Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.

Heimtali koduloomuuseumi aardekambrid

Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.

emme palgapäev!

.. on see, et veerandilõpp saabus pingsa ootamise peale ja minu kahel koolilapsel on tunnistustel
KÕIK VIIED!!
Ma saan aru, küll, et algklasside värk ja mõni asi nüüd aga minu jaoks on ikkagi asi missugune, sest ega ilusate silmade eest ei panda viisi isegi mitte algklassides.
Minul endal olid ainult viied vaid esimeses klassis, teises läks kirjatehnika neljaks ja edaspidi sigines neid nelju juba tihedamalt, mingis klassis tekkisid paar kolme kah. Ma isegi ei tea, kas ja kus mu tunnistused alles on, põnev oleks vaadata...
Mehel olid kolmed-neljad.
Ootan nüüd pingsalt tööpäeva lõppu, et vahukoorekringliga koju tormata. Emme kas ma nüüd saan sada krooni? küsis poiss lootusrikkalt. Eee, järgmisel nädalal ehk. Poisil sõber saab pidevalt hinnete eest pappi, sestap Mikulgi sellised huvid. Kevadel sai sõberpoiss ilusa tunnistuse eest suisa tonni, mille pidulikult legode peale ära kulutas.
Veel silitan endal pead intervjuu eest Komissaroviga, mida läksin tegema taas aukartusest kangena aga mis tuli peris ea välja mu meelest.
Ja Tallinna kriitiku äramoosimise eest, kes mulle loodetavasti arvustuse kirjutab.
Ja esimese poolteise toimetamisnädala eduka ühelepoolesaamise pärast.
Ja koeraga hoolsa jalutamise, mängimise ja treenimise eest.
Ja Krissu hiigelpika salli lõpetamise eest.

Aga kõik tuleb millegi arvelt ja Kati teatas mulle, et lasteaias on palju lahedam kui kodus, kus keegi kunagi ei viitsi mängida :(
JA kodus on nädal aega söögiks olnud poolfabrikaadid.
Ja aknad on ikka pesemata.
Vahelduseks ei anna ma endale täna piitsa!

mõnusad asjad ei mahu päevaplaani

pole tükk aega midagi blogistanud
olen töine, sest kolleeg maandab endiselt Indias stressi ja mina püüan sama tubli olla, kui tema.
Palju päevi ootasin laupäevast viltimiskursust, OMA AEGA kui sellist. Viltida oli mõnus, neid värvilisi villasid sättida ja efektlõngu, aint lõputult pärast rullida ma hästi ei viitsi. Ja tegelikult läks mul seekordne vilt viltu:(
No ei jää inimesele meelde, et punane vill teeb valge villa roosaks! Roosat värvi täis alusriie tegi õrnroosaks mu teise töögi, mis supposed to be bright white!!
Kodus lõikasin puna-roosa asja vähimagi kahjutundeta ribadeks, kindatoorikuteks ja kaladeks, eks näis, mis edasi.
Esmasp läheme Anu Raua juurde ja ma olen taas elevil nagu koolilaps enne Riia loomaaeda sõitu. Paraku ülemus leidis, et ei tule kõne alla, kui kultuur teisip lehes kajastamata peaks jääma ja see tähendab esmaspäevase töö reedel ärategemist, mis pole teps lihtne...

Ma ikka ei oska...
kui ma millegi mõnusa jaoks aega võtan, siis kipub see millegi arvelt tulema.
Tänu viltimisele lükkus laupäevane koristamine pühapäeva ja lükkas päevaplaanist välja pontsikute söömine ning laste pühapäevakooli.
Koeraga koolis käimine lükkas liiga hiliseks laste vannitoppimise, seega lükkus edasi magamaminemine, seega oli vaevalisem esmasp hommikul silmi lahti rebida jne.
Plikale õhtuti salli kudumine lükkab edasi mõned majapidamistööd. Või vastupidi.
Õhtune voodis raamatulugemine välistab mehega suhtlemise. Ja vastupidi.
Ja pisut pingelisem tööpäev kustutab üldse nii ära, et mitte midagi ei jaksa peale diivanil laotumise õhtu jooksul enam teha.

Raamat on Terry Pratchetti "Head ended", pool on läbi ja mõnus on, selline nats üle võlli. Huvitav, mida mõni korralik kristlane sellest raamatust arvab? mulle meeldib kontseptsioon: maa peal kolavad ringi ingel ja deemon, nad saavad hästi läbi sest kuuluvad sama süsteemi eri poolustele, mõlemad teevad jõudumööda head või siis halba ja suurema osa heast või siis pigem halvast teevad inimesed ise ära...
Ning mõlemad otsustavad Armageddoni ära hoida, sest neile meeldib Maa oma väikeste rõõmude ja ebatäiuslikkusega.

Sügisõhtu kui punane klaas..

Tegelikult ma tahtsin hommikust kirjutada.
Eile oli nii selge ja puhas hommik, nagu terava noaga hoolikalt siledaks lõigatud.
Kuigi ilm oli suht pilves
lihtsalt, selline olemine, mis sombuse hommiku seest kõik detailid välja joonistab

bussi ootava koolipoisi külmast õhetavad kõrvad
bussis nööri otsas rippuv tilluke ämblik
äraleierdatud popplaulu sõnade äkiline uus mõte
üleöö kollaseks värvitud vahtrapuud

päev...täis sebimist

ja õhtul longid kodu poole, kõik head mõtted ja ilusad aistingud välja väänatud. Pilk märgadel kinganinadel. Toidukott käsi venitamas.

Eile astusin koduuksest sisse, panin pambud maha, jope nagisse ja istusin sinnasamma porisele esikupõrandale maha, et silitada meie koeramutti. Tema keeras vastutulelikult oma kõhu mulle sügamiseks. Pesamuna vudis trepist alla ja istus sülle, pani käed kaela ja ütles-ma hakkasin juba muretsema, kus sa nii kaua oled.

Siis alles jõudis hing ka koju, kehale järele.

Aga see luuletus "Sügisõhtu kui punane klaas, mees tuli koju ja jutustas..." on Anna Ahmatova oma, see jäi mulle iseenesest pähe, kui keskkooli vene keele tunnis Ahmatovat õppisime. Praegu ketrab aint see esimene lause mul peas edasi tagasi..

Mis puutub üleeilsesse õhtusse, siis oli seesama stressimaandajast koerajuss igavusest puruks närinud
padja
kindad
kilekotid
plastmassist lillepoti
ja last but most terrible: vedela kingaviksi pudeli.
Arvake, kas allakirjutanu:
A) küüris põrandaid ja pühkis vatiinijuppe kokku naeratus suul ja lauluviisike huultel?
B)nuttis ja naeris ühekorraga?
või C)viskas koera õue vihma kätte?

Üks asi veel. Kas keegi nägi eilset Talendijahti? Selle viieaastase iluuisutava tüdruku saateks mängis MAAILMA ILUSAIM klassikapala ja mul ei tule meelde, mis selle nimi on ja kes autor. Kas keegi teab?
Siin see on: http://www.reporter.ee/index.php/2007/10/18/lapsuisutaja/

Kes näppas minu mõtted?

Klarjuushal siin võeti jupike blogi ja kasutati ühes arvamusartiklis ära. Ja raadioski.
Teema siis selles jälle,et kes ja kuipalju võib kellegi netikodust ehk blogist asju võtta ja mujale viia.
Klarjuusha oli märkind: ilma minu loata ärge siit midagi kuskile minema vedige. Aga just sellest hakatigi kinni: nett on aa-vaa-lik ja seal võib igaüks teha, mis pähe tuleb. Pidagu paberi peal ja sahtlis oma päevikut, kui ei taha, et keegi näpiks.
Kommentaare oli mõne tunniga tulnud mingi sada sellesse teemasse.
Minu arvamus ühtib ühe kommentaatori omaga-
blogisse on mugav oma mõtteid paigutada, see on igas arvutis käepärast, trükkida on lihtsam kui pastakaga kribada.
No väga isiklikule blogile ma paneks ikka passvordi peale jah. Ning blogtreesse ka ei tükiks. Mis puutub avalikkusesse, siis huvitav on ju, kui keegi sinu mõtetele vastab.
Samas ajakirjanduses kasutatakse su teksti ju ärilisel eesmärgil? Maitea kui mul tekiks ületamatu soov mingit blogijuppi kuskile edasi riputada, siis poleks ju raske autorilt luba küsida? See äkki käib viisakuse alla või kuidas?

Otsa-film

Allakirjutanulgi "Georg" nähtud!
Minule täitsa meeldis.
Kuigi Matvere mängis Otsa-vana suht tuimaks eestlaslikult sissepoole elavaks jõmakaks, ei tea ju, äkki Ots oligi selline.
Matvere on vääga mehelik ja mõnus tüüp. Näos ja hoiakus tal emotsioone suurt ei peegeldunud aga see-eest jäidki silma pisikesed detailid: Armukade pilk teisega tantsivat naist jälgides, kohmakas kuklajoon andeks paludes, südametuksed kaitsetul kaelal haiglavoodis lamades..

Kõik muu tuli ka kuidagi tuttav ette: ära näita oma tundeid välja, mingil juhul ära räägi nendestega suhetest üldse, ära lehvita emotsioonidega, ära anna järele.
Eestlaslik? Eiei, kõik eesti mehed ei ole sellised, vaidles Kata vastu.
Armastuse väljendamise osas läksid meil ka arvamused lahku. Mina leidsin, et armastus peaks ikka isetu olema, kui armastad, siis mõista ja toeta (nagu proua ots nr 3),las see kuulsus ja austajannad olla kui staar peale pidusid koju MINU juurde tuleb. Kata leidis, et kõik proua otsa nr 2 hüsteeritsemised tulid tähelepanuvajadusest, kui Dzoodz oleks naisele rohkem tähelepanu pööranud, oleks ka abielust asja saanud.
Matvere ei teinud küll filmis oma austajannadest suurt välja, Ots aga olla naistemees olnud?

Tänu filmist meie lehte eelartikli kirjutamisele suhtlesin maili teel filmi ühe kunstnikuga ja oskasin tänu sellele olustikele ja riietusele rohkem tähelepanu pöörata. Üks mu kunstnikust sõber kiitis filmikunstnike tööd väga ja oli tõesti mida vaadata. Kõik interjöörid olid minu meelest väga põhjalikult ja hästi tehtud, alates jubedatest nõukaaegsetest haiglapalatitest, linnavaremetest ja tänavatel voorivatest zimmidest-volgadest kuni peenete tualettide, hotellitubade ja lavakujundusteni, mis taastati Estonia lavastuste fotode ja ühe igivana näitleja näpunäidete järgi autentsel kujul.
Ja muusika tekitas suisa mõttekese, et mine sa tea, äkki ostaks plaadigi?
Igatahes filmi subtiitrite voolates istus suur osa rahvast saaalis edasi, nautis lõpumuusikat ja ei raatsinud püsti tõusta...

Filmiõhtu lõpetuseks lahendasime Kataga tema köögis pudeli veini ja püüdsime maailma asju paika panna.
Minu viimane sünnipäevakingitus oli tähendusrikkaim: tungiv käsk pühendada iga päev aega iseendale. Muuhulgas isegi pakk post-it kleepsupabereid. Et ma iga päev paneksin ühe kleepsu kuskile, mis tuletaks mulle meelde: emme on ka inimene! Kasvõi 10 min päevas
I SE EN DA LE!
Lähen võtan nüüd pakist esimese kleepsupaberi:)

Lapsevanemad vaibal

Mina armastan lastevanemate koosolekuid.
Võibolla sellepärast, et ma pole pidanud sinna veel ärevusevärinal minema: mis siis seekord halvasti on. Mu järeltulijatel pole õppimise ja muuga seni probleeme eriti olnud.
Krissu eile küsis: aga no kas õpetaja siis minust midagi rohkem ei rääkinudki? Ei rääkinud jah, peale selle et laps on endiselt tubli. A sa saa veidi kahtesid, loobi kividega autosid ja pane poppi, küll siis sinustki rohkem räägitakse, soovitasin naljaga pooleks.
Lasteaed, vähemalt see lasteaed, kus minu lapsed käivad/käisid hellitab vanema selles mõttes ära, et alati on pilt olemas, mis toimub su lapse ja rühmaga üldse. Kas ta oli täna kurb, kellega tülitses, mis talle huvi pakkus, kuidas rühmas muidu suhted on. Eks lapsed muidugi räägivad ise ka aga kasvataja/õpetaja pilk on midagi muud.
Kui esimene laps läks kooli, oli selles mõttes hämmastus suur, et korraga oli kogu info kadunud nagu musta auku. Eks ikka oli lastevanemate koosolekuid ja kui vaja oli, sai klassijuhatajale helistatud aga see pole enam see. Kui mingi sündmus toimub, pane nagu puslet kokku: laps räägib üht, õps teist, teiste laste emad kolmandat.
Ja sestap oli eile maru põnev kuulata, mis vahepeal toimunud on. Krissu klassis olevat poisid avastanud, et on olemas tüdrukud, kellest mõned on päris kenad. JA tüdrukud on avastanud, et on päris ilusaid meeldivaid poisse. Oh seda sädinat ja elevust:)
Miku klassis toimuva kohta ütles meie issi, kes koosolekul käis: pätid ja kaabakad! No ma ka jäin mõne asja peale sõnatuks. Osad neiud lähevad peale kooli linna peale hängima (8aastased) ja poisid kihutavad niisama kooli ümber ringi, külvates kaost enda ümber. No loomulikult on vaja poistel ennast välja elada aga õps rääkinud, et üks poiss rakendas jalgratta taha väikese vankri, kuhu paar last sisse istusid, vankri taga sibas kari päris väikeseid lapsi ja kogu see kompanii rallis täiskiirusel üle sõidutee, loomulikult pilkugi vasakule-paremale heitmata.
Narrivad mõned, üks neiu soovitanud teisel "oma riideid kuskilt korralikust poest osta", teist narritakse nina, kolmandat rahvuse pärast. Lisaks kaovad jõmmid tihti ära, telefonid unustavad loomulikult hääletu peale ja paanikas emad helistavad õhtul klassikaaslaste vanemaid läbi. Osad laiutavad taskurahaga. Ropendamist ja muid igapäevaseid lollusi pole mõtet üldse mainidagi.
Huh, päris kahju on õpetajatest. Ja need on ju algklassid alles!
Ma juba laste lasteaias käies mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Direktoritel on lapsed, joodikutel on lapsed, beibedel on ilusad viimase peal riides lapsed, kunstnik-boheemlastel on pisikesed pikajuukselised lapsed, lapsed on sellel kassapidajal, kes Selveris kell 22 meie ostukorviga tegeleb ja sellel liinitöölisel, kes ööseks oma vahetusse läheb, ja sellel võidunud vennikesel, kes õhtul õlleka juures jõmiseb. Ja kõikide nende lapsed saavad kokku lasteaias ja koolis, veedavad koos pikki päevi ja vahel õhtuidki ja rumal oleks mõelda, et et see väikest isiksust mõjutamata ei jäta.
Iseasi, mis suunas mõjutamata.
Ja vanematel pole muud teha kui loota, et meie teadlikult või teadmata laotud vundament ikka aktiivse kasvuea tuultele-tormidele vastu peab.
Krissu klassis otsustasime, et selle jõulupeo peame veel koos vanematega. Viimane aeg, ütles klassijuss. Varsti teid enam ei taheta...
Nii kiiresti siis see käibki?

Tolkuse rabas

Rabas oli rahvast sama palju kui Rimis kell 10 hommikul...
ei sookurgede kluuksu, ei kõrvulukustavat vaikust, pigem "ema vaata kui kõrgel tornis ma olen" "Ära kõõlu seal, alla silmapilk" "Ema vaata kärbseseen" "Voloodja, padazdii menjaaa!"
aga selle kena järvekese ääres oli ka rahulikumaid momente.
Ps. Naisterahval siin pildil on pleedi all seljakott, sellepärast ta paistab nii ümmargune.
Ps.ps Soojapaiga Reet, kui sa peaksid siia juhtuma; ma saan aru, et sa ei taha avalik olla aga pliis, kas ma ikka võiksin su soojas kohas edasi külas käia?

Oivaline oktoobrilaps

Kõik.
Peod peetud. Mitmes jaos ja eri inimestega.
Kringlisöömine kolleegidega.
Tordisöömine perega.
Ämma külaskäik reedel tordiga.
Laupäeval istumine toitlustusasutuses koos mehe ja nelja sõbraga.
Pühapäeval lühimatk rabasse teise sünnipäevalapse ja meie ühiste külalistega.
Tehtud. Kõik on tore olnud.
Üks sünnipäevakallistus on mul veel saamata.
Aga
suht tühi tunne on. Keskealine valmis. Võimalik, et pool elu elatud...
Keskea kriis.

Kollane loomakaitsepäev

Ei olnudki nii hirmus!
Tegelikult oli hoopis vahva. Välja arvatud see, et paarimees jäi just haigeks ja pidin tema töö ära tegema, mis võttis hullult aega ja kulutas närve.
Pakkusin tööl kringlit, juustu, juustu- küüslaugukreemiga küpsiseid ja saia, viinamarju ja paprikat. Mind kaeti kallistuste ja heade soovidega ning öeldi palju armsaid asju. Kingiks sain hulga kollaseid lilli (imekaunid kollased gerberad jäid töö juurde), kaks pakki cerniiti, raamatu seepide tegemisest, kinkekaardi, küünlaid ja tassi. Pere kinkis lõhna ja merevaigust õiega roosi.
Ma olen väga liigutatud faktist, et kolleegid olid viitsinud mõelda selle peale, mis mulle tõeliselt meeldib:) Seebikeetmist hakkan kindlasti proovima, kui mul õnnestub tooraineid leida (kust võiks osta glütseriinseepi läbipaistvat ja/või seebihelbeid, ah?), ja cerniti realiseerin ka vaba aja leidumisel varsti ära.

Noh aga ega ei saa ju nii olla, et päev on 100 protsenti täiuslik, mkm, sestap ootas mind kodus ligi 39kraadise palaviku ja peavaluga pesamuna, kes palavikurohu koos lasteaia lõunasöögiga välja oksendas...

Krissu kirjutas kaardile; Emme sa oled best! ja Miku: ole ikka sama hell ja sama tõre edasi ja Kati: Emme ma armasn

Tähh kõigile, mu armsad!

Sirelein ja Poiss

Otsustasin kah Triinu eeskujul omatehtud nukud välja kraamida ja üles pildistada. Mina pole nukkude tegemiseks traatkarkassi kunagi kasutanud, küll aga kunagi Tartu Pioneeride maja Suveniiride ringis (kust mul meisterdamise kiiks sisse on jäänudki) olen teinud traadist jalgadega Kingpoole ja Hiire. Pean oma kiituseks ütlema, et Kingpool ja hevika kostüümis nahktagiga troll olid nii ilusad, et varastati ühelt näituselt ära...
Aga sellel pildil on Sirelein ja Poiss, õmmeldud Pere ja Kodu lõigete järgi 4-5 aastat tagasi. Miku pole oma Poisiga eriti mänginud, kartis isegi vanasti natuke. Ja õigeid riideid neil ka seljas pole, mingid kaltsukast leitud asjad seljas.

Miks ei võiks elu murevaba olla?

Ikka ja jälle ma suudan veel imestada: miks ei võiks elus nii olla, et kõik on HÄSTI?
Et ei oleks probleeme, mis pidevat lahendamist nõuavad ja elust lihtsalt rõõmu tundmast segavad. Stressivaba olemist ühesõnaga.
Ahh? Miks?
Just sain tööle, isegi köha läks üle enam-vähem. Lapsed on tublid, ilm on soe ja päike paistab...
Aga meie koeramolu avastas pühapäeval, et ühest aianurgast on aiavõrk lonti vajunud. Kui tema oma esikäpad sinna peale toetab, siis vajub see kenasti nii madalaks, et ta saab oma kondise taguotsa sealt hõlpsasti üle vinnata ja siis - tere tulemast, ilus värviline maailm, siit ma tulen!
Tegelesime koera tagaajamisega terve pühapäeva. Panime karistuseks kuuri kinni, andsime kere peale, riidlesime niisama. Ja eile leidsid koolist tulevad lapsed meie loll-lotte jälle rõõmsalt tänavalt ühe kutsikaga hullamast...
Õhtul maruvihased meie mehega siis püüdsime teda provotseerida üle aia hüppama, et teolt tabatuna karistada. Aga ega loll-lotte nii loll ka pole! Saab aru, et asi on kahtlane. Istus pai näoga välisukse ees ja ei läinud kuskile. Õhtu käes ka juba, söögiaeg tulemas, õige mul vaja kuskile minna, arvas ta ilmselt.
Mees üritas natuke aeda kindlustada.
JA kes tuli hommikul küla pealt porise, verise aga jõle õnnelikuna? (ilmselt aed oli nüüd veits raskem ületada, traat vigastas nats käppa).
Mina olen täiesti meeleheitel. Mees helistas ja karjus mu peale, kuna jalutusrihm oli kadunud.
Aeda parandada polevat eriti võimalik. Vähemalt T ei oska seda ilmselt või pole tal aega. Helistasin ühele koeratreenerile, kelle juurde me reedel läheme. ootan seda nagu hingeõnnistust, kuigi tean ette, et kiireid imelahendusi pole olemas.
Tegelt ju õpetatud koer ei tohi kuskile minna, isegi siis, kui aed vaevalt põlvekõrgune on. Ja emased koerad üldse ei jookse tavaliselt kuskile! Vähemalt meie endised koerad küll pole seda teinud. Ei tea, kas siis Lottel lööb hulkuri veri välja või mis...
Samas pooled meie tänava koerad kõnnivad vabalt ringi. Üle tee elab üks kutsikajunn, kes alatasa meil Lottega mängimas käis. Nüüd siis meie oma ilmselt vaatas, et mida värki, miks teised võivad ja mina ei või, ebaaus ju ning otsustas oma seltsielu iseenda käppadesse võtta. Ega ta kaugele lähe, käib lihtsalt naaberkoerte juures nuuskimas ja müramas. Õnneks sai see steriliseerimine nüüd tehtud ja kutsikahirmu pole aga ikkagi, koera hulkumise suhtes on minul nulltolerants ja kettipaneku suhtes ka:(
Pean nüüd kurtmise lõpetama ja tööd ka vahepeal tegema kuigi see on raske, kui mingi muu lahendamata asi pidevalt kuklas tiksub.

Nina netis kogu aeg :(

See asi enam nii ei lähe. Minu arust on see ohumärk, kui Favorites-te all on juba 30 erinevat linki! (mõned laste mängude lingid on tegelt ka seal). Nende igaõhtune lappamine võtab ilgelt aega ja lapsed vihastavad mu peale, kui ma neile õhtujutu lugemise asemel ise oma õhtublogisid loen. RSS-i mina endale panna ei oska ja nii on kiusatus iga kord vaadata, kes mida kirjutanud-pildistanud on.
Ja lisaks veel ajalehed ja foorumid!
Täna tegin südame kõvaks ja kustutasin linke vähemaks, lisaks lubasin, et foorumitesse ka oma nina ei topi enam.
aga 19 blogiaadressi jäid ikka alles.... no sõltlane mis sõltlane!
Lastel on arvutiluba tund aega päevas, peaks vist endale ka nii tegema? St töövälisel ajal.
Unenäod on mitmendat ööd absurdsusi täis, et see täiskuuaeg ka juba ei lõpe!

54 liitrit vedelat õuna

Konserveerimise juures on midagi müstilist. Miks muidu suur osa eurooplasi ja muud maailma vaatab eestlaste seenekorjamise- ja moosikeetmise peale umbuskliku ja kahtlustava pilguga.
Moos tuleb ju vabrikust, õunajook on e-kokteil, kus päris ubinat mingi kaks viilu ehk sees, aedvili kasvab poolakate mõõtmatutel põldudel, munad kasvavad munakombinaadis ja loomakasvatus, see on üldse mingite hullude eralõbu.
Aga eestlane, see on visa oma traditsioonidest kinni hoidma. Säästumarketis lükkavad naised suhkrupakke täis laotud kärusid ja majapidamistarvete kauplustes käiakse ahastava näoga purgikaanetajaid küsimas. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Tuhanded perenaised läbi sajandi pliidi ees mulksuvat moosi liigutamas, põsed palavusest õhetamas. Eestlaste salateadus..

Meie tegime eile ja täna õunamahla. See on üks pikaldane ja väsitav ettevõtmine. Laename kelleltki õunaveski ja pressi. Laename naabrilt suuri kanistreid. Korjame õunu. Mees ronib puuu otsa ja raputab veel õunu. Peseme õunu. Tükeldan suuremaid õunu. Laseme õunad veskist läbi. Mees pressib pudist mahla. Pesen veskit. Mees pressib ikka veel mahla, mina keedan purgikaasi, toon keldrist purke, pesen neid. Teen pliidi alla suure tule, panen mahla pottidega keema. Valvan potte, korjan vahtu. Valan mahla purki, kaanetan. Nurka pea alaspidi seisma purgid.
Ja täna veel keetmist. Pluss pottide pesemine, pliidi pesemine, kanistrite pesemine, mahlapressi lappide pesemine, kleepuvate põrandate pesemine...
Huh, aga nüüd on valmis kah.

Tegelikult on selle pikaldase protsessi juures oma võlu.
Sa pead sellele 100% keskenduma ega saa midagi muud samal ajal teha. Mahl ei tohi liiga kaua keeda. Kuum ollus võib pritsida. Kaaned olgu korralikult keedetud. Purki tilgutatakse esmalt vaid natuke mahla. Kaanetada tuleb korralikult ja ettevaatlikult.
Maailmas põrkavad autod kokku, poliitikud ajavad udu, või kaob müügilt ja hinnad tõusevad aga mina keedan mahla. Kaanetada tuleb ettevaatlikult...

Kui ma olin juba üsna suur, aitasin emal sügisesi värke purki panna. See oli väsitav aga põnev, nagu salalabor. Väikesed teod põgenemas punase sõstra ämbrite servadel. Punane selge magus sõstramahl voolamas aurutajast purki. Tillivarred, küüslaugud ja lõhnavad mustsõstralehed köögilaual, mulle meeldis jagada kurgipurkidesse piprateri ja segada valmis marinaad, ajades näpuga järge vanast kolletanud lehtedega raamatust "Hoidistamine". Selle lehed olid läbi imbunud kurkide, äädika ja moosilõhnast.
Suured silmapesukausid ja potid täis lõigutud sibulaid, kurke, paprikat, tomatit pluss õli, sool, suhkur. Need salatid lõhnasid imeliselt ja kunagi ei teadnud, millise maitsega mögin seekord täpselt välja tuleb. Hiigelsuurtes anumates mulksusid kuumutatavate kurkide purgid, ema valvas kraadiklaasiga kõrval, isa tõstis tuliseid purke punaste kummikinnastega välja.
Ja naabrinaised vahetasid kokku saades uusimaid salatiretsepte ning pakkusid moosi maitsta.

Kui ma nüüd omaette elan, üritan vaikselt traditsioone jätkata. Esialgu on minu marineeritud kurgid pehmed kui üleküpsenud virsikud, toorkurgisalat lennutas kaaned pealt, õunamoos muutus sherri lisamisest puskarimaitseliseks ja porgandimoosi ei võtnud keegi suu sissegi. Aga ma arenen!
Ja olen sellega rahul. Mis siis, et poes on sadat sorti moose ja kurke müüa. Selliseid kurke, nagu minu ema teeb, ei ole kuskil müügil. Natuke veel harjutań ja ühel päeval ma oskan. Õunamahl tuli igatahes täiesti joodav. Ma ikka ütlesin, et 54 liitrit?
Proovin veel õunamoosi keeta. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Eestlaste salateadus....

Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!

kodulinn kell 1 öösel

Tartus on praegu unisevõitu esmaspäevaõhtu. Rüütli, Vanemuise ja Ülikooli tänavatel põlevad juba ammu kollased tänavalaternad. Kuna kell on palju, kõpsivad üle Raekoja platsi vaid need tudengid, kes on ennast ületanud ja suht kaua mõnes õpperuumis või ühikas sõprade pool raamatute taga veetnud. Võibolla ka klaasikese veini või ohtralt kohvi manustanud. Öhtu on soe ja selge, täiskuu muigab katuste kohal. Õhus hõljuvad alles päevased ruttamised siledatel soojadel tänavakividel, kaenlasse surutud paberimapid, pereemade pungil kandekotid, asjalikud ja töised mõtted, põgusad naeratavad juhuslikud kohtumised ja elevil oodatud kindlad kohtumised
Kellegagi
ja kohtamised ..., septembrijahedusest kohmetunud peened sõrmed, väikesed suudlused seistes varbaidpidi esimestes kollastes vahtralehtedes, kohvikus külg külje kõrval jahtunud tee luristamine, rasvajälgi jätvad sõõrikud ja unustatult porisel pörandal kulunud kotist väljapiiluvad raamatud, värske eesti ekspress ja hääletu peale ununenud mobiil
Sealsamas teinegi kohvik, kus igal õhtul võib kohata vähemalt kümmet sõpra-tuttavat ning mitmeid nägupidi tuttavaid, kes sind nähes siiski ei pea paljuks sõbralikult naeratada
Sibulasupi lõhn ja salat, kus ses on kõike head parajalt palju
Aga Raekoja kell on löönud juba palju pauke ja tänavad on tühjad, sest on alles esmaspäev. Kui oleks reede või laupäev, kihaks kõikjal alles elu, inimesed väljuvad baaridest ja restoranidest,saatjaks sigaretisuitsu, alkoholi ja vestluste pilvekesed, õhtu on alles noor ja Asju võib juhtuda

Leidsin selle aasta tagasi tehtud foto ja tahtsin öelda, et Kata, ma saan sinust aru. Ma tean, et sa pead seal olema.

Kuidas kasvatada raamatukoisid?

Oskari ja Leena-Mai tegemistest inspireerituna tekkis mul kah tahtmine lasteraamatute kohta sõna võtta.
Oskar on nimelt nii tubli laps
(kõik blogilapsed keda ma tean on hullult tublid, andekad ja paid: Väike Tüdruk, Mona, Hendrik, Siki ja Sannu, Egle-Riin, Egert, Marta, Leevike jt)
et loeb vidinal juba enne kooli ja mitte niisama "Tibu" stiilis raamatuid vaid Aarete saart ja Kalle Blomkvisti!!!
No meie lapsed on puhta tavalised.
Krissu (10) on suve jooksul vaevata hakkama saanud kohustusliku kirjandusega ja fännab praegu sarja Illustreeritud klassikalood või midagi sellist. Ülimas vaimustuses on ta Valgekihvast, Mustast Iludusest ja Draculast, viimast loeb nüüd originaalis, ise hirmust voodis rullis aga järele ka ei jäta.
Üldiselt ma nuditud klassikasse hästi ei suhtu aga arvestades seda, et need seikluslood on temavanusele originaalis suht rasked, lugegu siis pealegi. Mu meelest on põhiline, et tema lugemishuvi säiliks ja areneks. Põnevuslood paotavad mingil määral ust teistesse aegadesse ja kultuuridesse (nüüd ta vähemasti teab, et on olemas sellised riigid nagu Rumeenia ja Slovakkia), see on samm edasi kohustuslikus kirjanduses põhiliselt kujutatavast igapäevasest koolielust.
Lindgren on tal vist peaaegu kõik läbi loetud, poistekad välja arvatud.

Miku (8) eelistab arvutit iga kell raamatutele. Erilist raskust talle lugemine ei valmista aga ma ei tea... ehk jääb keskendumisoskusest puudu või aeglasevõitu, nagu ta on, ei saa ta teksti mõttele nii kergesti pihta. Kohustuslikku kirjandust ta kõike läbi ei jõudnud aga mõni asi ikka meeldis, Sipsik näiteks.
Nii väikestele poisteraamatuid väga palju ei ole ja seiklusjuttude jaoks on ta veel noor. Või ma ei tea, kas vanaaegsed jutud allveelaevadest suudaksid teda samavõrd köita, kui arvutimäng, kus ise saab põmm-piu minutiga sada allveelaeva pihuks ja põrmuks lasta?

KAti (5) elab praegu läbi alles Barbie-ajakirjade ja Puhhi koomiksite perioodi. Midagi lugeda seal pole ja Puhhi ajakirja jutukeste keel ning sisu on nii primitiivsed, et ma enamasti jutustan need oma sõnadega ringi. Lühemaid jutte suudab ta natuke kuulata, Jippi ja Jannekest või Sipsikut näiteks.

Polegi väga lihtne lapses lugemishuvi äratada ja hoida. Raamatuid ette olen küll õhtuti lugenud küll ja veel. Viimati lugesin suurematele 100 rahva lugusid, põnev päris endalgi. Aga iga kord ma ei jaksa:(
Raamatukogus käime titest peale. Kodus on palju raamatuid.
Ja ega ma muud ei oskagi teha! Võibolla tasuks lihtsalt rohkem veeta kvaliteetaega, vaadata mõnd raskemat raamatut koos lapsega, sisu üle arutada?
Aga kõik inimesed ei õpigi ju lugemist nautima, muu maailm tundub neile huvitavam, kui paberi peale pandud fantaasiad. Äkki ei peakski sundima?
Võibolla vanasti praegused arvutinohkarid lugesid hoopis? See ka ju omamoodi reaalelust põgenemine.

Minu nooruse ja praegustes raamatupoodides pakutav erinevad kohati ikka totaalselt.
Ilusaid ülevaatlikke lastele mõeldud teatmeteoseid on rohkem, vahel ikka püüan osta raamatuid loodusest ja maailmast üldse. Huvitavat eesti lastekirjandust on päris piisavalt.
Samas on palju ilmatu kirevat sodi, mis sisu poolest ilmatu kehv. Tegelased räägivad lihtlausetega, enamus teksti on otsekõnes ja kogu raamatu peale on umbes neli vormi sõnast "ütlema" (naeris, turtsus, torises ja kihistas), näiteks Lumivalgekese raamatus on meil nii. Omaette õudus on viletsad tõlked prantsuse ja inglise keelest....
Häid raamatuid on muidugi ka!
Lihtsalt sobivat raamatut konkreetsele lapsele on vahel raske leida.

Sügis jälle

jah, täna ta hakkas...
Imeilusa kuldse sügisilmaga pärast pikki vihmapäevi. Aedades põrisesid muruniidukid, õunapuudel turnisid isad ja vanaisad nagu oravad, naised korvidega all. Loodetavasti sai maarahvas jupi kartulit kah maast kätte.
Krissu käis sügisealguse kontserdil, esines pipi-tantsuga ja sai kolm Lenna Kuurma autogrammi, nii et tema oli tänase päevaga väga rahul.
Ma ei jõua ikka suurt midagi teha. Peale köha, mis justkui annaks järele, polegi nagu midagi viga enam aga ikka on lödi olla. Loen..
Eile vantsisin raamatukokku, tõin ja neelasin alla Roald Dahli Charlie ja shokolaadivabriku (esimene pool meeldis, teine mitte nii väga), praegu loen "Väikeste asjade jumalat", see nõuab süvenemist ja vastavat meeleolu.
Mhh, sinine leht kestab, eks ma siis joruta edasi. Igav veel pole :)aga terveks tahaks juba saada.

kuidas ma toorelt sekkusin looduse loomulikku funktsioneerimisse

Huvitav mis õigusega inimene otsustab, kuidas asjad looduses olema peaksid?
?
Mõtlen südametunnistuse kriipides oma nurga lesivat õnnetut palavikus koera vaadates.
Viisime ta täna loomaarstile opile ja kutsikaid meie koerapreilil edaspidi oodata ei tule. Ma saan täie mõistusega aru, et see oli vajalik samm, sest meie kandis tilpneb vabapidamisel ringi kümnete kaupa koeri, kes sobival ajal kindlasti uksest ja aknast sisse murraks ja meie leedile tihi ära teeks. Vaadates neid pulstunud tüüpe, ei teki vähimatki tahtmist proovida, et kujuta ette, kutsikad, nii tore.. Varjupaigad on koeri täis ja igavene risk on krantsikutsikatele üritada head kodu leida.
Aga ikkagi...
Rikkusin ära tema loodusliku programmi

Noh ja kassiga olin ju ka mina see õel mutt, ses otsustas käe ette panna elurõõmudele. Tegelt see oli otsene vajadus juba, sest oma pulmapidudest tulles haises ta kui viimne tõhk ja nii ka kõik meie tugitoolid ja vaibad. Lisaks ise porine ja verine...
T ütles, et tema sellesse end ei sega (noh, mehed hoiavad kokku eksju) ja ikka olin mina see, kes Vedru korvis arstile viis ja ilma munadeta tagasi tõi.
Hästi mõjus! Nüüd on mõnus säravpuhta kasukaga kaisuloom...

Aga ikkagi..

vidinad ja kulinad

Näe, isegi näputööks on äkki aega! Nikerdasin tütrele randmesoojendajad, sest neid on ülilihtne teha ja ruttu saavad valmis ka.
Fimo tegin millalgi enne valmis. Eriti vaimu peale ei tulnud. Need sabadega 5 asja on võtmehoidjad, veel on kõrvakad, kaelakee, käevõru ja linnud+kassid = prossid.
Aga nüüd on mul punastest sügisvärvidest villand, kuidagi sinise, rohelise ja valge isu on.
ps pildid on nirud, päevavalgusest on vähe ja välk moonutab värve.
ps ps mul pole õrna aimugi, mida nende ehetega peale nüüd hakata. Kui mõni sõber neid just endale ei taha, müün lasteaias järgmisel nädalal vist mihklilaadal maha.

Ever

Kodus voodis vedelemisel on üks hea külg: kuna olemine on nõder, ei jaksa midagi teha peale lugemise ja suutsin üle pika aja lugeda läbi ühe raamatu,
Ita Everist, see Kilumetsa oma.
Meeldis.
Ever on nii lahe mutt, et teda on alati mistahes rollis hea vaadata, ta on olnud Näitleja kogu selle aja, mille mina ennast ja teleteatrit mäletan.
Raamat rääkis jah, nii mõndagi teistsugust tema kohta. Blogides enesepaljastamine on ninnu-nännu selle kõrval. Nõuab ikka julgust ausalt tunnistada oma kunagist elustiili, nõrkusi ja vigu ning taluda teiste sõnugi enda kohta..
Ahjaa, eile lugesin ka raamatu läbi. Oggi Edelsteini pedagoogikaraamat 8-12aastaste laste arengust.
Ei üks tore asi on veel kodus põdemise juures. Saab kodus olla, kui lapsed koolist tulevad, nad poevad su külje alla ja räägivad küsimatagi oma uudiseid, rõõme ja muresid. Ja pesevad mõnevõrra väiksema viginaga nõusid, kui tavaliselt, sest emme on ju selili voodis. Ja pesamuna poeb teki alla sinu kõhu peale, protestist hoolimata, naerab ja teatab, et ta sünnib nüüd uuesti.

Minu ürghirm

Et ei ole mingit tuju kirjutada olevikust, mis seisneb köhimises nii et maja väriseb, pean oma lubadust ja kirjutan, miks ma nii jubedalt haiguseid kardan.

Millegipärast küsisin ma juba algklassilapsena gripis kodus vedeledes ema käest, kes tuli mulle meega piima (jäkk) või jõhvikamahla (nämm) tooma: emme, eksju ega ma sellesse ära ei sure?
võibolla sellepärast, et meie kooli esimese korruse hämaras nurgas sõjalise klassi juures oli jubedad stendid fashistidest või vietnamisõdalastest või kellest iganes, kus kujutatud poolalasti põlvitavatele vangidele pähe sihtivad sõdurid, napalmist põlenud inimesed, tuumaseened ja samas ka bakterioloogilise relva põhjustatud haiguste pildid ja kirjeldused
ega ma ei julgenud neid plakateid lähedalt uurida aga iga kord, kui ma sealt koridorist läbi läksin, vajusid nad mulle peale, imbusid läbi koolivormi ja poolkinni pigistatud silmade

kuna laste- ja noortefilme tol ajal eriti polnud, vaatasin vanematega ohtralt vene sõjafilme, mille vastu lõpuks ilmselt mingi immuunsus tekkis aga poole hullemad olid ajaloolised filmid, kus näidati katku või pidalitõbe. Olin kindel, et mingis eelmises elus olin katku surnud, miks muidu ei suutnud ma neid stseene vaadata, kus musta riietatud armetud kujud linnatänavatel tuikusid, surnuvankrid veeresid ja lapsed surevate emade käte vahelt ära kisti..
isegi seda kirjutades tulevad jälle jubedusejudinad peale

Mingit Ugala teleteatri etendust "Valge surm" nähes ei suutnud ma terve öö magada, värisesin oma voodis...
Capeki Katku lugedes sain aru küll, et sümbolid jne aga ikkagi pidin ennast sundima raamatut kätte võtma

Juba teismelisena tuli kogu perel põetada insuldi läbielanud vanaisa aga see justkui ei tähendanud midagi erilist, see oli ikka minu armas lumivalgete juustega ja helesiniste silmadega taat, kes lihtsalt ajas vahel segast juttu ja vajas potile aitamist
emal oli raske operatsioon, see küll liigutas asju paigast minus

ülikooliajaks olin oma hirmud suht unustanud, muud tegemist oli nii palju. Otsustasin taskuraha teenida ja sain tööle öösanitariks haigla reumatoloogiaosakonda. Reuma pole iseenesest väliselt väga karm haigus aga õnnetuseks olid seal osakonnas ka verehaiguste palatid
Mäletan surnukahvatut ja kõhna mustade silmadega imeilusat vene noorukit, kaelas tohutu hõbedane rist, ta põdes haruldast hemofiilia vormi ning veetsin temaga väga huvitavatel teemadel vesteldes jõuluöö..
Ja lõbusat 26aastast traktoristi, kel juba kaks tütrekest, temaga mängisin kaarte ja lobisesin niisama. Ühel õhtul oli ta osakonnast kadunud. Kuna ta oli tõesti vahva vennike, helistasin onkoloogiaosakonda ja sain teada, et ta suri äkilise sisemise verejooksu tulemusel. Istusin kodus trepi peal, telefon näpus ja pisarad muudkui voolasid...
Oli üks 18aastane poiss, ilus nagu apollo, sportlane, just suurepäraste tulemustega keskkooli lõpetanud ja ülikooli sisse saanud. Aga jaanipäeva paiku haigestus ta ägedasse leukeemiasse. Ta võitles, meeleheitlikult võitles ja tema noor hoolitsetud ema ning pruut võitlesid koos temaga. Algul heitis oma haiguse üle nalja, siis keemiaravist muserdatuna, sõimas ja sajatas raevukalt kõiki, siis muutus apaatseks. Poolteist kuud ja kõik oli läbi.
Teised õed rääkisid, et paljud inimesed muutuvad oma haigusest tingituna kurjaks, lausa õelaks.
Kõik ei muutunud. Üks äärmiselt leebe ja humoorikas mees palus iga kord vabandust, kui ta keset ööd oksendas või midagi ja ootas lihtsalt alandlikult surma. Kui ta suri, vaikselt ja rahulikult, olin mina see, kes koos teise õega ta kanderaamil alla surnukuuri sõidutas. Ei olnud kole. Teised palatikaaslased olid kõik ärkvel, vaatasid lakke. Ilmselt oli hoopis neil õudne olla.
Aga ühe paksu väliseestlase, sõrmed täis jämedaid kuldklotsereid, kes oli tulnud kodumaale surema, ravisime terveks. Igatahes koju ta läks.
Mina õppisin mitte hädaldama kõverate jalgade ja poiste-problede üle. Käed-jalad liikusid. Juuksed olid peas. Verd ei jooksnud kusagilt. Elus olin!

Ma arvasin, et nooruse asi, elasin rõõmsalt edasi ja unustasin kõik.

Kuni hetkeni, kui sain ise lapsed. Millegipärast tõi teise inimese eest vastutamine mulle kõik jälle meelde. Lapsed on ju tihti haiged. Näen siiamaani vahel õudusunenägusid, kuidas kõnnin haiglas ja kahel pool koridorides on palatid täis surevaid inimesi. Või lapsi. Ma ise ka olen seal voodis tihti ja nii jube on.

Ühel aastal viskaski katuse pealt. Lapsel oli operatsioon, mehel ja minul endal kah enam-vähem samal ajal. Ükski opp polnud midagi hullu tegelikult aga samal kevadel põdesime kõik pikalt külmetusi kah. Kuni lõpuks ma tundsin, et ma olen raskelt haige. Proovid olid korras aga mina jõuetu ja närb. Kahtlustasin mingit raskesti diagnoositavat salatõbe, kartsin, et kukun näiteks lastele lasteaeda vastu minnes tänaval kokku ja suren ära. Lõpuks oli pidevalt tunne, et kohe juhtub midagi halba, juba hommikul tuli seletamatu hirmutunne peale, mis ratsionaalsele mõtlemisele ei allunud. Perearst kirjutas rahusteid ja antidepressante aga suurt abi ma neist ei saanud.
Lõpuks leidsin ühe kristlasest arsti, kes vaatas mind läbi, ei leidnud midagi hullu, õpetas mõned tervisliku eluviisi nipid, rääkis pikalt, lubas endale igal ajal helistada, palvetas minu eest.
Samal ajal lugesin üht suurepärast raamatut depressioonist, mis täiesti ausalt mõtestas lahti kogu mu valu ja hirmu.
Vaatasin enda sisse ja leidsin sealt tohutu ebakindluse. Võibolla sellest, et mu peres on olnud alkoholiprobleeme ja iial ei teadnud, mis järgmisel päeval juhtub.
Teate küll, see hirmunud laps, kes ei tea, kelle sülle pugeda ja kust lohutust otsida.
Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin
andsin andeks iseendale ja teistele
palvetasin, hoidsin Jeesusest kinni nagu koer kondist

ja sain terveks:)
Mitte et mul praegu vahel paanikahooge ei tekiks aga ma püüan neid ennetada ja taguda oma hirmud enne maa sisse, kui nemad mind maasse taguma hakkavad.

Kord oli üks laps kõrges palavikus öösel. Miski ussi-ega püssirohi ei aidanud. Mõtlesin juba valmis plaane, kuhu teised lapsed panna, kui öösel kiirabiga haiglasse oleks vaja sõita. Muuhulgas palvetasin, hõõguv laps süles.
siis ütles Jumal mulle: ära karda, teda hoiavad tugevamad käed kui sinu omad!
Ja hommikuks polnud jälgegi palavikust:)

Haigused on minu Achilleuse kand, minu kiiks, minu primal fear ja usukatsumine. Katsun selle teadmisega leppida.

Aga mis teie ürghirmudeks on? JA kuidas te nendega võitlete?

PS. lisaks köhale on nüüd mul vist palavik kah, ptüi, vastik, vahelduseks võiks vahepeal ilma usukatsumisteta ka elada..

Haigestunud töökohustuste täitmisel :(

Oli vaja, oli vaja eksju keksida reedel, et oh, tuulelohede lennutamise üritus on kindlasti nii lahe ja pakkuda end vabatahtlikult sinna minema.
Kes võis arvata, et just see aeg laupäeval, kui mina rattaga randa asutasin, kallab taevast jääkülma vihma ning tuul on ka hullumeelne. Loomulikult sain korraliku laksu külma, köhin nüüd nagu hobune ja olen üleüldse omadega üsna põdur. Jäin sinisele lehele. Ma ikka niipalju austan oma kolleege, et mitte minna sinna pisikuid külvama ja sangarit mängima.
Üldse ma olen tähele pannud, et kipun oma sünnipäeva paiku haigeks jääma. Inimesed pididki sel ajal vastuvõtlikumad olema. Mine sa tea. Anniki vist ka oli oma snp-kandis haige.
Kui mul nüüd koristamise, söögitegemise ja köhimise kõrvalt aega üle jääb, siis kirjutan, miks ma nii väga haigusi kardan.

Mis toimub, seltsimehed?

Väljavõtted minu kodulehe onliinist:
Pärnu -Ikla maanteel hukkus kokkupõrkes mootorrattaga sõiduautojuht
Mõrvamajast Pärnu muuseumi hoovis leiti kolmaski surnukeha
X vallavanem võeti kahtlustatuna xxx-s vahi alla
Pärnu kesklinnas lõhkasid demineerijad kahtlase paki
Homme pöörab ilm sajule
Parem paik liuväljale (poleemika selle üle, et meie imeline linnapea on pähe võtnud kõige liiklustihedamal alal asuvasse parki liuvälja ehitada)
Kremli must hobune (Vene uus peaminister ja mis sellest arvata)

ja Postimehe onliinist:
Tellitavad ajalehed võivad kallineda
Indoneeslased liiguvad järeltõugete kartuses mägedesse
Lauri Vitsutile nõutakse reaalset vangistust
Või ja teised piimatooted on defitsiidiks muutumas
Madeleine võis surra unerohu üledoosi tõttu
kartuli madal hind teeb talumehed nukraks

tundub, et mitte ainult minul vaid poolel maailmal on mingid elektrilised valeühendused ajurakkude vahel.

Lisaks, peale linnaskäiku:
Poodides ei ole riideid:(
On riided sellistele, kelle vööümbermõõt on ligilähedane nende kaelaümbermõõdule ja kelle puuduvad sellised pisiasjad nagu tagumik ja rinnad
Või on voldilised, satsilised, sätendavad, läbipaistvad, pitsilised riided, millesse rõivastunu näeb välja nagu "halvasti nülitud vaal", nagu on öeldud kuldsed sõnad mu lemmikraamatus "Minu pere ja muud loomad"
ja veel
juba kolmandas minu poolt tsekitud toidukohas ei ole head päevapraadi:(
On kuhi hiiglaslikke vesiseid kartuleid, rasvast nõretavad kotletid või kanajalad ning kuhi riivitud porgandit, mida visa järjekindlusega nimetatakse salatiks.
Oo, Silja just ütles, et Bravos saab head süüa!
ja veel
kurk valutab kõvasti, meespere ka on pooltõbine
ja veel
uuest nädalast on T produtsent, küllap hakkab piits jälle plaksuma
ja veel
homme lähen vaatama lohelennutamisvõistlust aga vihma lubas sadada
AGA
vähemalt täna paistab päike ja on REEDE!!!

kuidas x päevaga kutist lahti saada

noh, sellist muret pole ausalt öelda tegelikult mul kaua aega olnud:) Ma püüan end lohutada sellega, et see on tingitud faktist, et ma liiklen põhiliselt töökoha, toidupoe ja lasteaia vahet, kõrtsus-pidudel-linna peal hängimas ma ei käi.
Aga ma lugesin Päikesejänku meenutusi hullude taksojuhtidega ja minu esimene armastus oli teatavasti kah taksojuht st ta sõitis taksot paralleelselt arstiks õppimisega ja ta õppis naistearstiks....
Arvake, kes oli see armunud idioot, kes juhuslikult, absoluutselt juhuslikult möödus kümneid kordi Tartu raekoja platsi taksopeatusest?


Lahti püüdsin ma saada näiteks rikkumata maapoisist, kes viis mu peole ja tahtis ümbert kinni hoida, mina ei tahtnud ja seepeale vihastas ta end roheliseks- mina ju ostsin sulle pileti!
Ja kuna me üritasime jääda sõpradeks, läksime ikkagi veel korra peole. Tegime minu pool aega parajaks, kui mulle sõitis autoga treppi võimatult kihvt poiss, keda olin mitu nädalat tagasi kohanud ja kes otsustas just nüüd mind kah välja viia. Viis ta jee mind kuskile, kui lollakalt naeratav I nurga tagant välja loivas:(
Lahti püüdsin meeleheitlikult saada tüübist, kellega lootsin sõprust+seksi aga...
Veel mitu kuud peale mahajätmist helistas ta mulle õhtul kell 21 ja teatas, et on 250 km tagant minu juurde sõitnud ja ma PEAN temaga nüüd välja tulema.
Ja valentinipäeval aasta hiljem ilmus mu ukse taha meetripikkuse roosiga, ütles aint: ma ikka veel armastan sind! ja läks minema.
Ise kedagi maha jätta on veel hullem, kui maha jäetud saada, ma ütlen!
Lahti püüdsin saada bussijaamas vene keskealisest mehest, kellega pika tee kõrvuti olime istunud. Tema kohe oleks olnud valmis ennast minu juurde kolima või vastupidi.
Lahti püüdsin ma saada pikast, kõhnast ja mind ebameeldivalt nunnutavast tüübist, kes kangesti meeldis mu vanematele.
Ja haiglas töötades ühest patsiendist, kellega ma korra poole ööni jututasin ja isegi paar korda suudlesin, kas keegi ei oleks võinud mulle vastu pead anda mu lolluse pärast?
Ja kunagi veel keskkooli ajal vinnilisest kõhetust kujust, kes arvas endast ülihästi ja valas endale peale pudelite kaupa lõhnavett.

Hm, aga samahästi oleksin võinud kinni hoida üritada võinud
seda kutti, kelle vennaga ma hoopis natuke käisin, meie jutt jooksis ööde kaupa, tantsisime mõnuga, ta viis mu metsa vahele lõket tegema, korjas mulle alati lilli...
Või paralleelklassi jalgpallurit, kes mulle kohutavalt meeldis ja mina vist talle ka aga me ei julgenud teretadagi
Või kursavend-bioloogist, kellega oli alati nii turvaline ja lõbus olla

Veider on mõelda, kuidas me läbi oma päevade tormame, kohates aina uusi inimesi, kes jätavad sügavamaid või pinnapealsemaid jälgi su ellu..
Iial ei tea, kes ennast sinu saatusesse sisse kirjutab.
Mingi 12 aastat tagasi saatis T mind Pärnu-Tartu bussi peale, lehvitas ja saatis õhumusi ning mina muigasin, mõtlesin-noh, päris tore kutt! Kindlasti kohtan veel paljusid kenasid mehi ja kellestki saab loodetavasti minu mees ja meie laste isa..
Ega aimanud uneski, et Tema, just Tema mulle lehvitaski!

Ma nii loodan, et mu lapsed väga suuri lollusi ei tee, kui armastus peale tuleb. Samas on asju, mis ilmselt ikka tuleb omal nahal järele proovida, ei sõprade või veel vähem ema jutt ei loe siin midagi.
Tuleb käsikäes jalutades kulutada ära mitu paari ketse, passida väraval suudeldes tundide viisi, kirjutada kirju ja kasvatada telefoniarveid
ehk kokkuvõttes suudelda paras hulk konnasid, enne kui Printsini jõuad
kui üldse jõuad
Üsna tobe on neid konni küll meenutada aga ilmselt on nad kõik mulle siis vajalikud olnud.
Välja arvatud see haigla-juhtum, nii ikka ei tohi! Nii tohib lugu arendada ainult Maajades:)

harmooniat, andke mulle harmooniat!

Aegajalt tulevad päevad, kui kõik on koost lahti. Mõtted on lõpuni mõtlemata, kodus ei ole asjad oma koha peal, tööl hõljuvad teemad ja ideed su ümber ja ootavad, et nad diktofonist, suhtlemisest või infokogumisest kuju võtta ja arvutisse maanduda saaksid aga ei, sest ajus on mingid valed elektrilised lahendused toimunud ja miski ei tööta nagu vaja, lisaks peavalu...
Ilmselt on see eilsest teatriskäigust- liiga palju lapsi ühekorraga, liiga kaua kõrvalistmel karglev kati, kes siiski õnneks aint korra oksendas. Kodus virvendas kah õhtu jooksul kokku seitse last, küll erinevatel ajahetkedel.
Ja sellest, et meil vist kummitab. Ärkasime peaaegu kõik öösel kell 2 mingi kolina peale allkorrusel. Kass ja koer olid õues (aga äkki koer kolistas akna taga?), hiir ei jõuaks nii kõva kolksu teha (või jõuab?), õues tuult ei olnud.... Käisime all vaatamas, ei midagi.
Ja nii veel paar korda öö jooksul. Täiega loll tunne on :(
Mees eile õiendas ahjus üht lahtist kivi tagasi ja ahjuuks oli lahti, äkki katuselt kostis midagi? Aga varesed ju öösel ei lenda? või lendavad? Või kass katusel? aga all kolises ju?
Oh, jah....
Mitte et ma kummitusi kardaks aga lihtsalt, teadmatus on vastik.
Koristan töölauda, koristan käekotti, kui oleks kodus, kraamiks sahtleid, küpsetaks kooki.. Nüüd olen siis ära bloginud kah
midagi, vaja tööle hakata.

Maarja pulmad

Laupäeval läks Maarja mehele. Mina lastega käisime noorpaarile lilli viimas. Sõitsime Tori kirikusse bussiga, mis oli täis lõbusaid inglise noormehi, sest Maarja väljavalitu on inglane. Pulmarongil lehvisid Eesti ja Inglise lipud, kirik oli rahvast puupüsti täis, autodest rippusid välja kilkavad pruudi sõbrannad...
Aga see oli nii nii ilus!
Mõtlesin, et mis siis ikka, tuleb pruut isa käevangus, sõrmused pannakse sõrme ja kogu lugu. Kaks neiut mängisid kitarril "Impossibly beautiful", kõikide kaelad olid kiriku ukse suunas kõveraks keeratud, sammusid roosades kleidikestes pruutneitsid, uhked ja elevil ning siis tuli Maarja...
Maarja on tavaelus kena tüdruk lõhkistes teksastes, lihtne ja lõputult lahke

aga see neiu, kes isa kõrval oma peigmehe poole astus, säras nagu haldjas. Selle kiirgava pilgu ja naeratuse, millega ta Pauli vaatas, kinkis ta kõigile, kellest pingiridade vahel möödus. Terve kirik sai seda helendust täis

ja minul tilkusid pisarad nagu eidekesel, tont, vanad naised nutavad laulatusel, kas ma olen tõesti juba nii vana?

Päike joonistas mustreid valgete roosiõielehtedega kirjatud põrandale, aknal istus üksik kirju liblikas, astmetel põlesid küünlad

Pulmas ma ei käinud, aga need oli lõppenud siis kui läks pimedaks. Kõikjal põlesid küünlad ja küünlaid hoidsid kõik pulmalised, kui noorpaar astus paati ja aerutas paisjärvele..
Ma olen Jumalaga sel teemal lõputult vaielnud aga mine sa tea, äkki on süütult abiellumisel siiski mõte sees+

Kuidas ma üritasin Jumalale PR-i teha

Eile istusin peale laste voodissepaigutamist korraks arvuti ette, et vaadata sinna blogisse ja tollesse foorumisse ja kes msnis on
Kukkusin msnis Leedyga lobisema
Kella poole kaheks öösel jõudis meie jutt välja Jumalani ja miks teda tasuks uskuda
Ma mõtlesin, et teen copy paste meie vestlusest aga seda oli tohutu lahmakas.
aga väike osa siiski:

Leedy says:
inimesed pöörduvad jumala poole sageli kui neil on raske ja lahkuvad kui neil enam pole raske..
kk says:
Jumal ei pea aint abi andma vaid ta lihtsalt on
Leedy says:
see ongi see põhjus miks minu jaoks pole õiget põhjust
kk says:
no Jumal võib olla nagu on looduses tuul
Leedy says:
ma ei tea mis on homme
kk says:
tuul võib su pikali puhuda aga ka tuuleenergiat anda
Leedy says:
ma sain aru mida sa mõtled
kk says:
ja sa võid terve elu metsas elada, kus tuult pole tunda ja väidad, et polegi tuult olemas
.....
Leedy says:
aga mul pole vahet mida keegi usub
Leedy says:
las usub mida tahab.. peaasi et on ise inimene
kk says:
ma loodan et südame hoiak on kõige tähtsam


Ehh, jube raske on oma mätta otsast alla tulla ja oma seisukohtade selgitamise asemel teise omasid kuulata. Ma ka ei taha ju kellegi tundeid riivata.
Mingi 15 aastat tagasi tulin Tartus teatrist ilusa pika poisiga ja rääkisin täpselt samu asju kui Leedy, küsisin Jumala kohta ja pärisin ja vaidlesin nii et maa must. Aga see ilus poiss, kes nüüdseks on vist isegi pastor aga ma ei ole kindel, Erki või Tanel Tamm (ei mäleta, kummal vennal oli kumb nimi) vastas lõpuks mu küsimused nii ilusasti ära, et mul ei jäänud muud üle kui suu kinni panna ja tunnistada- jah, sul on õigus, aga ma ikka ei tea, miks ma ei saa Jumalat uskuda. Ja eriti ei taha ka..

Nüüd leian, et ei saagi uskuda midagi või kedagi, keda sa ei tunne. Ehk tulles tagasi mu mannetu metafoori juurde: võib tundide kaupa rääkida inimesele, kui tore on soe tuuleke ilusal suvepäeval või kui uhke on tormituul merel aga kui see isik ikka elab paksus tuuletus metsas või minupärast kasvõi pommivarjendis, siis me ei saagi teineteisest aru saada.

Mina ronisin arglikult künkale ja lasin tuulel näkku puhuda, kui nägin oma sõpru mäel seismas. Algul oli külmavõitu ja hirm, siis hakkas tore:)

Ideaalis võiks lasta tuulel end kanda nagu deltaplaani ja üldse mitte muret tunda, kuhu sind puhutakse sest oled kindel, et maandumine on pehme.

Ja ma arvan, et Jumalale pole pressiesindajaid tarvis, Ta jõuab niigi igaüheni. Erineval viisil. Isegi pommivarjendist saab kätte kui vaja on.

aitäh Leedyle intrigeeriva mõttevahetuse eest!

Tule vihm ja uhu ära...

Mu kolleeg rääkis ühest ilusast matusest. Noor terve 24aastane naine suri päevapealt, kõhunääre või midagi.
Urn tema tuhaga ja portreefoto pandi kaluripaati, mis uppus valgetesse lilledesse. Paat sõudis merele, tuhk kallati vette. Luiged ujusid. Siis läks päike äkki pilve taha ja algas tohutu vihmasadu.
Mulle meeldiks mõelda, et pärast ehtis taevast vikerkaar.
Kusjuures naine ise oli varem oma matustest rääkinud ja väga täpsed juhtnöörid andnud. Kust ta aimas? Täiesti terve oli, ma räägin.
Seepeale me kolleegiga arutasime, et me küll mingeid juhtnööre ei oskaks anda, tehke meie kestaga mis tahate. Peaasi, et keegi matustel mingil juhul ei kurvastaks! Pangu lahe muusika peale, naerge ja meenutage lõbusaid asju. Me oleme ju ikka teiega! Tegelt ka!
Ja lootsime kolleegiga, et me sellise kaudse matustele mõtlemisega endale häda kaela ei kutsu. Meil lapsed väiksed alles. Tol lahkunud naisel ei olnud lapsi.
Tegelt ma olen kaua aega mõelnud, et kirjutaks iga lapse jaoks manuaali. Ajaks, kui nad 16 saavad või nii. Mitte et ma järsku selleks ajaks ise lusika nurka peaks viskama aga lihtsalt, äkki ma aastate pärast enam ei mäleta, mis tunne on teismeline olla. Kirjutaks poisile, mis naistele TEGELIKULT meeldib. Ja tüdrukutele paar näpunäidet, kuidas nõmedaid mehi ära tunda. Ja sellest, et on ohtlik kutt viimase piirini viia ja siis naeratades minema jalutada. Ja et poolvõõraste jobudega suvilasse minemine pole seiklus vaid lihtsalt ajaraiskamine.

Kui ikka veel sellele paadile mõelda, mis postituse alguses merele vihmasajus tüüris, siis mulle meenub minu kolmas ja viimane titesaamine.
Siis oli Pärnu sünnitusmaja veel vanas haiglas, kus valutajad ja tited ja mammad olid kõik ühe korruse peal.
Oli sombune suvehommik, kell 6.00, ma käisin vetsus ja vaatasin oma magada nohistavat titte. Üks naine sünnitas koridori teises otsas. Juba eelmisel hommikul oli ta sisse tulnud, lootusrikas ja vapper kuid päris suurte valudega. Ja ta oli piinelnud juba 24 tundi, ta karjus, halas ja nuttis sel varahommikul nagu ei suudaks enam sekunditki kannatada. Keegi värsketest titeemadest ei saanud enam magada. Kuulasime kaastundlikult vaikides aina meeleheitlikumaid karjeid ja mõtlesime, kas tõesti ei saa teha naerugaasi või keisrilõiget või midagi. Päris jube.
Kell 6. 30 sündis see laps siiski. Kergendusega kuulsime, kuidas tita veidi vääksus. Samal hetkel pahvatas akende taga valla tohutu vihmasadu. Suur soe suvevihm valas ennast maailma peale, pesi maha kõik valu, kannatused ja hirmud... Viie minuti pärast vihm lakkas sama järsku ja saabus
õnnistatud
puhas
vaikus

vanad kirjad

Eile juhtus mulle näppu pakk vanu kirju. No ikka päris vanu. Mitu korda olen tahtnud neid minema visata aga lõpuks ikka pole raatsind. Ja hea ongi!
Lugesin, naersin, muigasin, imestasin, isegi pisara poetasin...

"aga see jutt, et ma uhkeks olen läinud, ja ei viitsi sellepärast suhelda, on küll puht pullikaka, mul polegi nii palju sõpru, et neid niisama lihtsalt võiks unustada!"
(väga armas ülikoolisõber, kes pole nüüdseks endast aasta otsa märku andnud)

"Meil käis Nääri vana ka ja küll oli siis pärast kinkide ümber sebimist! Näri vana ei olnut ainult vana emaga rahul sest tema ju ei teadnud salmi. Ja isaga, sest teda pole kunagi kodus kui Näärivana käip."
(Kiri mu 7-aastaselt tädipojalt, kes nüüd on 25-aastane:) )

"Meie klassist esinevad kevadkontserdil Airi, Piia, Argo ja Einar. Vaata, et sa siis ikka peo ajaks terveks saad! Eesti keeles loe lk 27-28 ja loodusõpetuses tv harjutused 87-89."
(Minu esimese klassi klassijuhataja, ehk siis 27 aastat vana kiri)

"Mina ootan sinu kirju loomulikult alati. Püüan vastada sinu küsimusdele nüüd. ------------- Aga omakorda küsin sinult: Mida sa sõpruse puhul kõige tähtsamaks pead? Ja kuidas sa suhtud seksi?"
(kirjasõber vanglast)

"Tere vasak jalg, siin parem jalg! Või siis sina maal juba pruun nagu punanahk! Mul nii igav linnas, tule juba tagasi! "
(pinginaaber, armas pinginaaber:) )

"Millest selline sinu hääletoon meie viimasel kohtumisel? Ma hoiatan sind: minu peal ära hakka oma tujusid välja elama!"
(minu esimene armastus, kes osutus s..peaks loomulikult)

"Nii külm on korter ilma sinuta ja tühi... Kuidagi ei saa töö pärast Tartusse ka niipea aga mis teha. Õpi kenasti ja ära päevikust lehti välja tõmba, kontrollin!!!"
(meheraasuke, kui me alles kurameerisime, mina käisin ülikoolis)

"Aga mina puhkasin sel suvel Jalta lähedal koos sõbranna perega. Päevitasime ja käisime kalal ja lõbutsesime väga hästi. Kuidas sina oma suvevaheaja veetsid?"
(kirjasõber Irina Leningradist, Admiralskaja tänavalt)

Ja nii edasi...

esimene vasikas, see kõige-kõige...

Ajendatuna Märdi kommentaarist jäin mõtlema, mis on esimeseks lapseks olemises erilist.
Vaevalt et pere esimene laps ise sellest (vähemalt alguses) aru saab, kui eriline ta on.
Tema sünd muudab kogu pereelu hoopis teiseks. Noorpaarist, kes on seni pühendunud teineteisele, aga ka tööle, lõbustustele ja üldse tervele maailmale saavad vanemad, kes harduse ja vaimustusega vaatavad pambukest oma süles, pambuke vaatleb neid tõsisel ürgelutargal pilgul ja ongi kõik. Ma vist olen kuskil eespool kirjutanud, et sellest ajast peale asub su süda sinust väljaspool.
Sa pole enam iial ainult iseenda oma. Pikaks ajaks pole sul enam oma privaataega (va alguses, kui titt tundide viisi magab), pole ausalt öeldes suurt üldse aega, sinu eelarvetabelisse ilmub kulude rubriik LAPS, kuhu algul kirjutad pampersid, varsti lasteaiamaksu ja trennirahad, siis mp3 mängija ja krossiratta rahad... Rääkimata sellest, et su (ema siis, noh) tissid pole enam sinu omad kuude ja kuude viisi.
Mitte et ma tahaks Märti hirmutada:)

Kui 10 aastat ja neli kuud tagasi säraval naistepäeval näidati mulle tillukest lillakat tütarlast, ei olnud ma suuteline vist tol hetkel suurt midagi tundma. Kogu ülejäänud päeva lamasin üksi palatis ja nutsin. Ma ei tea miks. Vist hormoonid. Siis tuli äratundmine, et see peenike "iiiii" intensiivravi beebitoas on MEIE lapse nutt.
Kui hea, et on välja mõeldud videokaamerad. Tänu sellele on ajaloo tarvis talletatud kaadrid, kuidas ämmaemand issile viis päeva hiljem esimest korda roosas kookonis tütrekese sülle torkas. Seni ootetoas nalja visanud T-i silmad muutusid alustassisuuruseks ja nätsu oleks ta äärepealt kurku tõmmanud. Pambuke viidi õue ja paigutati autosse kui kõige kallihinnalisem kristall... Hiljem näitab kaamera voodi kohale kummardunud verivärskeid vanemaid, kes värisevate kätega, higimull pingutusest otsaees ja aegajalt teineteisele õnnest tulvil pilke heites, viivad kahekesi läbi beebi pepupuhastamisprotseduuri.
Ei ole maailmas vist tõesti erilisemat asja...
Teine laps saabus sünnitusmajast kui täieõiguslik pereliige, ülima loomulikkusega haarati ta ämmaemanda sülest, toodi koju ning nii paigutus nr 2 sujuvalt juba toimivasse süsteemi. Rääkimata nr 3st, kes pidi juba imikuna oma erilisuse tõestamiseks vahetpidamata karjuma. Ja ta teeb seda muide siiamaani, oleme pidanud plaani kutsumaks RD Document võttegruppi meie koju filmima maailma kõige lärmakamat väikest tüdrukut.

Aga see esimene vasikas, ega temal ei ole ka kerge olnud. Meil on ju kõik temaga esmakordne. Me ei tea, palju peab teda koolis aitama, kui palju on paras anda taskuraha, kui vanalt lubada üksi linna peale, kuidas ja mis kujul saabuvad murdeea mässamised ja appi appi, esimeste armastuste tundetormid. Neil teistel, kes tulevad tema jälgedes, on kõiges palju lihtsam.

Here they go again

Nendel tänavu tegelt isegi vedas, kes õigel päeval st. 1. septembril kooli läksid. Ilm hellitas. Aga täna, 3. sept kallas vähemalt suvepealinnas kapaga vihma alla, mis ei teinud mu tuju teps päikeselisemaks, kui kell 7. 15 rattaga lillepoodi kihutasin. Mis olid loomulikult alles kinni. Ega nemad pea teadma, et lapsed juba kell 8 oma kooliaastat alustavad. Samuti oli otsustanud vihmapüha pidada lillemutt bussipeatuses :(
Viimased 10 aastat lapsevanemakarjääri on mulle õpetanud, et väljapääsmatuid olukordi ei ole. Helistasin tuttavale aiaomanikule ning anusin teda mulle lilli annetama. Saanud nõusoleku, kitkusin just vihmast tilkuvana sõbra aias viimaseid dageetesetutte üles kui naabrimaja poolt lähenes mulle kurjakuulutaval ilmel suur paks mees, käed puusas... (sõber ei ela oma majas veel sees). Seletasin siin alandlikult, et P ja R on mulle isiklikult lubanud nende aiast lilli võtta.
Oma kodust ei leidnud peale paari kärbatanud lõvilõua midagi, ausõna, kevadel istutan gladioole, astreid ja jorjeneid, et igasügisene lillejaht ei korduks.
Aga jah, kaks kolmandikku perekonnast astusid täna hommikul kooli poole teele, triigitud ja viigitud, teise klassi laps elevil ja närvis, neljanda klassi laps mõõdukalt üleoleva raske ohkega. Võileib kotti, suudlus palgele, anna väänkael, valu jalgele, eksole
ja pesamuna jäi seoses eilse koolipaanikaga ja korstnapühkija külastusest tingitud laiaulatuslike koristustöödega üldse tähelepanuta ning oli sunnitud lasteaeda minema auguga sukkpükstes, häbi emale!'
Loodame siis ilusat kooliaastat, õpetajate mõistvust ja kaasõpilaste mõistlikkust.

Näljaselt ja tigedalt

on asju, mis pidevalt muutuvad ja hea ongi.
Nagu
vaade õunapuudele minu katuseaknast
lemmikjäätisesort ja lemmikmuusika
laste riidesuurused ja kinganumbrid
Tartu kesklinn (äh, ja mitte kauniduse poole, sama võib öelda ka Pärnu city kohta)
hobid ja huvid
minu enesehinnang...
Aga on asju, mis PEAVAD kogu aeg samamoodi olema.
Nagu
õhtune kalli ja musi lastele
purkide järjekord minu köögiriiulil
liiliad, pojengid ja pisikesed hapud kuumaasikad minu ema aias
sepik Port Arturi söögipoe kondiitrileti vasakus allnurgas ja juustupikuke paremal all nurgas
pastakas ja märkmik käekotis
AK või Suvereporter kell 21
ja nii ed
Samasse kategooriasse kuulub ka teatrikohviku teise korruse rootsi laud. Ainuke koht kesklinnas, kus ISE saab kähku taldrikusse loopida lihajupi ja just niipalju salatit kui soovi on ning mõnusasti kenas kultuurses ümbruses einestada.
Ja nüüd ma ei saa seda enam teha!
Sest "köögi võimalused ei vasta enam kiire odava toidu soovijate suure hulga vajadustele, laieneda võimalik ei ole ning seoses sellega sulgeme buffee ja teenindame edaspidi lauast"
See on nagu ema pakuks kartuli-kotleti asemel äkki hautataud kaheksajalgu, valge põll ees ja valge lina laua peal...
Olen visalt püüdnud leida ka muid mõnusaid söögikohti aga ei maitse mulle ühe koha rasvased praetükid ja teise koha hapuks läinud salatid ja kolmanda koha salatiks nimetatud kaks kurgiviilu ja neljandas ja viiendas on lihtsalt võrreldes teatrikaga niivõrd vilets söök:(
Lisaks ma tahan tõesti ise taldrikule panna just nii palju just neid asju mis meeldib. No ma ei jõua korraga rohkem süüa kui poolteist kartulit ja tunnen alati süümekaid, kui ülejäägid minema visatakse. Ma tahan näha, mida ma sööma hakkan.

Kui ma leiaksin kellegi, kes tirib rahapakke kui tigu maja seljas ega teaks, mida sellega peale hakata, siis ma aitaksin tal Tõelise Söögikoha teha.
Sellise, kus suvel saab wokki ja kergeid salateid ning talvel päris kartulitest tehtud putru, värsket teed ning koduseid pirukaid.
Või supisöökla, kus ILUSAD supitirinad ja lillelised taldrikud, viit sorti supid krõbesaiade, maitserohelise, värske seemnesepiku ja maitsevõidega, lisaks soovi korral võileiba, salatit, pannkooki.. Mul on nimi ka olemas, SUPILA!
Disain on mul ka silma ees, selline hästi lihtne ja kodune, mingis osas võiks olla isegi värvilisest plastikust laudu ja toole. Seintel oleksid riiulid köögiasjadega, mummuliste kuivainepurkide ja kuivatatud taimepuntidega.
IIALGI ei paneks ma kunstlilli laudade peale ega hoiaks jõulunodi dekoratsiooniks märtsikuuni välja.
IIALGI ei paneks ma Sky pluss raadiot sinna üürgama.
On selliseid asju tõesti nii palju tahetud? Ma pole mingi snoob, lihtsalt kui ma juba väljas söön, tahaks midagi enamat!
Ja olgu öeldud, ma kodus ei einesta üldse peenelt, ma nimelt ei oska süüa teha ja imelist kööki mul ka pole, olen tavaliselt liiga hõivatud laste kakaoplekkide ja Lotte käpajälgede eemaldamisega, et lillelisi supitirinaid ja elavaid lilli lauale sättida.
Lähen koju suppi keetma.

elagu looming!

Minu meelest on maru lahe, kui inimene pärast pikka väsitavat tööpäeva pluss kodused tegemised võtab kätte ja hakkab kirjutama. Jutte, romaani, luuletusi.. Sest ta tahab! Sest tal on vaja.
Või maalib, kui lapsed magavad. Käib veel kursustel juurde õppimaski. Sest hing igatseb seda.
Ja au kõigile näputöölistele, kes teleka ees või koosolekutel või taas öötundide arvel vardaid veeretavad, õmblevad või tikivad. Sest see on omamoodi meditatsioon pluss rõõm tulemusest, mida kellelgi teisel maailmas seljas pole.
või aednikud, kes ei väsi hilisõhtuni mullas tuhnimast.
Või kitarritinistajad..
Need, kes oma stressi pudelisse uputavad, autodega kihutavad või õhtust õhtusse teleka ees vedelevad, ei saa isetegijate vaiksest rõõmust iial aru.

milleks on emasid vaja?

Viimasel ajal olen juhtunud kokku erinevate teismelistega. Vaatan neid inimesetaimi huviga ja püüan aru saada, kuidas nende kõvakettad töötavad. Et nii paari aasta pärast oma võsukesed ka sealmaal.
No mõni on lihtsalt imeline laps. Vestleb sundimatult koos vanematega elutoa diivanil nagu inimene. Otsib ise endale suveks tööd, ajab välja vahetusõpilaste projekte, teab, mida elult tahab. Ja vaid paar aastat tagasi hüppas õues hüppenööriga!
Aga mõni ajab külmavärinad peale. Näiteks silmipimestavalt kaunis beib, kelle elu siht on kampadega linna peal hängida. Elumured piirduvad ainult poiss-sõpradega tülitsemisega. Mutti on vaja aint selleks, kui uusi riideid, meike ja muud kama vaja läheb. Ema muretseb lolliks ennast, kui tütar kodus ei ööbi, kooli ei lähe ja aina kahtlasemate tüüpidega ringi hulgub. Mis see sinu asi on, kus ja kellega ma olen, kähvab tüdruk, sinistest silmadest külma tuld ema poole visates. Tahan ja lähen, sina mind kinni ei hoia!
Ei hoia muidugi.. mis emal talle ikka öelda? et ma muretsen su pärast? Et ole ettevaatlik, 18aastased töötud joodikud pole kõige parem seltskond 14aastasele neiule? Mul suva, heidab tüdruk. Ja olles saanud emalt raha järjekordse kingapaari ostuks, kütab jälle minema.
Miks see nii läheb? Kas maailma kuidagi teistmoodi ei saa avastada kui ?
Huvitav, kas minu lapsed ka mind pikalt hakkavad saatma? Jumal teab, ma pole kaugeltki ideaalne ema olnud :(
Elame näeme

puhkuse viimane päev

sellise pealkirja peale tekib tahtmine ulgudes peadpidi patja pugeda, eksju. Mitte üks ihurakk ei taha kuuldagi sellest, et homme, jah juba homme tuleb pea ära kammida, kõpskingad jalga panna ja kell 9.15 koosolekulaua taga värskeid ideid tulistama hakata.
Mis siin ikka halada, inimesed ju ikka enamasti käivad tööl. Kuna mul pole püstirikast meest ega vanemaid ega erilist ärivaistu, on rantjee-elu välistatud.
Aga ikkagi tahaks veel kodus olla. Tartus viibitud nädalakesega on aed taas umbe kasvanud, lapsed vaja kooli-lasteaeda saata jne jne. Pesumasin müdistab täna juba kolmanda masinatäie kallal ja mina valvan koera, et see mu tuules lehvivat pesu tundmatu vastiku linnu pähe nöörilt maha ei võtaks ega lõhki rebiks.
Eile õhtul kohanesime koduga, täna on juba aed kisavaid naabrilapsi täis, mees kusagil ära ja mina koristan
nagu
alati.
Tartu programm oli tihe. Mänguasjamuuseum, zooloogia ja geoloogia muuseumid, botaanikaaed, Aura keskus, Suur Munamägi, Lõunakeskuse mängukeskus. Lisaks kooliriiete ostmist, heki pügamist ja muru niitmist, niisama olemist. Lapsed igatahes olid rõõmsad ja rahul. Me peaaegu isegi ei tülitsenud.
Hea on näha tartu lehes ikka veel tuttavaid nimesid, kohata botaanikaaias kursaõde, keda pole 10 aastat näinud ja kes hoobilt kutsub sind kontserdile, rõõmustada lahkete muuseumitädide, suurepäraselt uuendatud botaanikaaia ja Jaani kiriku üle (au pühendunud inimestele, kes selle nimel on nii palju aastaid tööd teinud), majad lähevad aina ilusamaks, vanematekodu pihlakas on suureks kasvanud..
Teisalt kerkib Tartu kesklinna aina tallinlikumaid hoonemonstrume, lilli on vähe, autosid ja ummikuid aina rohkem.
Ja esivanemad jäävad aina vanemaks. Ma ei saa 200 kilomeetri kauguselt neid kuidagi aidata. Nende tervis pole enam hea ja pole minu võimuses neid veenda oma eluviise ja ellusuhtumist muutma -kuigi ma ei väsi üritamast. Kahju on ja hirm ka, mõeldes, mis siis kui...
Nii Tartu kui vanematekodu on minu jaoks kuidagi mulli sees. Mäletan kõike idealistliku, värvilise ja helgena, nagu see minust kümme aastat tagasi maha jäi. Ei taha tunnistada, et aeg läheb edasi, kõik muutub ja mina ei saa enam selles süsteemis osaleda.
Kriipiva tundega sõitsin ära.
Kriipiva tundega helistasin emale ja ütlen, et kõik on korras.
Kriipiva tundega lähen homme tööle, lootes, et rutiin aitab mind jälle kenasti rajale.

Oli siis nüüd suvi või seda polnud?

Loodetavasti

***

Sõidan Tartusse koos lastega, pisike blogipaus mõjub ehk värskendavalt:)
Tagasi tulen laupäeval.

Väljaspool argipäeva

PP suvepäevad läbi, suurem osa minu puhkusest ka aga mis siis.
Tegelt on kahju, et on vaid suvepäevad ja jõulupidu, selliseid ühiseid ettevõtmisi võiks olla ka kevadel ja sügisel, mis siis, et meie 50liikmeline kollektiiv on väga erinevatest inimestest kokku pandud ja iial pole kõik kõigega rahul. Rutiinivabas keskkonnas on hea avastada mõndagi üllatamapanevat inimeste kohta, kellega päevast päeva koos ollakse.
Mitmel on absoluutselt võrratu lauluhääl. Teine teab peast kümneid laule ja suudab teisedki regilaulu laulma panna. Kolmas muutub pioneerijuhiks. Neljas aina nuriseb. Viies pakub küsimatagi peavalutabletti. Kuues ja seitsmes -malbed ja õrnad, kodu ja töökohustustest korraks pääsenud -naeravad ja tembutavad pärast viiendat veiniklaasi nagu hullud. Kaheksas armastab samasugust muusikat nagu sina ja tantsib selle saatel sinuga. Üheksas ja kümnes joovad ning lõbutsevad ohjeldamatult ning kärarikkalt kuid seda enam paistab neist välja piiritu kurbus ja tühjus, mis tööpäeviti on hoolikalt peidetud. Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes panevad inimesi südamest naerma, kolmeteistkümnes räägib inimesi nii valusasti taga (ja teda kuulatakse ning pannakse omalt poolt juurde), et tekib ebameeldiv tunne- kõik on kõigiga nii kenad aga mis tegelt mõeldakse, mis minust näiteks mõeldakse..
Ja nii edasi.

Praamiga sõita mina enam ei taha. No pooltunnike Saaremaale on ok, aga neli tundi Mõntust Ventspilsi oli õ u d n e. Esimene tund läks mõnusalt, teisel tunnil andsin oma hommikusöögi juba kaladele, kaks viimast tundi möödusid vööris tuule käes toolil kügeledes ja kramplikult pilvi vahtides.
Ventspilsi ja Jurmalasse tahaks väga-väga tagasi, juba oma perega.

Ventspils-Pärnu 10:3

Ventspils ruulib.
1. Nende pargid on nii suured ja kaunid, et sinna võib jalutama jäädagi. Pärnu kesklinnas on iga viimane ruutmeeter klaasist ja plekist maju täis tuubitud.
2. Igal magalarajooni karpmajalgi on ümber kirev lillepeenar, rääkimata tänavaid palistavatest peenardest ja siia-sinna rajatud lilleskulptuuridest, lillekelladest ja lihtsalt klumpidest.
3. Tänavad on siledad, kõikjal kõnniteed, parklataskud ja jalgrajad korralikult laotud sillutisekividest, 15 aastat vanad muide. Kuskil ei hakanud silma teeremonti..
4. Lisaks väiksematele ronimisväljakutele on kaks suurt lastemänguväljakut, mis ööseks lukku pannakse, suur veeatraktsioon vabas õhus, puu- ja kiviskulptuuride park, mitu seiklusrada eri vanuses lastele, skeitpark tohutu kelgu-suusa-tuubitamismäe, kiikingu ja batuutidega.
5. Nende muuli tippu ja rannapromenaadile saab jalutada valgustatud rajal, mis tehtud siledatest mitu meetrit laiadest betoonplaatidest.
6. Jalakäijate tänaval on vabaõhulava, laupäevaõhtul oli seal näiteks jazzkontsert.
7. Kuskil ei vedele prügi, sihvkakoori (44% elanikest on mittelätlased sealjuures), graffitit ei ole, joodikuid pinkidel ei maga, pudelikorjajaid ei trehvanud..
8. Nende spordikompleks pole just hiigelsuur aga kõik vajalik on olemas. Suurepärases korras radadel tegid jooksjad oma tiire juba hommikul enne üheksat, tribüünid, tenniseväljakud, sisehall, kohvik, jäähallis treenisid pisikesed iluuisutajad laupäeva õhtul hilja ja hokimängijad pühap hommikul vara. Kõrval lihtne kuid korralik hotell ning suur turvaline telkimisala. Mõeldes meie Kalevi staadionile tuleb lihtsalt pisar silma:(
9. Juhuslikult saadud 20st plastlehmakujust on kujundatud humoorikas linna sümbol ja kaunistuselement. Värviliseks võõbatud ja kummalistes poosides lehmi leidub kõikjal: hiigelsuured kohver-lehm ja meremehesärgis lehm sadamas, hõbedane lehm ronimas laternaposti otsa, roosas kleidis lehm istumas pargipingil jne jne
10. Ventspilsi loss on iseenesest väike ja mitte eriti atraktiivne kuid moodsate sisekujundusvõtetega väga ilusaks ja hubaseks muudetud. Seal asub linnamuuseum, korraldatakse näitusi ja kontserte, igal laupäeval abielluvad seal paarid.
11. Ma võiks jätkata aga nii hale hakkab Pärnust, et ei taha.

No ja Pärnus on
1. Palju spaasid.
2. Rohkem turiste. Ventspilsis kohtasime vaid mõnda üksikut seljakotiga noort. Huvitav, mida turistid pärnus teevad peale mullivannides vedelemise?
3. Ilusam rand.

Ventspilsi linnapea on olnud üks ja seesama iseseisvusaja algusest peale, tema meeskonda kuulub palju endiseid Läti ministreid, valitseb üks partei. Meie sealviibitud päevade jooksul aga võeti linnapea vahi alla, süüdistatuna korruptsioonis. Peaaegu kääbuskasvu mehike olla püstirikas ja tema sidemed rahameeste ja poliitikutega muljetavaldavad.
Hmm...

Lihtsalt suvi

Meri, Lotte naerab ja siil Ninja, kelle Krissu leidis.

teraapia

Päike ikka veel paistab. Need, kes tööl käivad, nurisevad et ei jõua teha midagi. Häh, mina EI PEA MIDAGI TEGEMA!!!!
Kõige palavamad tunnid päevas istusin üleeile rahumeeli toas ja kraamisin sahtleid, mida ma muidu teen vaid jõulu kolmandal pühal kui igavus juba hulluks ajab või siis äärmisel vajadusel, kui sahtel lihtsalt enam kinni ei lähe.

Eelmises postituses soovitud poolöine ujumine on sooritatud. Ei olnud tegelt üldse nii mõnus, kui ma unelesin. Esiteks oli hämaras kohutavalt vilets auklikul teel randa sõita, asja ei teinud lõbusamaks miljonid biljonid sääsed, kes kõik avaused peas ära ummistasid ja kõik vabad nahalapikesed hõivasid OMA romantiliseks õhtusöögiks ilmselt. Paljalt ujuda ei saand, kuna kell 23 õhtul oli vanapärnu rannas mingi viis autot vähemalt... Vesi oli küll mõnus kuigi natuke hirmutavalt põhjatu ja mustav, kuu ja tähed ja perseiidid olid pilvede taga.

Kataga ujumast tulles avastasin tõsiasja, et meie *¤#&%?=!!!! koer oli algosadeks lammutanud ämma telgi, kus plikad eelmine päev magasid. Lisaks närinud ära mõned jupid mu lemmiktekist, kuhu tõsi küll, varem oli maitseka augumustri kujundanud jänes.

Veel on külastanud mind X, kes mu pooleks päevaks emotsionaalselt zombiks muutis. Ta on kena vapper inimene aga, noh...natukene jutukas või nii. Esimese tunni aja jooksul sõin mina küpsiseid ja koristasin sahtlit edasi. Teise tunni keskel küsis ta - oi, aga kuidas ometi SINUL läheb? Siis ütlesin tubli viis lauset. Ja veel tunni aja pärast ütlesin tsau. Mul nüüd põhjalik ülevaade Selveri suvepäevadest, XXX firmajuhi eluolust ja majanduslikust seisust, YYY ühistu sateliidi ja internetiühenduse iseärasustest...

Eile oli meil kokku 12 tundi üks viieaastane, kelle vanemad läksid poolest päevast poodi ja jäid sinna tundideks nii et mina andsin kutile kaks korda süüa, mitte et mul midagi selle vastu oleks aga tõredaks teeb kui paned pesamuna magama ja teised tahaks ka rahus olla nats ja ise veidi pikutada aga külaline tahab mängida, no võiks siis ette hoiatada kui mind enese teadmata lapsehoidjaks määratakse

Olen mõtisklenud, kui väga ma vihkan kalade tähtkuju, mis paneb inimese päevadeks, pikkadeks pikkadeks pikkadeks päevadeks oma maailmas ulpima, sellal kui mina (rääkimata lastest) igatsen rääkida, nõu küsida, silma vaadata ja kasvõi tagumikule patsutatud saada. Mul pole isegi sellest enam ammu rõõmu, et mul on au olla üks vähestest, keda sellesse vesisesse maailma üldse sisse lubatakse vaadata, ähh või on lihtsalt tunded täiesti ära kulunud või see peabki nii olema ja lõppude lõpuks pole mul ju kedagi vaja, eiole eiole ausalt ei ole kuigi ilgelt vihale ajab kui peale nädalast tulutut torkimist saab hing nii täis et võtad ise kruvikeeraja ja hakkad toolipõhja kinni kruvima ja raisk ei saa ikka hakkama

ja kell pool seitse hommikul ärkad lapse kisa peale et tal on kõhuvalu ja oksehäda-mine ruttu kempsu-oih ei jõudnud, nüüd peab hakkama vaipa pesema

ja homme algavad suvepäevad sõidame saaremaale (mina olengi see üks inimene eestis kes ei ole elus saaremaal ega ühelgi teisel saarel käinud) ja sealt edasi lätti,
maru tore saab olema kui see okseviirus või mis iganes nüüd tervet perekonda peaks tabama, dzast the rait taim eksole, ma nii nii ootasin seda kolmepäevast rutiinist väljasaamist, ja esmaspäeval sõidame tartu ja kuigi mul on nii toredad plaanid veekeskuse mänguasjamuuseumi otepää jne suhtes ei looda ma igaks juhuks midagi, kindel on vaid endiselt valu kannatava ema lohutamine ja vanemate lõputu nägelemise talumine

Kata on ikka vastik selgeltnägija
kui ta esmaspäevaõhtul ütles mu lastele, et laske nüüd emmel olla tal hakkab juba viimane piir kätte tulema
siis tegelt veel üldse ei hakanud aga nüüd juba küll
hea on see et kui viimne piir on käes, siis on tükk aega piina ja piiritust ja siis oh rõõmu, tuled sealt jälle tagasi
kui ma piiri pealt tagasi jõuan, siis kustutan käesoleva postituse ära

kuigi blogides niutsumine pidi tervistav eneseteraapia olema leidis Ramloff, ja Märt on üldse nii tubli, et ei räägi teistest inimestest halvasti, eriti veel blogis

kas ma siis rääkisin kellestki halvasti praegu? enda arust mitte, ma lihtsalt nendin tõsiasju ega mõista kedagi hukka, mkm, ma vahel EI mõista lihtsalt aga see on minu probleem, ausalt

aitääh kui keegi juhtus lugema

Perseiidid pudenevad

..sest käes on absoluutselt imelised augustipäevad, kus tulikuumast päevast sujub tasapisi selge ja läbipaistev loojang, siis kukub päike aborigeenide poolele, mõnus jahedus ja piimjas udu katavad maa, õunad lõhnavad ja sääsed piinavad kõiki õhtut nautida üritajaid. Metsades kasvavad seened ja pohlad peaks juba jumet saama...
Eile põletasin viimast peenart rohides oma selja ära. Loll olin, arvasin, et selg päikest saand juba küll ega viitsind kreemitada, nüüd punane.
Veel püstitas issi õue telgi ja kolm neiukest magasivad selle sees. Arutasime K-ga, miks küll lapseeas nii lahe tundub kõval künklikul murul magamiskotis higistada, kondentsvesi tilgub kaela, palav, umbne ja sääsed. Aga noh, lapsena on paljud asjad teistmoodi.
Pool puhkust on läbi aga mis siis, pool alles ees. Tulemas on PP suvepäevad, sõidame Saaremaale ja Lätti, nädalaks plaanin minna lastega vanemate juurde Tartusse.
Ja need sumedad pimedad augustiööd, ööd on meil teatavasti mustad, vaja oleks öösel ujumas ära käia. Eriti hea, kui saaks näkki ujuda, huvitav, kas Pärnu rannas leiaks selleks piisavalt privaatsust?