traatkäsi, kutsikad ja muidu saamatud

Poisil on opp tehtud ja kõik ok, tänan toetamast!
Eile oli ta küll väga hädine, käsi valutas ja tundus, et rohkem kui kaks sõrmepikkust traati ta käes, häiris teda mõte sellest.
Aga ehk nüüd hakkab paranema. Mõelda vaid, et kahe nädalaga oli murd jõudnud juba nii palju kinni kasvada (kahjuks valesti siis), et operatsioonil tuli see uuesti katki teha.
Olen tänulik mõistva suhtumise eest tööl. Neljapäeval polnud minust suurt millekski asja ja eile olin ka vaid pool päeva.
:::
Siin vahepeal tekkis suur meediaaktsioon kahepäevastest kutsikatest, kes olid pappkarbiga trepikotta jäetud. Varjupaik siis lasi lehe ja raadio kaudu neile titemammasid otsida, kes jaksaks neid iga paari tunni tagant toita. Ja kõik tited saidki kasuemad. Neli võeti vanadekodu asukate hoole alla, neli said kodudesse.
Järgmine kõmulooks muutunud stoori oli see viielapseline ema, kes omadega hätta jäänud. http://www.parnupostimees.ee/?id=73322
Eks need lood tõmmatakse suht juhusliku valikuga kogu ilma ette ning nad saavad mõneti teenimatult tähelepanu, on ju tõesti sarnaseid juhtumeid sadu ja sadu. Samas tänu taolisele "avalikustamisele" saavad paljud inimesed teada, mis üldse eestis toimub.
Mis üllatab- ah, tegelikult juba ammu ei üllata- on mürgised kommentaarid: mis koerapojad, kotti ja jõkke, nagu aastasadu on tehtud, vaadake parem, mis inimestega toimub VÕI mis naine viie lapsega, mingu tööle, küsigu laste ja eksmeeste käest raha, vat see ja teine hoopis on tõeliselt hädas.
No nii ei saa ju. Alati on võimalik leida keegi, kes on veel rohkem hädas. Lugege Alumiiniumkuningannat Tshetseenia naistest, Tshernobõli päevikut või kasvõi vaadake päevauudiseid. Aga need "väiksed ja saamatud" juhtumid on meie käeulatuses siin ja praegu, ning kui sa ei saa või ei taha või pead mõttetuks aidada, siis ära vähemalt mölise, kui teised seda teevad.
Jah, paraku paljud heategevusaktsioonid kukuvad läbi, sest abitu ootab tihti kala noka vahele toppimist ega taha õngest midagi kuulda. Ma olen ise ka sedasi pange astunud. Aga mis siis, vähemalt ei ole põlglikult õlgu kehitades mööda mindud.
On üks piiblikoht, mida ma peast ei tea aga kõlab umbes nii: "Ma olin näljas, ja te ei toitnud mind, ma olin haige, ja te ei tundnud mind." Nii ütles Jeesus, ja inimesed, kes olid iga päev santidest ja nälgijatest möödunud, imestasid- me pole sind ju näinudki!

Pettumus ja pisarad

Läksime täna hommikul poisiga haiglasse kipskätt näitama. Olime veel lootusrikkad, et 2 nädalat juba kipsitatud, äkki saab varsti käe vabaks.
Arst vaatab röntgenipilti ja ütleb, et luu otsad on teineteise suhtes valesti nihkunud. Haiglasse sisse, operatsioonile ja käele traadid sisse.
Me olime täiesti shokis.
Istusime jälle traumapunkti ukse taga nagu 2 nädala eest, ootasime lasteosakonda suunamist. Poiss tilgutas pisut pisaraid ja minagi hoidsin silmavett vägisi tagasi. Nagu ilmaasjata oleks need nädalad kõik olnud!
Aga mis siis ikka, rahunesime maha ja leppisime olukorraga. Saime lasteosakonda sisse. Tema jäi sinna operatsiooni ootama ja mina istun tööl närveldades, keskenduda nagunii ei suuda. Ma ei ole arstigi näinud, ma ei tea, kui kaua opp kestab ja kas see on lihtne või keeruline, ma ei tea, kas täna saab koju või homme, kas koolist antakse vabastus ja kui kauaks...

noormeeste seikluslik elu

Poiss helistab.
"Emme kuule. Kas sa saad mulle linnast tonke osta."
"Misasju?"
"Tongipüssi jaoks."
"Aa sa mõtled tonge.. kust ma tean, millised need olema peavad sinu püssi jaoks? Kas sa ostsid püssi ära? Miks sa ise tonge ei ostnud?"
"Jah ostsin. Ei olnud seal tonke. Sa oskad küll osta, nad kõik on ühesugused."
"No ma vaatan, kui ma jõuan."
"Emme, ma oleksin siis väga tänulik!"
"Kus sa praegu üldse oled, kas sa kooriproovi ei pidanud minema?"
"Ma olen ühes väga õutsas kohas. Ma kohe varsti lähengi kooriproovi."
"KUS sa oled????"
"Õutsas-õutsas kohas. Ühes põlenud majas. Või selle ees ikka. Tsau..."

Õnnetud

Kas ja kui palju on inimene ise oma õnnetuses süüdi? Karma? Halb õnn? Lihtsalt eluvõõras olemine?
Ma tavaliselt Tõehetke ei vaata, pole minu maitse ja laste vann on ka samal ajal aga seekord juhtusin toda õnnetut tädi nägema, kes tappa sai. Kuskil saates kirjeldas veel hiljem detailselt, KUI koledasti ta ikka peksa sai ja lasi end lohku tõmmata. A nüüd läheb kindlasti kõik hästi- näe, julmardi venna lubas naiseks võtta ja natuke raha on nüüd, saab autoliisingu ära maksta ja...
Kahju naisest. Juba tema ema vaevatud näkku oli kirjutatud raske saatus ja ... noh, ohvriks olemine. Nutetud nägu. Ja tütrel samamoodi. Et juba isa andis mõlemale peksa.
Ma ei ütle, et naine ei tohi nutta. Peabki vahel nutma. Aga tervet elu ei peaks maha nutma. Ei saa terve elu kellegi peksu kannatada, lasta ennast petta, sõimata, rahaliselt nahk üle kõrvade tõmmata. Ja näha, kuidas needsamad käitumismustrid su laste elus jooksma hakkavad. See on ju õudne!

Ma saan aru, et perevägivallast on kohutavalt raske pääseda aga kui on selline elu, siis ma läheks lastega ennem vaestemajja kui jääks oma "kaine peaga nii mõistva" abikaasa juurde. No mis iganes olukorras ei tohi sedasi vaikselt kannatada, pagan, sul on lapsed ju!
Ükskord käis Tartu naiste varjupaiga Sirje Pärnu sotstöötajatele ja politseinikele oma tööst rääkimas. Tuleb välja, et mõni naine kannatabki niikaua, kui ta maha lüüakse. Kahju, et meie õigussüsteem neid naisi oma hullude meeste eest väga efektiivselt ei kaitse: kui on lähenemiskeeld, siis selle rikkumisest ei juhtuvat eriti midagi. Ning ei tegeleta üldse vägivallatsejate endi psühholoogiaga.

Viimases Eesti Naises oli ka mingi lugu naisest, kes aina sattus peksvate ja joovate meeste juurde aga sellest hoolimata aina armus ja armus. Kas vigadest tõesti ei suudeta õppida ka peale viiendat rehaleastumist? Kas mingit tugigruppi ei ole alandlike naiste jaoks? Või kooli? Kus iga päev kirjutataks joonelisse vihikusse: ma olen väärikas inimene, kellelgi pole õigust mind alandada ega peksta ja ma saan üksi hakkama ega riputa end jälle järjekordse mehe kaela, kes mind kätel kanda (vähemalt kaine peaga ja suhte alguses) lubab.

Eile oli Võsareporteris (mida ma samamoodi vihkan aga vahel unustan end mõnd erilist frukti vaatama) see õnnetu Pärnu tädi kolme lapsega, töötu, rahatu. On see Pets mis ta on aga vähemalt viis ta tädi sotsosakonda, kus viimane avastas: näe, toetust saab taotleda! Äkki isegi registreeris ennast töötuks? Ta ju ütles, et elab vaid lasterahast. Või ei saa regada, kui oled ise töölt ära tulnud?
Võibolla teen ma jälle ülekohut ja tõeliselt hädas olles ei pruugi kõik need sotsiaalsed turvasüsteemid töötada ega aidata. Võibolla. Aga vahel tundub küll, et mingi ametlik "elukool" võiks olla, kust kõige elementaarsemaid asju küsida.

Ma ausalt öeldes küll ei tea, mida töötuna peale hakata. No võtad arvele, saadad cv-sid, küsid tuttavatelt. Aga äkki tõesti ei olegi mingit tööd enam võtta? Äkki on tööd maailmast otsa saanud ja raha ka?

Kata ja Claara, teie oskate kindlasti tarka panna sellel teemal.

rohevalge

Your rainbow is strongly shaded white and green.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a contemplative person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. People depend on you to make them feel secure. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Sellist värvi vikerkaart pole veel teistel kohanudki. Oo ma olen nii eriline.
Tegelikult kaks esimest lauset tunnistan enda kohta õigeks, kaks viimast on pullikaka.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Vaatan seda Paabeli filmi, kurva olemise teeb. Ja äraoleva.
"""""
Kas sa suudaksid olla õnnelik milletagi või kelletagi, mis on sulle väga tähtis?
Sinu ilusad lapsed. Praegu nad magavad, mõnusasti oma pesas, pikad ripsmed õhetavale põsele varju heitmas. Kujuta ette elu ilma nendeta. Ükskõik, mis põhjusel.
Milline oleks su elu, kui sa poleks neid kunagi tundnudki? Tiirleksid tööle-koju-trenni-kuhuiganes rattas. Poleks unetuid öid, täispissitud voodilinu, segamini tube ega kiirnuudlipudi köögipõrandal. Poleks kunagi olnudki.
Käsi ümber su kaela. Moosist kleepuvaid musisid. Koogitaignasegajaid ja õhtujutukuulajaid. Poleks kunagi olnudki.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või sinu töö. Kui sa oleksid nii rikka mehe naine või naise mees, et sa võiksid päevad läbi patjadel lebada. Ei peaks kunagi hommikul vara porisedes tõusma. Keegi ei helista sulle iial et öelda -- sa pead kohe... või - kas sa tead kuidas...
Ei mingeid suvepäevi ega kolleegidega maailmaasjade arutamisi. Kujuta ette, et sa oled väga tähtsa sheigi naine ja sa ei tohigi mingit tööd teha. Ei tohi muru niita ega pesu masinasse toppida, süüa teha ega porgandiseemneid külvata.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või suhted. Kujuta ette, et sul pole vanemaid. Sind toodi korviga kiriku ukse taha ;) Sul pole kellegi juurde jõuludeks sõita. Sul pole kellelegi jõuludeks kingitusigi teha.
Kujuta ette, et sul pole sõpru ka. EAvastad Siberis uusi naftamaardlaid. Telefonilevi pole. MSN-is pole ainsatki kontakti, ei, internettigi seal karu p...s pole. Kuna oled Siberis juba 2 aastat olnud, on su Eesti sõbrad sind juba unustanud.
Armsamat ka ei ole. Armsam leidis Eestis ühe pikajalgse sekretärineiu.
Suudad sa leida mõne asja, mis sind õnnelikuks teeb?
"""
Kujuta ette, et sul pole tervist. Mis sulle kõige valusam oleks, nägemise kaotus? Ratastool? Täielik halvatus? Ilge ekseem?
Suudad sa leida midagi, mis sunnib sind edasi minema? Veel naeratama?
"""
Kujuta ette, et sul pole Jumalat.
Poleks kunagi olnudki. Oled sündinud Boliivia dzunglis ja loodad vihmavaimude heatahtlikkusele.
Mis sulle siis alles jääks?
"""
Kas inimene võib õnnelik olla, kui tal on üks nendest asjadest puudu? Või kõik need asjad puudu?
Kui sa oled millegi puudumise pärast õnnetu, kas sa oled õnnetum siis, kui sul on see asi olnud ja sa oled ta siis kaotanud või siis, kui sul pole seda olnudki ja igatsus on nii
nii
nii väga suur?
Ja juhtub ju ka nii, et inimesel on kõik kõik kõik need head ja kallid asjad olemas aga ta on ikkagi õnnetu. Auk hinges. Kõik hea, mis sinna satub, voolab välja.
Mis parandaks selle augu?

Lihtsalt asjad

Kukupai pudelimäng. Minu pudelid on mul riiulil lihtsalt seep, et nad on ilusad rohelised. See sale, viguriga pudel on mulle Kreekast kingiks toodud peenike naps.
Seal taga läbipaistev on vana Pärnu õlle pudel. Meil oli üks selline aga ma lõhkusin kogemata ära. Niikaua siis kolasin mööda vanavarapoode, kuni uue leidsin. Sest see oli T-le tähtis..

Kassi all on köögisohva, olen sellist otsinud pool aastat ja eile ma ta vanakraamipoest leidsin. Ta on minu!

Sa vaata vaata mind nüüd!

No näe, polegi raske uut versiooni paika saada! Eriti lahke abilise toel.
Mulle hirmsasti meeldib!

Natuke bitch`y

Täna üüragavad rock-bitchid juutuubis mul päev otsa.
Lady GaGa Just Dance
Kate Perry Hot`n Cold
Annie Lennox Sisters Are Doin' It For Themselves. Seda ma ei teadnudki enne.
Pinki So What on eriline lemmik ja lausa häda, et arvuti kõlarid ei võta vajalikke detsibelle välja. Ma armastan seda videot! Välja arvatud pudelisse pissimise kohta...

Nii mõjub poeskäik kapitaalsete allahindluste ajal lootuses sobivaid kehakatteid leida :(
Mingeid pakse ägedaid naislauljaid polegi olemas või?
Ebaaus.

Maa kutsub Kosmost! Tule kuuldele!

Mul on blogeri vana versioon ja ma ei oska sinna küsitlust panna.
Aga tahaks midagi teada saada.

Lugejaid on kuidagi kahtlaselt palju juurde tekkinud viimasel ajal, ma ei tea, on see hea või mitte.
Paraku enamus lugejaid on anonüümsed ühikud mu Google analyticsis.
Ja ma ei tea, kas te mu postitusi lugedes muigate pihku, vihastate või kratsite kukalt.
Paraku inimesed ei viitsi kommentaaridesse tavaliselt midagi kirjutada.

Head anonüümikud, jätke mulle kommentaaridesse vähemalt mingi märk, mis teemad teid kõige huvitavad. Või mis närvi ajavad.

Kas ma jahun lastest liiga palju? Lastejutud võin tegelikult rahuliku südamega ühte teise kohta panna.
Kas postitused kristlikel teemadel panevad teid ükskõikselt õlgu kehitama?
Tööteemade postitused valmistavad mulle tegelikult kõige rohkem muret. Ma ei tea, kui hõlpsasti on mu töökoht äratuntav. Kardan kogu aeg, et teen kellelegi kogemata haiget või kirjutan liiga palju. Pole ka siiani jaksanud kogu kolme aasta teksti üle lugeda, et võimalikud pahanduseidud välja rookida. Äkki peaks. Kui siin oli 3 lugejat, kirjutasin kõike, mis pähe tuli.
Töö võtab nii suure osa elust praegu, et ma ei suuda sellel teemal päris vakka ka olla.
Püüan küll alati nii kirjutada, et ei lähedased ega mõni teine jutualune, KEEGI, mitte keegi ei tunneks end puudutatuna, kui kasvõi juhuslikult lugema satutakse. Ma ei tea, kas õnnestub...

Ükskord oli siin tite kõrvalt tööle minemise jutt, mis tekitas küll toreda disskussiooni aga pärast sain teada, et mõni inimene sai ikkagi ebameeldivalt puudutatud. Lõpuks läks segadus nii suureks ja vääritimõistmist sai nii palju, et võtsin südametäiega postituse maha. Oma viga, et ei oska üheti mõistetavalt kirjutada.

Ma ei arva enam ammu, et kirjutan siin ainult iseendale aga siis vahel tekibki blogiidentiteedikriis. Kas üritan maailma parandada, targutan niisama või lihtsalt pean kroonikat. Ma ei tea enam, millest kirjutada! Ma ei tea, mida ma tegelikult tahan...

Sestap: Internetikosmos! Palun räägi minuga.

kas sa vahetad ometi oma sokke!

Unine nagu karu.
Kes käskis öösel kella 2ni Minu Ameerikat lugeda.
A nii huvitav oli.
***
Ükspäev oli lasteaias psihholoogi loeng täiskasvanute sisendustest mis mõjutavad laste elu.
keegi ei armasta mind.
Iga asi tuleb kätte võidelda ja vaeva näha.
ma niikuinii ei saa hakkama.
ma ei talu kritiseerimist, see on liiga valus.
armastus tuleb ära teenida.
ma pean kõike oma elus kontrollima.
jne
vaat mis paha võib saada ema mõtlematust näägutamisest:
Lase ma panen ise su kingapaelad kinni, niikuinii ei saa sa hakkama.
Enne laste sündi ikka oli elu lihtne ja lõbus.
Sa pead alati parim olema, viisi saama ja imepäraselt flööti mängima.
Jälle sa ei vaheta oma sokke!!!

Mul on tunne, et hakkan lastega viipekeeles suhtlema, siis ei saa väga hulluks asi minna.
Huvitav, kust mina siis oma kritiseerimisepelguse olen saanud, minu kallal ei näägutanud lapsena keegi, olin paras ärahellitatud jõnglane.
Selle võrra sain ka targemaks, et ei tohi kriitikat serveerida koos emotsioonidega NO KASSA KURIVAIM SAAD ÜKSKORD OMA SOKID VAHETATUD vaid pigem heatahtliku suunamisega: näe naabrilapsel on alati puhtad sokid. Oo kui kena, et sa täna ise puhtad sokid panid. Pidi kehtima ka abikaasaga käitumise kohta. Näe, naabrimehel on alati puhtad sokid :D

Sõnal on suur jõud. Õigel ajal öeldud tunnustus- või julgustussõnake võib mägesid liigutada.
Ma peaaegu sain T niikaugele, et ta otsis tööriistakasti välja ja lubas järgmisel päeval köögiakna ääred kipsplaadiribaga katta.
Ja siis läksin lastega kinno, lubasin mehele võtme jätta ja unustasin. Külmetas vaeseke tükk aega ukse taga, siis läks sõbra poole. Oli õhtul väga mossis ja kuri.
Nüüd enam väga ei ole aga tööriistakast seisab ikka hüljatult seina ääres.
Kui ma oleks eile teda positiivselt mõjutanud, massaaži teinud ja nii, ehk siis oleks mingi positiivne areng toimunud.
Aga vaja oli ju Ameerikat lugeda.

Ilus asi

Anu Raua näitus MULGIKUUE GRAAFIKA Uue Kunsti Muuseumis, Pärnus 16. jaanuaril kell 14.

Eesti tekstiilikunsti /grand old lady/ Anu Raud üllatab pärnakaid täiesti uue, lausa avastusliku vaibaloomise tehnikaga. Armastatud vaibakunstnik, kes on kogu oma elu pühendanud traditsioonilise põimtehnika elushoidmisele, leiutas hiljaaegu meetodi, mis võimaldab isegi lastel suhteliselt lihtsate ja odavate vahenditega muljetavaldavaid vaipu luua. Jutt on näpunöörvaipadest, mille loomiseks on vaja üksnes paksu riiet ning värvilisi paelu. Kunstnik Anu Raud nimetab uut tehnikat, kus tööriistadeks on vaid käärid ning niit-nõel, hellitavalt MULGIKUUE GRAAFIKAKS. Nimelt sai Anu Raud oma leiutisele inspiratsiooni musta mulgi kuue kaunistamisest punaste näpunöörkirjadega.
Näitusel MULGIKUUE GRAAFIKA on vaadata paarkümmend Anu Raua viimasel aastal loodud teost. Eriti mõjuvõimas on aga Anu Raua juhendamisel sündinud laste tikitud vaip, mis kujutab nende unistusi.

Tahan veel lisada, et Anu Raud on fan tas ti li ne naisterahvas, kirjutasin külaskäigust tema juurde siin http://ritsikumattake.blogspot.com/2007/10/koht-kus-kellal-pole-thtsust.html

kinu

Käisin nädalavahetusel lastega kinos Desperaux-hiirekese filmi vaatamas.
Kui aus olla, siis ei avaldanud muljet eriti. Tore oli see teistest erinevuse liin (ehk indigohiir, kes eiras oma liigile iseloomulikku hirmutundmise ja värisemise käsku), julguse ülistamine, õpetlik oli "kuningas sai haiget, tegi haiget printessile, see toatüdrukule jne" moraal; huvitav kunstnikutöö hiire- ja rotimaailma loomisel. Toatüdruku "ruootsi" aktsent oli võrratu :)
Aga muidu tundus süžee kuidagi kunstlik ja kohati ebaloogiline. Kõik see muinasjutumaailm, rotid-hiired-printsessid oli ok, aga milleks veel supp? Hiir helistab kella, seepeale kokk kukub jälle suppi keetma ja siis otsustab vihm sadama hakata?? Hiir saadetakse pagendusauku aga satub hoopis rotimaailma?
Printsessile meeldib hiir aga rotid ei lähe mitte? Kadeda toatüdruku ja tema isa liin jäi välja arendamata.
Rotifoobikud, vältige :D
Olen nii palju multikaid vaadanud, et ilmselt pirtsutan liigselt. Wall-E filmile pole siiani miski ligilähedalegi saanud. Või vähemalt selle esimesele poolele.

Ps. Vihkan popkorni kinos. Isegi selle lõhna. Ja mõnel vaiksemal filmihetkel kostuvat KRRÕÕUHH KRÕUHH ja LURR LURRi. Mina olen see mõistmatu ema, kes ei luba oma lastel kinos süüa.
Ei ole vaimustuses ka meeleheitlikult köhivast, nutujoru ajavast ja ajaviiteks jalgadega eesistuja (antud juhul minu) tooli tümitavast maimikutest.

Ps Ps Kas keegi vaatas täna Hommikutelevisiooni? Kell 8.15 laulis üks väga lahe lauljanna aga nimi ei jäänud meelde. Finch? Filch?

tseremoonia

Tänane tööpäev algas kell pool 9 apostliku õigeusu kirikus, kus pühitseti ametisse piiskop.
Minu kokkupuuted õigeusu kirikuga olid piirdunud siiani ühe Katariina kirikus uudistamas käimisega. Olime T-ga just tuttavaks saanud, lonkisime käsikäes mööda linna ja otsustasime millegipärast kirikusse minna. Ei olnud meeldiv. Vastukaaluks hunnitule arhitektuurile olid tädikesed väga mossis ja tõrjuvad ja pahandasid meiega, ei mäleta miks. Meile ei läinud see üldse korda, liiga armunud olime :D
Mõni nädal tagasi suhtlesin siis kohaliku kiriku (seekord eesti ap. õigeusu) preestriga ja ta oli üliväga sümpaatne, lausa heatahtlikkust kiirgav. Just selline inimene, kelle suhtes tekib hetkega usaldus ja julgeks talle kõik-kõik südamelt ära rääkida. Samas oli ka tulevane piiskop, samuti heateahtliku moega kuid reserveeritud, naeratuseta.
Tükk aega kaalusin oma eelarvamusi. Kas taolises ametis peab olema siis muhe rahvamees? Või hoopis tõsine töötegija, kes tema nina alla ilmunud ja asjatundmatuid küsimusi esitavast naiserahvast ei peagi midagi arvama? Küllap teab Jumal paremini, kes millisele kohale sobib ja mis omadused tal selleks olema peavad.

Aga tänane liturgia oli kaunis. Paarkümmend üliuhketes rõivastes piiskoppi ja preestrit teenimas, viirukisuits ja viirukipanni kellukeste õrn helin, kolm tundi vapralt laulnud koor ja preestrite võimas laul. Kõik need regaalid, mitrad, sauad ja küünlad... Tõesti uhke. Mõjuv.
Kas teate, milleks on kirikus vaja auguga muffinivormipabereid? Et küünlavaha sõrmedele ei tilguks :)
Kas teate, et kui metropoliit paneb piiskopile need rüüd ja teised värgindused ümber, siis hüüab kõik see preestrite vägi mitu korda kõva häälega Axxios! mis kõlab nagu Potteri-raamatust accio (ehk tulgu siia, võlukepp näiteks), see pani mind täiesti ebakohaselt muigama.. huvitav, mis axxios tähendab.
Ja keset seda pidulikkust üks umbes aastane põnn häälekalt tatsamas, piiskoppide juurde trügimas ja plastmasstopse laiali loopimas. Mind ei häirinud aga mitmeid vist küll.

Jumalateenistuste vormid on nii erinevad. On pompöösseid katedraale ja pisikesi kulunud külakirikuid. Ja hoopis võimlates, koolisaalides, kultuurimajades koos käivad kogudused. On rangete rituaalidega tseremooniad ja suhteliselt vabas vormides kulgevad teenistused. Muusikat venivatest ülikeerulise meloodiaga koraalidest rokkmuusikani.
Kõik on nii erinev ja samas sarnane.
Mulle katedraalid väga meeldivad. Täis hunnituid vitraaže ja kunsti. Ehk on kunstnikud püüdnud tagasi peegeldada seda armastust, mida nad ise on tundnud.
Aga seesama armastus hoiab koos ka külakirikuid ja "võimlakogudusi", täpselt seesama.
Pildil minu abitu katse jäädvustada Strasbourgi katedraali vitraaži.

jõuluilu

Kukupai http://kukupaike.blogspot.com/2009/01/julused-aarded.html teeb aardejahti, mõtlesin ka osaleda. Tuleb nimelt pildistada vastava teema asju oma kodus, need ei pea olema just ürgvanad aga neil peaks olema oma lugu.
Seekordne teema on jõulukraam aga mina olen hädas, sest minu kodu ajalugu on suht lühike ja ajalooga, mälestusi tekitavad ehted on kõik vanematekodus.
Kuna lapsed alles hävingutekitamise eas pluss koduloomad, pole meil klaasehteid, mis mulle muidu väga meeldivad. Igaks jõuluks mõtlen tavaliselt miski uue vidina välja, mida koos meisterdada ja kuusele installeerida.
Paberinglid on eelmise aasta looming, Kati tootis viimaseks jõuluks hulga lumehelbeid. Teisel pildil on Kati lasteaias tehtud riidejääkidest punutud heade soovide pael ja minu jõululaadal värskelt omandatud nipiga tehtud ribalised lumehelbed.
Oma vanemate kapis seisvale kuuseehete kastile mõeldes meenuvad kuldsed, roosad ja rohelised klaaskorvikesed ja läbipaistvad klaasmunad, eri värvidega tripsud peale maalitud, näevad välja kui pühademunad. Nääriehete kast lõhnab päris kuuseküünalde ja metallist karvaste kuldsete karraribade järgi....

Tulge ka aardejahile, järgmise nädalalõpu pildistamisteema on pudelid ja ülejärgmise- kirjavara.

Mängime terviseks

Tegutsedes siin Kukupai mänguga tekkis mõte üles pildistada osa meie pere lauamängudest, osad uued, osad vanad. Eile just mängisime ka, nii tore oli. Ma ei hakanud neid panem, mida niikuinii kõik teavad- monopol, alias, twister, kaardi- ja täringumängud, kabe jne.

Esimesel pildil, mida ma ei viitsinud õigetpidi keerata, on lihtne kuid palju võimalusi pakkuv Tower. Põhimõte on teha torn ja kordamööda alt juppe ära võttes seda pikemaks ehitada, kuni kokku kukub. See tüütab ruttu ära aga neist pilbastest annab igasuguseid muid asju ehitada, sõnu kokku panna, kokkukukkuvaid doominoefekte teha jne.

Teine pilt: väljamaised mängud. Scrabble on nüüdseks Eestis ka olemas, mina ostsin selle 1.50 poundsi eest Derby kasutatud asjade poest. Ma ei tea täpselt selle reegleid aga sõnade ehitamine on põnev.
Scategories on sama mäng, mida lapsena sai paberil mängitud "lind, loom, taim" nime all. Viskad täringuga tähe ja kõik peavad teat aja jooksul sellega sõnu oma lehele kirjutama. See on ameerika variant ja "linnud loomad" on paberitele valmis trükitud. Sisaldab palju meile tundmatud suurusi nagu Ameerika presidendid, koomiksitegelased, kiirtoidud, Ameerika kirjanikud jne. Muidu hea mäng.

Kolmas pilt: uued eesti mängud. Uusim on Eesti mäng, meile hullult meeldib. Lastega mängides ainult on jama, et nad ei tea paljusid asju, me oleme teinud nii, et kõik saavad vastata. Elu on selline on lihtne ja suht lõbus. Farlanderi reeglitega nägime algul vaeva, strateegiamängud pole vist ikka minu jaoks. Meil Kati pidevalt võidab selles, arusaamatu!

Neljas: vanad head mängud. Mõttemeister kellegi peale minu ei meeldi, lapsed pole põhimõttest aru saanud. Just avastasin, et mängulaud on kadunud :( . Lingo on hästi lihtne, keeruta aga ketast ja märgi lehel arve. Samas lõpus on nii tüütu kedrata, kui vaid paar numbrit puudus on. Ja lõpuks ringloto, seda ma lapsena ei viitsinud üldse mängida, reeglid ja punktide arvestamine tundus jube keeruline. Nüüd viitsin ja täiega hasart tuleb sisse :D.

Kõige rohkem oleme Elu on sellist mänginud, ma ei teagi miks. Ja Towerit. Üks põhjus on see, et Kati on ikka teistest väiksem ja ta ei saa mitme teise mänguga hakkama, solvub ja mossitab. Tüdrukud mõlemad meil kaotada ei oska, muudkui vihastavad ja turtsuvad. Aga põhikaotaja on meie peres emme, rrregulaarselt!

Triin, sul peaks ka terve virn mänge olema? Kuulge kirjutage teised ka, mis teil kodus on ja mis on lemmikud. Need, keda ma ehk ei tunne võiks mulle kommentaaridesse linkida.

Tööst, vaimustusega

Selle nädala alguses käisin tööl hambad ristis. Mida enam reede poole päevad läksid, seda suurema heameelega tööle läksin ja laiema naeratusega sealt tulin. Mind teevad nii rõõmsaks kohtumised oma ala fanaatikutega! Kuigi teatud mõttes võib neid ilmselt töönarkomaanideks nimetada - nad ei suuda oma tööst vist reede õhtul eriti juhet seinast saada. Nad teevad nii neetult rasket asja, tavaliselt väikese raha eest ja tulemusi peab väga kaua ootama.
Minu rõõmu põhjustasid neli sotsiaaltöö inimest ja üks pastor-sotsiaaltöö-inimene.

Inimeste ettekujutus tööst ja karjäärist on nii erinev. Võta Cosmo ja loe, kuidas "pärast suure lepingu sõlmimist kliendiga ülemusele tagasisidet anda oma võimekuse kohta" või "millised riided tekitavad kliendis usaldust".
Ja teisal on inimesed, kes ei hooli "klientide" viletsatest riietest, viinahaisust, küntud nägudest ega eelnevast minevikust. KUIDAS nad suudavad sellisel määral neisse uskuda, pettuda ja ikka jälle usaldada, ja armastada, nii tingimusteta armastada, et selle rämeda kesta seest tuleb pikkamööda päris ilus inimene välja?

Ma siin kirjutasin, kuidas 1. jaanuaril ootas kaubamaja ukse taga mees, kel olid silme all nii lillad kotid nagu küpsed ploomid. Täna ma nägin teda varjupaiga päevakeskuses, ta oli täiesti puhas ja kammitud ja lillad ploomid olid kollasteks muutunud! Kogu seda päevakeskuse kirevat seltskonda kantseldasid paar meest, kes ise mõni aeg tagasi olid oma probleemidega täiesti puntras. Askeldasid vaoshoitult ja asjalikult ringi, ei saa öelda, et elatud elu nende näost ei paistaks, aga nad olid selge, paljunäinud pilguga ning sirge seljaga. Normaalsed kodanikud. Juba maksumaksjadki...
Respekt.
Üks igasugust elu näinud elu- ja päriskunstnik avas täna oma näituse ja kinkis mullegi väikese maali.
Kõik on võimalik, kui on keegi, kes sinusse usub ja hoolib.

Prasnulsja-gips!

Lisaks ikka veel tatisele (kuigi juba söövale ja natuke normaalsema olekuga) kassile ja valutavate õlgadega mehele on meil nüüd kodus kipsis käega poiss. Kooli uisutamistunnis sõideti ta pikali, kukkus käe peale ja hoplaa! gips! Käeluu on randme juurest katki. Kusjuures mina arvasin, et luumurd toob kaasa ikka kõva valu ja paistetuse, tema kurtis ainult mõõdukat valu. Hea, et ikka kohe traumapunkti läksime.
Päris huvitav! Minu peres ega suguvõsas pole keegi kunagi kipsis olnud. Õnneks käsi tal praegu ei valuta ja õnneks vasak käsi, kole mõelda, kui oleks pea ära löönud või..
Eile õhtul sõideti samas uisuväljal ühel lapsel natuke sõrme otsast ära, brrr :(
Traumapunktis oli veel üks kelgumäelt kukkunud laps, käsi kaelas ja kipsis jalaga poiss. Talverõõmud...
Aga teie olge terved!
PS. Krisu sai eile elu esimese kahe ja veel mille eest- võõrsõnade õigekiri!

Kassi tõsine häda

Loomaarst ütles, et kui paremaks ei lähe, tulge näitama. No kaks päeva aevastas niisama ja polnud hullu aga täna koju jõudes avastasin, et kass näeb välja, nagu hakkaks surema :(
Hingab ainult läbi suu, silmad on põletikus, karv sassis ja ei söö ka enam midagi. Ja muidugi avastasin ma selle olukorra kell 17.45 ja ükski kliinik enam lahti pole, tuleb homseni oodata. Arsti kojukutsumine on ilmselt hirmkallis...
Oh aeg :(((((
KOLMAPÄEVAL:
Kassiga arstil käidud. Ma tõesti mõtlesin, et ta seda ööd üle ei ela aga hommikul arstile viimiseks kotti toppides märatses ja rappis kahe kassi eest.
Arst ütles, et kopsupõletikku pole aga määras siiski antibiootikumiravi ja andis kaasa purgi erilist turgutustoitu. Koju jõudes vohmis ta pool purki seda sisse, jõi vett peale ja jäi minust praegu keset kööki mõtlikult istuma. Ma ei kujuta ette, kas ta kavatseb liivakasti ka kasutada sest öeldi, et õue teda lasta ei tohi aga tema pole iial liivakastis käinud, isegi titena mitte.

Kassi häda

Mu kassil on nohu. Ta aevastas pool ööd Krissu toas, nii et Krissu ei saanud magada ja teine pool ööd meie toas, nii et meie ei saanud magada. Silmaääred on ka natuke punased aga muud viga ei paista. Peaksin ma muretsema? Kassile kuuma käpavanni tegema?
Koer on pildil sestap, et tema etendab meil köögis pidevat stseeni- vaata mu ilusatesse põhjatutesse silmadesse ja näe selles peegelduvat ürgnälga...

ja veel

... eelmise postituse jätkuks.
Meie fotograaf rääkis hiljuti, et oma päris pika teenistusaja jooksul on ta kõige rohkem nautinud külaskäike lihtsate inimeste juurde, maale, suurtesse peredesse või kuhu iganes. Ikka pakutakse teed-kohvi, võileibu ja kooke, vahel olevat lausa piinlik lauda istuda, kui näed ilmselgelt, et inimesed ei ela jõukalt aga on siiski pingutanud külalisele midagi head pakkuda.
Ja kõige rohkem on tal tulnud niisama õues külmetada kõige peenemate villade aiaväravate juures. Hea, kui suvatsetakse sisse kutsuda.
Kord oli ta kutsutud ilmatu nooblisse pulma pildistama. Peen restoran, lookas laud, tualetid, bändid, särgid värgid. Ainult et kogu selle peo jooksul unustati piltnikule ja pillimeestele süüa anda, neil polnud vist istekohtigi, olid seal seisnud ja kaalunud, kas minna baarist klaasi vett ostma või mitte....
Muidugi kindlasti on erandeid. Kas külalislahkus sõltub intelligentsist? Kasvatusest?

Headusest

Vana-aasta viimane päev oli väga rahulik ja kodune. Mõtlesin rahulikke ja leebeid mõtteid.
Mõtlesin, et püüaks niisama uuel aastal hea olla. Lisada oma pisikesi osasid Maailma headuse kogumisse. Paljundan Jumala headust. Ei riidle ega vihasta vaid lohutan ja innustan. Ei solvu, noruta ega irise vaid leian head ja lähen edasi. Ei nõua oma osa taga vaid jagan seda, mida mul on jagada.
Mõtlesin – lihtne. Ma olengi ju üleni selline leebe ja heakene. No vihastamise, solvumise ja irisemisega vahel on probleeme ja aga saab hakkama.
Naeratades läksin magama.
Nägin und.
***
Ekslesin koos mingite lastekaitsetöötajatega mööda kangialuseid ja otsisin kadunud või ära jooksnud lastekodutüdrukut. Leidsime tüdruku või pigem neiu rõvedast niiskest räpasest keldrist. Räsitud olemisega tüdruk ohkas mind nähes kergendunult ja ronis mulle poolenisti sülle, ütles – mu kõht valutab, kutsuge kiirabi. Mina olin hämmingus ja mures. Ma ju ei tunnegi teda!
***
Ärgates sain aru, et ainult pisikesest, nunnust headusest on liiga vähe. No see teisele inimesele naeratamise, hea sõna poetamise ja õlalepatsutamise värk. Vahel on see abiks aga tihti vajab tegelik olukord palju rohkemat.
Jah, ma olen kirjutanud lugusid asjadest ja olukordadest, mis mul südamel, saanud asjaosalistelt tänusõnugi aga kas need lood on ka midagi reaalselt lahendanud? Kedagi aidanud?
Jah, ma olen teinud mõne väikese kingituse, et kedagi rõõmustada. Ma tean, et üks inimene kannab minu kingitust iga päev talismanina kaasas aga kas ma olen talt küsinud, kuidas ta endaga hakkama saab?
Jah, ma olen ära kuulanud mitmeid muresid, lohutanud ja julgustanud, aga see on ka kõik. Ma ei ole MITTE MIDAGI reaalselt panustanud.
Minu armas lapsehoidja-neiu, kelle emal oli raske operatsioon. Tahtsin tema emaga rääkida, küsida, kas midagi äkki on vaja, julgustada, üüri aidata maksta, kui vaja.
Ma ei teinud midagi.
Tuttava tuttav, kelle elu suvelõpus nii puntrasse pööras, et enam hullemini ei saagi… Püüdsin abilist talle sebida aga midagi ei tulnud välja, ma ei tea, mis põhjustel.

Nukker ja häbi hakkas. Ma olin iseendast ja oma illusoorsest hea-olemisest nii heal arvamusel, et märganudki, mis tegelikult toimus.
Püüdsin meenutada, millisel viisil on mind ennast aidatud. Päriselt, nii et siiani meeles on.
***
Kui ma kolisin Pärnusse, tundsin end nii üksi, et poetasin õhtuti kössis voodis pisaraid. Ma tundsin vaid oma ämma ja paari mehe sõpra. Aga nad aitasid mul suuremast üksindusest üle saada.
Kui me ootasime oma esimest last, polnud meil titale mitte midagi varutud. Ei voodit, ei vankrit ega riideid. Raha polnud aga me ei osanud eriti muretseda kah. Ja siis korraga hakkasid asjad tulema. Paari nädalaga oli kõik olemas!
Kui tita oli paarinädalane, võttis ta päevade viisi karjuda. Seda paanikat värske ema ja vanaema poolt! Kui väga mind aitasid kõned sõpradele, kes instruktsioone jagasid.
Pooleaastase titega kolisime korterisse. Me ei saanud kuskilt autot ega kolijaid. Kui olime juba meeleheitel, tulid sõbrad ja aitasid nii auto kui kraami tassimisega, viiendale korrusele muide. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, üllatasid mind veel kringliga…
Aastaid hiljem, juba kolme lapsega, kolisime jälle. Oli väga, väga külm talv ja ma istusin oma lastega esimesel õhtul külmas, räpases ja kõledas majas, mida nüüdsest pidin koduks nimetama. Olin nii hirmul ja masendunud, et oleks taas nutta löristanud, kui lapsed poleks äraootavalt mu ümber kobardunud. Siis tuli sõber, leidis eest armetu olukorra ja viis meid pikema jututa enda poole ööbima. Nii said esimesed ööd mööda ja korraldamistahe tuli tagasi.
Samal aastal oli ikka veel paukuv pakane ja ma olin väga väsinud eksperimentidest, kuidas 15 kroonise päevarahaga kolm toidukorda valmistada. Ühel õhtul koputati uksele ja sõbrad kogudusest tassisid tuppa sületäie külmutatud pitsasid. Me sõime neid ikka nädalaid!
***
Ma võingi sedasi meenutama jääda. Kui palju kordi on vanemad pisikese pangaülekandega mind aidanud. Kui palju kordi olen sõbra õlal kurtnud või vähemalt telefoni niuksunud. Mulle on laenatud raha ja antud asju, hoitud lapsi, kutsutud teiste sekka, palvetatud minu eest, tehtud pisikesi üllatusi ja veel ja veel…
Abiks on olnud nii külmutatud pitsa, telefonikõne kui mõni armas blogikommentaar.

Olen palju headust võlgu. Ja mitte ainult seda pisikest, igapäevast.
Loodan, et saan seda võlga natukenegi vähendada. Oleks vaid silmi, et märgata.
Ja aitäh kõigile heategijatele!
Olge südamest õnnistatud, teie kõik.

Head 2009-t!

Kui esimesel jaanuaril linna mitmeviljajahu ostma läksin, siis hakkasin tõesti uskuma, et midagi maailmas on muutunud.
Säästukas oli kinni!
Säästukas pole kunagi kinni ju? Aga eile oli!
Hämmastunud inimesed vantsisid Port Arturi ette. See oli ka kinni! Või õigemini avati kell 12.
TÕSISELT hämmastunud inimesed kobardusid ukse ees ootele. Värisevad mehikesed, tumelillade pelmeenidega silmade all. Viisakate mantlite ja naaritsamütsidega prouakesed. Hõlmad-lahti müts-viltu poisiklutt. Soliidsed härrad arutamas nagu-ikka-ääretult-magedat vana-aastaõhtu telekakava. Salgake tibisid kihistades saia- ja limpsiraha lugemas.
Oli aega mõelda, kui väga me oleme harjunud peaaegu ööpäevaselt teostatava ostmisrituaaliga.
Ehk on aeg nüüd ümber harjuda?

Kohustuslik - selleaastaviimane- postitus

Mina ei saa oma pisikese elukese koha pealt lõppevale aastale midagi ette heita.
Kuna meie pere pole edu-eestisse kunagi kuulunud - stiilis eilse Kroonika kaanepilt: Kristiina H-A elu on nüüd täiuslik, naudib emadust villas eduka mehe kõrval :) , ei ole me palmi all puhanud ega džiipe liisinud - siis ei ole me ka veel langust oma nahal tundnud. Kuni on tööd, tervist, peavarju ja lapsed kasvavad, ei tasu väga viriseda, ma arvan.
Mis maailmas toimunud on, pole väga rõõmustav aga ausalt öelda, niikaua kui ma end mäletan, on alati ohitud aastalõpus- oo, kui hull aasta oli. Lugege Mangi vanu horoskoope, kui muidu ei usu.
Mulle sattus näppu eelmise aasta lõpu horoskoop, lugesin oma tähtkuju kohta käivad asjad läbi ja tunnistasin südamerahuga: MITTE miski ei läinud sel aastal nii, kuis horoskoop oletas.
Mis seal ikka, lähen sokisahtlit koristama, nagu ikka pikkade pühade ajal :D
Kallistused kõigile!

Jää-äärel

Kelle munad?
Kes veeretas kuule? Kes kasvatas karvaseid jääseeni?












Hea mõte oli täna perega jalutama minna mere äärde. Aitäh, Mermaid, inspiratsiooni eest!
Olen mere ääres nüüd ikka juba jupp aega elanud aga sellist vaatepilti nägin esimest korda.

Täna hakkas juba igav

Mul oli suur plaan koristada sahtlit aga näe, selle ees seisab kuusk jamaeisaagi...
Pärnus ei ole kohta, kuhu võiks lastega niisama olema minna. Pontsikubaar? Eile käidi kinos, homme lähen Katiga külla, esmasp vist ujuma. Täna võtsin tüdrukud sappa ja kooserdasime mööda Sauga jõe äärt, trampisime lompides ja kahlasime üle pea ulatuvas roostikus. Pardid tulid robinal kalda äärde ja nõudsid- nänännää, kus me saiad? Pajud sirutusid üle halli vee ja erekollase roostiku. Hall, kõikjal hall, roheline ja kollane. Omamoodi iluski, kui poleks siin-seal prügi silma hakanud.

KUI MINA VEEL NOOR olin ja mul oli koolivaheaeg, käisin isale juba hommikust saadik pinda kuni ta otsis välja mu mõnusat tõrvalõhna levitavad suusad ja määris need ära. Siis ma astusin väravast 10 sammu välja ja sõitsin Variku metsa. Kui pimedaks hakkas minema, keerasin otsa ringi.
Mõni aasta tagasi sai lastega kelgumäel käidud. Ajalooline hetk.
Däämned talv või asi...
Ja ma ei tea, mida teha, et lapsi telekast eemaldada. Ma tõesti ei tea. No pool päeva liduvad sõpradega ringi aga lõpuks jälle maanduvad tuppa. Natuke loevad, natuke mängivad aga mitu tundi teleka ees kulub ikka.
Vähemalt saime kingiks Eesti-mängu aga lastele on see raske. Kuigi- mängisime kambakesi küsimustele vastates ja Kati võitis! Mina jäin viimaseks...

Jõuluvana meil ei käinudki. See oli halb. Oleksin pidanud varem sellele mõtlema.
Päev enne jõulu sattusin Maxima XXXi, et osta liha ja kaks korvi. Appi.
Valgus, inimesed, jõulumuusika igast nurgast, ehted, asjad, toidud - ma sattusin lõpuks justkui transsi või hüpnoosi. Käid, silmad püsti peas ja ei saa ise ka enam aru, miks sa siin oled ja mida sa siit otsid. Ilmselt kalmaari haarmeid! Jah, just neid! Ja helesiniseid kuuseehteid, neid on ka kindlasti vaja.
Ma kahtlustan, et salalaborid on välja töötanud mingi aine, mida kaubanduskeskuses õhku pihustatakse, et inimesed seal pea kaotaksid.

Üritan aastale tagasi vaadata aga nagu mingi sein oleks ees.
Mul on olnud üksinduse aasta. Täis suhtlemist, tihedat tööd, vahvaid kohtumisi, uusi toredaid tutvusi, mühinal sirguvaid lapsi ja -
üksindust. Kõigest ja kõigist võõrandumist. Oma urus istumist. Ooteseisundit.
Kas ja milleks see hea või halb on, pole ma veel suutnud välja mõelda.
Kui keegi on mind oma sõprade hulgast seetõttu maha tõmmanud- kahju. Ma võibolla ei suuda inimeste käitumisest ja signaalidest enam õigesti aru saada.


Ps. Mul on Google analytic peal aga ma ei saa kõigest aru. Mis on Bounce rate? aga benchmarking? Sellest saan ma aru, et direct traffic on kõik need, kel tee mu juurde juba tuttav, kas search engines on erinevate otsisõnade kaudu? Aga reffering sites?

Tõmbame nüüd hinge

Mihkel küsib minu käest juba mitu päeva, miks mul morn ja kuri nägu on.
Aga mul tegelt üldse pole ju? See korts mu kulmude vahel lihtsalt on süvenenud viimase aja tööhunnikust ja pidevast enesepiinamisest, kas kõik sai ikka hästi tehtud ja õigesti tehtud.
Aga nüüd on mul mitugi vaba päeva! Kui mul oleks kiiktool, siis homme ma istuksin seal terve päeva ja homme õhtul hakkaksin end juba kiigutama tasapisi.
Ma püüan need päevad arvutile totaalselt selja keerata ja sellepärast soovin kõigile tuntud ja tundmatutele blogisõpradele
mõnusaid jõule
juba ära.

Nautige, sõbrad!

Objavleenie!

Vajatakse jõuluvana. Pooleks tunniks õige päeva õhtul. Saledam vana saab kasutada üht meie punast kehakatet.
Nõutav eesti keele valdamine kõnes ja kirjas (pakkide pealt lugemine ju), kaine olek ja rõõmus meel. Lapsed võiksid meeldida kuid see pole kohustuslik.
Tasu: ...
... eee... 100 krooni? Nii palju toitu, kui mahub, meie jõululauas? Päts isetehtud rosinaleiba?
Midagi veel?
Palun, Jõuluvana, sind oodatakse kangesti. Eelmisel aastal jätsid sa koti ukse taha ja see oli võrdlemisi mage variant. Üle-eelmisel aastal sõid sa koos meiega õhtust ja lapsed olid sillas. Üle-üle-eelmisel aastal saatsid sa enda asemel naabrionu aga teda enam pole. Üle-üle-üle-eelmisel aastal käis meil hoopis naisvana, ja seegi üllatas lapsi väga.
Näeme siis, eks?

Ps. Intervjuud Jõuluvanaga tahate lugeda? Suurepärane intervjuu!
http://www.parnupostimees.ee/?id=57749

Põlispuud ja dogmad

Sattusin ühel üritusel paari pisut jokkis isikuga religioossesse vaidlusesse.
Mitte et meil midagi sinu usuliste veendumuste vastu midagi oleks aga vaata, et sa ei lase ennast ära kasutada.
Mina austan neid põhimõtteid ja sind ka austan aga ma olen vist liiga egoistlik, et ennast mingitele piiridele allutada, mis igas kirikus on. Mulle meeldib ikka täiel rinnal elada.
Ja kui palju on neid lastepilastajast preestreid ja värke, neil vist jääb nende jäikade reeglite keskel ikka millestki puudus?
Oo ja kui lihtne on dogmad omaks võtta, näiteks ristisõjad eks.
Eestlastele nii omane ja armas maausk jätab sulle vabaduse ise olla ja mõelda.
LOODUS, selle keskel olemine ja sellesse sulandumine, vat see on jumalik, see on parem kui seks! Põlispuud, mäed, sina ise, kõiksus- see on meie oma, see on õige eesti usk.
Miks sa oled usklik? Ah et tunned, et oled kindlas kohas? Nojaa, eks või ilmselt ju usust lohutust saada ja kogudusest seltsi ja sõpru.
###
Kui jäime lauda kahekesi, ütlesin, et kristlus ei ole ainult kirik, kogudus, käsud ja piirid vaid suhe Jumalaga. Minu isiklik suhe. Kogu lugu.
Kaaslane jäi vait.
###
Loodus on tore muidugi. Põlispuud, universum ja minu isiklik sisemine jõud. Aga mul ei saa olla sellega kahepoolset sidet. Või saab?
Et nagu : kallis põline kuusepuu ja kogu armsa X linna loodus ühes hulkuvate kasside ja muruplatsidega. Ma kaotasin rahakoti ära, palun, kas te võiksite mind sellest jamast välja aidata?
Või: Väga austatud Universum ja minu enda sisemine jõud, lugupeetud minu kaheksa energiatshakrat, mind koondati ja ma olen jube õnnetu, palun, kas te saaksite midagi ette võtta? Näiteks mulle natuke lootust anda ja mõne hea tööotsa?
Või: Oo hea rändrahn mere ääres. Kui tore, et on selline kaunis hommik. Aitäh, et sa oled nii mõnusa hommiku valmis teinud.

Okei, ma lahmin praegu niisama, samal tasemel, nagu kristluse suunas lahmitakse.
Aga ikkagi. Minu jaoks on need vaidlused mõttetud. See on sama hea, kui üritada seletada, mis on armastus. Kes armastab, see usaldab. Kui ei julge usaldada, ei saa ka armastada. Heas suhtes ei pea oma isikut alla suruma. Sa lihtsalt püüad käituda enam-vähem nii, et teine pool ei peaks sinu pärast kurvastama.
Ja reeglid.
Ma praegu mõtlen järele ja leian kaks reeglit, mis mind ahistavad ja millega on mul raskusi.

Esiteks ei saa täiel rinnal ropendada, kurja vanduda ja ilmaasjata issand-issand hüüda. No saab, aga piinlik on. Kuigi- nagunii enamus ajast olen viisakas seltskonnas või laste kõrvade kuulderaadiuses ja roppusi endale niikuinii lubada ei saa. Tüütu. Pean tunnistama, et ma rikun seda reeglit vahel.
Teiseks kümnise maksmine. Mu töntside näppude küüned on lootusetult enda poole, ja ma maksan palju vähem, kui peaksin maksma. Häbi. Aga see näitab, et mul on arenguruumi, see ju hea!
Ja muud ei midagi.
Kristlikus õpetuses on mitmeid asju, millest ma aru ei saa ja on asju, millega ma täiesti nõus ei ole. Mis siis? See ei muuda tõsiasja, et käin koos Jumalaga.
Aga põlispuud, jah, on ilusad.

Tühi lumine linn

Ma olen väga rahul selle lörtsise lumega. Seda nimetatakse talveks, mäletate?
Tegib lumelaternat ja krissu lumememme ja miku muumipapa.
Vahepeal ma kippusin nõrkema töö ja muu tegevuse all. Aga siis mulle helistati ja tänati ühe töö eest ja ma olin rõõmus!

Püüdsin muuta mõtlemist:
Ma pole mitte see ainuke loll, kes klassis õpetaja kingituserahade ja kinkidega sebib vaid... usaldusalune. Ju siis teised mammad teavad, et ritsikumutil hiljemalt nädal enne pidu süda valutama hakkab ja ta kirjakesed laiali saadab.
Mul on see AU võtta raha vastu ja osta asi ja pakkida ja ... maksta omast taskust puuduolevad 50 kroonigi, kuna kas mõned poisijussid ei suuda oma pisikestes ajudes salvestada teadet, et kirjake tuleb viia emmele või peab mõni emme 10t krooni liiga suureks summaks.

Ma pole mitte loll palgatööline, kes toodab, toodab, toodab teksti ja püüab teha kõik, mida ülemused nõuavad vaid
mul on AU pakkuda inimestele mõtteid, lugusid ja inimesi, mis - no, äkki lahutavad meelt? äkki panevad mõtlema? äkki muudavad kellegi elu? kasvõi ühe inimese elu?
On ju suur au? Ma võiksin olla Jumala pliiats, kas pole vahva?

###
Kati jõulupidu oli kena, nagu laste peod ikka. Kati etendas jänesepoega ja oli ülinunnu. Viimase rühma lapsed on juba suutelised pikad tekstid pähe õppima ja oma tegelaskujusse päris palju karakterit panema.
Pidu toimus ühes villas. Ilus.
Jõuluvana oli ka villa poolt. No oli ikka jõuluvana!
Astus sisse ja ütles tere lapsed. Istus toolile. Lapsed laulsid paar laulu. Väga tore, ütles JV. Lpased laulsid veel paar laulu. Väga tore, ütles JV. Me mehega itsitasime pihku, et kas JV ikka adub, kus ta on ja milleks ta on. Siis vedasid lapsed vana koos kotiga kuuse alla ja järgneva poole tunni jooksul tegi JV verbaalseid edusamme, kuna suutis pakkide pealt maha lugeda tervelt 21 lapse nimed ja öelda - headaega.
Siis tehti pilti, JV kadus vaikselt ära ning ilmus kahe minuti pärast tagasi saali kollase triiksärgi ja punase lipsuga,,tatsas laudade vahel ringi ja vestles ettekandjatega, ei saanudki aru, oli ta baarmen või miski juhtiv onu.
###
Rannapark on lume all nii ilus. Silmapiiril hall merepiir sulamas ühte tumeda taevaga. Tuled ja laternad. Inimtühjus. Hulkusin üksi kesklinna poole ja sürreaalne tunne tekkis: restoranid ja kohvikud, heledalt valgustatud, sissepääsud jõulutuledes, lauad kaetud, valgetel linadel helgivad klaasid ja vilguvad küünlad. Aga kõikjal tühjus. Absoluutne tühjus. Laupäevaõhtul.
Ka linn oli inimtühi, vaid mõned paarikesed uitamas.
Talv.

Pai!

Sain Iibiselt Asja! Aitäääh!

Reeglid on sellised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele. http://arteypico.blogspot.com/
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Et siis soojenda end kiituse paistel ja jaga edasi.
On see vast ülesanne! Mu Google Readeris on päris palju lugemist aga kõige-kõigesid valida pole kerge. Esiteks pooled on kinnised või osaliselt kinnised, ei saa linki panna. Teiseks paljud head blogijad kirjutavad hirmus harva. Kolmandaks paljud on ukse alles hiljuti kinni pannud või üldse ära kadunud. Neljandaks mitmed on auhinna juba saanud või ma oletan, et nad niikuinii on juba saanud.

Niiet, suhteliselt lakke vaadates valisin välja neli alljärgnevat, ärgu palun solvugu teised sõbrad.

http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com/
Lihtsalt meeldiv lugemine ja tasakaaluka mõttemaailmaga autor. Hevimusaga ka tasapisi harjutab :)

http://sigane.blogspot.com/
My kind of humor. Kahjuks tuleb postitusi hõredalt.

http://martinid.blogspot.com
Nii idülliline ja samas naturaalne maaelu, et kohati tekib tunne, kas see armas perekond on ikka päriselt olemas.

http://udusadu.blogspot.com
Kõige kaunim kristlik blogi, mida tean. Lisaks arvukatele Piibli- ja raamatutsitaatidele ning oma mõttekäikudele lummab blogi kujundus, mis on sama naiselik ja väljapeetud, kui selle autor.

Tavaline päev

Ma täna olen muidu heas vormis aga igale teisele inimesele tahaks virutada.
Õnneks on sellele seletus- ei saa just kaaskodanikke särava naeratusega üle ujutada, kui oled öösel ärganud erinevatel põhjustel kolm korda, rahustanud ühte last ja vahetanud linu teisel ja astunud pimedas paljaste varvastega väga, väga kleepuva pardon, sitajunni sisse :( .Ma detailidesse meelsasti ei laskuks…

Aga minu meelt remontis maal käimine, tegime lugu leivaküpsetamisest. Pole ju võimalik olla mossis, kui sõidad linna poole, süles soe ja imeliselt lõhnav rätikutesse keeratud leib.
Teistele friikidele teadmiseks, et see leib oli väga tume ja magus, ohtra fariinsuhkru ja maltoosasiirupiga. Ühel olid rosinad, datlid ja aprikoosid ka sees, too oli nagu kook juba! Ja perenaine oli teinud ka puuvilja JA singiga, ka hea olla.

Saja rahva lood

Loen Katile juba mitu nädalat Saja rahva lugusid ette. Igavesti lahe. Meil on issiga kahe peale ikka kenake sületäis neid oma lapsepõlvest järel. Euroopa jutud kipuvad sellised ühetaolised olema. No ära tüütab, kui iga muinasjutu alguses mõni kolmas poeg või seakarjus printsessiga liini hakkab ajama.
Seevastu idamaised, indiaanlaste, kasahhide, tsuktside ja muud meile eksootilisemate rahvuste lood on endale ka huvitavad. Tsukside omad on täiesti ennekuulmatud. Loed ja imestad.
Praegu vaatab terve me pere surematut etendust Kuidas kuningas kuu peale kippus. Nii head näitlejad! Hea lugu ka, rääkimata muusikast. Ma olin unustanud, et lapsed olid etenduse eelloo tähtis osa.

Mul tekkis küsimus, et kui keegi tahaks Eesti raamatu sarja 100 rahva lugudest mõne jutu võtta, ja selle ainetel näiteks lasteetenduse kirjutada, kuidas siis oleks autoriõigustega? Raamatus on märgitud vaid tõlkija nimi.

Eile käisin Endla 100aastase lapse peaproovi vaatamas. Päris hea! Kuigi natuke nuriseks selle üle, et lugu kui selline puudub, lihtsalt 6 lapsi etendavat näitlejat laulavad vanu lastelaule ja ajavad niisama juttu. Ma ei kujuta ette, kuidas lapsed selle vastu võtavad. Endal oli küll ülinaljakas näiteks Märt Avandit "tigeda tikri laulu" esitamas näha.

Veel käisin vaatamas erivajadustega laste jõulupidu ja meisterdamas Muuseumi aida töötubades. Ei viitsi praegu pildistada, mida tegin. Kõige mõnusam oli näha omasuguseid hulle, kelle silmad peas põlema lähevad, kui keegi miskit uut nippi näitab.
Mida kiirustavam, närvilisem ja agressiivsem on maailm, seda rohkem ehitan kirevat isiklikku mulli enda ümber. Kõik see leivandus ja koogindus, näputöö, päkapikusussid, muinasjutud, lapsed ja koerad. Minu oma. Muidu vist läheks lolliks peast.
Igaühel oma mull. Sõpradega viina joomine. Delfis tatipritsimine. Esoteerilised praktikad. Sport.

Aga jah, kui keegi teaks, kuidas muinasjuttude autoriõigustega lood on.

kolm kinnismõtet

töö
jõul
magamine

kas te kujutate ette, et terves Pärnu linnas pole enam segujahu? Ja rukkijahu ka (seda mul veel on) aga turu pealt toda ehk saab. Oh neid leivap-- khm, tegijaid :)

Alaskas nelja tunniga käidud

Olen kaotanud lootuse meie auuli raamatukogust neid asju saada, mida ma tahan. Aga eile kohtasin Maria Kupinskaja “Minu Alaskat” Petrone Prindi sarjast. Mul oli au olla esimene laenutaja, ajasin küüned taha, vedisin koju ja lõpetasin pool 2 öösel lugemise.
Väga huvitav! Noor neiu võtab kätte ja põrutab neljaks kuuks Alaskasse kelgukoerajuhi händleriks.
Esiteks on põnev raamatu aines iseenesest, ma ei teadnud Alaskast suurt midagi peale selle, et seal külm on ja kunagi kullaotsijad ringi tuustisid.
Tüdruk palju ringi ei reisi aga mingi pildi saab ikka. Ah et kliima on peaaegu sarnane Eesti omale? Liustikul võib keset lund ja jääd kuumarabanduse saada? Kas tõesti on turiste, kes maksavad 5000 krooni 15minutise helikopterisõidu, 10minutise kelgusõidu ja tunniajase niisama jutuajamise eest? Isegi koertele pannakse päikesekreemi peale?
Neiu kirjeldab oma sekeldusi ameti õppimisel päris värvikalt, mulle meeldis eriti, kuidas ta koerte kõnelusi inimkeelde tõlkis.
Teine raamatu pluss on nooruslik ettevõtlikkus ja hasart, millega kogu retk ette võeti. Alates uskumatutest sekeldustest ja seiklustest viisade hankimisel kuni liustiku ekstreemtingimustes töörabamiseni. Vapper! Annab julgust, et kui sa midagi tõeliselt ja kirglikult tahad ja sellest kinni hoiad, on kõik võimalik. Ehk nagu ta ise raamatu lõpus tõdeb- tunnen, et saan kõigega hakkama. Kuigi tuli õppida ka loobumist ja allaandmist.
Raamatu puuduseks võiks pidada teatud pealiskaudsust, kuigi loomulikult on sarja formaati ja raamatu mahtu silmas pidades ilmvõimatu põhjalikku analüüsi esitada. Oleksin tahtnud inimestest rohkem lugeda. Natuke põhjalikumalt on kirjutatud vaid paarist inimesest. Millised on põlised alaskalased, mis neid rõõmustab, mis vihastab? Kuidas on turism kohalikule loodusele mõjunud? Mis meelitab inimesi sellele karmile maale? Mis aitab liustikulaagri isolatsioonis neli kuud mõistuse juures püsida?
Tekkis tunne, nagu oleks lugenud sissejuhatust, nüüd paluks “päris” raamat ka valmis kirjutada :)
Hmm, peaks vist Jack Londoni millalgi jälle ette võtma.

Teistest sarja raamatutest pole mul õnnestunud midagi veel kätte saada. Petrone Print andis just välja ka Murutari "Naisena sündinud" esimese ja teise osa aga ma pole kindel, kas ma tahan neid lugeda. Mulle Kati meeldib ajakirjanikuna rohkem kui kirjanikuna. Täna vaatasin Youtubest Madonna videot "Give it to me" ja tabasin end mõttelt, et Murutaril on Madontsiga midagi ühist. Näiteks iseolemise julgus-ülbus ja keerulised love-hate suhted meediaga. Kas teile ei tundu?

Raamatuid saab vaadata aadressil www.petroneprint.ee ja

http://eppppp.tahvel.info/2008/12/03/alustagem-uut-blogiarvustusmangu-kirjuta-ja-kingi-endale-raamat/#comment-59435 osaleda blogimängus.

Talveväsimus

Poiss tuleb koolist ja jääb diivanile teleka ette magama. Plika vahest ka.
Mina tulen töölt, kütan, pesen, keedan, küpsetan ja vajun diivanile. Poolte seitsmeste uudiste ajal vajub silm looja.
Mees tuleb töölt, sööb ja hiljemalt poole CSI ajal norskab samuti eelmainit diivanil.
Siis me tasapisi ärkame ikka üles ja teeme midagi.
Näiteks täna koristasime Katsiga tema sodipesa. Minule jäi pärlite, printsessiriiete, mustade sokkide ja loendamatute paberitükkide kokkukorjamine, tema ladus oma pappkarbist maja ümber loomi ritta.
"Emme, kas su närvid läksid nüüd üle?"

ja mul on pidev väike paanika, et midagi tähtsat on meelest läinud. Kuigi kirjutan lõputult väikesi "to do" nimekirju.

Time out 2

Ma ise ka imestan, kui usin ma olen. See on Triinu soovitatud c-vitamiinikuurist ilmselt :)
Lõikasin juppideks ammu tehtud vildi, panin paelasabad taha ja need peaks nüüd nagu järjehoidjad olema. Lähevad miski heategevusliku loterii jaoks.
Ega ma ei tea, kas nad järjehoidjatena asjad ka on, kuna ise pole jõudnud neid veel proovida. Teoreetiliselt peaks vildividin raamatuservale iluks jääma.

Time out

Karin, loodan, et sa ei pahanda, et pildi sinu juurest võtsin, unustasin klaasipildistamise tuhinas taldriku sootuks ega viitsinud uuesti klõpsima hakata.

Jajah, mul on ka tegelikult suht palju tegemist ja kiire aga mitte nii kiire, et vahel endale isetegemise rõõmu poleks aega valmistada. Vaja on.

See juba läheb!

See on pildistatud 10 min peale ahjust väljavõtmist, no comments!
Kui esimene kord sebisin ümber taina nagu murelik munas kana, siis seekord tegin kõike nagu muuseas ja tunde järgi. Juuretis käis jälle kiiresti maha, mingi 19-20 tunnil otsustasin jahu sisse segada, lasin tunnikese olla, panin ühte ja teist sisse, lasin vormides jälle natuke olla ja ahju. Ja tulemus on perfektne! Kõik sõid ja limpsisid sõrmi. Veel kell 1 öösel käisin endale leiba lõikamas.
Karini õpetuse järgi panin seekord rukkijahu ainult juuretise hapendamisel, teisel päeval lisasin ainult Veski-Mati mitmeviljajahu, mis kirjade järgi koosneb põhiliselt nisust pluss linnasejahu, odrajahu, hirss jt. Ise kartsin, et läheb väga saiaks kätte aga ei, just paras.

Vähe on õnneks vaja:) Vaat nüüd tunnen end tõesti, nagu oleks muna munenud!!!
Tänud tugigrupile!

1001 ilusat

piltide eest tänud Hennule.

Eile Pärnu uue kunsti muuseumis elik kunstihallis avatud Lilian Meistri näitus "1001 ööd" oli midagi just mulle. Kõrvalsaalis samal ajal avatud Viiralti värvilised seeriad olid ka omapärased. Aga need padjakesed... ma juba siis vaatasin pilte ja vaimustusin, kui see näitus Tallinnas oli.
Mulle see tikkimise teraapiline idee väga meeldib. Kunstnik rääkis ise väga avameelselt, kuidas ta sellel ajal uppus töösse, mees jättis maha, tööl probleemid ja tekkis selline iseendakaotamise tunne. Suuri asju ei jaksanud teha, tegi siis iga päev ühe väikese. Just sellise, nagu tema päev parasjagu oli möödunud. Litriline ja särav või pruun (näe Kata, ma kuidagi ei suuda ikka leppida pruunusega :) ) ja hall või mustvalge, rebitud ajalehepildikesega. Mõni padjake on toretsevalt suur, värviline ja mõjus, teine pisike, armetu, sunniviisiline. Nagu kogu meie elu.

Netis oli mitmeid kommentaare, et täismõttetus aga minu meelest on idee väga selge. Võibolla mehed ei saa sellest aru, nemad näevad rohkem tervikut ja ei pea ehk ennast niipalju kildhaaval kokku panema.
Kunstnik oli särav ja rõõmus, ilmselt teraapia oli mõjunud.

Nende toredate emotsioonidega jätkasin õhtut Punases Tornis klaasi sulatades. Küll ma armastan seda kohta. Soojas keldris sulatusahju kõrval värvilise klaasiga asjatades ja sõprade ning lahke pererahvaga jututades kaob kogu muu maailm meelest.
Tekitasin jõulukuuski ja muud kribukrabu. Kaks tundi kadusid lennates. Nüüd ootan põnevusega, kuna Jüri ahju lahti krutib ja tulemused lagedale ilmuvad.

Aga kodus, jah, kodus oli näljane perekond viimases hädas mune praadinud ja saja-aastase müsligi pintslisse pistnud. Kuigi ma vaikselt lootsin, et äkki tekib kellelgi inspiratsioon kanakoivad millekski tarbimiskõlblikuks muuta. Ja pood on meie kodust viie minuti tee kaugusel. Ehh...
Taas pean tunnistama, et kõik tuleb millegi arvelt :(

Tänane teraapia viisminut on läbi, tööle, vennad.

Ps. Kas te mailillekad olete ikka klaasi sulatanud? Ja? Ei? Kas lepin Tornis teile aja suveks kokku? :)

See on mõjunud!

Leivaküpsetamine ma mõtlen.
Mu "never-ever" toitude (mida on vaid mõni üksik) hulgas on aastakümneid kindlalt olnud kruubid. Alates kooliaja esmaspäevasest kruubisupist, kus sinaka piima sees ujusid kõvad, hallid, hamba all kriuksuvad kruubid, iuuu!
Aga eile tellisin sööklas kruubi-kartuliputru, peal praetud läbikasvanud singi-sibula segu. Oi. No ei ole paremat sööki hetkel. Viib jalad suust, nagu Karin ütleb. Rääkisin kodus mehele ka ja ta arvas, et vana eestlaste toitu võiks proovida teha küll. Küsisin, kas ta sööks, kui ma teeks ja ta arvas, et sõltub tulemusest....
Lapsed muidugi tegid üksmeelselt iuuuu mu plaani peale.

Mul ema on seda teinud, siis kui kroonivahetuse nälja-aeg oli, seda kutsuti käru-tädi pudruks. Aga ema pani sinna kartulit rohkem kui kruupe. Keetis kartulid poolpehmeks, viskas leotatud kruubid peale, lasi keema ja pani ööseks termokasti hauduma. Ma vihkasin seda putru, sest sellel oli vaesuse maitse. Kui me ise juba paremaid sööke sõime, tegi ema seda koerale. Ja kilu tegi ema ohjeldamatult. Sedagi ma vihkasin. Aga karta on, et minu tee eestisöökluse peale on pöördumatu ja ükskord ma kiluteo ette võtan.

Tänases Postimehes oli huvitav artikkel laste koolitoidu kohta. Vajalik teema mu meelest. Ma pole sedapidi kunagi mõelnud, et lapsed eelistavad makarone kuna kodus pole emadel aega suuremaid sööke teha.
Täitsa hull. Ma ka ikka ostan viinereid ja keedan spagette suht tihti. Ei jaksa suuremaid sööke teha peale tööd ega järgmiseks päevaks midagi ette valmistada. Samas on see ju väga tähtis, laste toitumusharjumused jäävad pikaks ajaks püsima.
Tegelikult ei ole ma ka sellepärast peenemaid sööke teinud, et lapsed ei söö neid niikuinii. Ja ma ei ole väga hea kokk ka. Liha ei oska teha hästi, ega kala.
Kui jõmmid koolist tulevad, on põhisöök võileivad või kiirnuudlid või soojad võileivad. Ma ei suuda neid veenda, et võtke kapist eilne supp ja laske soojaks. Peaks sellega rohkem tegelema.

eh, olen pidevalt toidublogisid vältinud, ja nüüd, ja nüüd...
samuti ei viitsi ma lugeda käsitööblogisid. Kahe erandiga on need ilmatu igavad.
Üks kirjutab, et kudusin sokid ja 20 kommentaatorit kiidavad oo, kui ilusad sokid.
Mitte et see mõttetu oleks, lihtsalt, mulle ei paku huvi.
Kindlasti minu kruubi-postitus pakub sadadele, tuhandetele lugejatele suurt põnevust :D

Olemas!

... ehk kuidas minagi sektiga ühinesin.

Pühapäev. Ritsik käib turul rukkijahu ostmas aga müüja laiutab käsi- leivahullud kõik ära ostnuvad! Ritsik ostab kaubamajast Veski-Mati rukkijahu ja piidleb kartlikult külmkapiriiulil juuretisetopsi.

Esmaspäev. Ritsik on täis otsustavust ja ühendab juuretise leige vee ning jahuga. Paari tunni pärast on tuvastatav elu tärkamine mullide kujul kausis. Rõõm!

Teisipäeva hommik. Ritsik tõuseb kell 6.45 et kullakesele pliiti kütta. Ritsik veab köögilaua kausiga pliidi ette, et kullakesel piisavalt soe oleks.
Teispäeva õhtu kell 18. Ritsik avastab õudusega, et kausi sisu on kihistunud: paks kiht all, kalja moodi ja kalja lõhnaga vedelik koos imelike tahkete laikudega peal. 18.15 Ritsik teeb hädaabikõne Karinile, kes julgustab, et kõik normi piirides.
19.00 Ritsik segab tainast ja Ritsikulaps rullib piparkooke.
20.00 Ritsik viskab minema plaaditäie söestunud piparkooke.
21.30 Ritsik paneb leivad ahju ja veedab närvilise tunnikese.
22.30 Ritsik võtab leivad ja piparkoogid ahjust ja kutsub kõik degusteerima....

No mis ma oskan öelda.
Tegin kahte moodi tainast - vedelama panin vormi ja paksema plaadile. Vormis jäi ilusam ja kerkis, plaadil vajus laiali ja muutus koorikleivaks. Pealispind nagu kolm kuud vihmata olnud kõrb. Aga kõva ei ole.
Sisse panin Veski-mati ja Vastseliina-Iti jahusid pooleks. Iti oma oli kollakas, mati oma hallikas. Pluss seemned, sool ja paar teelusikatäit fariinsuhkrut.
Lõhn on hea, konsistents enam-vähem aga maitse on minu jaoks liialt hapu. Mulle meeldib selline hele peenleib pigem. Võiga oli päris hea ja mina panin, khm, suhkrut ka veel peale.
Et miks siis too plaadi peale pandud leib laiali vajus? Mul pliidiraua peal kerkis, äkki raud oli liiga kuum alles?
Kuis ma mahedama maitsega leiba saan? Selle mitmeviljajahuga pooleks?

Tänud, Karin, juuretise ja Iti jahu eest pluss julgustamise :)

meil on karud ka

Valguskarud. Nunnud, lapsed kogu aeg ronivad nende seljas ja mängivad seal. Nad on suht kõvast plastikust aga eelmisel aastal lõhkusid purjus jobud ühe täitsa ära ja teise peksid ka üsna katki. Arumaivõi :(
Üks mõmm remonditi ära, teine osteti uus.

Meie linna tuled

Tegelikult silla ja tänava pildid on vist eelmise aasta omad aga needsamad lambid on ikka üleval, lihtsalt mõnes teises tänavas. Valguskarud on meil ka, otsin homme pildi.
Imeliste piltide autoriteks on Liigus ja Luik. Ma ütleks, et kasutan siin fotosid mitte isikliku kasu saamise eesmärgil vaid linnale hea reklaami tegemiseks.
Too värviline asjandus on Heade soovide puu, sõrestikku ehivad 1000 riideribadest punutud patsi, tehtud 21 kooli ja lasteia laste poolt. Patsidesse on lausutud head soovid :)
Eelmisel aastal olid sinised ja valged tuled, oli ka väga ilus. Mulle isiklikult meeldivad suured matid valged kuulid, ükskõik kas punaste või siniste tuledaga koos.
Minul on kuulid veel kodus üles riputamata. Lapsed tuustisid eile jõulukasti kallal ja riputasid oma toad kribukrabu täis.
Tahaks ära valgustada oma kaks 80aastast majast kõrgemat pirnipuud aga sinna läheb kindlasti kilomeeter tulesid. Lepin siis tuledega aknal.
Jõulu "ohukolmnurki" aknal me mehega väldime põhimõtteliselt. Tervel linnal ühesugused, mkm, ei taha.

positiivi paluks

Käisin puuetega inimeste päeva peol.
Väääga erinevaid inimesi oli.
Üks pime vana mees ütles mulle, et keskendugem ikka heale. Et kuigi ravimite hinnad tõusevad ja toetused on väikesed, ei lähe nemad Toompeale plakatitega vehkima.
Sõda ei ole, kodu on, süüa on, häid inimesi on.
No ja siis, et majandus lainetab?
Temas oli täiuslik vana inimese rahulikkus ja rõõm...

Kas ratastoolis istuval inimesel on mugavam, kui temaga räägitakse tavaliselt, või kummargil, või hoopis kükakil? Ma ei osanud olla.

Langus jah noh. Ma ei tahaks sõber M-i nahas olla, kui ta homme oma töökohas koondamisteateid jagama hakkab. Enne jõule!
Kui inimene on harjunud lootma vaid iseendale, võib koondamisteade olla tohutu masenduse tooja. Kui usud, et mis iganes, Jumala abiga ikka saab sssepikust saia teha ja kuidagi edasi minna, siis .... aga mis mul siin viga targutada.

Lugesin, et Reginal, väikesel eesti-hiina tüdrukul Ameerikas on ajukasvajad jälle laienenud. Tema ema kirjutas, et raske mõista, kuidas nii f...ed up ajuga tüdrukutirts võib elada nii normaalset elu samas kui täiesti tervetel inimesetel on paljudel elu nii f..ed up.

Mis siis ikka. Keskendugem positiivsele.
Itikene, mis jahu sa hea inimene, meile õieti siis jagasid?
Ma täna ei julgenud veel juuretist näppida.
Ja päkud. Et ma ei unustaks. Kolm nädalat päkusid.
.....
Küll no saa, küll saa.

Pealinna ja tagasi

Oo kui hea oli korra kodust ära käia.
Kõht on head paremat täis, meel rõõmus ja inimesed tunduvad nii toredad, eriti mailillekad. Viis nime said kuju, naeratused ja näo :) Aitäh lahkele pererahvale! Ilus kodu ja mõnus olemine. Meelsasti oleks jututanud kauemgi.
Maalitud taldrikuga olen peaaegu et rahul. Tänud õpetajale!
Transpordiga läks ideaalselt, ei pidanud minutitki busse ootama ega ekslema. Ega isegi orienteeruma, kuna kohtusin Õnneküpsise poes Iti ja Johannaga (näe kui hea, et blogidesse pilte pannakse) ja sain otse sihtkohta talutatud. Tagasi sain ka kenasti, kasutades mantrana Iti väga head ütelust "Küll no saa." Saigi, ainult ühte narkomaani kohtasingi. Huh!
Laud ägas meil delikatesside all nii lõuna-eestist kui pealinnast. Osavad inimesed olid teinud leiba, kooke ... Oivaline!
Sain kodus söömaaega jätkata. Aitäh, sõbrad, kingituste eest! Seenepurk on pooltühi. Kitsejuust (oli ikka ju see valge kitsejuust?) on umbe hää. Õnneks sööme seda vaid Katiga kahekesi. Minu pirtsakas tibi, kelle suust "mulle ei maitseee" kuulen nii viis korda päevas, mugis kitsejuustu kahe suupoolega! Neverajatno!
Ja nüüd pole mul aega magadagi, sest hakkan leivaretsepte välja otsima.
Juuretis peab ikka ju külmkapis olema?
Aga kauss? Mul on valida plastmassämbri, klaas- ja plekk-kausi vahel.
Ja mis jahud... Palju linnasejahu ja palju rukki oma?
Mu elu muutus korraga nii keeruliseks.... meeldivalt keeruliseks.

Ps. Inimesed, üritust võiks korrata. Pange kalendrisse kirja: 27. juuni, Pärnu. Kaasa värvid, lakid, lahustid :)

Meie elu vol 464

Ega meite kodus endiselt igavuse üle kurta ei saa.
Eile tõi poiss koju trennist võõra jope, mille ta oli eksikombel oma kotti pistnud sest jah, see oli tõesti ühe tema jopega üksühele vastav. Mõned kiired telefonikõned treeneriga, kes siis autoga jope järele tuli. Tegin akna lahti ja ulatasin jope, tema sirutus rõõmsa näoga selle poole ja-
-kadus väikese abitu karjatuse saatel vööst saadik meie aknaalusesse lund täis aetud kraavi-
No ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda hoiatada, kraavi on akna all vaid jupike ja keegi pole sinna varem kukkunud va mina, kui ma põgeneda püüdvale koerale otsa hüppasin…
Aga vähemalt ei murdnud ta midagi ära. Treener.
***
Veel oskas poiss ujumistunnist tulles jääda bussist maha. Laekus lõpuks koju ja keeldus õhtusöögist. Väga ebatavaline! Selgus, et kuna bussipeatus on Selveri kõrval, olid nad sõbraga seal aega veetnud ja osalenud kõikides degusteerimistes kuni kõht ähvardas rebeneda. "Me vahetasime vahepeal jopesid ja mütse omavahel ja siis käisime jälle ja siis veel korra," seletas poiss. No nuta või naera…
***
Täna käisin oma pesamunaga üht jõuluetendust vaatamas ja see oli nii nüri, et isegi minu paljunäinud silmadel ja kuulnud kõrvadel hakkas valus. Läilade jõulušlaagrite saatel taidles ringi paar päkat ja kolm hunti. Kaks hundiplikat ajasid kotti jäneseks moondunud päkapiku ja karjusid ta peale – jää vait, missa kisad, kassa kaks minutit ei saa vait olla- ja kolmas, hiigelrindadega hüperaktiivne hunditüdruk päästis ta kotist välja, siis arusaamatused lahendati ja kõik hoidsid kätest kinni ja tantsisid ja…
Istusin ja piinlesin seal tund aega ning hakkasin oma pooltukkuva ajuga ise jõulunäidendit välja mõtlema. Sinnani jõudsin välja, kus päkakas viis poisi, kes ta salakavalt sussi seatud lõksuga kinni püüdis, oma riiki ja nad istusid koos ja vaatasid lcd ekraanilt piilukaamerate salvestisi….
***

"Ta oli juba aastaid igavust otsinud, kuid polnud seda kunagi leidnud. Just siis kui see oli tema käeulatuses, täitus ta elu järsku peaaegu tapva põnevusega. Mõte sellest, et keegi loobub vabatahtlikult 50 aasta pikkusest igavusest, tegi ta nõgaks. Viiekümne aastaga, mõtles Rincewind, suudaks ta tüdimusest kunstivormi teha."
Pratchett, "Ürgsorts"

Infouputus

Kui palju infoportaale, ajalehti, ajakirju, seminare, pressiteateid jne meil vaja on? Kui palju veel mahub?
Vahel on tunne, et see on üks ilma kallasteta loksuv meri, mille sisse võib jäädagi endale meelepärast kala püüdma.
Ja kui palju sellest infost on kuskilt kopi-peistitud ja taas ringlusesse paisatud?
Kasvõi see eilne fotoportaali lugu. Kõige tavalisem foto (no ok, ehk mitte kõige tavalisem moosinäod-diivanil-reas pilt) võib jõuda infomere väga imelikku lahesoppi ja katsu seda siis sealt välja õngitseda. Kõige pisemgi süütu lausejupp võib jääda valede kõrvade taha kinni ja jõuda kollastel lainetel tuhandete teiste silmade ja kõrvadeni, vahel üldse enam nii süütul kujul.

Vist sellepärast inimesed ongi hakanud kartma oma näo, hääle ja mõtete andmist ajakirjanikele (või kellele iganes). Igaüks püüab ennast kuidagi koos hoida, säilitades illusiooni, et nii säilib tal kontroll endakujulise infoosakese üle selles kollases, sinises, mustas ookeanis.

Nii ma saangi vahel nõudlikke kirju, kus palutakse ilmutada lehes ametlik vabandus või parandus, kuna isiku nimes on kogemata üks täht valesti. Täiesti tavaline on saada vihane kiri, kus kaheleheküljelisest artiklist on leitud üks vale lause.
Olen saanud sõimata selle eest, et kasutasin sõna "kodinad", mis olevat halvustav.
Olen saanud sõimata selle eest, et asutuse nimes oli väike algustäht. Seleta siis, et keeletoimetaja nõuab nii.
Olen saanud viisaka kuid ahastava kirja 14aastaselt poisilt, kelle vanuseks oli kirjutatud 13 (alginfoallika viga).
Olen saanud ümbrikutäie, PAKSU ümbrikutäie leheväljalõigetega, kus tähelepanelik lugeja joonis alla kõik sõnad, mis tema meelest olid vale õigekirjaga.
Olen saanud pika ja kirgliku kirja ilmunud foto kohta, kus rahvatantsurühma tüdrukutel olid peas rätid, mis olla ennekuulmatult jube, hoopis mingeid mütse olevat sel ajal lapsed kandnud.
Ja siiamaani hoian sahtlis kirja, kus esitatakse küsimus, kas mul on ajude asemel kartulipuder.
Otse loomulikult olen päris vastikuid vigu ka teinud. Kes ei oleks? Nuhtlen ennast nende eest pikalt ja põhjalikult.

Mina ei tõstaks mässu, kui mu nimes on üks täht valesti kirjutatud. See on üks piisk, ei, üks sajandik piiska meres. Vead on paratamatud.
Ma isiklikult olen ammu loobunud mõttest, et infostiihiat on võimalik kontrollida ja taltsutada. Teatud määral jah. Aga täielikult - meie ühiskonnas enam mitte.
Ilmselt ei tule tagasi see aeg, kus telekas oli kolm programmi ja postkastis kaks ajalehte ning kollase info tähtsaim levikanal oli OBS - odna baaba skazaala.

Minul isiklikult on kahju sellest, et väga raske on info-ookeanist leida kellegi ehedat mõtet, tõelist elutarkust. Midagi, mis võiks kellegi elu muuta, üles tõsta, anda uue vaatenurga. Sellist asja, mida kirjavead ja väikesed tekstikõverused ei riku. PÄRIS asja.
Ja sellepärast minagi selles supis viis päeva nädalas loksun, et rõõm ise taolist ehedat asja mõnikord leida ja teistega jagada on nii suur, NII suur, et annab jõudu jälle mitmeks pikaks nädalaks.

Tõeliste asjade leidmist teilegi!

Et siis head kadripäeva!

Katike leppis eile lasteaiakaaslastega kokku, et minnakse katri jooksma. Mina laitsin mõtte maha, et tuul ja vihm viivad kadrid kraavi. Ja loomulikult ei teadnud ükski selle entusiastliku kamba vanematest, et selline aktsioon planeeritud. Kati jõuras nutta aga ükski teine pisike kadri ka välja ei ilmunud ja nii see jäi. Üks kamp suuri kadrisid käis meil ainult. Mängisin Katiga Lingot (selline suure rohelise karbiga Bingo veneaegne versioon, mäletab keegi?) ja leppisime viimaks ära.
See on nii nagu kevadel oli, et üks jõmpsik kutsus terve rühma enda juurde uue batuudi püstitamise peole ja tema vanemad ei teadnud loomulikult asjast midagi. Eh neid tänapäeva lapsi, titest peale juba niuksed isiksused ja tegijad et anna olla....

Lumi ja rahe ja lörts sajavad kordamööda. Kui minu pidev tööle hilinemine välja arvata (ma oma lühikeste jalgadega ei jõua nii käbelt sumbata), siis mulle ikka veel meeldib.

kõik, mis talveks vaja