Lapsevanemad vaibal

Mina armastan lastevanemate koosolekuid.
Võibolla sellepärast, et ma pole pidanud sinna veel ärevusevärinal minema: mis siis seekord halvasti on. Mu järeltulijatel pole õppimise ja muuga seni probleeme eriti olnud.
Krissu eile küsis: aga no kas õpetaja siis minust midagi rohkem ei rääkinudki? Ei rääkinud jah, peale selle et laps on endiselt tubli. A sa saa veidi kahtesid, loobi kividega autosid ja pane poppi, küll siis sinustki rohkem räägitakse, soovitasin naljaga pooleks.
Lasteaed, vähemalt see lasteaed, kus minu lapsed käivad/käisid hellitab vanema selles mõttes ära, et alati on pilt olemas, mis toimub su lapse ja rühmaga üldse. Kas ta oli täna kurb, kellega tülitses, mis talle huvi pakkus, kuidas rühmas muidu suhted on. Eks lapsed muidugi räägivad ise ka aga kasvataja/õpetaja pilk on midagi muud.
Kui esimene laps läks kooli, oli selles mõttes hämmastus suur, et korraga oli kogu info kadunud nagu musta auku. Eks ikka oli lastevanemate koosolekuid ja kui vaja oli, sai klassijuhatajale helistatud aga see pole enam see. Kui mingi sündmus toimub, pane nagu puslet kokku: laps räägib üht, õps teist, teiste laste emad kolmandat.
Ja sestap oli eile maru põnev kuulata, mis vahepeal toimunud on. Krissu klassis olevat poisid avastanud, et on olemas tüdrukud, kellest mõned on päris kenad. JA tüdrukud on avastanud, et on päris ilusaid meeldivaid poisse. Oh seda sädinat ja elevust:)
Miku klassis toimuva kohta ütles meie issi, kes koosolekul käis: pätid ja kaabakad! No ma ka jäin mõne asja peale sõnatuks. Osad neiud lähevad peale kooli linna peale hängima (8aastased) ja poisid kihutavad niisama kooli ümber ringi, külvates kaost enda ümber. No loomulikult on vaja poistel ennast välja elada aga õps rääkinud, et üks poiss rakendas jalgratta taha väikese vankri, kuhu paar last sisse istusid, vankri taga sibas kari päris väikeseid lapsi ja kogu see kompanii rallis täiskiirusel üle sõidutee, loomulikult pilkugi vasakule-paremale heitmata.
Narrivad mõned, üks neiu soovitanud teisel "oma riideid kuskilt korralikust poest osta", teist narritakse nina, kolmandat rahvuse pärast. Lisaks kaovad jõmmid tihti ära, telefonid unustavad loomulikult hääletu peale ja paanikas emad helistavad õhtul klassikaaslaste vanemaid läbi. Osad laiutavad taskurahaga. Ropendamist ja muid igapäevaseid lollusi pole mõtet üldse mainidagi.
Huh, päris kahju on õpetajatest. Ja need on ju algklassid alles!
Ma juba laste lasteaias käies mõtlesin, kui erinevad on inimesed. Direktoritel on lapsed, joodikutel on lapsed, beibedel on ilusad viimase peal riides lapsed, kunstnik-boheemlastel on pisikesed pikajuukselised lapsed, lapsed on sellel kassapidajal, kes Selveris kell 22 meie ostukorviga tegeleb ja sellel liinitöölisel, kes ööseks oma vahetusse läheb, ja sellel võidunud vennikesel, kes õhtul õlleka juures jõmiseb. Ja kõikide nende lapsed saavad kokku lasteaias ja koolis, veedavad koos pikki päevi ja vahel õhtuidki ja rumal oleks mõelda, et et see väikest isiksust mõjutamata ei jäta.
Iseasi, mis suunas mõjutamata.
Ja vanematel pole muud teha kui loota, et meie teadlikult või teadmata laotud vundament ikka aktiivse kasvuea tuultele-tormidele vastu peab.
Krissu klassis otsustasime, et selle jõulupeo peame veel koos vanematega. Viimane aeg, ütles klassijuss. Varsti teid enam ei taheta...
Nii kiiresti siis see käibki?