Koht, kus kellal pole tähtsust

Niisiis.
Heimtalis käisime Tekstiilikoja raffaga loomade kudumist õppimas ja taaskasutamise nippe uurimas. Olime seal terve päeva, mis kulus nii kähku, nagu poleks seda olnudki. Kogu see vanade asjade ja ajaloo maailma haarab sind nii endasse:
kulunud lihtsad veimevakad ja kapid-kummutid täis iidvanu pitse, kudumeid, tikandeid, tekstiilinäidiseid. Liigutavalt pits-satsilised titetanukesed ja papud, luksuslikud pulmavaibad, lihtsad töökindad ja -sokid, kümme korda parandatud.
Väga tõeline ja ilus on talupojamööbel. Ma võin mõnda kriimulist kummutit silitama jäädagi...
(Tuli off topic praegu meelde mustast puidust hiiglaslik riidekapp Ventspilsi lossis, need täispuidust uksed olid mingi 10 cm paksud ja need nikerdused, maeivõi, seda kappi paitades tuli peaaegu pisar silma, et SELLINE ASI on valmis tehtud!)

Mulle meeldis väga Anu Raua filosoofia, et tänapäeva inimesed on emotsionaalselt nii näljas pidevalt, kogu aeg on vaja uusi riideid, mänguasju jt trääni, kõik see tüütab kiiresti ära ja haaratakse jälle uue järele. Vanasti tehti aga näiteks ema jakist lapsele uus mitte aint kokkuhoiu pärast vaid ka seepärast, et see oli EMA jakk, seal sees oli ema lõhn ja aura. Ma ise ka panin oma elu esimesesse ja seni viimasesse lapitekki oma ema kitlijupid sisse sest nad olid mulle armsad.
Muuseumis on võrratu aura, sest see kõik oleks justkui oma, kogu eelnevate põlvkondade looming kappides ja vitriinides meie ümber. Ning meie matsakad tööst krobeliste sõrmedega esiemade vaimud kiikavad savikrohvitud ahjude tagant, kuidas praeguse aja noorikud näpunööri ja sokikannaga hakkama saavad. Ja muigavad pihku kui meie imestame tattninavalgel nikerdatud mustrite värvirõõmu ja keerukust.
Tänapäeva noorikutel pole ju aega. Aega süveneda õieti millessegi.

Anu Raud ise on imeline missiooniinimene. Ma alati imetlen neid, kes on oma alale või ideele kogu hingest pühendunud. Ta on ju vaipade ja käsitööga tegelenud kogu elu, õpetanud sadu tudengeid, vastu võtnud külalistegruppe, turiste, ajakirjanikke. Ja ta ei väsi ikka veel! Ta räägib eesti külakultuurist ja rahvapärandist sellise rõõmu ja imetlusega, nagu me oleksime olnud esimesed inimesed üldse, kellele ta neid mõtteid jagab. Ta kahetses, et meil polnud aega tulla tema enda kodu ja lambaid vaatama. Valutab südant, kui eestlased paremaid marjamaid otsima lähevad.
Kiidab iga töötoas osalejat. Pärib särasilmil "linnauudiste" järele. Tassib oma kodust paar viimativalminud vaipa meile näha, toob teiselt korruselt aina uusi ja uusi esemeid uurimiseks. Räägib, kuidas ta armastab pikki käsitsi ilusa käekirjaga kirjutatud kirju ja lihtsalt rahulikku suhtlemist, videviku pidamist, kui saab inimestega koos istuda ja maailma asju arutada.

Ja kuigi ta on väga lugupeetud, hinnatud, autasustatud ja austatud proua, on ta ennekõike siiski lihtne ja väga sõbralik inimene. Ma olen tohutult tänulik, et sain võimaluse temaga kohtuda ja muuseumis ilusa päeva veeta.
Ning sain innustust oma nokitsemisi jätkata, sest see on tegelikult tähtis. Olgugi, et vaid mõni kindapaar, tikitud loomake või ehe, see on MINU TEHTUD.