Mu kolleeg rääkis ühest ilusast matusest. Noor terve 24aastane naine suri päevapealt, kõhunääre või midagi.
Urn tema tuhaga ja portreefoto pandi kaluripaati, mis uppus valgetesse lilledesse. Paat sõudis merele, tuhk kallati vette. Luiged ujusid. Siis läks päike äkki pilve taha ja algas tohutu vihmasadu.
Mulle meeldiks mõelda, et pärast ehtis taevast vikerkaar.
Kusjuures naine ise oli varem oma matustest rääkinud ja väga täpsed juhtnöörid andnud. Kust ta aimas? Täiesti terve oli, ma räägin.
Seepeale me kolleegiga arutasime, et me küll mingeid juhtnööre ei oskaks anda, tehke meie kestaga mis tahate. Peaasi, et keegi matustel mingil juhul ei kurvastaks! Pangu lahe muusika peale, naerge ja meenutage lõbusaid asju. Me oleme ju ikka teiega! Tegelt ka!
Ja lootsime kolleegiga, et me sellise kaudse matustele mõtlemisega endale häda kaela ei kutsu. Meil lapsed väiksed alles. Tol lahkunud naisel ei olnud lapsi.
Tegelt ma olen kaua aega mõelnud, et kirjutaks iga lapse jaoks manuaali. Ajaks, kui nad 16 saavad või nii. Mitte et ma järsku selleks ajaks ise lusika nurka peaks viskama aga lihtsalt, äkki ma aastate pärast enam ei mäleta, mis tunne on teismeline olla. Kirjutaks poisile, mis naistele TEGELIKULT meeldib. Ja tüdrukutele paar näpunäidet, kuidas nõmedaid mehi ära tunda. Ja sellest, et on ohtlik kutt viimase piirini viia ja siis naeratades minema jalutada. Ja et poolvõõraste jobudega suvilasse minemine pole seiklus vaid lihtsalt ajaraiskamine.
Kui ikka veel sellele paadile mõelda, mis postituse alguses merele vihmasajus tüüris, siis mulle meenub minu kolmas ja viimane titesaamine.
Siis oli Pärnu sünnitusmaja veel vanas haiglas, kus valutajad ja tited ja mammad olid kõik ühe korruse peal.
Oli sombune suvehommik, kell 6.00, ma käisin vetsus ja vaatasin oma magada nohistavat titte. Üks naine sünnitas koridori teises otsas. Juba eelmisel hommikul oli ta sisse tulnud, lootusrikas ja vapper kuid päris suurte valudega. Ja ta oli piinelnud juba 24 tundi, ta karjus, halas ja nuttis sel varahommikul nagu ei suudaks enam sekunditki kannatada. Keegi värsketest titeemadest ei saanud enam magada. Kuulasime kaastundlikult vaikides aina meeleheitlikumaid karjeid ja mõtlesime, kas tõesti ei saa teha naerugaasi või keisrilõiget või midagi. Päris jube.
Kell 6. 30 sündis see laps siiski. Kergendusega kuulsime, kuidas tita veidi vääksus. Samal hetkel pahvatas akende taga valla tohutu vihmasadu. Suur soe suvevihm valas ennast maailma peale, pesi maha kõik valu, kannatused ja hirmud... Viie minuti pärast vihm lakkas sama järsku ja saabus
õnnistatud
puhas
vaikus
Tule vihm ja uhu ära...
Thursday, September 06, 2007
Posted by ritsik at 2:08 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Matused peaksid olema õnnelikud?
Kummastav mõte, kuid täpselt õige.
Kurb on vaadata kirstus lebavat keha ja mõelda, et see oli su sõber, ema, sugulane...
Kui minu ema suri siis pidi keegi lähedastest teda tuvastama minema. Ma keeldusin seda tegemast. Õnneks oli keegi kes seda minu eest tegi.
Sealt edasi läks kõik kiirelt. Tuhastamine ja sõit matustele.
Surnuaias oli loomulikult kurb. Kuid peielauas hakkasid inimesed meenutama mu ema. Tuli jutuks palju palju lustakaid lugusid ja kohati mürises üle saali kõva naer.
Keegi ei suutnud mõista, et teda pole. Sest tema surnukeha polnud keegi näinud. Kõik mäletasid teda ja mäletavad siiani elavana. Ja see on kõige tähtsam asi maailmas.
Ainus mu lähisugulane keda ma surnuna olen näinud on mu vanaisa. ja teda ma mäletan seal kirstus lamavana, minu armas tekk pea all ja minul peas kaks mõtet. Saaks tagasi oma teki ja kuidas teda puudutada nii, et keegi ei näeks. Seda hetke ma ei leidnud.
Õnneks vist.
Mu isa ja ema ja vanaemad kõik on mu meeles elavana ja õnnelikena. Sest mu ema tegi mulle selle kingi ja me "hilinesime matustele". kirst oli juba suletud kui kohale jõudsime. Seda taheti minu pärast avada. Mu ema keelas selle kategooriliselt.
Vanaemae matustele ma just sellepärast ei jõudnudki.
Mu suguvõsa neab mind maapõhja. Ma ei käinud kahel matusel ja ei andnud neile võimalust mu ema surnukeha korralikult ära saata.
Nad ei mõista, et tegin neile kingituse.
Ja ma tahan, et minu lapsed mäletaks ka mind elusana. Ma ei taha olla maetud mulla alla. Tahan olla vaba! Tahan, et ma oleks nende südames igal ajal ja hetkel.
Nagu minu lähedased on mulle. Ma ei hinda surnuaedu ja ei mõista seda fenomeni seal surnutega rääkimas käimisest.
Nendega saab rääkida igal ajal ja igas kohas. Nende hinged elavad meie mälestustes edasi ju!!!!
Nuh, see peaks siis tiivustama elama nii, et sinust oleks pärast ikka midagi eriti vahvat ja head mäletada!
Post a Comment