Otsa-film

Allakirjutanulgi "Georg" nähtud!
Minule täitsa meeldis.
Kuigi Matvere mängis Otsa-vana suht tuimaks eestlaslikult sissepoole elavaks jõmakaks, ei tea ju, äkki Ots oligi selline.
Matvere on vääga mehelik ja mõnus tüüp. Näos ja hoiakus tal emotsioone suurt ei peegeldunud aga see-eest jäidki silma pisikesed detailid: Armukade pilk teisega tantsivat naist jälgides, kohmakas kuklajoon andeks paludes, südametuksed kaitsetul kaelal haiglavoodis lamades..

Kõik muu tuli ka kuidagi tuttav ette: ära näita oma tundeid välja, mingil juhul ära räägi nendestega suhetest üldse, ära lehvita emotsioonidega, ära anna järele.
Eestlaslik? Eiei, kõik eesti mehed ei ole sellised, vaidles Kata vastu.
Armastuse väljendamise osas läksid meil ka arvamused lahku. Mina leidsin, et armastus peaks ikka isetu olema, kui armastad, siis mõista ja toeta (nagu proua ots nr 3),las see kuulsus ja austajannad olla kui staar peale pidusid koju MINU juurde tuleb. Kata leidis, et kõik proua otsa nr 2 hüsteeritsemised tulid tähelepanuvajadusest, kui Dzoodz oleks naisele rohkem tähelepanu pööranud, oleks ka abielust asja saanud.
Matvere ei teinud küll filmis oma austajannadest suurt välja, Ots aga olla naistemees olnud?

Tänu filmist meie lehte eelartikli kirjutamisele suhtlesin maili teel filmi ühe kunstnikuga ja oskasin tänu sellele olustikele ja riietusele rohkem tähelepanu pöörata. Üks mu kunstnikust sõber kiitis filmikunstnike tööd väga ja oli tõesti mida vaadata. Kõik interjöörid olid minu meelest väga põhjalikult ja hästi tehtud, alates jubedatest nõukaaegsetest haiglapalatitest, linnavaremetest ja tänavatel voorivatest zimmidest-volgadest kuni peenete tualettide, hotellitubade ja lavakujundusteni, mis taastati Estonia lavastuste fotode ja ühe igivana näitleja näpunäidete järgi autentsel kujul.
Ja muusika tekitas suisa mõttekese, et mine sa tea, äkki ostaks plaadigi?
Igatahes filmi subtiitrite voolates istus suur osa rahvast saaalis edasi, nautis lõpumuusikat ja ei raatsinud püsti tõusta...

Filmiõhtu lõpetuseks lahendasime Kataga tema köögis pudeli veini ja püüdsime maailma asju paika panna.
Minu viimane sünnipäevakingitus oli tähendusrikkaim: tungiv käsk pühendada iga päev aega iseendale. Muuhulgas isegi pakk post-it kleepsupabereid. Et ma iga päev paneksin ühe kleepsu kuskile, mis tuletaks mulle meelde: emme on ka inimene! Kasvõi 10 min päevas
I SE EN DA LE!
Lähen võtan nüüd pakist esimese kleepsupaberi:)