Täna rääkisid kaks inimest mind oimetuks.
Esiteks massöör. Kes oli nii lahke ja kena ja sõbralik. Tema kabinetis ketras makk lõppematult paaniflöödiviisikesi, ja magus viirukilõhn heljus ja proua üha naeratas. Lõpetuseks teatas ta, et tahab mulle nüüd kingituse anda. Ja kui ma lootusrikkalt aroomiõlide järgi ringi vaatasin, kallistas ta mind suure suure hellusega.
Mina ei tea, miks ma tema kabinetist meie jutuajamise lõppedes kergendusega plagama pistsin.
Kas on muide kuskil ka mõni massöör, kes poleks idamaade filosoofiast läbiimbunud? Mulle tõesti piisab sellest, kui öeldakse - mutt, su selg on laua taga konutamisest puhta nässus. Ma tõesti ei jaksa kuulata heietusi tšakratest ja universumi energia vastuvõtmisest pealae kaudu... Ja ma tõesti ei salli viirukit ja paaniflööte.
Teine inimene rääkis prügist. Huvitav oli. Aga natuke veider, kui esimesel kohtumisel hakkab ametnik sinatama. Ja kui ta kasutab jutus sõnu nagu sitt ja pask.
Aga miski pole siiani ületanud kogemust, kui üks tähtis isik rääkis kord mulle tähtsat juttu projektidest ning tal oli kaelas keppivate sigadega (sorri) lips. Ma püüdsin kuulata aga ei suutnud silmi sellelt jaburalt lipsult rebida.
ma ei jaksa kuulata
Thursday, June 04, 2009
Posted by ritsik at 12:43 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
see sinatamise asi on jah imelik. mulle ka ei meeldi võõraste inimestega sinatada. isegi kui nad tunduvad minuealised. ma ise alati teietan :)
Sinatamine on selline hea asi, et see tuleb kui välja teenida. Näiteks minu laste vanavanaema ei andnud mulle luba teda sinatada. Kuigi pärast kolmeaastast tuvust ma jutu sees mainisin, et võiks ju.
Tema vanemad ja vanavanemad teietasid teineteist läbi elu. See pidavat austust välja näitama. Minul pole seal enam austusega midagi pistmist. Tunnen lihtsalt, et joon on vahele tõmmatud ja kõik.
Aga see minu asi. Ja ega see mind väga ei häiri.
Tööjuures kui inimesega koos töötad siis on halb kui sind teietatakse. Pakun alati, et mulle võib vabalt sina öelda. Sama pakun oma laste sõpradele.
Lobisevad inimesed. Mina eelkõige lobisen vahetpidamata ja kogu aeg, aga näiteks güneka juures on imelik, kui ta vahetpidamata sinu või õega lobiseb.
Või siis hambaarsti juures. Vahest on arst ja õde nii ennastununuvas jutuhoos, et tunned ennast toolina, mitte inimesena seal tooli peal.
Või pealtükkiv ja omast arust hästi tegija taksojuht peale pikka tööpäeva lõppu kui pea valutab on kooohutav.
Samas peolt tulles ja väheke shvipsis olles on sigahea taksojuhiga hullu teemat arendada.
:)
ma ka pigem sinatan aga tööasjades nüüd küll mitte. Või et kui sa näed, et hea klapp on inimesega, siis ma enne küsin, kas võiks sinatada.
tere, kas saaksin teie email aadressi et edastada nõusoleku kirja. palun seda aadressile
tiia@blogileht.ee
Post a Comment