esimene vasikas, see kõige-kõige...

Ajendatuna Märdi kommentaarist jäin mõtlema, mis on esimeseks lapseks olemises erilist.
Vaevalt et pere esimene laps ise sellest (vähemalt alguses) aru saab, kui eriline ta on.
Tema sünd muudab kogu pereelu hoopis teiseks. Noorpaarist, kes on seni pühendunud teineteisele, aga ka tööle, lõbustustele ja üldse tervele maailmale saavad vanemad, kes harduse ja vaimustusega vaatavad pambukest oma süles, pambuke vaatleb neid tõsisel ürgelutargal pilgul ja ongi kõik. Ma vist olen kuskil eespool kirjutanud, et sellest ajast peale asub su süda sinust väljaspool.
Sa pole enam iial ainult iseenda oma. Pikaks ajaks pole sul enam oma privaataega (va alguses, kui titt tundide viisi magab), pole ausalt öeldes suurt üldse aega, sinu eelarvetabelisse ilmub kulude rubriik LAPS, kuhu algul kirjutad pampersid, varsti lasteaiamaksu ja trennirahad, siis mp3 mängija ja krossiratta rahad... Rääkimata sellest, et su (ema siis, noh) tissid pole enam sinu omad kuude ja kuude viisi.
Mitte et ma tahaks Märti hirmutada:)

Kui 10 aastat ja neli kuud tagasi säraval naistepäeval näidati mulle tillukest lillakat tütarlast, ei olnud ma suuteline vist tol hetkel suurt midagi tundma. Kogu ülejäänud päeva lamasin üksi palatis ja nutsin. Ma ei tea miks. Vist hormoonid. Siis tuli äratundmine, et see peenike "iiiii" intensiivravi beebitoas on MEIE lapse nutt.
Kui hea, et on välja mõeldud videokaamerad. Tänu sellele on ajaloo tarvis talletatud kaadrid, kuidas ämmaemand issile viis päeva hiljem esimest korda roosas kookonis tütrekese sülle torkas. Seni ootetoas nalja visanud T-i silmad muutusid alustassisuuruseks ja nätsu oleks ta äärepealt kurku tõmmanud. Pambuke viidi õue ja paigutati autosse kui kõige kallihinnalisem kristall... Hiljem näitab kaamera voodi kohale kummardunud verivärskeid vanemaid, kes värisevate kätega, higimull pingutusest otsaees ja aegajalt teineteisele õnnest tulvil pilke heites, viivad kahekesi läbi beebi pepupuhastamisprotseduuri.
Ei ole maailmas vist tõesti erilisemat asja...
Teine laps saabus sünnitusmajast kui täieõiguslik pereliige, ülima loomulikkusega haarati ta ämmaemanda sülest, toodi koju ning nii paigutus nr 2 sujuvalt juba toimivasse süsteemi. Rääkimata nr 3st, kes pidi juba imikuna oma erilisuse tõestamiseks vahetpidamata karjuma. Ja ta teeb seda muide siiamaani, oleme pidanud plaani kutsumaks RD Document võttegruppi meie koju filmima maailma kõige lärmakamat väikest tüdrukut.

Aga see esimene vasikas, ega temal ei ole ka kerge olnud. Meil on ju kõik temaga esmakordne. Me ei tea, palju peab teda koolis aitama, kui palju on paras anda taskuraha, kui vanalt lubada üksi linna peale, kuidas ja mis kujul saabuvad murdeea mässamised ja appi appi, esimeste armastuste tundetormid. Neil teistel, kes tulevad tema jälgedes, on kõiges palju lihtsam.