****

Et siis neljapäeval lähen haiglasse.
loodetavasti vaid mõneks päevaks. Tegemist on väikese, rutiinse ja tavalise noaga nüsimisega aga mina ikka kardan. Haiglad on minu primal fear ja niikaua ma ilmselt pean nendega kokku puutuma kui ma selle hirmu eneses lõplikult ületan.

Maria siin mõtiskles oma kaduvuse teemadel.
Noh...
mitte et ma tahaks oma paanikale veel hoogu anda aga
eriti suurt kohta ma siin maailmas ei täida. Minu kolm järeltulijat vajavad mind küll ja pidevalt ja veel arvatavasti mõndagi aega. Muudes valdkondades olen ebaoluline isik.
Ma mõtlesin hommikul hoopis oma vanemate kaduvusele. Nad pole oma aastate kohta eriti terved ja reipad...

Mõned aastad tagasi täitus mu suuuur unistus: käisin Inglismaal. Mu ajusahtlis on siiani mälestusi ühest hõõguvkuumast päevast vanas meetripaksuste seintega lossis, vedelemine lõputult paksul inglise murul, rododendronid jõekallastel kummardamas ja roosipõõsaste imalmagus aroom, kellaviietee sulanud või karva portselantassides, moosi ja võiga skoonid..
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Käisime sõbrannaga Derbys ühel kristlikul konverentsil, oli huvitav ja innustav. Selle lõpuosas oli nn osaduses olemise aeg. Kes palvetas, kes laulis või rääkis omaette, kes tantsis. Mina istusin ja haigutasin, muljetest väsinud ja unine. Iial pole ma osanud sellel ajal käituda, võõristasin neid, kes oma religioosseid emotsioone välja elasid.
Korraga joonistus mu meeltesse pilt oma vanematest. Nad oleksid justkui seisnud sealsamas lava ees, ilusad pühapäevariided seljas, vaatasid mind ja naeratasid. Olin üllatunud. Ja mina hakkasin nutma. Lihtsalt niisama, lambist, vähimagi põhjuse või afektiseisundita. Pisarad voolasid lahinal ligi pool tundi, ma lihtsalt ei suutnud järele jätta. Uskumatu.
Midagi sellist polnud minuga varem (ega hiljem) juhtunud.

Minul on Jumal aga mu vanematel olen ainult mina. Ja lapselapsed.

Kohtume pühapäeval, kui Jumal annab

helistage oma armsatele