Here they go again

Nendel tänavu tegelt isegi vedas, kes õigel päeval st. 1. septembril kooli läksid. Ilm hellitas. Aga täna, 3. sept kallas vähemalt suvepealinnas kapaga vihma alla, mis ei teinud mu tuju teps päikeselisemaks, kui kell 7. 15 rattaga lillepoodi kihutasin. Mis olid loomulikult alles kinni. Ega nemad pea teadma, et lapsed juba kell 8 oma kooliaastat alustavad. Samuti oli otsustanud vihmapüha pidada lillemutt bussipeatuses :(
Viimased 10 aastat lapsevanemakarjääri on mulle õpetanud, et väljapääsmatuid olukordi ei ole. Helistasin tuttavale aiaomanikule ning anusin teda mulle lilli annetama. Saanud nõusoleku, kitkusin just vihmast tilkuvana sõbra aias viimaseid dageetesetutte üles kui naabrimaja poolt lähenes mulle kurjakuulutaval ilmel suur paks mees, käed puusas... (sõber ei ela oma majas veel sees). Seletasin siin alandlikult, et P ja R on mulle isiklikult lubanud nende aiast lilli võtta.
Oma kodust ei leidnud peale paari kärbatanud lõvilõua midagi, ausõna, kevadel istutan gladioole, astreid ja jorjeneid, et igasügisene lillejaht ei korduks.
Aga jah, kaks kolmandikku perekonnast astusid täna hommikul kooli poole teele, triigitud ja viigitud, teise klassi laps elevil ja närvis, neljanda klassi laps mõõdukalt üleoleva raske ohkega. Võileib kotti, suudlus palgele, anna väänkael, valu jalgele, eksole
ja pesamuna jäi seoses eilse koolipaanikaga ja korstnapühkija külastusest tingitud laiaulatuslike koristustöödega üldse tähelepanuta ning oli sunnitud lasteaeda minema auguga sukkpükstes, häbi emale!'
Loodame siis ilusat kooliaastat, õpetajate mõistvust ja kaasõpilaste mõistlikkust.