Päevakera

Päris kummaline on see sunnitud aja maha võtmine.
Hea on see, et ma pole haige, vaid ainult mõnevõrra töövõimetu.
Ma olen nii ära unustanud päeva rütmis elamise. Selle, mida ma nii väga vihkasin, kui lastega kuus aastat jutti kodus olin. Nüüd on muidugi mõnus. Suva, et asjalikum osa inimkonnast palehigis raha teenib ja arutab, kuidas jõulustressi peletada. Suva, et keegi ponnistab lehte teha ja suva, et haiglas, poes ja mitmete tuttavate ringis halvustavalt öeldakse: Ei no mis SELLEST lehest üldse lugeda on.
Mina kulgen läbi päeva nagu laps.
Hommik, ärkad üles. Lapsed kooli saadetud, jorutad pika mõnusa hommikueine taga. Vaatad terevisiooni. Pesed millalgi nõud. Ja siis vaatad, mida võiks teha.
Arvutis olla. Lugeda. Arveid maksta. Plaane teha. Pesumasin umisema panna. Masina müdin tekitab kohe asjaliku tunde, tundud endale maru töökas,kuigi kogu töö kestis viis minutit.
Isegi sokisahtli korrastamine tundub peaaegu mõnus. Tavaliselt koristan seda ainult meeleheiteseisundis või siis, kui lapsed juba eri paaridest sokke kannavad.
Siis on juba lõuna aeg. Rahvas tuleb tasapisi koju. Supid-värgid.
Varsti aeg ahju ja pliidi alla tuli teha. Jälle väga tulus tegevus. Tuli suhiseb tasakesi ahjus, akna taga pimeneb õhtu ja uni tuleb peale....
Õhtul saab jälle lugeda. Või midagi näppude vahel nikerdada.
Eile õhtul küpsetasin singipirukaid. Pisikesi, ämma kingitud pirukavormiga tehtud perfektse kuju ja läikega, lõhnavaid pirukaid. Parimad pirukad tulevad ikka siis välja, kui sa niisama, oma lõbuks oma perele neid teed, mitte siis, kui tahad külalisi millegi eriti suurepärasega üllatada.
Üleeile hommikul istusin neli tundi kõõgis ja tegin fimovidinaid. Klapitasin materjale ja värve, mõtlesin, kes mingit asja endale soovida võiks. Ma juba ammu ei tee neid asju endale, elan ennast oma värvisavi sisse välja ja kõik. Tore on, kui keegi neist veel rõõmu tunneb.
Pühapäeval on juba esimene advent, selle puhul peaks paberkummitused akende pealt ära koristama ja midagi talvist üles riputama.
Ja see hall olemine ümberringi mind üldse ei häiri.
Üleeile istusin veerand tundi akna all ja vaatasin, kuidas lund sajab. Mõnus.
Tegelikult ebainimlik, et seda niisama olemise aega jätkub ainult 4-5 nädalat aastas. Ja ka siis kiputakse see väärtuslik puhkus kulutama remondi ja võõrastesse maadesse tormamise peale. Samas- kindlasti olen ma erand, ilmselt paljud inimesed ei tunne kunagi vajadust vaadata veerand tundi,
kuidas

lumi

sajab