Naisteajakirjad ja tüütud kulturnikud

Saabunud on toimetamise nädalad taas.
Juba olen paari päeva jooksul jõudnud vihastada liiga hoogsalt oma ürituste promoga mind ründavate kultuuritegelaste peale ja katkunud juukseid liiga hilja laekuvate (kui üldse laekuvad) kaastööde peale. Suurimat naudingut pakub mulle kellegi teksti kõplamine:) siis tunnen oma suuurt tähtsus ja võimu SÕNA üle.
Naisteajakirjadest võib mõndagi toredat leida. Viimases Eesti naises ütles Kareva, et iial ei kirjutaks ta blogi, kuna isiklikke asju võib avalikkuse ette tuua vaid siis, kui sellel on suur üldistav tähendus. Ja et iial ei söandaks ta lasta trükki teksti, mis on päriselt läbi ja lõpuni mõeldud, nagu ka enesest lugupidav pagar ei paku kliendile pooltoorest või kõrbenud saia...
Kummastav oli lugu Ilona Tomingast, kunagisest romaanivõistlusel pärjatust, kellele suurt tulevikku ennustati. Tema ütles kunagi, et ei kirjuta vaid siis, kui juhtub mingi psühhotrauma vms, ja - ta ei kirjutagi 15 aastat...
Nukker, kui saatus su unistustele vee peale tõmbab.
Väga hea ja huvitav on see EN kunagiste kaanetüdrukute sari Sul, Annika! Kas Sul endal ei tekita sellised lood depressiooni?

Ja kurvaks tegi veel mahajäetud naiste lugu - aitäh, Elsa, julguse eest!
Ma kaua aega mõtlesin.
Seda ma tean, miks naised mehi maha jätavad.
Aga miks mehed naisi maha jätavad?
Ma arvan, et meestel on palju teisi põhjuseid, millest naistel aimugi ei ole. No uus pilkupüüdev keremudel silmapiiril, see kindlasti.
Kallistuste ja tähelepanu puudus, kodus mööblitükiks ja kodumasinaks muutumine- see on pigem naistele pahameelt tekitav.
Ehk meeste vähene tunnustamine kodus? Irisev naine? Aga selleks naine irisebki, et ta on mööblitükiks unustatud.
Ja see kõige tavalisem stampväljend: lahku kasvamine. Erinevad eesmärgid ja teed nende saavutamiseks. Kui armastus on alles noor, ei pane tähelegi, et kallim tahab elus hoopis kusagile mujale jõuda, kui sina. Samas- pole ju ehk häda, kui kattuvad nii umbes pooled eesmärgid. Näiteks: kodu, lapsed, intiimsus ja reisimene on mõlemale tähtsad aga mees ei hooli karvavõrdki kultuurilistest väärtustest ja naine omakorda vihkab seltskondlikke üritusi.
Teine stamp: armastus sai otsa. Mis selle vastu küll aitaks? Äkki õige inimesega ikka ei saa otsa vaid muutub ühest olekust teise? Igas suhtes on ju nii (ka sõprade, sugulaste ja lastega), et ühel päeval on keegi nii kalli-kalli, teisel päeval vihastad end siniseks ja soovid ennast teisele poole maakera.
Ehh, mehed, kes teist aru saab!

hansa

Jätsin oma viimase raha hansapäevadele. Ostsin mesilasevahast haavasalvi, porgandimoosi, vaarikamoosi, põdravorsti, suitsujuustu ja kahed kõrvakad. Oleks rahakotti puuga seljas vedanud, oleks ostnud veel kaltsuvaipu, linasest riideid ja lastele kootud kampsuneid.
Kõrvarõngad olid loomulikult meeltesegaduse tagajärg. Aasta tagasi mänguasjamuuseumist ostetud linnukestega kõrvakad on mu suured lemmikud, kõik alati küsivad, kust ma need sain. Ja mu rõõm oli suur, kui kohtasin laadal nende autorit, tegin juttu, kiitsin ilusat tööd ja ostsin lisa. Imekenad punased ja huvitavate piltidega savikannud, küünlajalad ja muu selline oli ka, aga seda ma ei raatsinud osta.
Teised kõrvakad leidsin Marianne juurest, imetlesin ta asju ja tegin juttu ning kraam tuli blogist tuttav ette. Olen Marianne töid samuti kaua aega imetlenud ja tore oli teda reaalis kohata. Kuna tema ehted olid küll ilusad aga taas minu jaoks liig kallid, ostsin tema tütre tehtud kõrvakad hoopis.
Õhtul kõht valutas kõigil, kes suitsujuustu sõid:(

Krissu sai läbi Anni-triloogia. Viimases sebib ta satanistidega ja Krissu ka usinalt guugeldama ja vastavaid portaale nuuskima. Ise kinnitab- ära pabista, mul on oma usk, ma ainult vaatan. Kas ma kasutajaks võin end teha?
Siis luges pool tundi edasi ja kaebles- nii jube! Lõpetas minu kõrval voodis lugedes, üksi olla paha tunne.
Tunnistan ausalt, et ma soovitasin liiga vara talle Anni. Mõtlesin, et kooliõpetaja kirjutatud, ju on tore lugeda pubekate eneseotsimise piinadest. Krissu tõi siis raamatud koju, vaatasin ka sisse. Urjuhh, aeg on ikka piiiika sammuga edasi läinud. Kui mina veel noor olin, siis 14aastased veel viskit ei kaaninud ja 16aastaste kuttide laenatud bemmidega ringi ei kütnud. Meie klassis oli mingi kaks paari, kes "käisid" ja kõik naersid pihku neid vaadates.
No Krissul muidugi põnevust kui palju! Ma ei hakanud tal raamatuid käest ära ka kiskuma, varaküps tibi, nagu ta on. Eks ma üritan natuke selgitada, kuidas mina, möödunud aegade relikt, maailma asjadest aru saan.
Kolmandas osas on Ann väga üksi ja avastab, et inimene ongi tegelikult alati üksi. Hoolimata sõpradest ja perest. Kes leiab üksinduse peletamiseks saatana, kes jumala, kes otsib inimlikku armastust ühe, teise, kolmandaga...

Puhkus võiks juba kiiremini läheneda. Pea kumiseb kogu aeg, nädalate viisi, huvitav, miks?

Kiirvisiit teise linna

Hoiatan: see tuleb nüüd igav "tulin nägin ja olin" postitus.
Ma olin ja nägin eile Haapsalus. Sooritasin nö suvetuuri koos fotograafi ja Kataga, et anda lugejatele mingi pilt, miks sinna linna võiks sõita.
Me ei jõudnud linnale viie tunniga tiiru peale. Esiteks turnisime liiga kaua aega linnuses. Mul oli tõsine hirm, et meie fotograaf jääb kogu oma sajakilose kerega kellatorni trepile kinni ja me peame niikaua all ootama, kuni ta piisavalt kõhneneb (nagu Puhh Jänesel külas) või siis peame ta seebi või või või misiganes libestiga sisse hõõruma ja ta pudelipunnina trepikäänakult välja lööma... Aga vaade tornist oli ilus nagu tornidest ikka.
Kuursaal oli nagu nostalgia tippnäidis oma lõhnava roosiaia ja täiuslikult restaureeritud puitpitsidega, seal sees istusid prouad, vaatasid suurtest pitskardinatest ümbritsetud akendest lahel ujuvaid luikesid ja rüüpasid säravvalgete linadega kaetud laudade taga oma pärastlõunast veinisõõmu. Mahe muusika, klaaside ja lauanõude vaikne kilksumine...
Haapsalu ei olnud nii klanitud ja nukulik, nagu ma teda millegipärast arvasin olevat. Üsna räämas ja lapitud tänavatega hoopis kohati. Aga inimesed olid sõbralikud ja omamehelikud. Va rannarootslaste muuseumi peremees, kellele me olime ilmselt järjekordsed triviaalseid lolle küsimusi puistavad tüübid. Muuseum ise lõhnas lina, paaditõrva ja õlitatud puu järele.
Haapsalus on 8 muuseumi ja 9 kunsti- ja käsitöögaleriid! Me ei jõudnudki igale poole. Müüriääre kohvikusse jõudsime vaid ninad sisse pista ja paar ülikallist kooki karbiga kaasa osta. Agate kohvik oli ka mõnus. Meeldiv üllatus oli Epp-Maria Kokamäe vastavatud galerii, täis tema sinikuldses koloriidis maale, naiselikku valguse- ja soojuseihalust ning armastusega restaureeritud vana mööblit. Okase galerii saja-aastases kireva ajalooga majas mõjus jälle omamoodi oma paljaks kistud seinte ja ehedate ehitusmaterjalidega.
Haapsalu on minu meelest naiselik linn. Ehk tuleneb see tema kaunist ja sümpaatsest naislinnapeast, või Valgest Daamist või haapsalu sallidest, eestiaegsest kuurordiidüllist...
Õhtul vedelesin koos tütarde pluss Kata ja Kadriga omaenese aias ja tundsin rõõmu, et on kuldne suveõhtu, armsad inimesed ümber, oma aed ja magus rumeenia vein, mida keegi peale minu ei armasta. Hiljem rääkisin oma pojengidele, et nad õitsevad väga tublisti ja õitsegu veel kauem, nii mõnus on neid nuusutada. Lisaks kiitsin roomavat kurereha, kes on saavutanud uued mõõtmed ja õitseb hoolega ning uurisin astrite käest, miks nad oma mõned lehed kollaseks ja rulli teevad.
Tänane hommikune koosolek pani mind õhku ahmima: teadsin, et mul on aega JÄRGMISE reedeni oma Haapsalu lugu kirjutada ja lihvida, pandi aga fakti ette, et kohe on vaja. Istusin 8 tundi jutti peaaegu pausideta arvutis, kõhus vaid kaks pontsikut ja vihtusin kirjutada. Ebaaus! Ja ma pole ise tulemusega eriti rahul, kõik kannab kiirustamise märke ja muljed said liiga vähe settida.
Lisaks ei jõudnudki ma täna minna Pärnu suve parimale sündmusele- hansapäevadele, kõik aina tulid ja muljetasid, kui tore ja kui tore kaup ja kui palju toredaid inimesi, mhh, ma olin tige! Vähemalt teen ma oma parima, et homme sinna jõuda.
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Õhtul vaatas meespere allkorrusel Kaukaasia vangi ja meie plikadega üleval arvutis Siili udus. Plikad kartsid: nii jube film! Mina olin vaimustuses. Nii ea! Seni kuni eksled udus, tunduvad kõik varjud koletistena. Õnneks leidub alati keegi kallis, kes hüüab Siilikeee ja kellele mõtlemine annab jõudu, keegi hea tundmatu toob sulle kadunud pambukese kätte ja teine toob su jõest välja, kui sa ise tüürid täielikus ükskõiksuses allavoolu.

Vahelduv pilvisus vihmahoogudega

Ma väsisin päris ära neist pikkadest pühadest. Külalistest, grillimisest, vihmast, kõigest.
Täna tööl ka ei ole õiget vunki. Teemad ei inspireeri ja pea kumiseb.
Need jaanid olid kuidagi teistmoodi, eemalolevalt. Kuigi vanemad olid siin ja lapsed säutsusid ja tegevust nagu oli... Tuld sai tehtud kaks päeva jutti, korvpallirõngas pandi üles ja noolemäng ka.
Ilmselt on minu vaimu eiteakus hõljumise põhjus raamat "Toscana päikese all". Kuigi ma jään pidevalt tolle raamatu taha magama, tundub sealne elu nii tõeline ja värvikas, täis toidulõhnu, vana maja hääli, päikesevalgust terrasside, oliivisalude ja ajaloost läbiimbunud linnakeste ümber ja kohal.

Helistasin ammu kokkulepitud lapsehoidjaneiu emale, et kas varsti tuleb tüdruk tööle. Ooo, ütles neiu ema. Me läheme nüüd nädalaks Hiiumaale, ja siis vist nädalaks Soome, ja siis tuleb Viljandi Folk aga pärast seda jah ta saab küll tulla.
Ahah. Tore, ma ka nüüd siis tean. Just need kolm nädalat, kui mul kõige rohkem hoidjat vaja on:( Pean hakkama nüüd sebima ja vaatama, mida edasi teha.
Üks inimene ütles, et tema maksab hoidjale 20-25 krooni tund, teine, et 40. Tuttav neiu ütles, et ah, 100 krooni päev ja okei.
A küll kuidagi ikka saab.

jaan

Ei tea, mida ilm täna õhtul teeb, meie tegime eile õhtul igaks juhuks juba eeljaanitule ära. Käisin tiiru läbi Tere Pärnu suve nn perepäevalt- oh aeg, kui viis miniponi, neli kaelaehete müügiletti ja kaks batuuti a 25 krooni 5 minutit saab nimetada "terve päev täis tegevust kogu perele", siis hakkan mina ka oma aias perepäevi korraldama. Õlletelgi panen üles ja juhhei, tegevus kogu päevaks olemas. Õhtune Kolumbus Kris ei pakkunud midagi erilist, rahvast ei olnud platsil rohkem, kui paar-kolmsada inimest.. Tänavad olid inimestest tühjad, vaid mõned maikades ja dressipükstes härrad tundsid ennast võrdlemisi vabalt.
Pärnu, mis toimub?? Või õigemini- miks ei toimu? Kas suvepealinna hiilgeajad on tõesti jäädavalt möödas? Mitte kaua aega tagasi olid Tere pärnusuve ajal linnatänavad rahvast tulvil, tõesti rahvapeo tunne tekkis.
Ah, mis teha. Eks me siis oota edasi kodus, kas ja kuna vihm üle läheb.
Head jaani ja võidupüha kõigile!

ei ole kerge naisterafas olla...

Mina ei tea, miks naistele on hormoonid nuhtluseks sisse pandud.
Või on see kuuseis.
Osa kuust oled sa sulnis, õrn ja naeratav, armunud oma mehesse ja poolde maailma, lahke laste ja vanainimeste vastu, särad ja kallistad...
Siis on tükk aega on-kah-kuidagi olemist. See sobib töövihtumiseks hästi. Niidad heina, peksad arvutiklaverit, kõplad vesiheina, topid pesu masinasse ja jahid tolmurulle.
Ja siis keerab ära, vedelad raamatuga voodis ja vihkad kõiki, ei aita shokolaad ega limps veini, katsugu keegi vaid minust midagi tahta- pritsin tuld ja tõrva vastu. Jah, olen kole ja paha, vihake mindki, see sobib hästi.
Pisar pudeneb ka kergesti. Ei tea, kas teised naised kah niuksed on?
***
Katile meeldib kangesti raamat 10 maailma suurimat koobast. Eile istus ja vaatas seda, siis teatas- emme ma hakkan suurest peast koopauurijaks, lähen kõige suuremasse koopasse ja toon sulle sealt neid kive, kui sa just selleks ajaks liiga vana juba ei ole...

Ritsik 12, 14, 16 ja 18 aastat tagasi

Ma tahtsin teha elust 10 aastat tagasi postituse, tegelt otsisin välja kimbukesi vanasid päevikuid ja otsustasin välja kirjutada need lõigud, mis kannavad tänast kuupäeva, olgu siis 10 või 15 aastat tagasi. Endal hakkas huvitav vaadata, kuidas väärtushinnangud, maailmakord ja mina ise ajas muutunud on. Niisiis.

Aasta siis oli 1990...
"Aega! Oleks mul veel aega! Vahin hirmuga kella ja ei jõua ennast ära kiruda, et olen terve nädala niisama maha molutanud. Nagunii ei jõua kõike ära õppida, ma pole nii geniaalne, et viskan päev enne eksamit punktidele pilgu peale ja kohe oskan, nagu Kristiina.
Ma ei oska mitte midagi! Appi! Magasin öösel kolm tundi, ärkasin kell 4 hommikul ja püüan veel oma pingutusest paistes ajuollusese veel midagi lisada. Saaks ma kolmegi kätte, palun, palun, ma ei taha enam iial midagi sellist kogeda!!"
Jutt oli siis keskkooli bioloogia lõpueksamist, mille sain puhta viie:) Ja Kristiina, kes kõike alati viitele oskas, on praegu tunnustatud naistearst ja spetsialist.

1992
Tegevuskoht: Vellavere õppebaas
Tegelased: esimese kursuse lõpetanud bioloogid
Situatsioon: selgrootute välipraktikum
"Täna tegime pikema matka läbi õudse rägastiku, kus leidus vaid kõiksugu pistmis-haukamis-imemis-rebimis jms vastikute suuvärkidega putukaid. Ühtegi põhimõtteliselt uut sitikat ei kohanud. Kuna Vellaveres on juba aastakümneid suviti biolooge peetud, on siinsete putukate rahvapärimustes ilmselt kindel koht kahvaga koletisel, ning kõik teavad peitu pugeda.
Õhtuti määrame usinalt päevast saaki. On alles tegemist iga satikakribala tundlalülide lugemisega, puuke näiteks määratakse sugupilu järgi!! Vahel leitakse, et käesolev sirts või tirts peaks olema selline vend, mida on avastatud Eestis üks kord ja 20 aastat tagasi, siin Vellaveres esineb aga millegipärast massiliselt...'Meie rühm teostab ööpüüki, määrame öösel valguspüünisesse lennanud ööliblikaid ilusa pildiraamatu järgi. Kui kahejalgsete organism poleks teatud füsioloogilise eripäraga öösiti määratud puhkeolekus viibima, oleks päris lahe.
Praegu on kell 2 öösel, istun Kristjani ja Piretiga lobisedes laua taga, kirjutan praksiaruannet ja teostan ööpüüki mahlaklaasi ja laualambiga. Sain just tuttavaks ühe Hopladrinaga (kollakas häguöölane), kes oma tillukese rumala karvase pea lambi all veel rumalamaks keerutas ja mu mahla maitsma ronides sinna selili sisse plartsatas. Siin ta nüüd konutab, imilont pettunud rulli keritud.. Küll on lahe tüüp- karvane, töntsakas ja punnsilmadega nagu täissöönud puudel. Hea, et ma neid enam püüdma ei pea. Head ööd, Hopladrina, või oled sa hoopis Caradrina?"

1994
"Täna on tahtmine end purju juua, kahjuks oli käepärast vaid purgike dzinni aga sellestki on lõbus olla. Ma ju kanapea.
Parim uudis on see, et asusin ametlikult Postimehe suvereporterina tööle, 105 kandidaadist valiti välja 6, ja mina ka, juhhei!! Meid on kolm tüdrukut ja kolm poissi: ilmatu asjalik Alo Lõhmus, kes pidevalt helistab, kohtub ja on lennus ja võtab asja lõpp tõsiselt. Siis Jaak Juske, kes on alles koolipoiss, nunnuke ja roheline aga samuti püüdlik ning püüab kõiki kogu aeg Tuleviku Eesti Erakonda värvata. Ja Ervin, kes tegutseb päris üksi ja omaette. Suvereporterite lärmakat kampa ohjab Tiina Kaalep, väga resoluutne ja kindlakäeline daam.
Kuigi tunnen end kohutavalt rumalana ja oskamatuna, on väga põnev!"
Sel suvel sain ajakirjanduses käe valgeks ja pisiku verre, mis siiani sealt lahkunud pole. Kuu aja pärast raporteerin korrespondendina Viljandi Folgilt: igale poole võib minna, kõike kõigilt küsida, kõike vaadata ja ilma rahata, veel enam- makstakse isegi peale!
Too suvi oli väga kirju, pidevalt sai poole ööni siin-seal hängitud, ohtralt uusi tutvusi sõlmitud, Rock Summer ja Folk. Päevikus korduvad sellised märksõnad nagu Küü kohvik, Centrali õu, Kaunas, Sõbra baar, TÜ klubi ja EPA klubi. Ehh.. noorus...
Imestama paneb, et loen- istusime, jõime väikse õlle ja sõitsime edasi. Kas tollel ajal puhuma ei pandud? Alkomeetreidki vist ei olnud? Aga ei mäleta, et oleks nagu massiliselt rullnokatatud teedel...

1995
"Suve avamise peol oli õnneks hea ilm. Viskasime Volmerile näppu, hüppasime Termikaga, tantsisime öödiskol Scatmani saatel. Saad aru: kell on 24, suvi on pool tundi vana, kõikjal on valge, lava ees tuledevihus käib tihe tantsuvihtumine, rõõmsad inimesed, feeling!
Kogu see pidu oli ainult meile kahele. Ainult meile! Meie tantsisime teineteisele silma vaadates, jalutasime käsikäes ja kallistasime igal pool- murul istudes, lava ees, tantsides ja koduteel, kui terve linn oli täis elevil rõõmsaid inimesi."
No comments. Ilusaim suvi ever.

1996
"Täna on siis see päev, kui diploom pihku pistetakse. Ülikooli lehes olen ma kirjas ja eksmati nimekirjas ka- seoses bakalaureuseks saamisega. Täna käib siis kodus hirmus sagimine ja tingel tangel. Söögid joogid. Külalised ja nii.
Eile istusin veidi masendunult Puhhi jutukas ja lootsin Professorit kohata. ei olnud teda. Küll olid aga Sookoll ja Wanur, kellega koos leidsime, et vaja ometi minu viimast tudengiks olemise päeva tähistada. Rääkisin augu pähe unisele Katale, ja saabusime tema juurde punase veini, apelsinide ja küpsistega. Istusime neljakesi valges öös Kata aias kuuvarju all, oli lõbus kuid külm ja mähkusime tekkidesse, Sookoll võttis mind soojendamiseks kaissu. Armsad inimesed.. Ilma meheta võib hakkama saada aga ilma sõpradeta kindlasti mitte."
Jah. Nii ongi. Kahju ainult, et toonastest sõpradest on aint Kata alles jäänud.

Tolle koha peal jäid mu päevikud pooleli. Sain suureks. Kirjutasin hästi harva. Ja nüüd siis jälle, grafomaania on ilmselt vaibumatu kirg.

Tööjõu taastootmine

Kas pole ilus pilt? See on nostalgiline tüdrukuvoodike mu sõbranna kodust- ma loodan, et ta ei pahanda oma loomingu eksponeerimise üle- ja minu jaoks sümboliseerib see sellist magusat unelemisseisundit
lihtsas ja veid tolmuses pööningukambris, õhtupäike kulda aknast sisse loopimas. Pikutad raamatuga ja ei raatsi magama minna, lahtisest aknast kostab pääsukeste vidin ja allkorruselt tuleb koogilõhna. Ehh..

Olen mitu päeva töökas olnud. Eile õhtul käisin rattaga pakendeid konteinerisse viimas ja kuna õhtu oli nii soe ja vaikne, tegin rattaga suurema tiiru. Sõitsin linnaserva. Kohati on teel tohutult suurte puude pime tunnel ja siis keerab tee alla jõe äärde, kus vesikupp vohab, särjed kudemismöllus roostikus mulistavad ja päike jõevee roosaks värvib.
Jõeäärses võsas laksutavad alles ööbikud, neist üle püüavad karjuda metsvindid. Ebajasmiinid lõhnavad, lõhnavad, lõhnavad, maantee kõrval vohavad sellised metsikud lilled, mille olemasolu oled päevast päeva asfaldi vahel elades üldse ära unustanud- kassikäpad, lupiinid, jumikad, ussikeeled ja üheksavägised.
Õhk seisab loojangueelses roosakuldses udus. Inimesi ei ole kusagil.
Tahaks anda rattale valu ja sõita aina edasi silmapiiri poole, põldude ja heinamaade vahele, kummid tolmusel maanteel sahisemas ja hing rõõmustamas.
***
Koju jõudes oli tööjõud taastoodetud, pesin nõusid, õnnelik naeratus näos ja lasin lastel poole ööni õues rulatada.
Täna tundub, et linnas ei ole värve. Neid õigeid värve. Õrnhalli ja roosakuldset.

kirjuta läbi ja anna edasi

Sain Triinult testi ja puhkan sellega nüüd pingelise tööpäeva lõpus närvi.
Test nagu ikka- vasta ja anna edasi.
1. Mida tegid 10 aastat tagasi
temaga beebikoolis ja leidsin hoogsalt Pärnust uusi sõpru. Ma pühendan sellele küsimusele varsti ühe postituse.
2.5 asja minu nimekirjast "Vaja teha"
Oot ma vaatan. Nii. Huvitav, kas on mõeldud pikema perspektiiviga nimekirja või lähipäevi? Ma panen selle suve nimekirja: Rajada aiaserva hekk, revideerida viimase kahe aasta fotod arvutist paberile ja ketastele, sõita lastega rongiga Tartust Elvasse, osta kööki uued toolid, hakata uuesti kaalu jälgima.
3. Minu lemmiknäksid
juust igal kujul koos viinamarjadega, marineeritud seened, igasugused põnevad tikuvõileivad, minitomatid, koogid - ehh, peale mustade ploomide sobib kõik!
4. Mida teeksin, kui saaksin miljonäriks
Oleksin miljonär:) Mul on kolm last, arvan, et nende suuremaks kasvades jääks ühest miljonist küll väheks... Iseenda jaoks võtaksin aja elada aasta välismaal mõnes mõnusas kohas, Kreekas näiteks. Heategevus tuleks ka kõne alla. Avaksin restorani.
5. 3 kohta, kus olen elanud: tartu, pärnu ja pärnu

Nüüd on pool tundi tööpäeva lõpuni, tsau pakaa!
Ahjaa. Ma ei tea, kes veel seda testi tahaks teha. Äkki Anniki, Heidi ja Claara? Claara sul oli miski teine variant vist mõni aeg tagasi? Eowyin, Risto, Märt- teiegi. Enibodi, kes tahab.

Kust raha saab?

Täna oli Postimees onliinis palju vastakaid kommentaare kogunud uudis noorest kolme lapse emast kohtupingis. Ema püüdis varastada laste jaoks "kingitusi": pojale mänguautot, tütrele kaelakeed. Sest raha ei olnud, mees on vangis, naine elab sõbranna juures, kes talle süüa annab. Noorim laps 10kuune, vanim vist 10aastane.
Küll siis netikommentaatorid tundsid haletsesid ema või vastupidi, sõimasid, et mida üks hädahunnik peaks üldse lapsi saama ja neid veel varastama õpetama oma eeskujuga.
Tõsi on see, et paljude üksikemade elu on praegu kindlasti väga raske. Kolm last üksi toita- karm.
Kuna pole ise sellises olukorras olnud, ei oska öelda, kui palju meie sotsiaalsüsteem taoliste olukordade puhul aidata saab. Sotsiaalkorterit on kerge saada või raske? Emapalk peaks kolme lapse puhul ikka midagi olema, isegi miinimumpalga järgi arvestatult. Toetusi on võimalik taotleda. Humanitaarabiasutused, Punane Rist ja paljud kirikud aitavad riiete ja muu materiaalsega. Vähemalt Pärnus on Pereabikeskus ja Shalomi Lastemaja, kus pakutakse probleemsete või raskustes perede lastele süüa ja meelelahutust. Samas kogu selle toetuse endale välja ajamiseks peaks inimene ise ikka olema piisavalt ettevõtlik. Paberid peavad korras olema, bürokraatiaseina vastu saab kindlasti ohtralt joosta.
Võibolla too ema lihtsalt ei tea, kuidas asjad käivad. Abiellus otse koolipingist, sai lapsed, mees tegi kõik ette taha ära ja nüüd ei oska proua enam endaga hakkama saada. Arvab, et sotsiaaltöötajad on kollid, kes tahavad kindlasti lapsi ära võtta.

Mitte hakkamasaavaid inimesi on ju tegelikult küll ja veel. Kellel hoolitseb pere eelarve pideva miinusseisu eest narkomaan või kasiinosõltlane, kes sipleb SMSlaenude orjuses, kes on ehk tõesti äkki leseks jäänud, raskelt haigestunud või maja põlenud.. huh, koledaid asju võib juhtuda ja alati ei saa öelda, et ise oled süüdi, olid naiivne või ei raatsinud kindlustust maksta.

Pikaajalistele töötutele oli siin üks projekt, kui neil oli kõrval oma tugiisik. Niipalju kui mina aru sain, õpetasid tugiisikud töötuid esialgu lihtsalt elama. Kuidas ennast kenaks teha ja töövestlusele minna, kuidas üldse igal hommikul tööle jõuda, endas eneseusku ja optimismi taasleida.
Vaat selliseid tugiisikuid või juhtumikorraldajaid peaks olema terve polk Eestis, et jätkuks igaks elujuhtumiks, igale luuserile ja igale hättasattunule. Taoline sotsiaalkiirabi annaks nõu, mida teha, kui raha ei ole. Või tööd ei oska otsida. Või pole kuskil elada. Või mees peksab, lapsed hukas. Loomulikult on selliseid konsultante praegugi aga nad on kuidagi hajunud ja ei pruugi alati leitavad olla, kui vaja. Üks ühine agentuur, deviisiga Igast olukorrast on väljapääs. Või Teeme saia igast sitast:)

Ah mis siin muiata. Taoliste juhtumite puhul ärkab tegelikult paljudes kodanikes soov aidada. See mingi tädi, kes sms-laenudega kimpus oli, sai vist päris palju pappi rahvalt.
A mul on ka paar negatiivset näidet.
Siin üks 10lapseline pere põles paljaks. Koguti raha ja asju, tehti uus katus ja mis kõik. Praegu on tolles majas teistes korterites igal pool remont tehtud ja kõik ilus, ainult too suurpere, kelle aitamiseks arve avati, elab endiselt mööda suvalisi üürikortereid vireledes.
Ja viielapseline absoluutselt kujuteldamatu eluviisiga maal elanud parmupere, kelle aitamiseks korraldasin ise sõbrannaga kampaania. Oh, ma ei paistnud oma töölaua tagant riiete- ja mänguasjade pampude tagant väljagi! Võeti vastu, olevat oldud rõemsad.
Aga poole aasta pärast ilmus too pere juba linna sotsiaaltöötajate vaatevälja ning mis te arvate, kas lapsed olid kenasti puhtalt ja soojalt riides?

Aidata saab ikka neid, kes ise oma elu muutmisest huvitatud on. Ja mitte sel viisil muutmisest, et mingid abstraktsed isikud sotsiaalametist, valitsusest või kust iganes paigutavad neid ilusasse pessa, annavad piiramatul hulgal raha ja
abistatute edasine panus piirdub lihtsalt elu nautimises.

kust armastust saab?

Mind ikka see Murutari raamat ei jäta rahule. Nii kurb on, kui inimene otsib meeleheitlikult armastust ja tingimusteta heakskiitu aga hüüab justkui kaevu, midagi nagu natuke kajaks vastu...
Selleks ju kaaslast otsitaksegi- et oleks keegi, kes pidevalt täidaks sinu armastuse akut. Aga inimene on ju ainult inimene! Ta on tihti väsinud, tüdinud, halvas tujus, hakkab meeldima keegi teine, on lihtsalt muud tegemist. Vahel ei pane tähele, et kaaslane aina kuivab ja kuivab igatsusest su kõrval, sõnakehvad ja temperamenditud eestlased ei räägi kah tavaliselt, kuidas nad ennast tunnevad. Tehakse aga head nägu edasi, kuigi asi on tegelikult juba viimasel piiril.

Ma paar aastat tagasi käisin ühel kristlikul pereseminaril.
(jajah, kohe hakkan targutama, ateistid klõpsigu mõnele teisele lehele edasi nüüd!)
Ei ole need kristlastest abikaasad nii kuldsed ühti, kui võiks arvata, rääkis üks tore pastoriproua, kelle nime olen unustanud. Ka nende mehed on alalõpmata töösse mattunud, ei märka lilli tuua ja kulub kolm kuud näägutamist, enne kui kardinapuu üles pannakse.
Aga naine ei püsi ilma armastuseta püsti. Kurbus tuleb sisse ja hakkad aina rohkem mehe suunas mossitama. Seni kuni taipad oma patareid Jumala armastusega laadida. Jumala armastus ei saa otsa, ei hakka kellelegi teisele silma viskama, ei ole tüdinud ega busy. Kui suudad selle vastu võtta, kiirgab see sinu kaudu edasi abikaasasse ja teistesse inimestessegi. Ja kui naine vaatab rõõmsa naeratusega kaasale otsa, mitte ei oota, et just mees iga sekund teda õnnelikuks teeks (naine ju püüab läbi saja pisiasja iga päev meest õnnelikuks teha), siis vabaneb ka mees pingest ja algab ilus elu....
Jah teooria on ilus. Ei saa oma õnne ja hingelist rahulolu ainult paarisuhtele üles ehitada. Või ainult tööle või ainult lastele. Tasakaal peab olema. Igaüks ei leiagi ju kaaslast, sobivat elukutset, lapsi.
Suurem osa inimesi ei usu ilmselt mingi hinna eest, et on võimalik Jumala armastusega oma patareid täita. Meh? Kas Jumal saab õhtul kaissu võtta või enne palgapäeva koidula laenata või sosistada, et oled väärtuslik, hoitud ja eriline?
Ei saa. Aga...

Olen istunud trepil, pisarad tilkumas ja minuti pärast helistab sõber. Või istub õlale kollane liblikas.
Enne palgapäeva külmas ja näljas vireledes astuvad juhuslikult läbi tuttavad, kel on ülesanne jagada laiali humanitaarkorras saabunud hiigelpitsad.
Kõrges palavikus laps su käte vahel jääb järsku rahulikult magama ja ärkab hommikul terve ja rõõmsana.
Olles ise kurbusesse mattunud, kohtad kedagi, kes vajab hingelist paid sinust veel rohkem ja tema aitamise läbi hakkab endalgi hea.
Väga raske on seda selgitada. Need kõik on ju kõigest juhused, mida juhtub kõikide inimestega. Maailm ongi ju üks suur juhuste juhtumine. Minu sündimine maailma on ka olnud suht juhus. Vabalt oleks võinud sündida hoopis priske poisslaps. Või puudega laps. Ja neil oleks olnud hoopis teine tee ja ülesanne.

"Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest mis on Kristuses Jeesuses, Meie Issandas!" Rooma 8:38,39.

Võta või jäta. Kohvris on rohkem kui miljon.

Vihma vajalikkusest

Eile sadas hommikul 11st õhtul kella 21ni vihma. Olles turult koju toimetanud kuus kurgitaime, kaeralille, astrilapsed ja habenelgid, said need päev otsa enne istutamist mõnusat vanni. Õhtul siis pistsime Katiga uustulnukad mulda, avastasin, et redised, ise alles sentimeetripaksused, on kohutavalt kibedad, Lotts pakitäiest hernestest kasvama jätnud nii umbes 10 taime ja ämmakene, tulles appi rohima, oli tööhoos peenardelt eraldanud ka minu viimase vaese basiilikutaime (teisega pluss koriander sai Lots hakkama).
Vihm lubas päev otsa voodil lesida ja Murutari "Viimnekuu"d lugeda. Lisaks kiired kui tõhusad retked külmkapi manu lihapallide ja maasikad-kohupiimaga järele. Meil oli tüdrukutega nimelt meestevaba päev:) Oo kui hea oli mitte midagi päev läbi teha!!
"Kirjuta meist ka midagi" säutsub Krissu kõrval. No tüdrukud vedelesid ka, teleka ja arvuti ees ja niisama. Vahepeal koristades. Krissu leidis minu suunamisel Lyrics.com ja muudkui ümises arvuti ees sõnu kaasa.

Pärast närvelammutavaid telefonikõnesid läks ema reedel ise haiglasse. Seal haarati tema vereproovi nähes peast kinni ja ei lastud jala isegi 500 meetrit eemale teise haiglasse jalutada. Ema ise ei osanud midagi arvata, temal hea olla ja viga justkui ei miskit. Noh, eile helistades olid proovid juba head ja emal palatitäie muttidega üsna lõbus olla. Oli samas osakonnas, kus mina tudengina öösanitarina töötasin ja millest ma ikka veel vahel õudusunenägusin näen.
Minu reedese masenduse katkestas K, kelle initsiatiivil lohistasin end plikadega Campasse sööma ja "tüdrukuteõhtu" edenedes osutus tõsiseks ja murelikuks jäämine üsna võimatuks.

Meie meespere saabus eile öösel. Miku laekus kell 24, üsna läbiligunenud aga omadega rahul. Kogu laulupeo ajal kallanud vihma, poisid möllasid hilisööni ja kooriõps pritsis tuld. "Ma igatsen kodu" tuli juba üleeile sms minu telefonile...
T saabus Rabarockilt kell 3 öösel ja teatas, et tundis ennast kaks päeva nagu taevas:) Ja Sparks oli olnud tasemete tase. Aga kodus oma soojas voodis on ka bro!

Mina lõpetasin Murutari kell 2 öösel kerge kurbusega. Haarasin selle raamatukogust eile kuna meie kohalikust raamatukogust ei saanud Undi India ega Penu Hispaania päevaraamatut.
Murutar on ehe hoiatus, mis juhtub, kui toimekas naine otsustab kõik asjad maailmas ise korda ajada. Palgaks on üksindus, üksindus ja veelkord üksindus... Ei kiida sind need tubliduse eest, keda sa loodad seda tegevat. Mees saab sellise võimeka emanda kõrval aina enam kohitsetud. Olen sellist mudelit näinud küll ja küll. Ja ise teadlikult mõnikord lillekest mänginud, et mees saaks ikka ise mammutit küttida.
Samas titeootuse nukrus ja üksindus on tuttavad, lisaks suhtlemisraskused mehega.
Kas teismelised tõesti tundmatuseni muutuvad? Kohe nii rängalt, et esivanemad pikema jututa perse saadavad? Ja mida vanemad sel juhul on valesti teinud või tegemata jätnud?
Oo kui õudne, et paljud tulevased emmed leiavad just sellel tundlikul ajal oma seadusliku kaasa kõrvalt mõne kohustustevaba ajaveetmist pakkuva mimmu :(
Kohati tundub, et selles lõputult rikutud maailmas ei ole traditsiooniline abielu enam üldse normaalsel kujul võimalik ning truudus ongi jah juhuse puudus...
Tuttavate kristlikud abielud püüavad kõige kiuste häid põhimõtteid säilitada ja tundub, et see neil ka õnnestub. Või mida mina kõrvaltseisjana ka näen. Probleeme on ikka aga turvatunne on suurem. Kergem, kui inimesed usuvad ühte asja.
Jahh. Jõudu Murutarile.

Täna paistab päike. Pilt on tehtud Kolmardeni lähedal kämpingus.

reede, 13

Nii hea oli eile kell pool 10 õhtul aias rohida. Täielik stressimaandus.
Täna piisas ühest telefonikõnest, et ma istuks töölaua taga, süda kloppimas ja käed värisemas. Emal jälle tervisehädad, helistasin tema perearstile, kes soovitas ema maha rahustada ja tal haiglasse minna, jälgimisele, sest parem on karta kui kahetseda, nagu ta väljendus.
Helistasin veel siia ja sinna, palusin emal endal helistada siia ja sinna. Midagi enamat ma siit 200 kilomeetri kauguselt teha ei saa.
Lõppematu jama. Lisaks on ema deprekas, sest võtab üht rohtu ühe tõve tarvis, tekivad kõrvaltoimed ja vaja uut asja ravima hakata. Kohutav. Et sellest nõiaringist välja rabeleda, et vaja tõelist vaimujõudu, otsust muuta kogu oma elu, nii eluviise kui mõtlemist ja põhjalikult. Deprekas inimene ei ole selleks sammuks võimeline, kardan ma. Ja mitte ilma toeta. Mina ei suuda teda piisavalt toetada. Liiga kaugel.

Nüüd võtan mina kokku kogu oma vaimujõu, teen, mis minu võimuses ja ülejäänu annan Jumala kätte. Ükskord ju peavad mingid lahendused tulema.

ostu- ja reisipaanika

Täna hommikul saatsin poisi Saaremaale poistelaulu laagrisse. Laupäeval toimub miski meeste laulupidu ja seal nemad kah astuvad üles. Priima!
Kõik oleks veel priimam kui emad paanikaosakonnast maha rahuneksid...
Oh neid sõnu, mis veel bussiuksel peale loeti: ära külmeta, ära liiga palju päevita, hoia telefoni ja raha, pane teised kingad jalga jne jne jne
Enamus teise klassi jõnglasi pole ju kolmeks päevaks veel omapead kodust kaugemale saanud. Sestap emmed närvis sada korda rohkem, kui poisid ise.
Mina avastasin kell 10 õhtul, et nagu maa alla on vajunud lapse pidulikud püksid. Lihtsalt ei ole enam ja kõik! Pakkisin siis alt narmendavad kooliteksad kotti, mis teha... Vilets emme, ei saa last nõuetekohaselt riietatud.
Ohh, loodan, et kõik läheb hästi ja neil on ülimalt vahva reis.

Veel tahtsin mainida seda, et Pärnut on tabanud lõhehullus: teineteist püüavad üle trumbata äsjaavatud Maxima xxx ja Rimi, mõlemas on norra lõhe umbes 50 kr kilo. Eile ikka no nii 2-3 kaupa toppisid inimesed kalu kotti. Täna tegime dessandi Maximasse. Mis seal ikka- palju ruumi, puhas ja kena. Ja poes saadaolevad kaubad olid ka kõik olemas! Meile antud 15 minutiga jõudsin liduda läbi umbes veerand toiduosakonda ning kühveldada ostukorvi 20kroonise karbi maasikaid, koti odavat trühvelkommi, mahla ja krabipulki. Suurte poodide juures on alati see häda, et kui sa seal just päevast päeva ei käi, on igavene häda üles leida näiteks pudel nõudepesuvahendit või karp kilu.
Nojah. Ostke, inimesed. Majandus langegu, kuhu tahab.

Still Haven't Found What I'm Looking For

I have climbed the highest mountains
I have run through the fields
Only to be with you
Only to be with you.

I have run, I have crawled
I have scaled these city walls
These city walls
Only to be with you.

But I still haven't found
What I'm looking for.
But I still haven't found
What I'm looking for.

I have kissed honey lips
Felt the healing in her finger tips
It burned like fire
(I was) burning inside her.

I have spoke with the tongue of angels
I have held the hand of a devil
It was warm in the night
I was cold as a stone.

But I still haven't found..

I believe in the Kingdom Come
Then all the colours will bleed into one
Bleed into one.
But yes, I'm still running.

You broke the bonds
And you loosed the chains
Carried the cross of my shame
Oh my shame, you know I believe it.

But I still haven't found..


Ma üldiselt videosid ja laulusõnu blogisse panna ei viitsi aga U2 on mu lemmikute lemmik 15-20 aastat ja see on üks nende parimaid lugusid, kriipis teismelisena ja kriibib ka nüüd. Igavene küsimus: oled sa leidnud, mida otsid, või jooksed ikka veel?
Kohati tundub, et üht-teist olen jah leidnud aga teisi asju jälle kipun kaotama.
Eneseusku. Töötahet. Töövõimet. Inimesi. Suhteid. Raha.
Vahet pole. Who cares.

I believe in the Kingdom Come-
kuidas seda võiks tõlkida? Usun, et Kuningriik tuleb?
Ma ei ole päris kindel, kas see lugu on kristliku alatooniga (You carried the cross of my shame) või pigem inimliku armastuse ja mõtte otsimisest. Või mõlemat. Ah?

Kuulasin juutuubist mõnda aega gospelit. Mõni laul annab ikka kõvasti pauerit, paraku enamus, mida ma oskasin otsida, on selline suht veniv ja unine. Chris Tomlini "Everlasting God" natuke nagu juba oli. Aga mul on midagi veel käredamat vaja. Nagu .. maitea, nagu U2 Elevation. Peab ju olema midagi sellist? Kristlik Green Day? Kes teab?

barbi sai loomapoe

Läheb natuke aega rutiini sisseelamiseks, et aru saada, mis ja kuidas.
Igal hommikul palun ma tarkust teha neid asju, mis on tõeliselt tähtsad. Ja teha neid tähtsaid asju õigesti. Ja ikka avastan ma igal õhtul - peaaegu- et olen kulutanud palju aega mingi suvalise jura peale.
Eile veetsin palju mõttetuid tunde kontoris, sest kuidagi ei suutnud töö lainele end viia. Samas minu meelest mõttekas oli õhtul sõita Katiga tuttavate poole, kes hakkavad aafrikasse kolima ja teevad ameerika kombe kohaselt garaažimüüki. Kati valis välja barbie lemmikloomapoe ja nukukleidi, mina ühe lauamängu, kirjutuslaua ja kuldkollase kaltsuvaiba.
Õhtul istusime Katiga ja mängisime loomapoodi. Tema barbi müüs minu omale ühe akvaariumikala, kassi ja kassitoidu. Siis tõi minu barbi äsjaomandatud kassi poodi tagasi pesemisele. Lõpuks tegid mõlemad barbid oma loomadele vatist pesad ja pakkisid nad poodi ööseks magama.

Tahtsin veel seda öelda, et Reporter näitas eile mingit imelikku lugu poisist, kes kõndis Pärnu rannas ringi ja kurtis, et ei leia naist, on häbelik, ei oska tüdrukutega millestki rääkida ega peale kinoskäimist "edasi käituda". Käis isegi psühhiaatri juures! See oli äkki Õige Valiku saate reklaam? ma ei tea, lõpuni ei vaadanud.
Õige valik on minu meelest suht mõttetu saade aga poisist hakkas suisa kahju. Talle lendasid peale veel kaks tibi stiilis- noh, mis häda on sul siis naistega?
Miks keegi ei öelnud sellele poisile, kuidas tegelikult asjad käivad?
Et Õige valiku tunnus ongi see, et sul ON tolle isikuga millestki rääkida? Ja kui ikka ei ole tibiga peale kino millestki rääkida, no siis saada ta tõesti käbedalt koju ära.
Ja "edasi käitumine" tuleb iseenesest õige inimesega, sest siis on tõmme nii tugev, et ei ole lihtsalt aega enam mõelda.
Muidugi vastassooga tutvumine on probleem. Nii palju julgust ja suhtlemisoskust peaks ikka endas arendama, et kuskile minna, kus palju noori koos. On see siis ööklubi, autojuhikursused, kogudus, raamatukogu või filmivõtete massistseenid. Või lihtsalt sünnipäevad.
Naljakas, kui meenutada.
Istusin külg-külje kõrval võhivõõra natuke nunnu noormehega, kes terve õhtu jooksul minuga sõnagi ei vahetanud. "Kuule, ega ma eriti ei hammusta," ütlesin lõpuks.
Aga nagu eesti meestel tihtipeale ikka, kasvas tema jutupuhumistuju võrdelises seoses manustatud alkoholi kogusega. Hommik leidis meid tema poissmehekorteris minu Tartu bussi ootamas, kuidagi me "edasi ei käitunud", juttu ka suurt ei ajanud aga maru mõnus oli niisama olla...
Ei olnudki rohkem vaja :)

Elu on lill

See puhkusetunne võiks pikka aega kesta..

.....

Mul ei ole õrna aimugi, mis järjekorras need pildid siia üles jooksevad. Igatahes peaks siin olema kauneid pildikesi Pipimaast: röövel Mattiase loss, minimõõtudes küla ja vaade aknast ühte majja, Pipi madrusega, Madlikese maja köök ja muud sellist.
Siis see kaljune rand, kus meie kämping asus ja ülejäänud pildid on loomaaed. Aa ja see üks on lahe, kus Krissu HjaM poe taga uusimat moezhurnaali lappab.









href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4t5HMFJkAXgCCIZUhwK-lFOVI4tHAFwpxqmlqEPMMsy8FbLc0ePwop9s92UNxn-KTPEuVo1iNlLcbpqZqGXveDtAc0DEwH2yTBt2FQ9tyfIfK8lrvFioNJ_jXhrUAdlKnsIPeeQ/s1600-h/pipimaa+032.jpg">

href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCs_5oDuPhKqrDtZjFSvq8VLoPTMksRQnwckTUJuttFLd2ZVPSFJWmt3kYNfsn3hmS_TZSpPokf_op5Itol8J3OIwbJus5M4TCQvFNQmsDxgWCbtQqaLxUuOG7eZqr0wQk20NfYw/s1600-h/pipimaa+055.jpg">
Kolmardeni loomaaed näeb mõnusalt looduslik välja

mõnna puhkus oli

Me oleme õnnelikult kodus tagasi.
Reis oli vahva ja rahul olla võib kõigega. Lapsed ei virisenud. Seltskond oli meeldiv. Oli küll pikka ja igavat bussisõitu aga ka mitu päikselist päeva värskes õhus, hunnituid päikeseloojanguid laevas rootsi lauas veiniklaasi taga uneledes ja kämpingu terrassil läbi kuldsete mändide järvele vaadates.
Eriti huvitav oli safaripark ja loomaaed Kolmardenis. Tõeliselt tore on loomi näha ilma puurideta, suht looduslikul alal omaette asjatamas. Tiigrit mulle meeldis vaadada, nii meetrikauguselt, külitas ja vaatas meid uniselt. Siis mingid nolgid karjusid ja viskasid ta peale klaasi vett, et ta liigutaks, krt ma nii vihastasin et röögatasin stop you f..ng idiots ja nood läksid üllatunult minema..
Delfiinide etendus oli valguste ja muusikaga nii mõjuv, et mul läksid silmad liigutusest niiskeks.
Ahvikeste elujärge vaatasime jalgu puhates tükk aega ja surikaatide oma.
Pipimaa oli natuke väiksematele mõeldud, kohati oli natuke liiga palju plastikut ja välist sära minu meelest aga kena siiski. Soolavarese maja oli lahe: sai istuda väiksesse vagunisse ja rongike keerutas kottpimedasse tunnelisse, valgusvihkudest kerkisid esile Malin oma perega, Pootsman ja Tjorven, elusuuruses liigutavad ja rääkivad nukud.
Võluv oli kogu see Lindgreni lapsepõlvelinnakese miljöö, lastesuurused majakesed, mille akendest sai sisse piiluda kas kommipoodi, linnapea sünnipäevale või mänguasjapoodi. Majakeste ääres õitsesid tillukesed sirelipõõsad ja madalad lilled. Idüll...
Puuhamaa lõbustuspargist ei ole väga palju muljetada, nagu Vembu-Tembumaa, ainult suurem. Soe ilm oli, enamus aega vedeleti vee ääres, mina käisin basseinides sees ka ja lõpuks kogusin oma julguseraasukese kokku ning lasiń veeliumägedest alla. Miku kibeles vormeliga sõitma aga kaotas masina üle kontrolli ja keeras piirdesse sisse, sai kiivrist piraka muhu ja kõva ehmatuse.
Ma olen ausalt öeldes nii unine, et ei suuda midagi huvitavat kirjutada. Homme äkki panen pilte ka.
Aa, seda ka veel, et Helsingis käisime H&M poes, ostsin 10 euri eest igale lapsele asja.
Kui ma veel kunagi reisile peaksin minema, siis võtan kaasa suurema hulga sularaha, et saaks kingitusi osta. Asi on põhimõttes, mitte kokkuhoius. Kui ma ka Pipi-topiseid kaasa ei pidanud tarvilikuks osta, siis laevapoest midagi ikka oleks leidnud, kui oleksin suutnud rahaga mõistlikumalt majandada. Käisin laevapoes ringi, pakk küpsiseid ja kolm purki fantat näpus ja vaatasin, kuidas memmed-taadid kärudesse viskit ja viina kuhjavad... Ma ei oska, noh..
Kodus pole katusepanemine eriti edenenud. Täna niitsin terve päev muru sest see neetud masin suri iga minuti järel välja päeva esimesel poolel.
Homme pannakse jälle katust. Ülehomme tuleb ilmselt tööle minna ja see tundub valgusaastate kaugusel olevat...

Lastekaitsepäev

... on täna. Linna peal on kolm lasteüritust ja mina peaksin neid muidu kajastama minema aga ma ei lähe! Lähen hoopis niisama vaatama, sest kuigi mulle üritati korrespondendi ametit kaela määrida, lähen homme hommikul laevale ja kirjutada seega ei jõuaks. Juhhei! Nii hea on niisama üritustel käia, ilma et peaks "paar sõna eesti raadiole" stiilis inimesi tüütama.
Täitsa suveilmad. Isegi päevitasin eile pool tundi koduaias. Ma ei salli päevitamist mitte üks raas aga avastasin, et kui ikka päev aega ringi rabeleda, siis sobib päikese käes liikumatult lebaskleda küll.
Esivanemad on külas ja ema jääb pesamunaga viieks päevaks, kuni mina suurematega sõidus olen. Meil on Katiga kokkulepe, et temaga läheme siis reisile, kui ta enam bussis näost roheliseks ei värvu.
Oijah. Ma olen reisipabinas nagu alati ja ei suuda isegi blogida:(
Tuleme reedel.

Vajan õpetaja arvamust

Päevad kiirustavad. Tööl on sebimist ja kodus ka. Tervis on kehv ja see tuleb vist reisiärevusest.
Pühapäeval käisime rannas pühapäevakooli lõpupiknikul,oli külm tuul ja kuum päike vaheldumisi, lapsed solberdasid purskkaevudes. Ja õhtul veel Superstaar. Sellest olen aasta tagasi kirjutanud, vahepeal midagi muutunud ei ole. Lapsed karjuvad, prožed sähvivad, kaamerad sõidavad. Seekordsed laulud olid väga lahedad, nii Spaceman, Lady Marmalade kui Nothing compares to you. Ja muidugi I still haven`t found, what i`m looking for- see on mu lemmik läbi aastate. Kõik neli lauljahakatist olid minu meelest head.
Ma istusin žürii taga peaaegu. Ja pidin tõdema, et Heidi on tõesti isegi selja tagant ja mitme meetri kauguselt imekaunis: saledad täiuslikud käsivarred, öösinine siidkleit rõhutamas habrast figuuri ja ronkmust läikiv juuksepahmakas...

Kui asjalikumat juttu ajada siis... mul oleks mõne õpetaja abi vaja. Või kellegi teise, kes noortega tegeleb. Ma tean, et mu mätast külastab vahel mõni õps aga ei tea, kas kiirel koolilõpuajal üldse kellelgi on aega blogisid lugeda.
Aga kui keegi oskab vastata, siis-
Mis on sinu arvates noortele kõige olulisemad teemad? Mis neid kõige õnnelikumaks teeb, mis kurvastab? Mis on suuremad probleemid? Mis on praegustel noortel teistmoodi, kui nt 10 või 20 aastat tagasi? Mis sind on viimasel ajal sinu õpilaste juures üllatanud- heas või halvas mõttes?
Olen ette tänulik.
ikka teie
Ritsik

Iluasjad

Seda ma siis teen kui ma tööd ei tee ja kodutõid ka mitte:)
Minu isiklikud lemmikud on kõrvarõngad, metallist pärlid on Helmehaldja poest.
Kaelakeed läksid liiga lopsakaks kätte ära aga ma rumala peaga tellisin liiga vähe musta ketti, muidu oleksin natuke minimalistlikumad teinud. Ju ma lammutan nad võibolla kunagi jälle laiali ja teen ümber.
Mis ma nendega edasi teen? Jagan laiali. Ühe kaelakee jätan endale, selle valgete pärlitega, teisi võib minult küsida.

Trett Soomaale

Krissu klassi retk Soomaa külastuskeskusesse edukalt sooritatud. Ilm oli ilus, ainult vile tuul oleks võinud olemata olla. Näidati õppefilmi ja hoones oli väga üksikasjalik hundinäitus, kahjuks polnud aega sellesse piisavalt süveneda. Õpperada kobraste elualale oli ka aint 2 kilomeetrit pikk. Olen seda meelt, et õpperadadel peaks lonkima üksi või kahekesi, binokkel ja taimeraamat paunas, rahulikult nuuskima, pildistama, kohati niisama maha istuma ja mõnulema. Siis on asjal jumet.
Aga noh- parem ikka kui mitte midagi.

klassi 26st õpilase peale kogunes õpetaja kingituse raha 10lt perelt. Üks ema küsis, mis ja kuidas, teised- ei midagi. Kui pidime ümbriku pidulikult üle andma, käisin küll ühe ja teise issi juures, et äkki astuks vanemate nimel ette ja teeks kraapsu...
Haha! Kolm korda võib arvata, kes selle õnnetu ümbriku lõpuks õpetajale pihku pistma pidi.
Ükskõik, mis kollektiiv või lasteaiarühm või hulk rahvast on, alati on need, kes teevad, need kes aitavad ja need, kes vaatavad pealt, käed taskus. Minul on piinlik pealt vaadata ja piinlik on ka aduda, et vaat ei teegi keegi, kui ise pihta ei hakka. Aga edaspidi püüan ennast tagasi hoida. Las siis jäävad asjad tegemata, ma ei taha enam lollakat pioneerijuhti mängida.

See selleks.
Mul lõpetati Katiga sinine leht ära. Kodu on vahepeal perfekto korda saanud ja teistpidi jälle kaosesse uppunud. Kui ikka süvenenud koduperenaine ei ole, siis on lootusetu midagi korras pidada. Vähemalt saamatu minu korral.
Eile vaatasime-
meil on nüüd viiekõlariline kodukinoooo
- dvdlt Charlie ja shokolaadivabrikut, täiega sürr film ja Depp oli talle omaselt freaky aga teist korda ei vaataks, raamat oli lihtsalt niivõrd palju kordi etem. Dahl on väga omapärane lastekirjanik, väga.
Ja TV3 -lt nägin Stepfordi naiste poolt filmi, päris ea idee oli, mulle meeldis. Ma pole aint väga kindel, kas minu teinepool eelistaks naturaalset mind või filmis nähtud programmeeritud ideaalnaisi, kelle kinnisidee on hoida kodu pimestavalt perfektsena ja vaadata mehele alati naerusuiselt ja teenistusvalmilt alt üles...
Filmis oli linnatäis mehi valinud "tuunitud" naised, ja ainult üks, viimane, oli "piisavalt mees", et julgeda tahta oma kõrvale isiksust, kõigi oma nõrkuste ja vimkadega.
Nädala pärast läheme Krissu ja Mikuga Rootsi. Programmis on Pipimaa, Kolmardeni safaripark ja Puuhamaa lõbustuspark. Ma hakkan juba tasapisi närvi minema, paniköör, nagu ma olen. Äkki jääb keegi haigeks. Äkki ma ei kannata laeva loksumist. Äkki on halb ilm. Äkki saab raha otsa.
Äkki .....
Mulle laevasõit üldse ei meeldi. Seisad mingil metallmonstrumil, maa on nii kaugel, põhi nii sügaval ja kõigutab ka veel. Jube! Lapsed on muidugi leilis.

Suvi läheneb. Ööbikud...

Tulge siia nüüd

Oh raske on elu, kui meeskal on puhkuse kolmas päev.
Võttis teine kätte ja hakkas ilma minu näägutamiseta ise muru niitma. Ma siis tegin ka asja ja hakkasin murukääridega aiaservi ja puuriidaääri ja õunapuuümbrusi ja kiigepostide ümbrusi pügama. Hiljem rohisin naadistunud vaarikaid. Riisusin, tundide viisi riisusin. Lapsed ka peksin tööle. Rohke asjast kõrvalehiilimise peale nad ikka natuke aitasid ka. Krissu ronis ilmatu kõrge toomingu otsa ja istus seal nagu punane kägu.
Nüüd on aed meil päris peaaegu juba. Sile, ma ütleks. See efekt kestab ma pakun tubli kaks päeva ..
Meile võib nüüd külla tulla. Programmis on muru ja niidetud õunapuualuste vaatamine. Ja saab vaadata seda vaksapikkust murtudsüdamepõõsast, mida lotte veel murdnud pole. Pluss raudürdid plekk-kausis. Ja basiilikud kenasti murulaugu kaisus peenra peal.
Ma tooks toast madratsi ja paneks selle koleda raudtorudest kiige peale, küpsetaks kooki ja tooks keldrist õunamahla, lõkkematerjal ootab küll jaani aga küünlaid võiks õue tuua, jäätist ostaks ja ...
Ps. pildil illustreeriv tähendus, selline võiks olla minu ideaalaed. Ma oma aiast ei jaksanud pilti teha, käed tahtsid õhtuks niigi küljest ära kukkuda.

loetud päevad koolivaheajani

Ja neid päevi loetakse hoolega!
Mihkel kuulutas juba, et tema mate aastahinne on viis ja oli väga rahul.
Ükspäev oli siin nende klassi kevadkontsert. Teadsin, et mängitakse näidendit ja Miku etendab Vanataati-tarka. Sestap olin suht muretu, kui ta ennast dressipükstesse ja mingisse hõlsti riietas. Küpsetas veel poetaignast algusest lõpuni ise saiu kaasa. KÕIK tegi ise!
Ja kooli saali saabudes oli mu ehmatus muidugi suur, kui selgus, et tegu on peale näidendi veel piduliku kontserdiga ja teised lapsed olid ülikondades ja hõljuvates kleitides!!! Aga kutt ise võttis asja stoilise rahuga ja tema rollisooritus "Vaeslapse käsikivis " või mis ta oligi, oli nii lahe, et tegelikult vist polnudki lottis dressidest ja tossudest probleemi.

Krissu on jälle õnnetu. Sai mates kaks märkust, sest kodutöö tegemata. Sõbranna, kelle poolehoidu ta millegipärast väga püüab, ei hooli temast jälle ja krisu jutu järgi mõnitab teda koos uue bestikaga (bestikas=parim sõber). Krissu endisel pinginaabril on uus sõber ja krissu on ka seal ilmselt üleliigne. Vaene laps...
Vaatasin klassipilti. Kõik on täpselt nagu endagi kooliajal. Mõned popid iludused, kes on ka poiste lemmikud ja üldse endaga rahul. Omad kambad, kuhu saada on raske.
Nohikud, kelle enesekindlusega pole just parimad lood. Poisstüdrukud, kes ei hooli meikidest, seelikutest ega toppidest ja asjatavad pigem poistega kaarte tagudes. Ja täielikud autsaiderid, kes on "inetud, lollid ja rumalad", nagu lapsed ise ehmatava avameelsusega ütlevad.
Õudne, kui raske see seltsielu ikka võib olla. Koolis sa ei saa ju neid tüüpe vältida, kellest täiskasvanuna kaarega mööda käid. Koolis istuvad nad sinust kaks rida tagapool ja sa pead päevast päeva kuulma, kui nõme SINA oled, kui nõmedad on su riided, kui nõmedad on raamatud, mida sa loed (haha, ta loeb vabatahtlikult raamatuid, haha!!!), kui nõmedad on su seisukohad, mõtted, hambad ja sa ise ülepeakaela.
Ma ise ei olnud koolis eriline popp kuju aga hirmus õnnetuna ja üksi ka end just tihti ei tundnud. 9 klassis oli aasta põrgut aga mul oli pinginaaber ja temaga koos sai kõigest kuidagi üle.
Õnneks on krissul kodus kaks väga truud sõpra. Tõeline sõber ei hooli ju väikesest kasvust, puseriti hammastest ja jaapani multikate hullusest.
Tõesti loodan, et Krissu eneseleidmine kulgeb kenasti ja laps poleks enam õnnetu.

Tuuduril oli õigus

Lapsuke on üsna terve olemisega. Karta on, et oli miski viirus, sest lasteaias olevat neil aint 8 last rühmas, teised kõik haiged. Huvitav, kas see antibiotsilaks oli siis ilmaasjata?
Mul endal on meeletu väsimus ja uimasus, külmavärinad ja muidu imelik olemine. Lisaks näen juba mitmendat ööd jubedaid unesid, kus ma kattun sinist värvi lööbega ja muid vastikuid asju juhtub. Palun ei, ma tõesti ei ole huvitatud haige olemisest! Öelgu kiropraktik Tuudur mis tahab, immuunsüsteem peab selle viiruse hävitama!

Ja ka meeleolud on imelikud. Käisin paar päeva tööl,kuigi olen ikka veel lapsega haiguslehel, pidin ühe mulle kohustuseks antud asja ära tegema. Päris mugav: teed oma asja ära ja lähed minema, tundmata süümekaid, kas ikka oled piisavalt oma palka välja teeninud. Eile oli laps ka kaasas, huvitav, kas nüüd kõik mõtlevad, et miks terve lapsega kodus vedeleda?

Kolleeg veeretab elumuutmise mõtteid, samas pole sund midagi muuta veel nii tugev, et põhjustaks revolutsiooni ja reaalsed otsustused. Ebamäärane rahulolematus painab ka mind aga mõtted ei ole konkreetsed. Ma ei usu, et ma praegust tööd suudaks nii 10 aastat jutti teha aga esialgu puudub väljavaade, mida veel ma oskaksin eluga ette võtta.
Täna Terevisioonis esinesid Indigolapsed lauluga "Unelaul kõigile, kes peavad hommikul tööle minema." No küll oli kriipiv lugu! Mõtteks see, et pole mõtet vihtuda 30 aastat teha midagi, mida sa pead tegema ja raisata aega pseudoväärtuste järel joostes.
Arvan, et iga elufaas õpetab midagi ja kui olen valmis järgmise jaoks, tuleb see iseenesest. Oma elu muutmine jõuab tohutult julgust ja enneseusku, neid mul suurt pole, sestap pean seda kapitali veel koguma.
Meie tuttaval misjonäriperel saab Eesti-aeg täis, nad plaanisid minna USAsse tagasi aga said võimaluse minna hoopis aastaks Kameruni, Aafrikas. Kuigi tegemist on suht stabiilse riigiga vist, -ikkagi, minu mõõdupuude järgi tohutu julgus.
Sõber jällegi plaanib suvel võtta suure ja pika aja iseendale. Kuigi väänlen uudishimus, keeldub ta oma plaane paljastamast ja õigesti teeb ka, retk isendasse võib mõnel juhul olla sama raske kui reis Aafrikasse. Loodan, et ta jõuab kohale.
Julge peab olema.
Usk peab olema, siis tuleb ka julgus. Ükskõik mis alal.

Kangelased meie ümber

Seriaal seriaaliks, lugudest meie ümber igatahes puudust ei tule.
Meie eelmise suve lapsehoidja, 14-15aastane habras piiga, ilus ja armas nagu printsess rääkis täna, et tema emal on vähk. Või noh, ehk ikka ei ole, see paistab peale operatsiooni kuu lõpus.
Tüdruku ema kasvatab oma kaht last üksi, aastaid rabelenud kahel töökohal, suvekski oli tal välja otsitud postijagaja koht ja tütar pidi teda aitama. Nüüd hakkab tüdruk ise seda tööd tegema, et kuidagi ära elada, sest vanavanemaid ei ole, isa on aga reaalis ei ole, lähemaid sugulasi ka mitte. Pank tahab ikka iga kuu oma 5000 krooni laenu ja makse kätte saada.
See mitte vanem kui 15aastane laps on valmis terve suve töötama, et oma väikest perekonda üleval pidada. Pärast operatsiooni ju hommepäev tööle ei lähe.
"Küll ma hakkama saan," kinnitas tüdruk säravate silmadega ja meelekindlalt. "Mul on ju nii palju sõpru, kes mind aitavad ja kogudus ka. Elektri lülitame suveks välja, vee ka, käime tuttavate juures pesemas. Ainuke probleem on, et postikotid kaaluvad 30 kilo ja mina oma sõbrannaga, kes mind aidata lubas, ei jaksa neid kanda. Meil on auto aga nüüd on veel juht tarvis leida. Küll me leiame!"
Ma ei kujuta ette, mida tunneb see üksikema, kes on ilmselt terve elu harjunud ise hakkama saama, kelleltki abi ootamata. Tahaksin talle öelda, et ta on tubli tütre üles kasvatanud.
Minu ema läks samasugusele operatsioonile, kui mina olin just keskkooli lõpetanud. Samaoodi ilmasammas, alati kõik ise jõudnud ära teha. Isa istus köögilaua taga, viinapudel ees ja pisarad tilkumas, mina lihtsalt olin, olin, päevad läksid tuimalt minust läbi, mina käisin ka tööl aga ei pidanud järsku terve pere eest vastutama... Ema taastus pool aastat ja vaimseks tervenemiseks umbes aasta. Ta võttis kalkunitibud, need andsid elule sisu tagasi.

Kuidas aidata? Anda raha? Osta midagi? Lihtasalt palvetada?

Kuidas küll inimesed jaksavad? Meie lasteaias on kasvataja, kes jäi mõni aasta tagasi leseks kahe väikese lapsega. Tema käib siiamaani kolme koha peal tööl. KOLME! Hommikul jagab posti, päeval on lasteaias ja õhtul koristab.
Kangelased elavad meie ümber.

viimne tulp..

Mina ei tea, kus ma olin, kui Vanajumal mõistust jagas. Keegi oleks võinud mulle öelda, et kuule, mine käi ära, lase endale ikka natuke panna midagi kõrvade vahele!
Miks keegi ei öelnud mulle???
Kui mul oleks mõistus, siis ei oleks ma oletanud, et on võimalik pidada suurt, ülemeelikut ja lolli koera üheskoos lillepeenraga.
Viimane tulp, saate aru, viimane tulp, imeilusa õrnpunase õiega vedeles eile maas peenra peal. Ja sealsamas ka kümmekond teist tulbihakatist, kes juba mitu nädalat olid üritanud endale õit kasvatada. Ja Kati poolt mulle emadepäevaks kingitud taim niisamuti, kuigi istutasin selle nii põõsa varju, kui sain. Lisaks oli kraater kraabitud verivärske murtudsüdame põõsa kõrvale, mõnus magamislohk õnneks veel hernesteta hernepeenrasse ja maasikavaod nii lössi tallatud, et kogu kastmisvesi voolab minema.
Ja see tohman, tolvan, tolgus, lontrus... see ei saa ju millestki aru, hüpleb ringi, pulk hambus ja naerab.
Nuuks nuuks nuuks

Eile ei olnud üldse mõnus õhtul õues olla. Vasakult naabrid istusid oma triibulises õlletelgis ja kuulasid mönuga Elmarit ja mingit tümpsuraadiot vaheldumisi. Lisaks on naabrinaisel umbes pooleteiseaastane laps, kes muidugi mõnuga igale poole ronib. Emal on viletsavõitu närvisüsteem ning kogu tekst, mida ma tema suust lapse suunas olen kuulnud, on :KUHU sa ronid, kas sa oled LOLLIKS läinud, MIDA sa teed, tule KOHE ära, LÕPETA, silmapilk tuppa.
No küll võib röökida ühe pisiinimese peale!
Üleaedsed tegid lõket ja põletasid mingit värki, mis täitis kogu rajooni jäledalt haisva tossuga.

Meie pere on muidugi naabritena kuldaväärt:)
Kelle kõrvu ei paitaks kolme- kuni seitsmehäälne lastekisakoor vaheldumisi koera haukumisega?
Veel kastsin eile aeda. Vanajumalal hakkas vist minust natuke hale ja ta kastis ka täna hommikul omalt poolt.

Imelikku und nägin. Ma pidin minema kiriklikule patukahetsusele või meeleparandusele. Ma ei mäleta miks, vist seep, et luusisin linna peal, kuigi ise lapsega haiguslehel ja meie sekretär nägi mind. Astusin sisse suure kiriku uksest, mis paiknes Tartus, Botaanikaaia vastas ja üks mu kolleeg viis mind kiriku keldrikorrusele, kaastundlikult õlale patsutades. Pidin t-särgi väele lahti riietuma, kolleeg julgustas mind, et valus ei ole ja pani ukse minu järel lukku.
Mul oli natuke kõhe.
Meeleparandusruum osutus sauna või basseinilaadseks asutuseks, ujumisriietes inimesi täis. Pidi läbi käima mitmest erinevast basseinist, suht kuuma ja külma veega. Siis tulid ruumid või boksid, kus pidi vastu astuma oma nõrkustele või pattudele. Nägin näiteks kasiinosõltlaste ruumi, kus keset vilkuvaid mänguautomaate pidi kiusatusega võitlema.
Ma kõndisin ringi ja juurdlesin, mis kiusatusele mina peaksin vastu astuma. Siinseal olid oma katsumused juba läbinud inimesed, mõnel mõõtsid arstid igaks juhuks pulssi.
Ei leidnudki üles, kus ja kuidas ma pidin oma patte lunastama.
Ärgates juurdlesin, kas ma tegelikult ka vajaksin patukahetsust. Eks ole elus nii mõndagi kahetsemisväärset juhtunud. Ja kui ma ka praegu üritan igati head elu elada, pole täiuslikkus ikkagi võimalik. Enese mahategemises on mul niigi kõrgem järk.
Kristluses on Jeesus kõik patud lunastanud ja võimalikud "juurdetehtud" patud on inimese ja Jumala enda vaheline asi.
Meeleparandus, see on teine asi. Ausate ja positiivsete mõtete mõtlemine peaks olema prioriteet nr üks, kõik muu põhineb sellel. Mis siis, et on kiusatused, tähtis on see, kuidas neile vastu astuda. Minu puhul on need tihti väikesed, pealtnäha vähetähtsad asjad. Kas järele anda soovile masendusse langeda, hirmul olla, mitte ennast ja Jumalat usaldada, vinguda, laste peale karjuda...
Või ma ei tea, äkki olen asjadest absoluutselt valesti aru saanud.
Mind ei olnud ju kohal, kui Vanajumal aru jagas, mäletatate?
Vähemalt ei läinud ma unenäos basseini sisse, muidu oleks haigeksjäämine suht tõenäoline. Kas ebausk on ka kiusatus?

Ma pole mitu päeva telekat vaadanud. Pole suurt midagi vaadata kah. Lapsed jäid üleeile isegi Kelgukoerte ette diivanile ühel häälel magama. Huvitav, miks keegi pole tulnud selle peale, et eesti noorte elust seriaali teha? Mitte sellist kodukesetlinna stiilis venimust vaid korraliku dramaturgiaga ja terase tekstiga.
Mulle meeldis üks sari, mille nime ma ei mäleta, seal olid ilus liider Brooke ja tema sõbranna pisike aga vapper keskkonnakaitsja Lily ja üks hästi paks poiss ja üks poiss, kel oli vahepeal vähk jne.
Ja muidugi on minu põlvkond Beverly Hillsi iganädalast doosi pikisilmi oodates üles kasvanud.
Vot. Huvitav, kuidas seriaali teksti kirjutatakse? Hakkaks ise tasapisi pihta? Claara ja Anniki aitavad, saame kuulsaks, rikkaks ja Kroonikasse:)

Viirusevaba nett ja allergiavaba elu

Muutsin hotmailis oma parooli ära, näis kas aitab. Tänud nõuande eest!
Kui sisse hotmaili logisin, tervitas too mind: Tere Piret Toomingas!
Oleks tahtnud vastu hüüda: mine sa ka p...., piret toomingas või kes sa iganes siin viirusi levitad ja minuna esined!!!

Lõpetasin Epp Petrone "Roheliseks kasvamise" ja olen üsna nõutu. Et kuidas siis nüüd edasi olla. Keskkond on mürke täis, neid on nii shampoonides, riietes, toidus kui ehitusmaterjalis,lisaks ei saa süüa suurt midagi, osta suurt midagi ja nafta saab niikuinii kohe otsa.
No plastikut pole ma kunagi armastanud, ei fliisina seljas, paksu pakendina hakkliha ümber ega kireva leluna. Üritan seda mitte osta ja poest tulnud plastiku söögi ümbert sorteerin konteinerisse.
Autot mul pole, pudelivett ei joo (10 000 klaasi kraanivett maksab sama palju kui üks pudel nn poevett, pudelivesi on suht samas hinnas piima või bensiiniga),
lennukiga olen sõitnud elus umbes 5 korda, tulesid kustutan toas, vett niisama kraanist joosta ei lase, maja kütan suures osas puudega, sünteetilisest materjalist riideid ei osta, kokakoolat ja värvilisi pulgakomme ei osta.
Ma küll ei tea, mida veel. Shampoonide ja kreemide ja parfüümide pealt kribukirjas keemilist koostist lugeda ma ei viitsi. Samuti on raske mahedalt toituda. Eks siin on ka ühest tõde raske leida: kas osta poest mahemakarone, mis on toodetud Saksamaal ja mille siiavedamisel on kulutatud palju energiat või osta kodumaiseid makarone, mille puhtuses ei saa kindel olla?
Köögiviljadega on raske. Kogu talv ikka oma vitamiinivajadust eesti kaalika ja jõhvika peal ei rahulda. Vahel tuleb kange banaani- ja apelsiniisu, kuigi umbes võib oletada, kui kaugelt nad on kohale toodud ja mida sinna peale pritsitud on. Kunagi mingis ajakirjas sai loetud ühe vanderselli meenutusi, kuidas ta banaaniistanduses töötas ja kuidas ta peale seda iial enam poebanaane süüa ei suuda.
Väga armastatakse meil kurki ja tomatit, mitu kuud aga tuleb leppida viljadega, mis vaid värvi ja kuju poolest tomati nime kanda võiksid.
Poola õunad ka väga ei kutsu, kuigi kangesti tahetakse. Ämm üksvahe ostis neid hoolsalt ja andis lastele isegi pesemata kätte!
Ja liha kulub meie peres. Viimasel ajal ostan pigem sinki kui plastmassvorsti, aga ju sealgi on igast asju sees.
Kõike ei jõua jälgida. Võib vaid loota, et ehk on lastel tugev tervis ja nii vanalt nad enam allergitsema ei hakka. Nad kangesti tahavad küll kokakoolat, krõpse ja värvilist maguskraami aga püüan ennast kehtestada ja seletada, et pole mõtet tervist rikkuda. Nad juba näevad mitme sõbra pealt, kuidas üks värvus punaseks poola maasikate ja draakoni mustikakommide peale, teine kattus jubeda lööbega pärast hennatätoveeringu tegemist ja kolmandale tekivad lausa nahakahjustused teatud kommisortide peale. Neljas sõber ei saa üldse meil käia, sest tal on kassiallergia. Viiendale pannakse lasteaeda suur osa toidust kodust karbiga kaasa.
Meil on kass ja koer allergiaprofülaktikaks kodus ja neid iga päev kallistades-nätsutades ehk tugevneb immuunsüsteem kah.
Samas ma saan täitsa aru inimestest, kes mahepoest hirmkalleid jahusid-värke ostavad. Kui ikka laps piinleb, siis ostad, ükskõik, palju maksab.
Ma ostan meelsasti turult, müüja näo järgi. Võiks tihedamini jõuda turule..

Maailmalõpujutte keeldun uskumast, tee mis tahad. Kui saab nafta otsa, mis parata, elu muutub väga palju aga elada on võimalik ikka, loodetavasti. Kliimavapustused... see on valus muidugi. Alates vastikutest lumeta talvedest ja lõpetades katastroofidega. Mul on lapsed, ma ei saa endale lubada tulevikku maha kanda.

Kokad, arstid, õpetajad

Miku on ikka täitsa kokkamise soone peal. Täna otsis jälle Poiste kokaraamatu välja ja tegi absoluutselt ise viineripirukaid (ma küll ei suutnud suud pidada ja andsin nõu). Head tulid, kuigi millegipärast veidi magusad. Kes segas tainasse salaja suhkrut? Teisel pildil on sünnipäevalaulu üürgamine sünnipäeval spordihallis, tort minu looming.
Vaatasin vanu pilte, 11 aasta jooksul on neid sünnipäevatorte ikka üksjagu tehtud, oot ma mõtlen.. 25 tükki! Pluss veel emade-, isade-, naiste- ja niisama päevade tordid. Miku ja Kati on otsustanud kokkadeks saada, ilmselt avame tulevikus pererestorani :)
Täna sain jälle vihastada. Kuna algkool saab läbi, otsustasime nii viie emaga, et kingime õpetajale selleks puhuks spaa kinkekaardi. Mina olin enda arust hakkaja, tegin kirjad ja saatsin Krisuga laiali, küsides kirjas 50 krontsi. Täna helistas lapsevanem, kes end ei esitlenud ja tänitas mu kallal 5 minutit: kas ma arvan, et inimestel on ministri palk vä, et nii suurt summat küsida? Neil töö juures korjatakse ülemuse juubeliks ka poole vähem raha! (Sitt ülemus siis, oli mul tahtmine vahele pista). Mida peavad mõtlema vaesed üksikemad enne palgapäeva sellist summat loovutades? Kuidas nad kuu lõpuni hakkama saavad?!
Ja miks üldse on õpetajale nii kallist kingitust vaja? Kas õpetaja on minister? Tema teada saab spaa kinkekaardi poole väiksema summa eest!! Ma ikka mõelgu järgmine kord hästi järele, kui sellist summat inimeste käest küsima hakkan, muidu võib pahandusi tulla. Haridusministeeriumi poolt.
Ma püüdsin selgitada, et see on ju vabatahtlik, tahad maksa, tahad ära maksa, tahad maksa poole vähem. Mis sellest tüli tõsta? Ma nagunii ei loodagi kõigilt 24 vanemalt seda raha saada.
Kurtidele kõrvadele.
Miks ma ikka veel ei saa aru, et pole kasulik aktiivne olla ja üritada midagi head ära teha? Mööda pead saab!
Hissand, mul ei tuleks küll pähe õiendama hakata, kui ma ise maksta ei jõua või ei taha. Las teised siis teevad, mida kisada? Minule isiklikult on Krissu õps väga sümpaatne ja väärt iga tema kingituse heaks kulutatud krooni.
Ehh..

Perearst helistas, Katil on põletik, hakkan antibiotsi andma.
Meie perearst on kullatükk. Alati kuulab ta ära mu hüpohondrilised nutulaulud, kirjutab porisemata analüüse ja kui tõesti kähku abi vaja, olen alati jutule saanud. Patsiendile otsa vaatab ja naeratab ta ka. Ega ilmaasjata pole ta meie linna kõige pikema patsiendinimistuga perearst.

Nukker..

Kolmas päev 39kraadist palavikku lapsel :(
Arvan, et tal on angiin. Lihtsalt külmetustest ja viirustest meie lapsed mitu päeva suures palavikus ei ole. Homme lunin arsti koju.
Kodused toimetused edenevad ludinal, mitu nädalat edasi lükatud tööd olen ära teinud. Lastega koos on ka tore olla. Annaks see palavik vaid juba järele...

Veel üks proble: Juba mitu kuud tagasi tegin MSNis lahti justkui sõbralt saadetud lingi, mis kutsus mind kuskile ekstra kohta mingeid pilte vaatama. Mina olin tööpostil istudes saavutanud paraja juhmistunud oleku, avasin lingi ja sisestasin ilusti nõutud msni parooli ka, arvates, et tegu on mingi Orkuti kommuuni moodi asjaga. Loomulikult oli see viirus, mis saadab minu nimel spämmi nüüd teistele minu msnis olijatele. Meie itimees ei osanud mu msni parooli ära vahetada, mina ise leidsin Helpi alt mingi lingi, mida külastades saavat parooli vahetada aga see ei ole mul seni veel avanenud, ei töö- aga koduarvutis.
Äkki keegi teab, mida teha?

Peast barbi ja immuunsus nullis

Mul tuli üks suht veider asi meelde.
Ma üleeile käisin sinna spordizaali võtmeid ja tänutäheks kommikarpi tagasi viimas aga too isik oli juba läinud. Mõtlesin siis võtmed allkorruse masöörile anda. Teda kohtasime ka sünnipäeva ajal, selline veidi veider, punase näo, õlekarva pleekinud juuste ja palja rinnaga eatu onkel. Koputasin, tuli teine õliste kätega ühe palja selja ja p..ga onu juurest minu juurde ja võttis võtmed lahkesti vastu.
Siis ukse pealt hüüab: kuule, sul on immuunsüsteem nõrk!
Meh?
Sa oled tihti haige või?
Eee.. nagu ei oleks, otseselt haiguse ja palavikuga voodis pole kaua aega olnud, kurk kipub tihti haige olema. Mis siis?
Ei midagi.
Miks sa siis arvad seda?
No ma vaatasin sind eile.
?
A võibolla sa olid eile niisama väsinud ja stressis.
Ee, ehk.
Selge.

Mis ma selle teadmisega siis nüüd peale peaksin hakkama?
Kas see on tolle onu viis kliente muretseda? Või siiras mure ligimese tervise pärast?
Kusjuures ei olnud massöör, silt oli ukse peal Kiropraktik Tuudur.
Oijah.

Täna mängisin pisikese haigega kaua aega barbindust. St mina samal ajal rookisin sokkidest, paberisodist ja kuivanud õunasüdametest puhtaks mänguasjakasti. Ühtlasi said riietatud kõik paljad nukud, saduldatud kogu hobusepark ja karbikestesse paigutatud aarded-pärlid ja muu printsessistaff.
Tänu eilsele muinasjutule “Haldjatest hobusevargad” (no oskavad need ungarlased ikka välja mõelda, eksju), sai Mustaks Kuningaks meie ainuke meesnukk Michael Jackson (leid kaltsukast, ei laula kahjuks enam, hind 10 krooni), üks barbi oli emmeks ja legoprintsess laps, lisaks oli hobune kärnane võluvarss, koer oli koer ja troll oli Elukas, kes püüdis aardeid ära varastada. Tore oli. Miks mul suvalisel õhtul selleks iial aega ega jaksu pole?
Kati magab, püüan tööasju teha a kuidagi ei viitsi, ei viiiiitsi, ei huvita ka. Tahan veel nukkudega mängida (punastamise koht).
Hiljem..
Laps ärkas üles ja on õnnetu- pea ja kurk valutavad, palavikku juba jälle 38,5 ja pole veel õhtugi:(

Meem

Nüüd on aega puhata ja mängida. Claara saatis küsitluse.
Hmm, nagu see kedagi tegelikult huvitaks mida ma olen kunagi teinud ja mida armastan aga noh, olgu.

4 tööd, mida olen teinud:
müügiesindaja
keemik-mikrobioloog
kämpingu adminn
lasteaiakasvataja abi

4 filmi, mida vaataks jälle:
Lendas üle käopesa
Kokaiin
Peata ratsanik (see Jonny Deppiga)
Moskva pisaraid ei usu

4 kohta, kus olen elanud
Tartus Variku linnaosas
Pärnus endises Valli hotelli majas
Pärnus
Pärnus

4 sarja, mida armastan:
Dr House
Jälgi jätmata, vahel harva SCI
ee... olevatest midagi praegu rohkem ei vaatagi.
Olnutest aga
venelaste Sherlock Holmes
Ohtlik lend
Mulla all, OZ, Bundyd

4 kohta, kus olen puhkamas käinud:
Slovakkia, Tatra mäed
Inglismaa, Derby lähedal
Gruusia, Grigoletti
-
4 lemmikrooga:
Kartul igal kujul, näiteks koos taise ahjulihaga
kurk ja tomat igal kujul
Kõik, kus sees hallitusjuust ja oliivid
Magustoidud ja koogid

4 veebilehte, kus käin iga päev:
Postimees.ee
hot.ee
blogid
-
kusjuures ma ei käi IGA päev netis.

4 kohta, kus tahaks praegu olla:
Kodus raamatuga lesimas
Soojas merevees
Metsas, põlluveeres, külavaheteel lonkimas
Ilusas väikelinnakohvikus latte ja koogiga mõnulemas


Selle peab neljale inimesele edasi saatma aga teeme nii, et kes tahab, see ise võtab ja teeb.

Viirused liikvel

Seda ma nüüd sain oma kodus-olemise-ihalemisega. Kati võttis kätte ja jäi palavikku. Midagi muud viga ei paista olevat aga laps on tuline mis kole.
Aga ega ma kurda. Tulemuslik päev. Sain terve esimese korruse üle kraamitud, lisaks kaks masinatäit pesu, söögitegu ja kissell, natuke riiete parandamist, kahe vildiasja Tekstiilikotta näitusele viimist ja isegi haige lapse ja nukk Sipsikuga mängimist. Mängisime täringumängu Elu on selline, Kati võitis, mina jäin teiseks ja Sipsik viimaseks...
Ilm on päikeseline ja kohutavalt külm. Krissu valutab pead ja Miku köhib-tatistab. Noormees võttis eile sünnaks saadud Poiste kokaraamatu ette ja tegi niuhti tomatikastmega suupistesaiad valmis. Abivägi sirgub!
Krissu ponnistab Kadri.Kasuema lugeda. Kadri läks käbedalt aga Kasuema aeglasemalt. Väidab, et meeldib kuigi mina ei tea, kuidas ta sellest pioneerindusest ja kommunismi ülesehitamisest aru saab. (Ma vaatasin koolis sõnastikust järele, pioneer on nagu vanaaja skaut- kommenteerib ise.)
Mina loen Epp Petrone Roheliseks kasvamist. Ei tekita just head tunnet. Ei ole võimalik poest pakendamata toitu osta ju. Põrnitsesin just Säästukas kraami kassalindil- iga pisinibin on ju plastiku sees! Ok, aedviljad ja liha saaks ilma kotita turult kätte aga ma ei jõua iga päev turule.
Ja me kõik loeme õhtuti juba nädalaid ikka veel unejutuks Imeflööti ja ära ei tüdine.

Emade- ja sünnipäev

Vihm sajab. Päris hästi ajastatud, leian ma. Las minu 12 sorti taimendusi mõnulevad, ja mina pääsen kastmisest.
Päris väsitav nädalalõpp oli. Sõbranna sünna laupäeval ja Miku oma eile. Täna muudkui haigutan ja jorisen, et tahaks kodus tukkuda, mitte tööl tooli ja klaviatuuri kulutada. Lapsed on kooliaastast nii läbi, et loevad päevi ja nädalaid veerandi lõpuni. Tulevad koolist ja jäävad multikate ette diivanile magama kesk selget päeva.
Miku sünnipäeva pidasime spordihallis, kus ta trennis käib. Lihtsalt hea õnne peale helistasin haldajale (või on ta omanik) ja küsisin, kas saaks saali ja kui suure raha eest. Ja kujuta ette- mees, kes mind esimest korda elus nägi, andis mulle rahumeeli võtmed pihku ja ütles, et raha pärast pole vaja muret tunda, need korvpallilapsed on nagunii tal oma tiiva all. On ikka usaldust veel maailmas!!
Lapsed kihutasid ringi kolm tundi jutti nagu meeletud, püüdsin küll mõne rahulikuma mängu teha puhkuseks aga ma ei olnud väga hästi valmistunud, auhindu ka polnud ja kokkuvõttes lõpuks loopis ikka igaüks niisama palli. Poiss ütles, et tema on rahul ja külalised paistsid rõõmsad olevat. Meie mehega mängisime ka rahvaste palli ja palliletsu ja koera, lõbus oli. Kooli ajal vihakasin rahvaste palli, poisid virutasid ju alati palli ikka mõnuga ja ma olin aeglane kah.
Eriti ei meeldinud mulle see, et Miku sai sõpradelt kingiks palli, cd-riiuli ja 800 krooni. Raha rõõmustas teda küll väga ja palus kõik mul panka arvele viia aga … Minu meelest lastel võiks ikka veel olla seda kingituse lahtipakkimise rõõmu. Mitte et mulle endale vanemana see lihtne oleks, laste sõprade sünnipäevade eel mänguasjapoes piinatud moel tuustida aga mulle ei meeldi ikkagi ümbrikuvärk.
Õhtul kodus toibusime mõne tunni, grillisime õues kana, viinereid ja leiba. Mängisin sulgpalli ja lõin Krissule sulgpalliga otsaette muhu!
Emadepäev jäi seekord tagaplaanile. Oma emale panin posti pakikese raamatu, ravitee ja laste joonistustega, ise sain kingiks seemnest kasvatatud lille, paberist lille ja poolelioleva raamiga pildi, lillepildi loomulikult. Ja T-lt päris lilled.
Ehh, 11 aastat ema oldud. Igavuse ja üksilduse üle kurta ei saa… Ja aina huvitavamaks kogu aeg läheb. Kolm inimest kasvavad sinu kõrval iga päev, igaüks isemoodi ja ise suunas.

Taimed, ainult taimed

Oo, ma armastan maikuud! Kõik igapäev on teistmoodi kui eile.
Täna läksin turule omaarust paari lille ostma ja kaotasin viimsegi arunatukese. Naasesin 12 erinevast sordist taimetitega, kandam oleks vist veel suurem olnud, aga raha sai otsa ja ratta peale rohkem ei mahtunud ka. Kuigi vähe ei puudunud, et oleksin minupikkuse ploomipuu "Ave" ära ostnud, nalja oleks saanud selle kojuveoga.
Mis on kõige parem ploomisort, kes teab?
Õige ploom peab ikka küpsest peast nii magus olema, et herilased selle sisse peadpidi kinni saaks lennata. Meil Tartus oli mingi helekollane läbipaistmatu ploom, viljad natuke sidruni kujuga aga ma ei tea, mis nimi. Niii hea oli.
Niisiis: kress, astrid, raudürt (minu lemmik), kilbik, miski nelk,lõvilõug, murtudsüda, koriander, basiilik, tüümian, krüsanteemid, talihali.
Mulle meeldib turul müüjatega jutustada. Enamasti on igasuguste taimede ja viljadega tegelejad asjalikud ja rõõmsameelsed, nad rõõmustavad, kui sa nende kaupa kiidad, vastavad meeleldi küsimustele ja kuulavad su enda aiajutte. Aiainimesed ei hooli kunstküüntest, solaariumist ja päevapoliitikast, nemad muretsevad rohkem võimalike öökülmade ja kartulimardikate pealetungi pärast.
Kui mul meest oleks vaja otsida, siis ma landiks kõige meelsamini ehituspoodides ja aiandites:)
Täitsin oma peenart täna õhtul hoole ja armastusega ning mõtlesin kuidas saaks koera huvi mullatööde vastu kustutada. Ta sinder on kraapinud kraatreid sinna-tänna ja trampinud mu maasikate otsas, neil niigi kuivuse käes raske olla.
Töö tehtud, unistasin aiapaviljonist, uuest piirdeaiast ja üleüldse, viimase peal haljastusest. Ei, üldse mitte midagi peent vaid lihtsaid taluõueasukaid, et igal aastaajal oleks midagi vaadata.
Palgapäeval ostan mõne enela, nad on nii ilusad oma kevadises õitehangedes. Aga vist vähe aega õitsevad? Veel tahaks ma seda kreemikat uimastavalt lõhnavat kibuvitsa, noh, mairoos või kuidas seda kutsutaksegi.
Pojengid, astilbed ja karikakrad mul juba on. Põõsastest kukerpuu ja kahte sorti kontpuu. Aiaservas vohab toomingas, seda peaks vist kärpima. Teadmata viisil aeda asunud vaher on täiesti salaja kolmemeetriseks kasvanud.
Mõnus on aias!
Eile niitis T kaks tundi jutti muru, siis andis teatepulga mulle üle ja ma panin veel tund aega otsa, tõsi küll, ma niitsin mõnest kohast vikatiga. See on suure krundi ainuke miinus, muru niida nagu hull. Võta või kits..
Ilusast laupäevast saab kohe pühapäev, emadepäev ja meie Miku sünnipäev.
Sünnipäevaga on meil vägevad plaanid. Loodame, et kõik läheb ilusti.

minagi pelikani klubis

Pelikan on doonorite vapilind.
Meil oli lasteaias doonoripäev, võtsin ka julguse kokku ja andsin verd, esimest korda elus. Ei old hullu, kuigi see nõel oli ikka üsnagi jämme ja valus käe sees.
Terve päeva on imelik hägune olla, pea nagu kummine kuidagi. A ju see käib asja juurde. Igavene jurakas shokolaad anti ka.
Ilm on külm ja peenardele kraam külvamata.
Kalender mai lõpuni töiseid ja mittetöiseid asju täis kirjutatud. Mai, alati on see üks igavene tormamise ja sehkendamise kuu. Ega vist suvelgi unistada aeg ole aga vähemalt lapsed on orjusest priid.
Käisin täna Krissu vanas lasteaias lugu tegemas. Rõõm oli näha, et remonti tehtud ja muidu ilus. Rääkisin loo tarvis 6aastastega emadepäevast. Ikka nad toovad issiga lilli ja lubasid kõik ära koristada ja :)
Ühel tüdrukul ei olnud isa. Tema lubas ka emale öelda, et ta armastab teda, tolmu pühkida ja salatit hakkida "kuigi mul läheb sellega hirmus palju aega". Küsisin, mida tema ema kõige rohkem armastab. "Mind!" tuli kõhklematu vastus.
Nii imearmas laps, suurte silmade ja pikkade patsidega, nii arukas ja vahva! Mida tema isa küll teeb või mõtleb, et ta sellise printsessi maha on jätnud?
Ma tean, et olen ebaõiglane, võibolla isa on surnud, või kohtub lapsega igal laupäeval või.. mis iganes..
Lihtsalt jäi kriipima. Olen kuulnud, et paljudes lasteaedades püütakse isadepäeva pidu üldse vältida, sest pooltel lastel pole neid võtta lihtsalt!
Meie issi hoiab oma tütreid. Ja tütred teda. Poevad sülle ja kaissu ja ajavad juttu..
Poiss on rohkem emmepoeg. Ma ei tea, miks see nii on. Aga võrdselt armsad ja kallid on kõik emmele ja issile, iseasi, kas me seda alati välja näidata oskame.