Juubelipaanika

Ma pean ütlema, et minus tõstab tasapisi pead sünnipäevapaanika.
Nädala pärast kukub uus vanusenummer ette ja sedakorda viiega jaguv. Mis tähendab, et tuleb kolleegidele välja käristada, sõbrad ilmselt kuskile sööma viia (ja see kuskile ei sobi teps mitte pitsabaar olema), lisaks käib X mulle pinda, et lähme hiljem veel öökluppi afterpartyle....
Paanika algas juba sellest, et otsustasin mingi kobedama riietuseseme osta, t-särgi või kontoripluusiga nagu narr olla, kui käsi raputama tullakse. Kata abiga õnnestus siis mingi värk ära osta aga vaja on veel toppi ja alumist otsa, ja ausalt öelda kingi mul ka pole, viimased kontsakad sõi koer suvel ära:(
Mulle ei meeldi poes käia, kui just rahakott viiesajastest lõhkema ei kipu. Sellest tuleneb

paanika järgmine aste: olen 2 nädalat kodus köhinud ja palka ju ei saa. Lapsega haiguslehel olemise kompensatsioon peaks millalgi arvele laekuma aga millal?
Praegu on mul rahakotis 7 krooni ja arvel 128 krooni, ega muud kui jälle krediitkaarti krõbistama, däämn, alles suvel sain sealt miinused ära:(

paanika ülejärgmine aste: ma ei tea, kus pidada ja keda kutsuda. Mul on kimbuke üksteist mitte eriti hästi tundvaid sõbrannasid ja kaks peret. Kõigil on erinevad arusaamised meeldivast ajaveetmisest, üksikud inimesed tunnevad end peredega koos imelikult ja ma saan sellest täiesti aru.
Mina tahtsin Tervise Paradiisi sauna minna, mullivann oleks minu meelest nii lahe. Aga kaks inimest ütlesid erinevatel põhjustel selle peale kindla ei.
Mina tahaksin metsa kännu otsa minna, kuskil vaateplatvormil istudes termosest teed juua ja vorstivõileibu mugida, sügisene mets ja raba on nii värvilised, et lilli poleks vajagi.
Äh, ei, luba ikka üks korralik pidu endale juubeli puhul, ütlesid seepeale teine ja kolmas. Kontsakingadega ju metsa ei saa minna ja kujuta ette, äkki isegi tibutab!

No läheks veeretaks siis keeglit, pakkusin mina. Aga kus, üks ei oska ja teine ei taha ja kolmas kah ei tuleks.

Pidu peaks nagu iseendale olema, onju? Aga üksinda pidu ju ei peeta! Mis mõtet mul on teha nii, nagu mulle meeldiks, kui sõpradele see lõbu ei paku ja võibolla mingi üks inimene tuleks koos minuga?

Või ma peaks ühega minema rappa, teisega öökluppi ja kolmandaga sauna?

Kusjuures mul pole vähimatki soovi kluppi minna. Ma ei tea, kas mul suust pudiseb mulda juba või... Viimati käisin 10 aastat tagasi (jah, kukkuge nüüd kõik pikali)!
"No lahe on ju, lööme ennast üles, enesekindlad elus oma koha leidnud naised nagu me oleme, sebime mehi, tantsime nõrkemiseni, naudime tähelepanu!" moosis X.
Tantsida mulle meeldib aga kõik muu kirev kama ja tedremängud mitte. Pole kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi end üles lüüa ja kõrgeid kontsi kanda, mulle ei meeldi mehi sebida, etendada seda rolli, kes ma pole, mulle ei meeldi tähelepanu ja pärast mingeid mõttetuid kujusid endast lahti rebida. Ilmselt olen peast bioloog ikka.

Ja ma tõesti ei tea, mis ja kuidas:(
Selles mõttes on kaalude tähtkuju ikka täielik nuhtlus, et otsustamine on meeletult raske, tahaks ju, et kõik oleks ilus ja hästi ja kõik osapooled rahul. Mis on teatavasti võimatu ja nii olengi end lõpututesse sisevaidlustesse määranud.
Help!