Suvepealinn

Läksin eile läbi linna. Mul oli plaanis tõtata aga ei saanud.
Mööda tänavaid lonkisid puhkavad inimesed. Lonkisid, jalutasid, siiberdasid, löntsisid. Minu tõttamine tundus täiesti ebakohane.
Märkasin üllatusega, et Vanalinna kooli treppi ehib filmifestivali tarbeks punane vaip, tänaval viiuldab miski proua, alleele on riputatud kaheksakannatähed. Päris ilus!
Ühes hoovis maalisid inimesed. Teises ajas kass varblasi taga.
Turult tulid inimesed maasikaämbritega.
Steffani pitsakas oli servast servani inimesi täis.

Sel nädalavahetusel:
Filmifestivali lõpetamine
Oistrahhi festivali avamine
Kristlik suvefestival
Pärnu Ooperi Suveaaria esimesed kontserdid
Pärnu ooperipäevad
Endla teatri suvehooaeg
Kontserdid Raepromenaadil, Kuursaali kõlakojas
Külapillimeeste kokkutulek
India kultuuri festival
Motokross Pärnu Kuningas, Muhu väina regatt, rannavõrkpalli turniir, Raudmehe klubi rahvatriatlon
Mõned neist sündmustest jätkuvad ka järgmisel nädalal.
Olen kultuurisündmustest kirjutamisega nii ametis, et pole leidnud aega ega jõudu MITTE KUSKIL ise käia. Pagan. Nii see ei peaks olema.

Aga kui keegi tuleb ess-spetsiaalselt Pärnusse, siis võtku plaani muuseumi näitused Meie vammus ja Need (pesu aastatest 1900-1950). Pluss Uue Kunsti muuseumi Mees ja Naine on seekord päris lahe ja lastelegi huvitav vaadata.
Punase Torni hoovi tasub põigata, saab kena käsitööd uurida ja kohapeal klaasehte valmis treida v klaasi sulatada.
Sööma võib minna peale Steffi ka Café Campasse Tallinna maanteel. Või Mõnusasse Margaritasse raamatukogu kõrval. Teatrikohvik ja Bravo ajavad samuti asja ära. Edelweissis Kuninga tänaval on soodsad ja head päevapraed. Kes armastab Haapsalu Müüriääre kohvikut, siis selle filiaal on Pärnu Keskuse Rahva Raamatus. Linna parimad koogid. Vähemalt olid veel kuu aega tagasi.
Picadilli Veinikohvikus on samuti head koogid, trühvlid ja muu selline. Interjöör on seal palju mõnusam kui Rahva Raamatus. Pika-tilli kõrval asuva Frens Café pirni-hallitusjuustu kooki ma armastan väga.
Niisama istumiseks on hea JazzCafe, interjöör mulle meeldib. Söök on enam-vähem aga ükskord viis nende mustikakook jalad suust. Teinekord jälle jäi sama koogi besee hammaste külge kinni …

Ja muidugi Vahvlitare. See on Vee tänaval Postipoisi trahtri kõrval. Näeb välja nagu elutuba, väga hubane ja kodune. Süüa saab seal ainult vahvleid, mida perenaine ise kolme veneaegse rauaga kohapeal küpsetab aga need on julm head. Jäätis ja moos ja vahukoor pannakse sisse kui tahad, mmm, sa pead neid proovima!

Kadrisse ja Georgi ära küll mine. Ausalt. Tule parem minu poole, teen kodus salatit ja võileiba.

Tähtsaima unustasin.
Pärnad õitsevad. Lõhnab.

Blesser

Meil oli pikal bussisõidul juttu, miks Urmas Alender nii ruttu ära kutsuti. Et kas ta missioon sai lõpetatud ja mis on lõpetatuse kriteerium. Kas teatud loomingu hulk või näiteks kaks inimest, kellel üks tema laul on aidanud elu mõnest väga raskest hetkest üle saada? Või on see ainult Jumala ja Alendri vaheline asi?
Ja kuidas saada teadlikuks oma missioonist?
Võibolla näiteks äri-, majandus- ja pangainimeste missioon on suurendada maailma materiaalsete hüvede hulka. Meeskaga ükskord arutasime, et meie tutvusringkonnas pole ühtegi äriinimest, firmaomanikku vms. See eluvaldkond on meile alati täiesti tundmatu maa olnud. Ei oska me raha teha ega seda koguda.
Võibolla meie põhimissioon on edukalt maailma saata meie kolm pisiprojekti. Defineeri edukalt… hmm… Äkki, et Jumalal, maailmal ja teistel inimestel oleks rõõm meie lastest? Ja lastel endil oleks rõõm Jumalast, elust ja maailmast.
Väga ilus missioon on minu meelest olla valgustaja, õpetaja, teenäitaja.
Või blesser- õnnistaja. Blesser tuli mulle word verificationiks täna hommikul.
Mõtlesin ja arvasin, et mina tahaksin olla Loo Jutustaja. Oleksin väga rahul, kui suudaksin rääkida- noh, pigem ikka siis kirjutada- kasvõi mõne loo, mis teeb kellegi rõõmsaks, näitab mõnele asjale uut valgust, annab lootust.

hõissa

nädala pärast on pool suve läbi ja tubli viis päeva on ilm soe olnud-
hõissa veelkord.
Aga mis seal imestada, mul puhkuseni ju veel aega, päris kena, et neid mahedamaid ilmu sinnakanti varuks hoitakse.

Lapsejussid on õnnelikult kodus. Krissu oli laagriga ülirahul. Tuli ja aina korrutas: saad aru, see oli lihtsalt Elu Äge laager!!!
Kõik olid olnud väga vahvad ja sõbralikud, tema eriline lemmik oli umbes 20aastane malaislane Chi, kes jagas tema jaapani-vaimustust, rääkis palju keeli, tegi nalja jne. Aga ka teised inglased olid väga lahedad olnud. Kui armas! Tunnen rahulolu, et lapsest hakkab tasapisi saama iseseisev isik, kes on võimeline neli päeva kodust eemal olema ilma vähimagi viginata.
Mihkli suhtes kaotasin ma viimase kolme päevaga vist küll rohkem närvirakke, kui terve aastaga kokku. Ligi 100 000 inimest ja üks hajameelne ilma kella ja telefonita poiss, kes peab kindlaks ajaks laulma, sööma ja kogunemiskohta jõudma. Aga temagi on rahul ja terve ja kodus.
"Ma kadusin ära umbes 50 korda," teatas ta mulle pühapäeva keskööl koju saabudes. Nende pundist oli üks poiss ikka nii pikka aega kadunud, et buss sai sõitma hakata alles pool 11 õhtul. No, aga pole veel kuulda olnud, et mõni laps oleks laulupeole jäänudki:)
Rongkäiku olid nad nautinud: kõik tervitavad ja lehvitavad, marssijad karjuvad elagu ja tunnevad end staaridena. Ja kaare all uhke laulda. Arvata võib...

Mida ma ise oskan pühapäevase peo kohta öelda...
ei saa midagi halba öelda, ilma et see pühaduseteotamisena tunduks.
Väga eriline pidu küll. Nii palju rahvast, nii palju head muusikat. Väga meeldisid mulle mudilaskoorid, poiste- ja segakoorid. Tohutu ühendkoor on muidugi elamus omaette. Tehti laineid ja oli tore olla. Palju-palju lippe, rõõmsaid säravaid inimesi. Imeilusad rahvariided ja väga-väga põnevad stiliseeringud. Hanereas lapsed lava taha minemas, käest kinni ja kirjud seelikud lehvimas.

Me Kataga tulime tund enne algust kohale ja hõivasime lapikese maad mäeveerul. Seal me siis vaheldumisi mässisime end kilepakenditesse ja jälle lahti. Väga kitsaks läks pärast, õkva igast küljest pressis rahvas peale. Käisin korra koha pealt ära ja mind kiiluti nii tihedasti rahvamassi kinni, et korraks tuli paanika peale: appi kui palju inimesi, igal pool on inimesed, mind surutakse lapikuks, tahan siit ära.
Istusime oma piknikutekil liiga kaua ja saime päikesest kõvasti kõrvetatud. Ja me läksime enne päris lõppu ära, kuna kartsime bussist maha jääda ega kuulnud kõige viimast lugu ega ühislaulmisi, mis teatavasti kulminatsioon on.

Võibolla olid mu emotsionaalsed ootused liiga suured.
Pisarat silma ei tulnud kordagi.
Meie lähedal ei laulnud kaasa keegi kordagi.
Keegi ei hoidnud kätest kinni ega kaelustanud oma naabreid.

Aga ma panen nüüd kähku oma moka kinni ja lähen õue vihma kätte.

Kui Jumal annab, siis tegelikult tahaks ikka teine kord veel laulupeole minna. Siis valmistaksin end moraalselt, füüsiliselt ja vaimliselt lihtsalt paremini ette :)

?

Mida ma peaksin tegema, et õppida kriitikat taluma?
Et mitte põdeda päev otsa mõne mürgise lause või kommentaari pärast, on see siis irl või netis öeldud.
Ainult Jumal ise teab minu tõelist väärtust või väärtusetust.
Ja keegi pole täiuslik.
No ei suuda seda endale selgeks teha....

Lauluväljakul vipsti käidud

...aga minusuguse paanikaosakonna ja kanaema jaoks on laulupidu paras katsumus.
Kas jõuab poisi püksid lühemaks teha? Näe jõudsingi, kell 1 öösel.
Kas ärkame õigel ajal, et kell 5.45 bussi peal olla? Mhm, kell 4 läks juba uni ära.
Kas poisil on raha piisavalt kaasas? Kas tal see taskust välja ei kuku? Miks ma talle väikest kotti kaasa ei andnud...
Kas piisavalt soojad riided on kaasas? Miks ma joogiveepudelit ei ostnud..
Appi, kui väiksesesse võimlasse nad peavad kolme kooriga mahtuma! Iuu, kui jubedalt see plastikpõrandakate haiseb!
Kaelakaartide peal pidid olema iga lapse õpetaja mobiilinumbrid aga paelu ei ole ja nad ei saanudki neid kaarte kaela. Aga kuidas nad siis, kui .. kaotsi lähevad?
Appi nüüd hakkab sadama ja vihmakeebid jäid ööbimiskohta. Appi varbad saavad märjaks.
Oh, poisil jäi mobiil koju. Kuidas ta nüüd oskab kahe tunni pärast kogunemiskohta tulla? Te tahate öelda, et see 9-10aastaste tittede kamp lidub nüüd täitsa omapead siin väljakul kaks ja pool tundi ringi? Te tahate öelda, et lapsed käisid enne mobiiliajastut ka omapead ringi?
Aga kuidas nad peale kontserti üksteist ja õpsi üles leiavad, minu laps ühena 23 000 molekulist väljakul???
Aga kuidas ma tean talle pühap õhtul vastu minna, kui ma ei tea, kas buss läheb kooli ette v kesklinna ja poisil telefoni pole???
Jube, kui raske on paanikaosakonna elu :( Kui palju asju, mida ei saa kontrollida!


Paanikaväliselt oli julm äge. Kuulasin poiste- ja meestekoori proovi esireas. Algul päris kole: no ikka nii unised ja nii mööda laulsid! Siis dirigent riidleb ja nad proovivad veel ja veel ja lõpuks tuleb nagu kulda! Lydia Rahula tegi lõpetuseks "Inimene õpib" laulu ja pani poisid täiega moshima. Vägev, noh.
Siis ma tulin koju ära. Hull külm oli, ostsin viimases hädas 200 kroonise laulupeosärgi, sest hommikul oli ju nii soe ja olin õhukese suvepluusi väel.
Remark: oli hästi palju igasuguseid aitajaid, teenindajaid ja muud personali. Kõik tegutsesid väga kiiresti ja proffessionaalselt aga väga tõsiselt. Võiks ju arvata, et peost elevil ja kõik rõõmsad aga mitte ühtegi naeratavat asjapulka ma ei näinud...

Pühap lähen siis jälle.
Ps. Krissu helistab kohusetundlikult igal õhtul ja räägib täpselt sama juttu: ujume, mängime, suhtleme, hästi tore on! Täna siis lisas, et kuidagi ei tahaks veel koju tulla, nagu ühe päeva oleks ainult laagris olnud...

seda ja teist

ikka veel on soe ja jälle käisime ujumas. Päris ea! Ma peaks pilte tegema, juba perekondlik retk äärelinna randa mõjub teraapiliselt.
Muidu töö ja veelkord töö. Eile püstitasin uue rekordi- jõudsin pool 7 alles töölt koju. See ei ole ea :(
Katike on küll issiga aga ta on suht palju omapead, ma pole temaga viimased päevad eriti tegelenud ja laps kohe teine. Karjub ja jaurab ja jõurab. Praegu köök kajab ta nutukisast, sest käsutasin ta hambaid pesema, kui temal oli tuju alles teleka ees vedeleda.
Miku on päevad läbi oma parima sõbraga koos, teda ma üldse õhtuti vaid tunnikese kohtan.
Ja Krissu läks täna neljapäevasesse inglise keele laagrisse siiasamma linna lähedale. Pidi olema 30 noort, kellest pooled inglased, Krissu on kõige noorem ja teised enamus 16aastased või umbes nii. Olevat täna päev läbi ujunud ja kummipaadiga tiigil loksunud, mänginud ja suhelnud, nüüd pidi saun tulema. Ei tea, kas ka segasaun??
Niiet töölepühendumine välistab lastele pühendumise, otsin jälle tasakaalu, ei leia seda ja pahurdan...
Nüüd läheb mees komandeeringusse, poiss laulupeole, krissu on ikka veel laagris ja ämm reisil, me Katikesega jääme täitsa omapead. Kuidagi pean ikka Tallinnasse jõudma miskil päeval.
Mu intervjueeritav tahtis lugu kindlasti lugeda aga onu on terve nädala juba tantsupeo proovides Tallinnas. Tal pole maili ja ta on vana, korralik ja kuri inimene, kes vihkab mind kindlasti elu otsani, kui lugu tema kontrollimata trükki läheb. Saatsin loo talle oma kolleegiga ja palvetan, et ta ometi selle kätte saaks ja mulle vastaks, et on okei... Inimesel pole maili, ennekuulmatu eks, huvitav kas telegraaf veel eksisteerib?

meri on soojaks aetud

nii et kes tahab tarbida, tulgu.
Eile ujusid lapsed, täna söandasime meie härraga ka oma luikvalged ihud laintesse heita, esimest korda sel hooajal.
Töönädala algus oli paljutõotav- kell 9.15 istusin laua taha ja kell 17.15 sain kontorist välja. Isegi lõunale polnud aega minna. Väljas päike kütab, inimesed kolavad puhanud nägudega ringi, pääsukesed lärmavad... meil konditsioneer puhub külma tuult kuklasse ja kõik on kõrvuni arvutitesse sukeldunud. Mh, aga vähemalt sai õhtul ujuda.

Tuli tuli ja läks jälle minema

Mul Hansalaadal seekord tunnet peale ei tulnud.
Reedel oli mul aega vaid sealt läbi joosta. Juust, mille ostsin, osutus kodus hallitanuks, ja see polnud hallitusjuust :(
Laupäeval sadas suure osa päevast vihma ja mina olin lihtsalt unine ja väsinud.
Pühapäeval oli muud teha.
Aga lätlaste puuvilja-pähklileiva ostsin ja see oli julm hea. Hakka või ise jälle üritama leivaga. Kuigi mul ei tulnud magus leib välja, vastik läila jäi.
Leidsin armsa vahvlikohviku. Postipoisi trahteri kõrval asub. Hästi intiimne ja lahe, suisa tartulik ja vahvlid on ka head. Minge sinna!

Siis käisin laulupeotule tulemist vaatamas Pärnu jõel. Oli seal vast palju inimesi! Päris kenasti sõitsivad jahta, viikingilaev ja haabjad ringiratast, Oort müristas.
Kuna ma pidin iga asja nägema ja igale poole pääsema, oli vaesel Katal päris tüütu minuga. Ei saa niisama olla, noh. Vaadake Pärnu lehest onlines pilte, ilus!
Aga vihm läks üle, äikesepilved taandusid ja vikerkaargi näitas end. Just selle laevanduse ja jõe kohalt läks taevas kahte lehte pilvedest puhtaks, nii äge. Ja meri muutus rannahoone juures täiesti heleroosa-lillaks ja sulas taevaga täiuslikult ühte, ehh, hea on ikka mere ääres elada....

Tegin intervjuu oma lapsepõlve painajaga, kõige kurjema õpetajaga, kes mul iial on olnud. Ta on juhuslikult elav legend. Silme ümber olid armsad naerukortsud, aga selgroog on endiselt jäik.
"Mida ma teile õpetasin siis, kunsti? Kas teile siis kunst ei meeldi? Ah meeldib? No siis on ju hästi! Mina oli kuri, no MIS TE RÄÄGITE; see on küll valejutt!"
Mhmh, ma olen kindlasti ise välja mõelnud, kuidas ta väikeseid poisse juukseidpidi pingist püsti rebis, ma olen välja mõelnud tema kimeda karjumise ja joonlaua plaksumise, ja pinginaaber on välja mõelnud, kuidas ta puuduva pliiatsi pärast klassist välja kihutati.
Häh, aga me oleme nüüd suured ja keegi ei tohi enam meie peale karjuda!

Nüüd tuleb jube kiire töönädal. Ja ma lähen laulupeole. Veel ei tea, kuna ja mida täpselt vaatama. Ma ei tea, kas lähen üheks või kaheks päevaks ja kui kaheks, siis kus ma üldse ööbin. Ja ma ei tea isegi, kuidas lauluväljakule jõuda.
A mis siis. Ikka lähen. Esimest korda elus!

Ülevaade meie jaanitulest

Pisike ja oma. Vaid meie pluss seitse külalist.
Rohkem pilte orkutis.

Laadast, tulest, rüaräägust...

Päris hää on ilma arvutis ja telekas tolknemata olla. Peale nelja netivaba päeva ei ole veel vähimatki huvi uudiseid uurida või kommentaariumidesse kiigata. Isegi guugel riideri 50 lugemata blogipostitust ei tekita soovi neid näppida.
Aga ma ise pean kirjutada saama.

Laupäeval sõitsin nooremate järeltulijatega Tartusse, oma vanematele külla. Vanemad nägid mind vaid vilksamisi, sest pühap hommikul tulid TallinnaKarin ja Jants mulle autoga järele, et sõita Vastseliina laadale ja Itile külla. Lapsed jätsin rõõmuga vanavanemate nunnutada niikauaks.
Maanteemuuseum jäi tee peale. Väga kena muuseum, lahedad vanad punastest tellistest hooned ja munakivihoov aga me ei jaksanud sahtlites peituvatest tarkadest tekstidest end kuigi pikalt läbi närida. Hoovi peal hoonetes oli tee-ehituse asju ja veneaegses bussipoolikus sai istuda. Mul pole pilte.... Karinil on..

Aga laat oli kolosaalselt suur. Ma lollike mõtlesin, et mis see külalaat ikka on, kus ikka meil Pärnus on suur plats ja kõik. Täiesti vastupidi. Pärnu laat (isegi Hansalaat) on nagu pisike väljamüük Vastseliina oma kõrval. Terve asula oli lette täis ja ma kahe tunniga ei jõudnud veel kõiki läbi käiagi.
Poola träni oli muidugi kõige rohkem. Süüa hästi palju. Lisaks grillidele-suppidele lugematul arvul suitsuliha ja kala, mitte keemialaboriga ereroosaks toonitud vaid ikka ehedat, halli ja lõhnavat liha-vorsti. Ostsin Nopri kivikõva kollast juustu ja mingit veidrat adzika moodi piprast möksi.
Käsitööd oli vähem, kui ma arvasin. Midagi imeilusat ja imeoriginaalset ei hakanudki nagu silma. Pisuke pettumus.
Paar korda andsin kiusatusele järele ja ostsin loteriid. Teinekord annan selle raha parem niisama mõnele lapsele jäätiserahaks. Saan alati kõige tibatillukesema ja mõttetuma asja. Seekord näiteks postkaardi ja Tupperware kuivainekühvli...
Loomi pole ma Pärnu laatadel kunagi näinud. Mulle tibud hirmasti meeldisid. Jänesed-kassipojad mitte nii väga. Neil pole seal möllu ja tolmu sees ilmselt eriti tore olla.

Ja siis külla. Külavahetee käis kiina-kääna, üles ja alla. Paks mets ümberringi. Aga kohale me jõudsime.
Iti haldab koos oma teisepoolega jupikest paradiisi. Metsad ja põllud ümberringi, õues tiik, kus konnad möllavad. Ma ei tea, kui suur see "hoov" neil on aga murutraktoriga pidi kuus tundi niitmist olema... Lisaks aiamaa ja lillepeenrad ja muu majapidamine, kõik korras ja seatud- ei, maal ei saa laisad inimesed elada!Täitsa hull. Ma oma 1700 ruutmeetriga vaevalt saan toime.
Iti ise jõudis igale poole- külalisi kallistama, kööki askeldama, lapsi kamandama, lauda katma... Iti meeska ei löönud linnavurlede hulka nähes verest välja, muudkui grillis ja askeldas virgasti. Lapsed olid ka asjalikud ja tublid, aitasid köögis, suhtlesid külalistega, kantseldasid pesamuna.

Külalisi oli, eee... vist kokku kümme! Pluss nende oma pere viis liiget pluss poja bändikaaslased 4-5 poissi, kes jaaniõhtuks nende pool proovi tegid. No üle 20 inimese!!! Ja kõik mahtusid ära ja kõigile jätkus kõike.
Ühisel jõul kaeti laud õue vana õunapuu alla, vaatega tiigile ja metsatukale. Kell oli juba 8 õhtul aga päike ikka veel kuum ja kõrgel, konnad krooksuvad, peremehe grillitud liha lõhnab laual, omatehtud leivad, sõir ja maamunadest kollendavad koogid.... Peatu, hetk...

Kahjuks hetk ei saanud väga kaua peatuda, sest vaja oli külajaanitulele minna.
Seal oli miski 50 inimest. Laud oli samamoodi lookas, sest igaüks tõi süüa-juua kaasa. Suur tuli pandi põlema, söödi ja joodi. Iti poeg koos sõpradega moodustas bändi, mis käristas kaks täitsa vägevat lugu rokkida. Tore oli vaadata, kuidas memmekesed istusid kõik pingi peal rivis ja arutasid maailmaasju. Mehed jälle omaette ja noored ka.
Õhtu edenedes tõmmati lõõtsa ja lauldi, nii koos kui grupiti. Isegi lauluvihikud olid olemas, aga mitte enam käsitsi kirjutatud ja lillekestega kaunistatud paksud kladed vaid arvutist välja prinditud.
Jah, ka mina leidsin end kell 1 öösel lõkke ääres üürgamas "oi neid kirsina punavaid huuli", plasttops Võhu veiniga näpu vahel :D Lõpupoole tulid need krehvtisemad laulud, roosadest rinnahoidjatest ja lakaredelitest.
70kraadist handskat sain ka proovida, üllatavalt hea maitsega oli. Muidu ma kanget alkoholi ei joo ja paljast viina pole iial suutnud neelata aga too jook jah, isegi pealerüüpamist ei tahtnud saada.

Iga küla on pisike väljavõte kogu ühiskonnast. Igas külas on oma pealik-brigadir, oma naistemees, oma joodik, oma õelusehunnik jne.

Magama saime kell 2. Ma võõras kohas iial ei suuda magada aga Iti köögidiivanil põõnasin nagu nott.

Sai naerda kõhu valusaks. Süüa nii palju kui mahtus ja veel rohkem. Ilusat loodust nautida. Mõnusas seltskonnas olla.
Karini ja Jantsiga koos reisida oli väga lõbus. Evelyni ja ta lastega IRL kohtuda.
Ja Iti ja tema pere külalislahkuse kirjeldamiseks pole mul sõnu.
Aitäh, sõbrad!

Ahjaa, rüaräägust!
Võro keel on keel minu lapsepõlvest, kõik maasugulased rääkisid seda. Nüüd tuli tasapisi kõik meelde. Nii lahe oli lõkketule ääres seda jälle kuulda!
Kõrvad kohe mõnulesid. Näiteks:
Iti: Ei tiia, mis ta rukkirääk sääl haana seen kisendass?
Enno: Ma ole rüarääku nännu küll ja tema poigi kah, poja ole tal pisikese ja musta. Rüarääk juusk väega kippeste a lenda õnne suuren hätan.

Edasi juureldi, kuidas rääk lõunasse lennatud saab, kui ta lenda õnne suuren hätan..
Selle oleks linti võtnud kohe heameelega :D

Käidud

Loodus oli ilus. Saare peal oli metsa ja hunnituid kaljusid täis põnevaid taimi. Ümber saare peksis vesi jahte ja paate.
Mulle meeldis sisustus, nagu alati. Koduvana lugemistuba. Mamma köök ja sööjaid ootav laud. Papa meremehekast. Kuju võtnud vaimupildid...
Raamat Talv Muumiorus on mu suur-suur lemmik. Sellist judisemaajavat, üksildast ja kriipivat aga samas hubast põhjamaa talve oskab küll ainult Jansson kirjeldada. Ja väikese olendi nukrust seal sees.
Kati ei oksendanud ainsatki korda.
Kodus meie äraolekul sittus koer tuppa ja köögis plahvatas õunamahlapudel...

Isadele

CREED - WITH ARMS WIDE OPEN
Leidsin uue lemmiku tänu Maarjale, kes rääkis pühapäeval koguduses isadest ja Isast. Heast Isast, kes on su kõrval alati, kui sa seda vajad.
Creedi-poiss kirjutas laulu siis, kui sai teada, et saab isaks. Ja ta on loonud selle nimelise fondi toetamaks peresid..
Creedi-poiss on liiga ilus, aga hääl on võimas. Mis aktsent tal on?

ostuhullu pihtimused

ei, ei ole mõistus enda teha.
Miks muidu võtsin esimest korda elus ette sooduskampaaniate ajal kaubanduskeskust külastada?
Aga see polnud niisama kampaania vaid öömüük, 40% ja mis kõik.
Mees ütles ka, et mine vaata, äkki saad lastele kooliriideid. Tal hea öelda, ise rabarokil mõnuledes.
Niisiis palusin ämmakesel kojujääjate und valvata ja väntasin koos Krissuga ja meil külas olnud poisiga poe poole. Kell 00.00 jõudsime kohale.
Nii palju rahvast polnud seal isegi vist avamise ajal! Inimesed püüdsid neid huvitavate tarbekaupadeni jõuda, sest just mittesöödavatel asjadel oli allahindlus. Korvid said kohe otsa ja inimesed üritasid tihedas rahvasummas oma hiigelostukärudega poe ühest otsast teise jõuda. Täiesti hull!
Me korjasime ka mõned riideasjad näppu. Järjekordades seisis sadu inimesi. 40 minutit kulus meil sabas seismiseks. Sain lastele seletada, et on meil selliseid aegu olnud, kui taoline tegevus oli igapäevane ja vahel seisti tund aega ära ja banaanid said nina all otsa. Eksootika missugune!
Inimesed on ikka naljakad. Ostukorvide sisu vaadates tundus, et tervet linna on tabanud ränk kõhuviirus, sest vetsupaber oli konkurentsitult kaup nr 1. Ja lastemähkmed, kodukeemia, pesupulber. Mõni ladus oma kärule ikka kõva kuhja peale. Mõni ostis teleka, mõni grilli või supikausid, ühel proual oli 4 käekotti, üks koledam kui teine.
No oletame, et ma tahan odavat vetsupaberit saada, eks, aga kui ma seal juba olen, ostan ka sokke, deodoranti, kastekannu ja kohvitassid, sest ometi nii odav on. Ja lõpptagajärg on ikka tohutu arve ja auk eelarves.
Mul tuli arve üle 300 krooni, ostsin krissule teksased, pluusi ja plätud pluss kuhja sokke kõigile. Pluss kaks karpi väga punaseid kirsstomateid. Mina ei tea, on mul nüüd kasud sees või ei.
Sõitsime lastega ratastel kell 2 öösel mööda mereranda kodu poole, ööklubid olid alles rahvast täis, taksod uhasid mööda linna ja üleüldse- kes ütleb, et Pärnu on välja surnud? Pärnus saab poes käia ja pidudel. Piisab?
Unes nägin, et seiklesin 9korruselises uhiuues kaubamajas, kus trepid liikusid ja merevaatega müügiboksid keerlesid aeglaselt ringiratast. Seisin kassasabas ja makstes tabas mind jõuetu tunne- nii palju raha ja mis ma siis ostsin? Minu taga järjekorras seisis Brad Pitt kahe ketshupipudeliga...

Auto

Kui ma oskaks sõita, siis sõidaksin vaat sellise autoga. Vähemalt puhkusele.

Lühidalt

No, kas teil on olnud valuvaba nädal?
Mul ei.
Juba esmaspäeval sain sellise litaka vastu enesehinnangut, et õhtuni roomasin niutsudes ringi. Kaks päeva põdesin, siis küsisin litri andjalt, kas ta ise ka teab, kuidas tema ütlemised teistele haiget teevad? Ah, ma lihtsalt olen sellise otse ütlemisega, see on ju parem kui nurga taga sosistamine, eks- vastati mulle.
Nojah. Eks ma siis ise olen süüdi, kui inimese imelist avameelsust hinnata ei oska.
***
Ma käisin Cashflowd mängimas. Kes ei tea, siis see on nagu Monopol, ainult umbe keeruline. Saab osta aktsiaid, maju, firmasid, kulda ja mida kõike, aga ka jääda töötuks, minna pankrotti, kulutada raha lapse pulmadele, autoremondile, heategevusele jne. Minu identiteet oli olla 1600 taalase kuupalgaga sanitar, aga ma ostsin 1-dollarilisi aktsiaid, mille müüsin 40ga maha, sain tubli algkapitali, ostsin pitsarestorani, saavutasin passiivse sissetuleku 5000 dollarit ja sain mängus järgmisele levelile.
Muidu tore mäng aga arvutamise pool on tüütu. Ja Kyosaki Rikka isa filosoofia sinna juurde tekitas vähe võõristust. Kohati jättis liiga fanaatikute mulje: tegemist on elu trenažööriga, nüüd me saame aru, kuidas finantsmaailmas asjad töötavad, maailmapilt on tohutult avardunud, olen 15 aastat äri ajanud aga nüüd ma saan alles aru, mis ja kuidas jne. Lisaks peab kätt tõstma ja plaksutama. Ameeriklased noh.
Kui poest tahad mängu osta, maksab kuskil 4000 eeku. Klubides aga saab mängida täiesti tasuta, see on hea.
Vihje vallalistele. Nüüd ma tean, kus Pärnu mehed käivad. Tavaliselt ma liiklen sellistes kohtades, kus mehi pole või on nad kunstnikud-luuletajad. A Cashflows oli palju mehi:) Ja mõtle, et nad kõik on avara maailmapildiga!!!
***
Aiamaa on mattunud heina. Kuna on olnud paar vihmavaba õhtut, otsustasin rohima minna. Aga no sääsed! Ma viimases hädas tõin sääsetõrjeküünla õue ja süütasin selle otse vao vahel, oma ninast 30 sentimeetri kaugusel. Sääsed pidid end ribadeks naerma. Ilmselt nad helistasid oma kaugemalt sugulastele ka, et tulge no kaema, mis imeasi see on. Paar sääske uputasid vaimustusest end küünlavahasse...
***
Eile sõitsin koeraga ratast. Majade vahel jalutas üks mastif ca10aastast plikanääpsu. Mastif oli ilmselt emane sest ta tuli minu koerale lõrinal peale. Lotte ka ei jäänud võlgu. Õnneks oli mul ratas, mille koerale teele ette panin ja röökisin ka kurja häälega. Õnneks mastif suvatses oma tüdruku seepeale mujale jalutada. Minul süda tükk aega värises kui tallesaba. Viisin koera koju ja sõitsin ise veel tund aega närvide rahustamiseks. Sõitsin suurde randa, kus vesi oli mere kohal hõljuvatest hiigelpilvedest roosa. Päike läks rohkete eriefektidega looja ja palju noori jõid puude all viina.
***
Katil on täna viimane lasteaiapäev üleüldse, suuremad lapsed mõnulevad juba jupp aega. Magavad hommikul kaua, vahivad üleliia palju telekat ja kui ilm on ilus, liduvad sõpradega ringi. Miku märksõnad on jalgpall, korvpall, persekas (ärge parem küsige, kuidas seda mängitakse) ja õngitsemine. Krissul rattasõit, jõe ja mere ääres ning linna peal käimine, sõbrannadega oma toas või nende pool mingite tüdrukuasjade ajamine ja itsitamine. Ega ma neid tavaliselt enne ei kohta, kui õhtul 7-8.
Ja nüüd siis Katikese vabadus. Mina ei tea, kuidas me seda kodust elu korraldama hakkame kui suured inimesed tööl. õde-vend vast saavad hoitud lapse.
Nagu Triin ütles: raskepärane see laste kodus pidamine. Iial ei tea, mis ees ootab kui õhtul koju tuleme.
Teinepool sõitis rabakale ja minul viimane tööpäev enne 12t puhkusepäeva. Juhhei!

Kui on valus

Eile sattus mitu erineval moel hingevalutavat inimest mu teele.
Mina tulin kogudusest ja rõõm lehvis minu ümber, mitme meetri peal ümber, teiste inimeste valu ei jõudnud minuni. Mõtlesin – milleks valutada, kui ravim on siinsamas, siruta süda välja ja võta.
Mkm. Äkki valu läheb ise üle. Äkki tekivad kõrvalmõjud. Äkki mul tegelikult polegi valus.
Ma ka ei osanud aidata. No küllap lähebki üle jah. Järgmise korrani.
Võibolla peab valu enne põhjani välja jõudma, et midagi ette võtta.
Võibolla on inimene vahel oma valust nii pimestatud, et ta ei suudagi mõelda, et saaks ka ilma selleta. Kroonilise valuga annab ilmselt ära harjuda, pidada seda enda osaks.

Ma ei ütle, et minu hing enam kunagi ei valutaks. Aga seda ei saa enam võrrelda ajaga 15 aastat tagasi. Siis piisas mõnest väikesest asjast, et maailm kokku kukuks, kogu vana rämps pinnale ujuks ning mulle vastu irvitaks- haa, me oleme osa sinust, sa ei saa oma isiklikust väikesest solgihoidlast kunagi lahti ükskõik kui palju odööri toas õhku ei piserdaks.
Kroonilist valu ei peta.
Pärast mu senise elu kõige põhjalikumat põhjaskäimist toimus muhe muutus. Osutus, et minu isiklikul solgihoidlal on väljavoolutoru. Ühel hetkel tõmmati sellel kork eest ära ja solk voolas vulinal minema.
Püüan praegu hoolas olla. Kui midagi jälle hakkab kogunema, siis tuleb sellega tegeleda, hingetorusid harjata ja loputada.

Aga kes teab, mis elu toob.
Nagu üks armas sõber ütles- Jumal ikka paneb sind rasketesse olukordadesse, et sa kasvaksid. Ja oskaksid sellest kõigest läbi tulles teistele toeks olla.
Mh, kui saaks võimalikult väikeste vintsutustega mind kasvatatud, palun, Jumal, eks? kauplen mina salamisi. Olen juba piisavalt kolki saanud.
Aga näe, ma ei oska ikka veel teisi inimesi aidata.
Ilusat valuvaba nädalat.

ma ei jaksa kuulata

Täna rääkisid kaks inimest mind oimetuks.
Esiteks massöör. Kes oli nii lahke ja kena ja sõbralik. Tema kabinetis ketras makk lõppematult paaniflöödiviisikesi, ja magus viirukilõhn heljus ja proua üha naeratas. Lõpetuseks teatas ta, et tahab mulle nüüd kingituse anda. Ja kui ma lootusrikkalt aroomiõlide järgi ringi vaatasin, kallistas ta mind suure suure hellusega.
Mina ei tea, miks ma tema kabinetist meie jutuajamise lõppedes kergendusega plagama pistsin.
Kas on muide kuskil ka mõni massöör, kes poleks idamaade filosoofiast läbiimbunud? Mulle tõesti piisab sellest, kui öeldakse - mutt, su selg on laua taga konutamisest puhta nässus. Ma tõesti ei jaksa kuulata heietusi tšakratest ja universumi energia vastuvõtmisest pealae kaudu... Ja ma tõesti ei salli viirukit ja paaniflööte.
Teine inimene rääkis prügist. Huvitav oli. Aga natuke veider, kui esimesel kohtumisel hakkab ametnik sinatama. Ja kui ta kasutab jutus sõnu nagu sitt ja pask.
Aga miski pole siiani ületanud kogemust, kui üks tähtis isik rääkis kord mulle tähtsat juttu projektidest ning tal oli kaelas keppivate sigadega (sorri) lips. Ma püüdsin kuulata aga ei suutnud silmi sellelt jaburalt lipsult rebida.

40 ja pluss

Alljärgnev on saanud alguse sõbra väitest, et mehed ei taha vanu naisi.
Vana siis algab, umm, näiteks 35-40 eluaastast.
Arusaadav, et 40nene naine ei pane tavaliselt enam teetöölisi endale järele vilistama. Tselluliit ja esimesed kortsud ja mis kõik. Isegi naisteajakirjad jagavad soovitusi olemiseks ja ilustamiseks vaid alla 40nestele. Või kuidas näiteks Juur ja Kivirähk Euroviisul kommenteerisid naislauljaid, kes olid üle 30 kandis.
(huh, ma pole õnneks veel 40)
Hr Õiget on raske leida loomulikult ka 20aastaselt, kui ahter alles peenike ja jume rõõsa. Aga 40selt on potensiaalne kosilaste ring ikka suht väike. Mehed juba sadamas ja need, kes pole, ju neil ikka miski vanapoisi kiiks on :D
Teise ringi mehed ei vaata "vanu" naisi vaid 20seid. Kui juba uus mudel, siis parema aastaarvuga, roostest rikkumata, sulle niiskete silmadega usaldavalt otsa vaatav näitsik, eks. Mitte elunäinud 40nene, esimene murekorts kulmude vahel ja oma kindel ettekujutus, kuidas elu ja kooselu kulgema peaks. Võibolla lastega. Võibolla meeleheitel. Võibolla kompleksidega. Võibolla egoistlik.

Seksi võib saada, armastust enam mitte?
Ühest küljest tahaks ka 40neselt olla kaunis ja hullutav naine. Samas mitte kaup. Ikka et sinusse särava ja sätendava isiksuse pärast armutakse. Aga kuidas Hr.Õige sind märkab, kui sa oled tagasihoidlik ja silmapaistmatu? Ja kui paned lühema seeliku selga, siis tulevad need Mr Valed, kes jõllitavad dekolteed ja peput?
KAS SIIS 40neselt EI OLEGI ENAM VÕIMALIK ARMUDA JA ARMASTUST LEIDA? kahtlesin mina.
Kuna sina viimati armunud olid ja kuna sinusse keegi viimati armus? küsis sõber.
Emmmm...
Küsisin kodus oma teinepoolelt, mis tema arvab.
Hähh, mis jutt, 60-70aastased ka ju abielluvad, mis siin vanusega pistmist on, lõi tema käega.
Mulle meeldib teda uskuda:D
Ja mina ei tea, mida mehed tegelikult otsivad.

Viiulimeestest

Mul oli Euroviisu winner juba meelest ära läinud aga kuna kolleeg pani võiduloo oma telefonihelinaks (kindlaim viis tekitada okserefleksi ükskõik millise muusikapala suhtes), tuli aga jälle huvi vaadata.
No minule piisab viiulimängust, laul oli suht üleliigne. Mulle meeldib see pisike hüpe ja muu šõu, mida ta mängides teeb. Kui vaadata Norra kohaliku eelvooru esitust, on Sass seal hoopis vähem pingutatud, näitab vahepeal keelt ja naerab.
Mina, nagu suur osa kultuurivõhikuid, olen aastaid arvanud, et klassikaline muusika on surmigav ja viiul veel eriti vastik vingupill. Minu arvamust muutis eelmise aasta Oistrahhi festival, kus lõppkontserdil esinesid suures osas noored viiuldajad. Nii palju energiat, tuld ja emotsiooni, väga seks esitused olid. Ei mingeid tudiseva halli habemega pillipiinajaid. Tohutult äge, ei väsi ma kordamast.

Muidugi õpingud on enamasti jubedad. Mõni tuttavate laps käib muusikakoolis ja küll nad vaevlevad- harjutused on igavad, õpetajad kurjad ja nõudlikud, pillid on väga kallid, nõutakse tulemusi üsna kiiresti. Üks vaev ja rist.
Kui tegin millalgi intervjuu Elo Liiviga, Vigala Sassi prouaga, siis ta rääkis, et meil on pilliõpe kangesti akadeemiliseks aetud. Et kui õppida midagi, siis ikka väärikat klaverit, klassikalist akordioni või nooblit viiulit ja harjutada, nii et ninast veri väljas. Miks? Sama tähtis on, kui laps õpib mängima väikest kannelt või mingit rahvapilli, oluline on muusika tegemise rõõm ja lust. Vanasti oli ju pillimees pigem mitte see, kes mängis elitaarses kontserdisaalis muusikaliselt haritud publikule, vaid see, kes pani külarahva tantsima, nutma ja naerma. Suures akadeemilisuses ja perfektsuse tagaajamises kipub lihtne mängurõõm tihti kaduma minema. No neil Oistrahhi-poistel õnneks polnud..

Miku käib muusikaklassis ja mängib flööti juba täitsa hästi. Õpetajad ajavad peale, et pangu ma laps muusikakooli. Aga ma ei taha! Ma ei taha teda seal neli aastat ja kolm korda nädalas vaevata, pealegi ei jõuaks siis enam korvpalli ega midagi muud teha.
Tahan osta talle korraliku suupilli ja saata poiss mõne kohaliku mehe juurde väljaõppele. Ma ei tea, kas see on õige otsus. Ega iga pilli peab hästi mängima ja üks ei ole väärikam pill kui teine.
Aga eile õues grillides tegi Miku võilillevarre pilli ja puhus seda nii hästi, et lust kuulda :)
Ja mitte et minu emasüda vaikselt ei loodaks oma last ka kunagi “püüne peal” näha, ovatsioonides publik jalge ees, irw irw….

Pokumaa ja Nõiariik

Esimesed neli pilti on Pokumaast, edasi Nõiariik.
Nõiariik on nagu rohkem möllamise koht. Avarust on seal palju, 42 hektarit. Peanõid võttis meid vastu, tegi luuaviskamise võistlust ja nõiatantsu. Üks onu näitas toredaid palkmajakesi ja ehitisi, saunalavale mahub neil 20 inimest ja noorpaari sviit oli ka väga armas. Viljakusjumalanna kuju sai silitada. Onu kõneles, et kord oli neil ekskursioonil paljulapseliste perede liit ja nood olid kujust hirmunult viie meetri kaugusele hoidnud :D
Lisaks viidi metsarajale, kus pidi õõnsast puust läbi pugema ja õnnevõrkudel käima, lõkkeplatsil ootas meid teine nõid, kelle juhendamisel sai küpsetada puutoki otsas tainast. Väga lahe idee, peaks isegi proovima.
Mänguväljak oli suur ja vahva, vanemad said piknikku pidada, kuni lapsed ringi traavisid. Tõesti hea paik pulmade, sünnarite ja firmaürituste pidamiseks.

Pokumaa põhivaatamisväärsus on tühised 15 milli euroraha maksnud Pokukoda. See on palkehitiste kõrgem klass! Kõik, kes tahaksid endale ökokodu ehitada, võiks seal ära käia. Magus puulõhn, sammal palkide vahel ja puukatus... super, lihtsalt super.
Tädi talitas seal lastega väga kenasti, rääkis Valterist ja pokudest, sellest, kuidas pokud ei taha reklaami ega põhimõtte pärast ei panda neid ühelegi küpsisepakile ega limpsipudelile. Siis saime koos lastega lõngast ise poku teha.
Veel lidusime läbi mõistatustega metsaraja aga kuna sääskede seas levisid andmed uuest toidulaadungist metsas, põgenesime sealt käbedalt.
Pokumaa sobib rohkem rahulikumale perele ja lapsele.
Üllatus oli mulle see, et kohalikku Võrumaa materjali olevat Pokukojas kasutatud väga vähe, ehitajad olid Valgast, palgid Rakverest, mööbel siit ja sealt.
Pokukoja poekesest tõin kaasa kuuseokkakomme. Sibula- või leivashokolaadi oleks ka tahtnud proovida aga 50 kr tahvel... , ei raatsinud osta.

Tore reis oli. Ilm säras päikesest ja mõnusasti lülitasin kõigest end välja Võrumaa kuplite vahel. Katikesel oli küll sinna sõites väga paha, kilekotti sai mitmeid kordi täidetud aga tagasi sõites oli väga rõõmus ja kõbus.

Suvine

Uskumatu, et juba on juuni.
Eile sai kõik suveasjad ametlikult ära tehtud. Kuigi siis oli alles mai.
* Muru lühendatud, aiaveeri murukääridega silutud kuni sõrmed villis.
* Peenraid esimest korda kastetud.
* Grillitud. Ostsin täiesti tavalist äädikamarinaadis liha ja täiesti tavalisi Dagö toorvorste. Oo kui head olid. Need igasugused imemaitseained ja marinaadid, neist iial ei tea, kas on hea või tundub võõras, piprane või muidu imelik. Ma lähemal ajal tahan ise proovida liha marinaadi pista. Ja kala.
* Käidud keset ilusat ja väga kiiret suvepäeva - puhkepäeva töö tarvis üritusel (suvine nuhtlus nr 1)
* Söödetud sääski (suvine nuhtlus nr 2). Sääskedel on vist majanduskriis algamas ja nad võtavad, mis võtta annab. Elavalt tahavad nahka panna inemese! Üritasime aias õhtust süüa ja no ei olnud võimalik. Mässisime rätte ja ürpe ümber aga kui suu lahti tegid, lendas kahvli järel umbes viis kihulast suhu. Miku põgenes koos vorstidega tuppa aga pillas teel minu kõige vanema ja lahedama taldriku katki klirr...
Pean vist mingi säääsetõrjetossu või küünla ostma.
* Lapsed viisin ujuma. 31. mail. Ujusid kah, hullud. Mina läksin põlvini vette. Õhk oli küll soe.

Niiet kuulutan suvehooaja ametlikult avatuks!
Kui sa mulle külla tuled, siis
ma ajan sind kell 7 üles ja läheme Sauga jõe äärde koera jalutama. Kui sa juba kohe varsti tuled, siis garanteerin, et kuuled toomingavahuses võpsikus ööbikukoori ja metsvintide lärmi, kägu loeb su eluaastad ära ja pääsukesed tahavad sulle vastu pead lennata. Jõe ääres näed parte, kes roostikust parinal lendu panevad. Sa saad seista hõbepajude oksakardina all jahedas ja lehvitada esimesele unisele kaluripaadile, kes mööda põristab. Või visata jalakäijate sillalt õng vette.
Päeval tee mis tahad.
Õhtul läheme sõidame ratastega randa, ei, kindlasti mitte suurde randa, ikka kohalikku, kus sa ei pea tundma end ühena 10 000 päevitajast. Sa saad vaadata muuli äärest merele suunduvaid laevu ja me võime ronida linnuvaatlustorni tippu. Päris ilus vaade avaneb. Ma võin muffineid ka kaasa küpsetada...

lasteaia lõpetamisest ja reisist kirjutan teinekord. Pildid alles aparaadis.

Naabrid 3

Praeguses kodus on mul hulk toredaid mutte ja taate. Ületee vanamees oli julm lahe, käis kalal ja jahil. Nii tujuküllane oli ärgata pühapäevahommikul kell pool 7 kärgatuste peale- naabrivana tulistas meie pirnipuude otsas istuvaid vareseid.
Tassis mulle pisipisikese raha eest värsket suitsukala, laenas muruniidukit, kui meil veel polnud ja kui me midagi õues tegime, siis ta ikka tuli ja õpetas, kuidas tema meelest asjad käivad. Kahjuks suri vana kaks aastat tagasi ära.
Tema proua Evi on ka tore. Väga hõivatud leskproua, laulab kooris, tantsib, juhatab koori ja mis kõik. Meie laste vastu on/olid nad alati lahked. Kui midagi kangesti vaja on, siis just tema käest käin laenamas. Mina jälle viisin talle leiba, kui ma seda küpsetasin ja T lükkab talvel tema ukse eest suurema lume ära.

Teine naabrivanamees laenab meile sügiseti õunamahlakanistreid. Mutiga jälle vahetame lilli ja pirne. Meie koer armastab nende pisikest tigedat koeranässi :)

Üleaedsetel on kolm last ja vanim käib meite Mikuga ühes klassis. Sestap on naabri-Jaana asendamatu, kui tarvis midagi koolivärkide kohta teada saada ja Mikul on päevik koolis, sest naabri-Mirell on väga hoolas.
Jaanaga ma lobisen juttu harva, kui kokku saan. Naabri uut meest ma ausalt öeldes silmaotsaski ei salli, aga see on minu probleem. Mulle ei meeldi inimesed, kes vahetpidamata iseendast räägivad. A näe, kui mul meeska oli ära, siis naabrimees tuli aitas mul muruniiduki jälle ellu äratada.

Naabri-Sergei ja naabri-Leena on ilmatu virgad inimesed. varavalgest hilisõhtuni nokitsevad oma tuttuue maja ja aia kallal, mis on ehitatud õunamahla-naabri endisele kartulipõllule. Neil on 13aastane tütar ja Krissu sõbrustab temaga. Krissu on neil käinud aga ta väga ei taha seal olla, sest pererahvas on nii korralik, alati on nõud pestud, põrandad pühitud ja kingad esikus joonel. Naabritüdruk saab koledasti pahandada, kui midagi segamini aetakse või tegemata on.

Veel on ühed naabrid, keda me teretame ja teised naabrid, keda me isegi ei tereta ja ma ei tea, kes nad on kuna neid elab majas terve kuhi ja näodki vahetuvad seal kogu aeg. Üks pere paariaastase lapsega on seal, ja ema röögib oma tite peale vahetpidamata. Lisaks korraldavad nad suviti aias koosviibimisi, kus muusikalise meelelahutuse eest hoolitsevad Meie Mees, Homenja, ja muud superstaarid. Me lähme tavaliselt siis tuppa ära....

Ja on mitmeid inimesi naabruses, keda ma olen pea iga päev 6 aastat jutti näinud aga me ei tereta ja vaatame üksteisest mööda. Ei teagi, miks. Nad on nii tõrjuva moega.
Teoreetiliselt võiks läbi käia, meievanused kõik.
Aga on ka inimesi, kellega tihti suhtleme, seda eeskätt laste tõttu,kes samas lasteaias käivad. Minu Katikese tulevane klassijuhataja elab vaid 5 maja edasi.
Tunnen tegelikult soojemast suhtlusest puudust naabritega. Niisama kohvil ja pirukal pole ma kellegi juures käinud. Eevi mehe peiedel ainult.
Vanemate inimestega klapib paremini. Noored on nii hõivatud vist.
Või on asi selles, et minu eas (see kõlab jubedalt!) ei tekigi uued suhted kergesti. Kohanemine võtab aega ja energiat. Ma ei jaksa leppida enam uute tuttavate kiiksude ja veidrustega või süveneda kellegi lapsepõlveprobleemidesse. Ausalt öeldes ei tea ma poolt sedagi, mis mu vanade sõprade elus toimub.

Oma tööle olen selles mõttes tänulik, et suhtlemisnorm on tavaliselt kuhjaga täis. Pigem olen häälestunud uutele tutvustele, nii vahvaid inimesi olen kohanud! Mis siis, et ma ei õpi kedagi neist päriselt tundma, ikka on hea meel kui kohtume. Võibolla ongi parem, kui inimese varjukülgi ja probleeme ei tea.

Kus nüüd kukkusin jahuma....
kas teie armastate oma naabreid?

Naabrid 2

Mul ei ole tegelikult aega blogida aga ma pean, et mitte kaant päris pealt visata. Blogimine annab tunde, et kusagil on ka normaalne elu rahumeelse peenarde rohimise, pannkookide küpsetamise, jalutamise ja raamatulugemisega... No vähemalt oli selline elu, ju üheltmaalt hakkab jälle.
Ma pidin naabritest kirjutama, mulle see Postimehe lugu kangesti meeldis, kus tänava- või majapeost räägiti.
Hakkasin mõtlema hoopis oma Tartu-naabrite peale. Nii 40 aastat tagasi, kui Variku tänava kanti uut elamurajooni hakati rajama, olid seal kõik noored pered, väikesed lapsed. Aiad tehti peenraid tihedalt täis, osteti esimesed žigulid ja mossed, minu naabril oli isegi Zim, venelaste limusiin peaaegu.
Aeg läks ja noortest emadest said prouad, praeguseks juba peaaegu mutid. Toonased vanaemad-mutid on enamuses surnud või mujale kolinud. Väga karakteersed mutid olid.
Kuke-mutt esindas üksikute raudsete muttide elulaadi. Ei ühtki meest, ei temal ega ta tütrel. Tütrepoeg oli ainus mees peres. Kuke-mutt tegi kõik ise aiapidamisest majaremontimise ja jäneste killimiseni. Tema järeltulijad paraku nii võimekad pole ja maja laguneb hullult, aed on täiesti metsik. Kukemutt kurvastaks, kui ta pilveäärelt vaataks.
Söödi-muti perel oli hästi arenenud ärivaist, mis pärandunud ka lastele. Zimm on paraku maha müüdud ja kogu suguselts mujale kolinud. Söödimutt murdus, kui tema mees suri. Mitu aastat käis meie pool jutustamas, kui kuldne elu temal kalli mehega oli. Matustel luges üle kõik matuserongkäigu autod ja kõik pärjad haual ning lehes kõik kaastundeavaldused oma perele.
Miku-mutt oli suur ja turske nagu emalaev. Tema mees, Miku-Kalle pikk ja kõhn nagu kriips. Kallet hüüti Tšuktsiks, sest tal oli selline asiaatlik näolapp. Mõlemad armastasid kangesti viint visata aga mutt ei jäänud oma hiigelkeha tõttu kunagi purju. Kalle aga küll, tema vaeseke kukkus pidevalt ümber ja murdis kõikvõimalikke konte. Ükskord tahtis ta meie pool õue minna kuid tuterdas valest uksest välja ja pudenes kõrgest trepist alla keldrisse, kus oli umbes pool meetrit külma vett. Hea, et hing sisse jäi...
Külapidusid meil polnud aga viina joodi küll koos naabritega vahel. Mina neid olemisi vihkasin, sest vihkasin joomist. Ilmselt laenati ka tikke ja soola ja aidati, kui midagi vaja aga ma ei mäleta, olin suurtele inimestele suht nähtamatu laps. Ma ei sallinud eriti ühtegi naabrit aga praegu vaatan, et tavalised inimesed oma kiiksude ja nõrkustega.
Praegu on mu vanematel peale Kukkede kõik uued naabrid. Uued majadki ehitati 10-15aastat tagasi. Need lapsed, kes siis olid titekad, kui mina 13 aastat tagasi Tartust ära kolisin, on juba suured, jalutavad oma pruutide ja peikadega. Asfalt on pandud. Üks terve uus tänav juurde ehitatud. Ja aina uhkemad autod sõidavad.
***

Naabrid 1

Leidsin inspireeriva artikli. Paraku on mul endiselt jube kiire, hiljem kirjutan, mis ma sellest arvan. Sigane kirjutas täna oma naabritest nii., mulle hirmsasti meeldis:)

ohates..

Kas teate seda tunnet, kui kutsikas esimest korda ilma jalutusrihmata peremehe kõrval joosta tohib?
Nina on tähtsalt püsti, lontis kõrvad lehvivad ja sabajupp vehib suurest maailmaavastamise rõõmust. Töntsakad käpad sibavad kiiresti-kiiresti aga kipuvad sõlme minema ja kuts veereb uperpalli. Kähku püsti, raputab end korra imestunult ja lidub edasi, et järgmisel hetkel vastu laternaposti põrgata.
Oh jah.
Pesamuna sai eile "koolisüsti", homme toimub öö lasteaias - algul grillitakse ja tšillitakse, siis joostakse lasteaias taskulampidega ringi ja jäetakse teistesse rühmadesse kolle ja veidraid sõnumeid maha. Reedel- lõpupidu. Ja ongi kõik. Rihmast lahti.
Keps alla ja kooli poole joondu.
Õhtul joostakse "külalastega" omapead tänavatel ringi ja oh, kuidas mu süda on rahutu, kui kambakesi ratastega ühe ja teise sõbra poole rallitakse. Meil küll vaikne linnaosa aga eks leidub siingi jõmme, kel vaja gaasi tallata.
Kati on meil imetilluke (116 cm) aga saab tehtud mis vaja- ulatub piimatassini nõuderiiulil ja moosipurgini külmkapis.
Kuigi kasvatajad kinnitavad, et Kati on terane, hakkaja, veerib normaalselt ja arvutab ka 10 piires, nagu ette nähtud, tundub mulle ikka, et ta on ju niiii rumaluke alles. Magab kaisuloomaga ja ei oska veel mobiiliga helistada ja meie välisukse lukk käib nii raskelt ja koolikott saab raske olema ja..
Ühesõnaga muretsemise meistrivõistlustel olenama alati tegija ja põdemise kategoorias
kindel tšempion.
Küll elu õpetab.
(raske ohe)

Sõirast ja surmast

Pilt on siit. See, kel näpp suus, on Krissu lemmik, autistist detektiiv L.
Ma ei mäleta, kas ma olen sõira kunagi söönud ja seep pole mul ettekujutust, milline ta olema peab. Noaga lõigatav? Mul tuli selline pehmepoolne, rohkem määre kui juust. Maitse oli hea, ma köömneid ega muid ei pannud. Perekond keeldus söömast, sest nad polnud varem midagi sellist söönud aga ma ise mugisin küll mõnuga.
Vaatasime pool ööni seda lollakat Death Note`i ja vähe ei jooksnud mul unes seepeale jaapanlased peas ringi. Täna hommikul on räme peavalu ja muud vaevused.
Ausalt öelda polnud mingi asi film. Tavaline detektiiv, mitte õudu. Mu meelest materjali oleks jagunud küll päris suurejoonelise filmi tarvis aga...
Kogu efekt olidki paar arvutis tehtud surmajumalat.
Idee oli ju hea: inimene saab endale surmajumala rolli. Kirjutab aga kurjategijate nimesid surmavihikusse ja pahad saavad üksteise järel infarktid. Kuritegevus väheneb, maailm puhastub, aga... kas on inimesel õigust jumalat mängida? Kustmaalt jookseb piir nn ühiskonna hüvanguks tehtud mõrvade ja isiklike motiivide vahel?
Head küsimused ka meie riigis. Mõrvarile mõrvari palk, aga mis neist varastest, vägistajatest ja muidu pättidestki vanglas pidada? Ja narkaritest võiks ilma "ära puhastada"? Kaugel siit veel etnilise puhastuse ideed on?

prrr, külm

Issi on Kevadtormilt tagasi, sääskedest söödud, väsinud kuid rõõmus.
Tema räägitud lugudest võiks juba väikest raamatut kokku panema hakata.
Kuidas rühma surim kokutaja pandi radistiks, kuidas kokkade tülli pööramise tagajärjel unustati neid toita ja pakuti lõpuks midagi supipotipesu vee sarnast, kuidas luurajatel polnud pärast kolme päeva metsa all enam suurt kuskil luurata, sest kuidas sa viskad kõhuli kui kõikjal on teatud hunnikud, kuidas kell kolm öösel pärast käsikaudu telgi püsti panemist avastatakse, et see on keset punaste sipelgate pesa jne jne.
Oh jah. Annaks Issand, et selliseid asju reaalis kunagi läbi ei peaks tegema.
Mul juba ainuüksi telgis magamise mõtte peale hakkavad kondid valutama. Telgis magada saab ainult ühel viisil: kui oled päev läbi ringi trampinud ja kukud õhtul jalapealt horisontaali.
Muidu on ilm kole külm ja märg, töötuju ei tule kuidagi peale ja mina ei kujuta ette, et kui Mikule homme hilinenud sünnipäevalised külla tulevad, siis mida nad toas istudes pihta hakkavad...

Death Note the movie the rasmus - lucifer's angel

Minu lapsukesele meeldivad hoopiski jaapanlased!. See kultusfilm- Surma vihikud- on laupäeval TV6 s kell 22. Krissu on kõik koomiksid sinutorus ära vaadanud ja täiesti sillas. Niiet- õudukaõhtule kõik ülehomme!

Yorkshire ja kolimine

Ikka meestest:)
Eile käis mul külas palju inimesi, nende hulgas kolm inglismanni, kes rääkisid nii võluvat yorkshire murrakut, et lase olla. Alguses kui nad kolmekesi omavahel vestlesid, ei saanud ma mitte midagi aru, hiljem ükshaaval ja aegamööda hakkas natuke koitma. Küsisin, et meie pere Heartbeati sarja fännab, kas nad on sealtkandist, et natuke nagu sedasi kõlab? Jajaa, naersid mehed, Middlesbury on miski 10 miili meist.
Kui armas! Need ümarikud OOd ja "-aied" ja "-oied"! gOOd bless yOOOr hOOum:)
Nende õnnistusi ja eestpalveid jagus meie maja igasse nurka, õnnistused säravad tasakesi vastu nii diivaninurgast kui köögiriiulilt...

aga täna on hull päev, nagu tegelikult terve nädal. Me kolime tööl, rohkem rahvast mahutame ühte tuppa. Ja ei oleks olnud võimalik leida ebasobivamat päeva kolimiseks kui täna, just täna, kui ma olen tundide viisi arvuti taha liimitud ja tootnud -oot ma vaatan- kokku 154 rida teksti.
Kuid- täna on taevasseminemispüha ja kolimine sellisel päeval peaks olema hea enne, eks:)?
Nüüd kiirustan pesamuna esimesele koolikoosolekule.

Lisaks eelmisele..

Mulle tulid meelde veel paar lemmikmeest aegade hämarusest :D
Tihhonovi kevadiste hetkede jaoks olin tollal ilmselt liiga väike, Optimistliku tragöödia ulja madrusena oli minu jaoks oluline. Hissand, kas ma olen tõesti nii vana??? Ega ma filmist midagi ei mäleta, Tihhonov oli nummi.

Batalovit ma ei teagi, kust ma ta leidsin. Moskva pisaraid ei usus oli ta juba liiga vana tegelikult... veider mehike.
Oo, ja muidugi tankistid. See keskmine tundus kena siis aga praegu ma vaatan, mkm, mitte mingil juhul, hoopis too vasakpoolne on huvitav.





Lemmikmeeste nimistusse võib lisada veel Vassili Livanovi (no kellele tema Sherlockina ei meeldiks) ja Vladimir Võssotski, kes oli nii üüber mees, et ponnistasin läbi lugeda Marina Vlady mälestusteraamatu temast, vene keeles, ja see oli mu esimene venekeelne raamat:)

Huvitav, miks mulle plikana vanad mehed meeldisid ja praegu kuidagi... vastupidi kipub olema:D
Ja ikka see kaugelt pilguga paitamise teema, täiesti kirevaba. Orhideed on kenad vaadata aga tubli porgandipeenra vastu ei saa miski... või kuidas;)

ma`i tea, miks see maikuu mulle nii imelikult mõjub, lõpetan nüüd meestest jahumise.
Pildid siit ja sealt ja Tihhonov on Õhtulehest.

Nii-nii ilus!

Kui ma oleks 13, siis ma ilmselt kraabiksin igatsusest niutsudes teleka eest küüntega vaipa – eks ikka selle Norra viiulimehe poole :D
Tal jätkub karismat ja sarmi terve poistekoori jagu! (Nagu kirjutas keegi Michael Stipe kohta, kui REM viimati Talinas käis.)
Minu esimene teleka-armastus oli Jaan Kiho mingis telelavastuses, olin äkki mingi 10aastane? Kole mõeldagi. Järgnesid Mr. Rochester ja Robin Hood Inglise seriaalides ja siis muidugi Allar Levandi, keda keegi tükk aega üle ei trumbanud – kuni tuli “Naerata ometi” Robi, aaah, Toompere juuniori kaitsetu kaelajoon, musisuu ja rabe naeratus võtavad ohkama veel praegugi….
Teismeliseeas täitsa normaalne arengufaas. Armastuse objektiks on vaja ainult kedagi, kes oleks ILUS ja soovitavalt mingil alal andekas. Vahel piisab ilustki. Minu 9. klassi imetlusobjektil R-l, kes istus minust pink eespool, olid vaid kaks imelist omadust: ta NAERATAS sedasi mõnusasti ja teiseks oli ta klassi parim matemaatik.
Minu pinginaabrile meeldis jällegi minu silmarõõmu R-i pinginaaber M.
Jumala naljakas tagantjärele mõelda :D Mina ja mu pinks kaotasime oma lemmikute läheduses tavaliselt kõnevõime ja suutsime vaid punastades midagi oma nina alla sosistada. Mina lobisesin rõõmsalt M-iga, pinks jällegi R-iga, mina olin kõrval kadedusest roheline …
***
Praegu läheb meeldimiseks võluvast naeratusest midagi rohkemat vaja.
Ja julmilus ei pea enam olema.
Kõnetama peab miski inimese isikus.
Ma mõtlen ikka veel Juure ja Kivirähu nahhaalsete kommentaaride kohta Euroviisu naislauljate pandavuse kohta. Samas arusaadav, et ilusat inimest on ilus vaadata ja tahaks kohe öelda ka, mis nimelt temas eriti magus tundub.
Kellele läheb peale kaitsetu kaelajoon, kellele pallikesed, eks.
Aga minu meelest võib täiesti ebailusa inimese miski väga ilusaks teha.
Igaüks teab, kuidas armumine naise õitsema paneb.
Ma olen näinud hiirhalli ja tänaval täiesti nähtamatut naist palvetamas- no ilusam ei oleks saanud enam olla.
Või harilikku matsakat, keskealist, kulunud põllega prouat oma köögis, oma laste keskel, pruuni ümara käsivarrega õunasiidri pudelit lahti korkimas ja kooki ahjust välja tõstmas- KUI ilus!
Või kuidas muutub mõni paks ja kiilas pillimees laval vastupandamatuks.
Phil Collins. Peeter Jõgioja. Või näitlejatest kasvõi Gandolfini- mulle ta ei meeldi aga seksikate edetabelisse on ta jõudnud ju küll.
Nad muutuvad ilusaks selle läbi, mida nad maailmale annavad, kui peenesti öelda. Ja selleks polegi midagi rohkem vaja kui armastada seda, mida sa teed.
***
Kõikide muude kriteeriumide järgi püüda ilus olla on raske. Siis, kui sa tegelikult pole ilus. Eriti naisterahvale.
Nagu Briget Jones oma päevaraamatus kirjutas: naise keha on nagu talumehele majapidamine: küll niida ja trimmi siit, küll kõpla sealt, küll pane väetist ja küll värvi midagi üle. Not easy!
Seepärast oli mulle väga vabastav bioloogide elustiil - kõrgete kontsadega metsas ei traavi ja ripsmetushi võib hundisitta kogudes koju jätta.
Mulle meeldiks meeldida naturaalsel kujul ja sellega, mis ma olen, mitte sellega, kuidas ma välja paistan. Mis ei takista mul vahel kosmeetikapoes meelemõistust kaotamast ja imeaineid sisaldavaid purgikesi kokku ostmast - et neid paari aasta pärast jälle prügikasti pilduda.
Suurt peeglit mul kodus ei ole. Aga töölaua kõrval ripub Katikese joonistatud pilt pulkjalgadega minust, peas hiiglaslik kroon ja kõrval kiri- saoolet ilus emme.
Vaat olengi ilus ja kõik!

Eurov

Varustet kausitäie singipirukate, purgitäie minu ema tehtud kurkide ja pudeli tshiillasega saime Euroviisu nähtud.
Järeldused:
*Norra oli bestikas, tõesti oli. Viiul oli parim osa laulust.
(vastamata küsimus Katalt: kas nunnud igavesti poisilikud noormehed on nunnud ka 20 aasta pärast või on nad siis juba naeruväärsed?)
*Portugal ja Moldaavia täitsa ka andsid olla. Selline folgilik. Ja Venemaa.
*Mõnel oli laval tulesid ja vilesid ja niisama sebimist nii palju, et nõudis mõtisklemist, kesse siis laulab üldse seal
*Meile tundus, et Malta tädi, kes laulis enne Eestit, tegi Nurmsalule oma häälematerjaliga väga ära aga kuigi tädi lasi oma õrilad vägevasti valla, oli Malta laul ikka nii igav, et jäi Eestist kaugele maha.
*No need Balkani tüdrukud, kes päeva dzinni ja sidruniga alustavad :)
"Ma tantsin ja näitan ennast kõikidele ja olen kuum täitsa, ja ma ei tea, kas üldse sellest midagi paremat võib olla!! Mkm, ei olegi!"
*Või Armenia :"Uus tants! Meil on uus tants! Tulge teie ka meie uut tantsu tantsima! Hõi!"
*Laura oli pisut mööda. Oleks äkki viisakas olnud tervitusküsimusele vastata? Milleks on vaja ohke saatel Venemaa punkte vastata? Kasva suureks!
*Vist kõik lauljad ütlesid vene keeles aitäh, Eesti mitte. Ma ei tea, oli see teadlikult või mitte, aga mu meelest mõjus seegi tarbetu poosina.
*Juur ja Oja ajasid seekord nii haiget juttu. Päris hirmus. Ei ole pede- ja viinanaljad kolm tundi järjest naljakad. Vastamata küsimus: kas kõigil meestel jookseb naisi vaadates samasugune tekst peas? Ma ei lähegi õue enam:(

Seekord siis sedasi. Hommikul ärgates avastasin, et Türgi ja Norra laul laulavad end minu peas ise edasi. Türgit tahaks kinni keerata aga ei õnnetsu..

Reklaam

Kui näete kibuskis müügil Lastekaitse Liidu uut ajakirja Märka last, siis ostke see pikemalt mõtlemata ära.
Retsepte ja ilunippe sealt ei leia, küll aga mitu absoluutselt hingest tulnud ja hinge rebestavat artiklit.
Anna Levandi parim intervjuu, mida ta iial andnud on.
"Naistevahetuse" toimetajaga intervjuu meediasse sattunud lastest
Lugu emast ja kasuemast Eha Sellerist, kes on ka PRIDE koolitaja ja tugiperede tugiisik Läänemaal. Silmad võttis märjaks.
Wimberg isadest.
Ester Laos kirjutab, kuidas üliraske puudega laps muutis tema elu - ja ka paljude teiste inimeste elu. Mõistmise ja armastuse poole.
Lugu päevast Kolumbia lastekodus.
Ostke!

Vaim ja vaev

Kas teile ei tule mõnikord vaim peale?
Ei, mitte laululoomise või joonistamise vaim. Pigem selline olek, nagu oleksid ärganud hommikul maailma serval, maailma kõige esimest hommikut ja kõik, mida näed, kuuled, tunned ja mõtled, on nagu esimest korda - terav, selge, mõttekas ja alasti.
Sellise vaimse alastioleku võib käivitada mis iganes. Algav deprekas, eriti kange latte, katkend raamatust või filmist, mõni pilk, mõni muusikajupp.
Eile käivitas selle Üks Mees
kes astus meie kontorisse kui teiselt planeedilt. Rääkis üht tööasja, aga ta oleks võinud lahata ka Lähis-Ida probleeme või tsiteerida NLKP aprillipleenumit, ma ei kuulnud niikuinii ühtegi tema sõna. Kahvatujumeline, pikakoivaline, pikajuukseline, lihtne, uje ja nõtke nagu haldjas, tema pilk oli nii sinine ja hele, et ilma toolist kinni hoidmata ei saanud sinna sisse vaadata.
Ta istus meie diivanil, mis tundus tema kõrval põlastusväärselt maine ja inetu… veel pikka aega pärast tema lahkumist me kolleegiga naeratasime omaette ja mõtlesime, kas ta oli ikka päris?
No ja siis hakkas pihta. Sigur Ros ja kõik muu. Täitsa õudne…
Sõbra räägitud mure teeb su peas pesa, kriibib, teeb haiget, kisub minevikku üles ja näitab näpuga su enda elu peale.
Vanainimene tänavanurgal vaatab sind nii, et tekib tahtmine tema kõrvale istuda ja kuulata ära kogu tema elulugu.
Maailma kõige tähtsam asi on otsida juutuubist üles üks laul ja kuuulata seda 10 korda järjest. Maailma kõige tähtsam asi on jalutada üle silla, vaadata otsa iga vastutuleva auto juhile ja püüda kinni tema emotsioon, isiksus ja mõtted ühekorraga. Maailma kõige tähtsam asi on istuda bussijaama kohvikus jahtuva latte taga ja vaadata vastaslaua meest, kollaseruudulises ülikonnas, pikkade hallide juustega, viinaklaas ees ja peen dokumendimapp päevinäinud kilekotis.
Isegi pilvedel taevas on järsku selline värv ja valgus, et maailma kõige tähtsam asi on neid pargipingil istudes vahtida.
Jäsrku on kõik kohad täis lugusid, meelolusid ja pilte. Ja selles segapuntras loob end visalt ja vaikselt minu enda lugu, sirutab, nõuab endale ruumi.
Kuni tuleb öö ja mõtte-tundesegadikust jääb järele vaid aeglaselt maha vajuv tolm…
Kõige hullem, kui sellises vaimuseisundis on vaja teha midagi asjalikku, näiteks kirjutada lindilt maha imekauni neiu räägitud üliigavat, ainsagi parasiitsõnata, ainsagi emotsiooni ja naeratusevarjuta juttu
jäätmekorraldusest…
Äkki mul on lihtsalt tsüklilised meeleoluhäired?
Hetkel on kõige tähtsamad kodus ootavad (ma käisin ikka eile raamatukogus ka nagu lubatud) “Kuristik rukkis”, “Hyperion” ja “Söö, palveta, armasta”. See viimane jäi mul eile kell 1 öösel Itaalia koha pealt pooleli. Loodan, et Hyperion on jama, sest Simmons on pool raamaturiiulit täis kirjutanud, vastasel korral ootavad mind jälle magamata ööd nagu Pratchetti, Hobbi ja Rowlingu seltsis.

Sigur Ros - Hljomalind

Õuduse- ja õndusevärinate tekitamiseks sel hallilt hiilgaval hommikul..

Peaaegu üksi

Mind ootab ees seitse päeva telekapuldi valdamist. Peab ühe põhjaliku treti videolaenutusse tegema. Ja raamatukokku.
Kes tahab minuga koos Vanilla Skyd vaadata? Siis ma ostaks paar pudelit grusiinlast. Juustu. Midagi paksukstegevat veel.
Aga Geisha memuaare?
Veel naistekaid midagi?

Freddy, kussa oled?

Muude tegemiste taustaks möllab mul juutuub täna kõrvas. Olen omadega Live Aid 1985 kontserdile, no küll on ia!
Queen laulab parajasti ja Fredi ...oooo....Freediiii! Kes veel suudaks paksude vuntside, karvaste kaenlaalustega ja valge maikaga nii ilus ja andekas olla?
Kui ma bioloog olin, siis miski 91 või 92 suvel suri Fredi ära ja meil oli just botaanika suvepraktika Voorel, mis on maailmast täitsa omaette pandud paik.
Lisaks ladina keele taimenimede tuupimisele ja herbaariumide kleepimisele, mis kestis poole ööni, käis meil nonstop muusikaprogramm, mille põhiesineja oli Queen. Tekkis üks verivärskelt armunud paar, kes aina külg-külje kõrval herbaariumi kleepis ja Queenist rääkis, nad mõlemad olevat nutnud, kui Fredi lusika nurka viskas.
Kui praks läbi sai ja ladinakeelsed nimed vastatud, tehti üles suur lõke ja praeti pannkooke, Queen keerati taas põhja, tantsiti ümber lõkke "We are the Champions" saatel ja Kuke viskas kogu oma värskelt hinnatud herbaariumi tulle...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas teil pole tunnet, et kui inimene on surnud, siis on ta mingil kujul ikka veel olemas? Kas Fredi on ikka täitsa otsas või on teda natuke alles?
Mul on alati olnud tunne oma vanaisa ja ühe klassiõe suhtes, et nad on surnud aga kuskil olemas, nendega on kõik väga hästi ja nad ootavad mind, kui aeg tuleb.
Täielik rahu ja rõõm valdab mind, kui ma neile mõtlen.
Mõne teise kadunukese suhtes mul pole sellist tunnet.

Mingil kombel oli minu koju tekkinud Vahitorn, kus tegelikult oli päris huvitavalt kirjeldatud inimese hinge ja surelikkuse-surematuse teemat läbi ajaloo. Piibli ka.
Ausalt öeldes olin üllatunud, et Piibli järgi polegi hinge olemas. Inimene sureb ja olgu ta patukott või pühak, surnd tema on ja ei mingit valgust tunnelis ega Jumala juurde hõljumist.
Ebaaus! Ikka ju pastorid järelhüüavad, kuidas Jumal inimese ära kutsub ja hellalt vastu võtab. Ja nüüd siis ole lahke, et nagu pilt keeratakse kinni ja saateid polegi?? Et peaks ootama, kuna sind kord üles äratatakse, kui hästi läheb?
Väga ebatervitatav perspektiiv!
Aga võibolla on see vaid jehoovatunnistajate teooria?

mine ole kuskil õnnelik!

Ema, tsiteerides Eesti Naisest intervjuud seksuoloog Helgi Toomsaluga:
“Näe, kirjutatakse, et parim, mida vanemad oma laste jaoks teha saavad, on …, no mis sa arvad?”
Tütar:
“Minna nädalavahetuseks kodust ära ja jätta lapsed omapead koju pidutsema!”
Ema:
“???? Siin on kirjas, et parim on vanematel ise õnnelik olla.”
Tütar:
“Jah, minna kuskile ja seal omaette õnnelik olla, lapsed rahule jätta, just!”

pool tundi hiljem.
Tütar:
"Emme, tule soovi head ööd!"
Ema:
"Mai saa, ma olen siin teises toas parasjagu raskelt õnnelik! Kustuta ise tuli ära."
Tütar:
"Emme, sa pead tulema!"

Ps. Teismeliste tüdrukute emad, kelle kõrvad Vannila Ninnjade peale peast juba tahavad kukkuda- öelge oma lastele, et Paramore on uus Avril Lavigne! Alles mitterikas ja mehele minemata Avril. Heldene aeg, on neiu ikka palju asju linti laulnud!

E-päev

Ühesõnaga mind unustati ära.
Mul on seda kõike olnud 12 aastat: voodi ees laulmist ja liigutavaid joonistusi ja armsaid kingitusi ja musisid ja kallisid ja lilli ja kõike.
Tänane päev kulus Miku sünnipäeva eelsoojendusele, rattaostule, muidu linnastiirutamisele, vanemad olid siin, sain murutrimmeri, koristasime kuuri, timmisime rattaid, tegime lõket, no tõesti kiire oli
...
kuni kell 6 õhtul ma avastasin, et mulle pole head E. päeva soovitudki, rääkimata kõigest muust. Lapsed nägelesid, jagelesid ja solvasid üksteist ja mind sunniti trimmerdama kuigi ma kartsin, sest see eluk üürgas kui viis muruniidukit. Kui ma tahtsin viinerit lõkkesse pista, pistis Kati pröökama, et see on tema oma, seepeale läksin tuppa ja päästsin väsimusest ja pettumusest pisaraveed valla.
Kui ehmunud perekond oli mind ükshaaval vaatamas käinud ja vabandanud ette ja taha, korjasin oma haleda isiku kokku ja ligunesin kuumas vannis.
Samal ajal kaeti ahvikiirusel laud, varuti lilled, kommid ja kaardid, süüdati küünlad ja avati vein ja sulati mu ees nagu või päikese käes.
...
Sealtmaalt hakkas juba nagu heamaks minema.

Teile

Lappan edasi Alavainu "Lehti jagamiseks" ja mõned lehed kipuvad mu käes edasijagamist nõudma.
Ma siis jagangi. Täiskuu on ka jätkuvalt...

Piretile:
Victoria ei ole iial kaotus-
vaid võit, vaid võit
ja ikka ainult võit.
Ta alla heidab end
maailmajaotus
ja inimsüda.
Seinast seina-
kõik.
(veel 2 salmi vahepeal)
Victorial on mitu-
tuhat nägu.
On tihti
pärisvõidust
suurem
salavõit
ja kärarikkast
sõjast
vaikne tegu...
Ta ise muigab vaid
ja lausub:
Võit on võit.

Katale:
Ükskord ma tundsin end tundvat
midagi sisemas.
Ma kasvasin, kasvasin suureks-
see "miski" jäi pisemaks.
Kuigi väikene, ometi alles
oli see kuskil
mu sees.
Ta hoidis mu ergud kõik valvel:
teadsin, midagi ikka on ees.
Ja oligi! Iga päev ootas
mingil nurgal üks
väikene rõõm.
Ma suutsin ta ära tunda.
See oli äratundmiserõõm.
---
Vanaema torises ja ütles:
Mõni ime!
Elada saab üldse ainult
elurõõmu nimel!

Itile:
Nii. Ma joon juba kolmandat
hommikukohvi.
Olen katnud ka
hommikulaua.
Puder podiseb potis
ja igav on.
Sest teised kõik magavad kaua.
Küll on igav, kui maja on
magajaid täis -
nõnda üksindustunnegi tekib..
Seda leevendan nõnda,
et kirjutan
ühe toreda SAPARD-projekti!

Elsale ja Mariale:, mitte et te "külmad" oleksite vaid lihtsalt, selle "hinge hõiskamise" rea pärast.

Kui hing on külm,
siis jahtub ihu maha
ja täiskuust taevas
kibelust ei teki.
Külm inimene
varjub ahju taha
ja sealgi lisaks
võtab vatiteki.

Ta külmaks jätab
väljas möllav maru
ja leigeks elu suhtes
jääb ta jahe aru.
---
Vanaema pole iial
mõistnud mõistet
depressioon-
tema osaks igavvesti
on me elu
lihtsam pool:
"Minu veri enam ringi
väga kiiresti ei käi...
Ometi hing hõiskab vahel,
vahel saab ka süda täis."

Kolleegidele, sõbraliku muigega:
Vahin laual kääre:
mida lõigata
ajalehest välja,
homseks lugeda?
Uskuge, et mitte
midagi ei taha.
Andnuks parem
vaestele
ajaleheraha...

Ja kõikidele teistele :), kevadiselt :
Pea õide puhkevad kõik majad,
ja autobuss, ja troll, ja tramm
pea prügikastki võrseid ajab,
sest kevadel on hirmus ramm

Ja vanaema puhkeb õide-
käib laudas nagu lillekimp
kõik vale tundub äkki õige,
meeks tõrvapoti muudab tilk...
----
Ma maale nüüd ei julge minna-
seal veelgi pöörasem on kõik:
rõõm rõkkab vaese rahva rinnas
ja lõbus tundub põrgusõit!

Ritsik arvab, et põrgusõidust on asi veel kaugel ;)

vastikult reaalne film

Kas Fauni labürinti vaatas keegi? Ma nägin filmi teist poolt. Ebameeldiv oli. Kriipi. Muidugi pooltest asjadest ei saanud aru ilma algust nägemata aga lõpp oli ilus isegi.
Mõtlesin, et kui praegu sõda hakkaks - selline vana hea püssilaskmissõda, mitte küber ega tuuma ega bio - siis kes on need, kes südamerahuga kõrisid läbi lõikama hakkaksid, nagu filmis see sadistist ülemus. Kas võsapetsist tuttavad pohhuistid? Võibolla hoopis mõni kena pintsaklipslane osutuks andekaks piinamisspetsialistiks?
Kas elukutselised sõjaväelased peavadki olema sellised, kes suudavad vajadusel oma emotsioonid, eetika ja südametunnistuse välja lülitada?
Sa pead ju oma riigile ja ülemustele lojaalne olema aga kui mingist piirist alates ei tundu kõrgemal pool sinu eest tehtud otsused sinu jaoks enam õiged?

Igasuguseid põnevaid psühholoogilisi eksperimente on ju tehtud. Näiteks lasti ühel tudengirühmal teisi elektriga karistada, võimu tunda, ja öeldi, et loobuda ei tohi.
Mõnuga karistasid kõik! Isegi siis, kui karistatavad juba tõeliselt suurt valu tundsid.
Mina paneks sõjas metsa otsemaid. Ma unes ka põgenen metsa, kui mingid pahad mind kimbutavad. Jänes, mis teha.

Kultuuriturism ruulib

Päris lahe tööpäev. Käisin kultuuriturismi konverentsil, suures osas oli väga põnev.
Ettekandjateks näiteks Roskilde festivali turundusjuht, Rovaniemi jõulumaa projektijuht, Johanson rääkis Viljandi folgist ja Pipimaa direktor mõistagi Pipimaast.
Festivalikorraldajad panid mõtlema, kas on hea tahta üritusele meeletut populaarsust, ülemäära suur festival kipub publikule hoomamatuks muutuma ja põhjustab omaette probleeme. Korraldajate idee, usk ja kirg on edukaks ettevõtmiseks kõige tähtsamad, kinnitasid nii Eesti kui Taani korraldajad.

Kõige rohkem meeldis mulle Pipimaa mees. Avaldas muljet, kui põhjalikult on kogu teemapark läbi kavandatud. Näiteks käib neli korda aastas koos Lindgreni sõprade ja sugulaste komitee, kes arutab kõik läbi lähtudes sellest, kas asjad Lindgrenile oleksid meeldinud. Näiteks olevat palutud maha võtta silt "Ostke extra jäätist", sest Lindgren ei paluks iial kellelgi midagi osta ja iga normaalne inimene saavat ise ka aru, et kui on olemas jäätiseputka, kus müüakse jäätist, siis võib seda jäätist sealt osta, eks:)
Kuna ei Karlsson ega Pipi teadnud midagi friikartulitest, on Pipimaa Euroopa ainus teemapark, kust burksi ja friikasid otsida ei tasu.
On umbes 100 temaatilist toodet Pipi kleitidest never-grow-up kommideni, mida ei müüda kusagil mujal maailmas ja see teeb need väärtuslikuks.
Nad püüavad innustada lapsi huvi tundma raamatute vastu, mis on praegusel arvutiajastul suht keeruline aga mitte lootusetu. Seep on pargis korralik raamatupood ja lausa skulptuur raamatule.
Kuna muljet teemapargist võib rikkuda isegi üksainus tusane pargivaht, pannakse ettevõttes suurt rõhku töötajate rõõmsatena hoidmisele. Töö peab olema fun, sest rõõmus inimene teeb tavaliselt oma tööd hästi. Kollektiivile korraldatakse pidevalt ühisüritusi, neil on isegi oma jalgpallivõistkond.
Iga päev kell 13 tehakse tiir parklas ja loetakse autode numbrimärkidelt, mis riikidest külalised tulevad.
Kuna Lindgreni üks nõue olevat olnud see, et tema kunagiselt mängumaalt ei tohi kunagi kedagi minema ajada, läheb personal kell 18 lihtsalt koju ära aga rahvas peab oma piknikke ja mänge õhtul 9-10ni välja.

Kade meel hakkas kogu selle jutu peale, ehh...
Või et rõõmus töötaja töötab paremini, hmm, selle idee peaks kuidagi oma juhtkonnale ette söötma.

Käisin Krissu ja Mikuga Pipimaal eelmisel suvel, väga tore oli. See suvi on Muumimaa ja Puuhamaa plaanis. Muidu lapsed lähevad vanaks ära juba muumide jaoks:)

Sodi ja luule

Kolimise ootuses võtsin kätte ja tegin tühjaks oma töölaua kõrval seisva kapi, mille sisu pole viimased kolm aastat kedagi huvitanud. See sisaldas raamatuid, fotosid ja paberit.
Raamatuid on ilmselt kingitud. Oli seal romantikast nõretavaid luulekogusid, õigusalaseid raamatuid, noote, teatrikavasid, mälestusi ja isegi üks saksa keele õpik ja üks räpptekstide kogumik. Mitmetel sees pühendus inimestele, kes siin enam aastaid ei tööta. Enamus nodi viidi kolleegide poolt minema, jäägid vean raamatukokku "võta-ja-vii-koju" kasti.
Vanad fotod olid samuti igat sorti. Vahupidude meenutustest kohalike kultuuritegelasteni, sekka mingeid majade ja aedade pilte... need toppisin arhiivikappi.
Omaette kategooria moodustasid paberid. Aastatetagused koolilaste referaadid. Pisut peast ullu kirjanikuherra väljavõtted oma romaanist. Nood olid ropud. Pisut võnkleva vanainimesekäekirjaga talletatud miski laulukoori reis Rootsi. Korraliku käekirjaga maalitud neljaleheküljeline kiri selgitamaks mingit oma mõtet või seisukohta.
Inimesed on istunud, otsinud materjali, kulutanud aega, paberit ja tinti ja millelgi sellest pole praegu enam väärtust.
Kõik on tühine...
Ise leidsin enese jaoks üliarmsas köites Ava Alavainu Laulud laialilaotamiseks.
AA:
KUIDAS TÄITA PÄEVA?
Nii tühja päeva aastas polegi,
mil mitte miskit juhtund polegi,
kuid selleks esimeseks
võib saada ju täna
ja see võib saada tõeks
just sinu pärast,
kui sa ei tõtta seda päeva looma
ja andi päeva-altarile tooma:

kas oled täna juba armastust sa teeninud?
kas oled armastuse ära teeninud?

Ritsik leiab, et armastust ei pea ära teenima, see kas on või pole.

Lühidalt

Aiamaa on haritud, nii palju kui mul teda on, porknad on maha pillutud, kress, basiilik ja muu.
Meie peresse laekus tänu poeglapsele esimene tunnustus reaalsel kujul- kolmanda koha medal, korvpall peal ja kõik. Tunnustatu ja perekond pakatavad uhkusest!
Kamandasin lapsed eile Tammiste metsarajale matkale. Ilm oli ilus, rohi roheline, jõekallas roosiks pekstud pudelitest kirju. Lisaks tülitsesin vanimlapsega ja sain puugi, süst mul tehtud pole ja kui ma siin segast peksma hakkan või nädal aega üldse ei kirjuta, siis teadke, et entsefaliidipoisid mängivad mu hallide ajurakkudega jalgpalli :(
Tegelt see on skeeri....
Koer otsustas pärast kõikide maksude ja ettemaksude tasumist hankida taas kõrvapõletiku (loomaarstiarved, jeeah) ja kui kass ka juhtus aevastama, ma peris karjuma hakkasin...
Et elu oleks jätkuvalt huvitav, kukkusin trepist alla, õnneks on sinikad riiete all.
Et tööalanegi elu oleks huvitav, hakatakse seal seinu lammutama ja ehitama, inimesi tubades kokku ja lahku kolima. Mina lähen istuma sinna, kuhu ma vabatahtlikult mingi hinna eest ei läheks, ummm, ei saa öelda, et ma väljakutseid armastaksin.
Aga muidu jah, sõda pole ja päikest antakse, nagu Rohumaa Hommikutelevisioonis just sulnilt naeratades sõnas.

vanad failid

Kui ma mõni õhtu ei viitsi õhtujuttu raamatust lugeda -
(Ma loen ametlikult ainult Katile, Krissu loeb teises toas raamatut ja Mihkel oma toas kuulab poole kõrvaga)
- siis räägin niisama lugusid “kui emme veel laps oli”. Üksõhtu rääkisin loo, kuidas sünnipäevadel taldrikut keerutati ja vaime välja kutsuti aga see ajas Katile natuke hirmu peale.
Eile rääkisin siis neutraalsemast teemast- oma mänguasjadest.
Suurimast lemmikust: pisikesest pehmest koerast Nässust, kes praegugi on alles, karvutuks kulunud, koon kunagistest pudrusöötmistest ja pesemistest auklik.
Oma kolmest nukust: paksust Margareetast, lokkisjuukselisest Sirjest ja imekaunist Merikesest ja sellest, kuidas ma esimeste vildikate ilmudes Sirje põski roosaks üritasin värvida.
Mürkrohelisest aga kaunilt kenuskaelalisest plastmasshobusest.
Tumerohelisest nukuvankrist, millega Sirje poes ja õues käis.
Kolmerattalisest rattast ja oranzist “kokkukast”, millega 7aastane laps veel kuidagi sõita ei jaksanud.
Kaladega plekkvannist, mis oli igas kodus.
Mõttemeistri mängust, lillesarnaste nuppudega mosaiigist, lego eelkäijatest-klotsidest ja Salvo pitsilistest plastikmoodulitest.
Paberist nukutoitudest alumiiniumpotikestes ja kõiki ohutusnõudeid eiravast teravate plekkservadega nukuköök-pliit-kraanikausist.

Katikesele muidugi meeldis neid jutte kuulata. Mul endal tekkis kummaline tunne. Kahjuks pole peale Nässu enam ühtegi mänguasja alles aga näe, minu kõvakettal on kõik nad säilinud, asjad, mille olemasolust enam aimugi polnud.
Ja kui ehedalt- otse füüsiline, käega katsutav mälestus oma kõige ilusama nuku helesinistest plõksuvatest silmadest, tihedatest nailonripsmetest ja siidistest juustest. Nukuvankri kulunud rohelise vakstu muster.
Rohust, liivast ja kividest nukusöögid, kuldse ja roosa metall-liivavormi tuhm läige.

Täiesti hämmastav, mis kõik meie ajus tallel olla võib! Või on see läheneva vanaduse tunnusmärk, et lapsepõlv tuleb meelde? Väga vanad inimesed pidavat mäletama pigem noorust kui aasta tagasi toimunud asju.

home alone

Ma olen täitsa üksi kodus. Te kõik olete tööl jah:D? Ha-haa, ma olen kodus! Ja üksi!
Kui mitte arvestada kassi ja koera.
Programm on mul tihe: köök, triik, tolm, pood, söök, maasikapeenrad, lasteaed, volber.
Eile oli viimane loeng ellujäämise/mõistuse/närvirakkude säilitamise võimalikkusest koos teismelistega. Järeldus oli see, et üheseid lahendusi ei ole ja kõik tuleb töö käigus välja mõelda. Noor roosapõsine meespsühholoog avaldas enda kohta asju, mis meil, keskealistel emmedel kulmu kerkima võtsid... Aga grupp kujunes mõnus ja leppisime kokku, et mingil ajal võiks veel kohtuda ja arutada.
Natuke hirmutav tundus seisukoht, et lapsed ikka ja jälle oma vanemate jälgedes lähevad (kuigi on ka erandeid loomulikult). Korrafriigi laps on korralik, nohiku laps on nohik, sekeldaja laps on sekeldaja. Ooh, ma ei sooviks oma lastele 12 aastat nohikupõlve! Ma sain olla see, kes ma tegelikult olen, alles nii 20aastaselt!

Lasteaias pidasime kasvatajaga tubli 5 minutit arenguvestlust. Katjuusha tunnistati tragiks ja koolikõlbulikuks.
Kuu aega veel lasteaeda, siis lõpureis Pokumaale ja Nõiariiki. Ja siis- siis mul polegi enam väikeseid lapsi!

Nüüd ma olen üksi kodus edasi:D

Maal on palju rahulik...

.. ja muidu mõnus.
Seekord siis Tõstamaa ja Varbla kandis. Varem pole sinna iial sattunud, ikka päris pikk tee Pärnust minna.
Kui teie peaksite sattuma, minge Varbla muuseumi. Mitusada aastat vana mõisahäärber on inimeste käes, kes hoolivad, teevad ja armastavad. Esimene kallisasi on juba maja kuusepuust välisuks, mis pärineb aastast 1797. Julm ilus uks ja korralikum, kui ükskõik milline tänapäevane.
Maja on suht restaureerimata aga just sellisel kujul väga ehe- saab uurida rohkem kui 100 aasta vanust tapeeti ja 200 aastast krohvi, paistavad kätte kõik ehitusnõksud ja detailid. Väljapanek pakub midagi igaühele: talukraami huvilistest vanade paberite fännidele ja mina sain kätte oma annuse vana mööblit, käsitööd ja nõusid.
Hoovi peal on aidahoones põlluriistu ka.
Siin lingis natuke näha ja mina ei saa aru, miks mu lingid blogis ei aktiveeru:(

Maa ja meri

Ritsikad on teatavasti mätta- ja heinamaaloomad ega armasta suurt vett.
Nii minagi.
Ei mõista mina mereinimeste kihelust vee äärde saada ja niuksu, et Tartus midagi hingata pole. Mul hakkab juba Viljandi kandis süda kiiremini lööma, kui mets teeservast eemale tõmbab ja annab ruumi toredasti lainetavatele põldudele ning tee tasapisi üles-alla kulgema hakkab.
Mulle ei meeldi suure vee peal olla, jalad põhja ei ulatu ja kallas on kaugel ja alus kõigub. Vastik!
Merd VAADATA on muidugi tore, igal aastaajal. Ja suvel selle sees sulistada, kui piisavalt soe on. Ma noorespõlves külma vett üldse ei kartnud, läksin vette, kui ülejäänud seltskond kaldal hambaid plagistas. Laste sünd muutis selle millegipärast asja ära. Juba esimest last oodates ei saanud aru, miks mulle merevesi äkki pidevalt külm tundus. Ja nii on siiamaani.

Aga merd VAADATA ma armastan.
Eelmisel nädalal juhtusin randa, kui oli esimene soe kevadpäev üle pika aja. Meri oli kitsas, kaldad paistsid kätte ja vesi kilgendas nagu šokolaadipaber. Rannaliiva kündsid traktorid. Ilmselt külvati maha suviste päevitajate seemneid.
Ja mudaravila päikesest kuumaks köetud müüri ääres istusid ilma särgita vanamehed, kõhud päikese poole, ajasid mõnusti juttu.


Veel armastan blogisid, mille autorid elavad maal. Nii rahustav metsadest ja põldudest lugeda ja pilte vaadata. Ma ei saa kuude kaupa linnast välja ja igatsen seda väga.
Maainimesed vaatavad sulle silma, mitte ei uuri, mis seljas või mis autoga sõidad. Tundub, et maal on kergem iseendaga tasakaalus ja rahus elada. Võibolla eksin..

Mulle meeldib, et kogu elu pole linnas koos. Igahommikuselt blogrolli kruttides on mõnus mõelda, kuidas Iti on lapsed juba kooli saatnud ja asub kodus toimetama, Maria ajab ratta välja ja väntab tööle, Metsapiiga läheb hobustele tere hommikust ütlema, Karin vaatab, et ilus ilm ja kärutab lapsega linna peale, Elsa kihutab pika seeliku ja õlasalli lehvides oma kontori poole, tuttavad õpetajad aga on juba mitu tundi kohutavaid jõmpsikaid kantseldanud…
Mann on Sloveenia kalaturult tagasi ja tuustib aias ringi, Irkutskis on päikese käes 25 kraadi ja Londonis puud õitsevad…
Maailm on alles ja töötab, hoolimata sellest, mis meeleolu mul endal juhtub olema.

Talgud ja taadid

Me Kati ja Mikuga käisime talgutel. Toosama eelmainit raamatukogu jagab krunti Koidula majamuuseumiga ja seda suurt aeda me siis riisusimegi.
Nii lahe oli. Kati ja venna olid noorimad osavõtjad ja mina vist suurtest inimestest noorim, enamus olid pensionärid. Sestap pöörati lastele palju heatahtlikku tähelepanu.
Poiss riisus, niiet pea märg, aitas tädidel lehti kotti ajada ja Katikesega koos tallasid lehehunnikut kompostikastis madalamaks. See viimane oli muidugi kõige vahvam, nemad ju ei tea, kuidas vanasti kuhja või lakas heinu tallati.
Pärast pakuti teed ja vorstivõileibu, iga osaleja pani nime muuseumi külalisteraamatusse kirja ja sai ilusa tänukirja. Hästi tore- lapsed olid kohe uhked, et midagi tegid ja nende panust väärtustati. Lisaks asja poliitiline pool, Miku uuris ja puuris, miks raamatukogu sulgemine ähvardab, läks väga puhevile ja lubas piketile meelt avaldama minna: "Las tuleb politsei, mina isegi neid ei karda!"

Mulle jättis mõnusa tunde talgute olemus iseenesest. See on nii eesti ja nii oma aga nii unustatud. Teistega koos hea eesmärgi nimel töötamine. Hea tunne võõra sõnakehva taadiga koos lehti kotti toppida. Hea tunne, kui sõbralikud tädid su lapsi suunavad ja julgustavad. Tore tunne suvaliste inimestega rehavarre najal juttu ajada
ja pärast teed rüübata.
Eriti armastan ma taate. Selliseid humoorikaid ja traksis vanasid. Peale naabrivanamehe surma pole mul ühtki taati, kellega juttu puhuda. Mu lapsed ei suhtle vanainimestega tavaelus üldse: vanavanavanemad on surnud, 60aastased vanavanemad pole veel eriti vanad ja 2/3 neist elab Tartus. Oma vanaisa näevad lapsed keskmiselt 5 korda aastas...

Aga aed sai jah korda.
Kodus ka ühtteist tehtud. Päike annab elule ikka mõnusti vunki juurde.

---------

Eile ja üleeile käisime maal. Tori muuseumi tiigis oli sada miljon konna ja õhk kajas mahedast pulmakurina-laulust.
Enne presidendi (kes miski tahvli kiriku-seina-panemise pärast kohal käis) tulekut olid turvamehed meeleheitlikult tee peal ukerdavaid konnasid tiiki tagasi peletanud..
Maa oli selline koht, et linnud laulsid, toonekured plagistasid nokka, konnad lõid jällegi nurru ja maasikad kasvasid aga tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei ühtki möödakäijat, ei kaugetki automüra. Metsaalused helendavad sinililledest ja natuke ka ülastest, kraaviperved paiselehtedest.
Mis veel?
Vaba päev. Kõik räägivad, kuidas nad aiatöid lähevad tegema aga ma riisusin lehed juba sügisel ära, koerajulgad saavad kohe koristatud ja maad kaevata on veel vara.
Üleüldse, mis te passite siin arvutis praegu! Õue marss!

asjad

E-l tegi plikusk veidi pahandust (vist) ja nüüd siis rahvas arutab, miks lapsed on lohakad ja teiste inimeste eraomandit ei austa.
See on põhimõtte küsimus.
Minu jaoks on asjad alati ainult asjad. Mis lähevad katki, kuluvad ja riknevad nii lastega kui ilma nende kaasabita. Tuttav viie lapse ema rääkis kord: “Oi, mu lapsed on lõhkunud nii arvutult asju, sealhulgas paar tõeliselt ilusat ja head asja, oi, ma olen õnnetu olnud aga – need on ju ainult asjad!”
Minu kodus pole ühtegi nii kallist asja, et mul hingamine seiskuks, kui lapsed seda näpuga katsuksid...
Pole autot, rattadki on vanad ja koledad, pole lcd-ekraaniga telekat ega uhket stereokombaini. Ei valget diivanit, ei hiina vaase. Vist isegi mitte ühtegi riideeset, mis maksaks üle 1000 krooni. Pole piisavalt raha olnud, kui ostmine oli ja kuna nad praegu veel töötavad (kodutehnika siis), ei tõuse käsi ka niisama, toreduse pärast uusi ostma.
Näiteks on meil poisile uut ratast vaja aga kuidagi ei taha 3-4tonnist riista muretseda, loodan mõne kasutatu leida. Just seepärast, et muidu ma oleks pidevalt leilis, et ratas kuskile ripakile ei jääks, et lukk oleks kindel jne. Poisi asi- see ratas saab vett ja vilet tundma, üle küngaste hüppekaid tegema, porilompides kihutama. Ilmselt kallis ratas peaks kauem vastu aga … lõpuks laguneks ka see. Minu närvide hinnaga.
Ma ei eelda, et peaks tasakesi rattaga mööda siledat teed sõitma, et kummid ei kuluks ja kriimud külge ei tuleks.
Mitte et me lapsi ei õpetaks oma asju hoidma. Kui miski asi on oma lohakusest katki läinud, on nad sellest ilma. Ja loomulikult katki läinud võõrad asjad tuleb asemele osta, kuidagi vastutada.
Aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks asjad on armsad ja tähtsad. Kallid, vajalikud asjad. Saadud raske tööga teenitud raha eest. Väärt hoidmist.