puhkuse viimane päev

sellise pealkirja peale tekib tahtmine ulgudes peadpidi patja pugeda, eksju. Mitte üks ihurakk ei taha kuuldagi sellest, et homme, jah juba homme tuleb pea ära kammida, kõpskingad jalga panna ja kell 9.15 koosolekulaua taga värskeid ideid tulistama hakata.
Mis siin ikka halada, inimesed ju ikka enamasti käivad tööl. Kuna mul pole püstirikast meest ega vanemaid ega erilist ärivaistu, on rantjee-elu välistatud.
Aga ikkagi tahaks veel kodus olla. Tartus viibitud nädalakesega on aed taas umbe kasvanud, lapsed vaja kooli-lasteaeda saata jne jne. Pesumasin müdistab täna juba kolmanda masinatäie kallal ja mina valvan koera, et see mu tuules lehvivat pesu tundmatu vastiku linnu pähe nöörilt maha ei võtaks ega lõhki rebiks.
Eile õhtul kohanesime koduga, täna on juba aed kisavaid naabrilapsi täis, mees kusagil ära ja mina koristan
nagu
alati.
Tartu programm oli tihe. Mänguasjamuuseum, zooloogia ja geoloogia muuseumid, botaanikaaed, Aura keskus, Suur Munamägi, Lõunakeskuse mängukeskus. Lisaks kooliriiete ostmist, heki pügamist ja muru niitmist, niisama olemist. Lapsed igatahes olid rõõmsad ja rahul. Me peaaegu isegi ei tülitsenud.
Hea on näha tartu lehes ikka veel tuttavaid nimesid, kohata botaanikaaias kursaõde, keda pole 10 aastat näinud ja kes hoobilt kutsub sind kontserdile, rõõmustada lahkete muuseumitädide, suurepäraselt uuendatud botaanikaaia ja Jaani kiriku üle (au pühendunud inimestele, kes selle nimel on nii palju aastaid tööd teinud), majad lähevad aina ilusamaks, vanematekodu pihlakas on suureks kasvanud..
Teisalt kerkib Tartu kesklinna aina tallinlikumaid hoonemonstrume, lilli on vähe, autosid ja ummikuid aina rohkem.
Ja esivanemad jäävad aina vanemaks. Ma ei saa 200 kilomeetri kauguselt neid kuidagi aidata. Nende tervis pole enam hea ja pole minu võimuses neid veenda oma eluviise ja ellusuhtumist muutma -kuigi ma ei väsi üritamast. Kahju on ja hirm ka, mõeldes, mis siis kui...
Nii Tartu kui vanematekodu on minu jaoks kuidagi mulli sees. Mäletan kõike idealistliku, värvilise ja helgena, nagu see minust kümme aastat tagasi maha jäi. Ei taha tunnistada, et aeg läheb edasi, kõik muutub ja mina ei saa enam selles süsteemis osaleda.
Kriipiva tundega sõitsin ära.
Kriipiva tundega helistasin emale ja ütlen, et kõik on korras.
Kriipiva tundega lähen homme tööle, lootes, et rutiin aitab mind jälle kenasti rajale.

Oli siis nüüd suvi või seda polnud?

Loodetavasti