ei käi. Noh, seadsin lastele oma arved sisse ja kogume nüüd kõik koos suveks reisiraha.

Hoopis rohkem kardan ma seda, et miski võiks anda põhjust mind ennast peeneks ja ülbeks pidada. Kasvõi noodsamad maasugulased, kes ilmselt mõtlevad, et ooh, kus nüüd tähtsaks läinud...
Aga ilmselt olen peenusest veel väga kaugel, sest meil pole isegi autot, millega külla sõita. Meie telekas on 12 aastat vana ja second-händ poed on minu tavalised shoppamiskohad. Ilmselt on mulle tollest kilu-kartuli ajast jäänud rikkuse ja kallide asjade vastu protest sisse.

Inimese majanduslik seis pidi ühe mu tuttava psühholoogi sõnul sõltuma tema mõtlemisest. Sa võid teenida kui palju tahes aga pidada end vaeseks ja vastupidi.

Hmm, tahtsin raha mõjust inimsuhetele kirjutada aga läks vist tiba teemast mööda....