Kummituspidu

Sedasi jah, et meil peeti halloviiniõhtul kange pidu maha laste poolt. Mina ei tea, kust nad selle idee peale üldse tulivad aga juba mitmeid päevi enne lõigati sõpradega paberist kümnete kaupa kummitusi ja irvitavaid kõrvitsaid ja ämblikke välja, kõik küllasattunud pandi ka värvima ja lõikama. Asjad kinnitati niitide ja kleepsudega lakke ning võin öelda, et öösel kuuvalguses oli ikka suht tontlik seda kummitustemetsa laes tiirlemas ja hõljumas näha, lapsed ise ka ei julgenud lõpuks enam hästi pimedas magama jääda:)
31. okt õhtuks tariti siis koos sõpradega kohale hulk söödavat nänni (krõpsude, küsiste, kommide ja limpsidieet, jäkk, sellise magusa ja säilitusaineid täis toiduhulgha suudavad ära seedida vist küll ainult karastunud kaheksa- ja kümneaastaste kõhud), plikad tegid küpsisetorti, kust kummikommidest ussid välja pugesid. Paar külalist laekus ka, küünlad pandi igal pool põlema, näod värviti ära ja kostümeerimine veel peale selle.
Algul oli neil elevil olek küll aga mingeid erilisi mänge ei osanud nad äkki välja mõelda. Mingi aja pärast läks pidu siiski käima, tegin neile toidumängu (kinniseotud silmadega tundmatu toidu söömine ja äraarvamine), siis tulin nende võikalt maalitud nägusid pildistades selle peale, et võistelda kõige koledama näo tegemises.
Oi selle pildistamine neile meeldis! Siis võisteldi kõige nunnuma näo tegemises, siis tegid liikuvaid pilte- mis ka ülalpool natuke näha on.
Ja edasi juba niisama müdin.
Igatahes olid kõik täissöönud ja rahul ning varisesid voodisse jõudes sekundipealt unne. Mina ja Kati nägime õudukaid unes, teised mitte.
Noh, on jah ameerikast sissetoodud kommertspüha aga mina võtan seda kui head võimalust lastega nalja saada. Ästi lahe õhtu oli.

Tööl pole see nädal nii hästi läinud, kultuur kipub linnast novembris otsa lõppema.
Täna käisin XXX lastemajas. Jumal õnnistagu neid lapsi seal ja suuri inimesi, kes nendega seda kohutavalt
kohutavalt rasket
tööd teevad.

Kontrastina oma rõõmsatele, rahulolevatele, ärahellitatud lastele nägin seal üht väikest tüdrukut, kelle olekus oli selline väsimus, kurbus ja lootusetus et südamesse lausa lõikas. Ta istus laua ääres nagu kodutu koer, kogu olekuga väljendades alandlikkust- andke andeks, et ma olemas olen- ja masendust.
Mustaks värvitud juuksed ja kahvatu näoke. Väike kurb kummitus.