Õhtupoolik soomepoistega

Ma pean kuskile risti tõmbama: mul õnnestus eile mees teatrisse meelitada. Oli nimelt selline ajaloolise teemaga tükk, soomepoistest, "Kangelane".
Minul oli eelarvamus suht suur, igast paatos ja vabadusvõitlus eriti ilusaid emotsioone ei tekita. Aga ei olnud üldse hullu, mulle meeldis täitsa ja kaasalegi.
Sõjafilmid, sõjaraamatud ja sõjalavastused on kõikk mingis mõttes sarnased: me saame jälle teada, et
a)sõda on mõttetu malemäng, kus kuningate positsioonide heaks hulgaliselt ettureid ohvriks tuuakse
b)sõjas kannatavad kõige kohkem täiesti tavalised inimesed, ilma patriotismi või millegita, kes lihtsalt käsku täitma saadetakse
c)emad on alati sõja vastu
d)ka täiesti tavalistest inimestest, sealhulgas mammapoegadest, ülbikutest, sportlastest jne saavad lahingutes sõdurid
e)iga sõdur jõuab mingil ajal valikuni, kuhumaani täita käske, kustmaalt üritada jääda inimeseks

ja see etenduski täitis need punktid üsna täpselt ära.
Hea paueri andsid saali 6 Endla uut poissi Viljandi kultuurikolledzist. Nad olid ilusad, naljakad ja andekad, mmm... igale maitsele keegi:)
Vlassovi roll oli hea ja Seemanil kah
Lahingustseenid ei olnud õnneks väga ülepingutatud. Kohati hakkas lavalt saali rulluv masinasuits lämmatama, "boonuseks" veel ühe minu kõrval istuva meeskodaniku pohmakahais :(
Sestap on mingis mõttes parem peaproovis käia, istud saalis 5-10 inimesega, laiutad toolis oma tagumiku ja iseenda mõtetega, mõnus!
Samas oli tegemist esikaga, saal puupüsti rahvast täis, hulgaliselt prominente, kummardama tulid kõik lavastuse asjapulgad Komissarovist Toomas Lungeni. Saalis olid ka kümmekond tõelisi soomepoisse. Nad olid vanad, MULDVANAD, mingi 90aastased ilmselt, nii vanu inimesi pole ma varem kunagi teatris näinud... Aga väärikad, ülikondades, saatjate käe alt kinni hoides, kahvatud näod tõsised ja ainsagi emotsioonita. Oleks tahtnud teada, kuidas neile meeldis...
Kui näitlejad kummardama tulid, laulsid soomepoisse mänginud noored näitlejad päris soomepoistele lavalt ühe laulu. Vanakesed tõusid püsti ja kogu saal samuti, paar näitlejat peitsid liigutuspisaraid.
Mnjah, tasub küll vaatama minna.

Veider on mõelda, kuidas kõik see toimus mingi 60 aastat tagasi, vähem kui üks inimpõlv. Kuidas me praegu oleme varjunud oma illusoorselt turvalisesse ühiskonda aga see kõik võib nädalapealt otsa saada. Ja kõik tropid ja muidu rullnokad, ärigeeniused ja lihtsalt petised, kuldmedaliga lõpetajad ja istumajääjad paisatakse teise maailma, kõik kistakse laiali, rebitakse tükkideks, trambitakse maatasa, kõik hävib või muutub: majanduslik seis, kodud, pered, kallimad, plaanid ja unistused...
Kuidas on kellelgi õigus niimoodi teha? Kujutan ette, et minagi oleksin valmis emana oma meest ja poega küünte ja hammastega rindelesaatmise eest kinni hoidma. MINU mees, MINU poeg! MINU kodu!
Aga "Heades ennetes" on üks täpselt selle kohta käiv lõiguke, otsin selle õhtupoole üles.