Sügisõhtu kui punane klaas..

Tegelikult ma tahtsin hommikust kirjutada.
Eile oli nii selge ja puhas hommik, nagu terava noaga hoolikalt siledaks lõigatud.
Kuigi ilm oli suht pilves
lihtsalt, selline olemine, mis sombuse hommiku seest kõik detailid välja joonistab

bussi ootava koolipoisi külmast õhetavad kõrvad
bussis nööri otsas rippuv tilluke ämblik
äraleierdatud popplaulu sõnade äkiline uus mõte
üleöö kollaseks värvitud vahtrapuud

päev...täis sebimist

ja õhtul longid kodu poole, kõik head mõtted ja ilusad aistingud välja väänatud. Pilk märgadel kinganinadel. Toidukott käsi venitamas.

Eile astusin koduuksest sisse, panin pambud maha, jope nagisse ja istusin sinnasamma porisele esikupõrandale maha, et silitada meie koeramutti. Tema keeras vastutulelikult oma kõhu mulle sügamiseks. Pesamuna vudis trepist alla ja istus sülle, pani käed kaela ja ütles-ma hakkasin juba muretsema, kus sa nii kaua oled.

Siis alles jõudis hing ka koju, kehale järele.

Aga see luuletus "Sügisõhtu kui punane klaas, mees tuli koju ja jutustas..." on Anna Ahmatova oma, see jäi mulle iseenesest pähe, kui keskkooli vene keele tunnis Ahmatovat õppisime. Praegu ketrab aint see esimene lause mul peas edasi tagasi..

Mis puutub üleeilsesse õhtusse, siis oli seesama stressimaandajast koerajuss igavusest puruks närinud
padja
kindad
kilekotid
plastmassist lillepoti
ja last but most terrible: vedela kingaviksi pudeli.
Arvake, kas allakirjutanu:
A) küüris põrandaid ja pühkis vatiinijuppe kokku naeratus suul ja lauluviisike huultel?
B)nuttis ja naeris ühekorraga?
või C)viskas koera õue vihma kätte?

Üks asi veel. Kas keegi nägi eilset Talendijahti? Selle viieaastase iluuisutava tüdruku saateks mängis MAAILMA ILUSAIM klassikapala ja mul ei tule meelde, mis selle nimi on ja kes autor. Kas keegi teab?
Siin see on: http://www.reporter.ee/index.php/2007/10/18/lapsuisutaja/