54 liitrit vedelat õuna

Konserveerimise juures on midagi müstilist. Miks muidu suur osa eurooplasi ja muud maailma vaatab eestlaste seenekorjamise- ja moosikeetmise peale umbuskliku ja kahtlustava pilguga.
Moos tuleb ju vabrikust, õunajook on e-kokteil, kus päris ubinat mingi kaks viilu ehk sees, aedvili kasvab poolakate mõõtmatutel põldudel, munad kasvavad munakombinaadis ja loomakasvatus, see on üldse mingite hullude eralõbu.
Aga eestlane, see on visa oma traditsioonidest kinni hoidma. Säästumarketis lükkavad naised suhkrupakke täis laotud kärusid ja majapidamistarvete kauplustes käiakse ahastava näoga purgikaanetajaid küsimas. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Tuhanded perenaised läbi sajandi pliidi ees mulksuvat moosi liigutamas, põsed palavusest õhetamas. Eestlaste salateadus..

Meie tegime eile ja täna õunamahla. See on üks pikaldane ja väsitav ettevõtmine. Laename kelleltki õunaveski ja pressi. Laename naabrilt suuri kanistreid. Korjame õunu. Mees ronib puuu otsa ja raputab veel õunu. Peseme õunu. Tükeldan suuremaid õunu. Laseme õunad veskist läbi. Mees pressib pudist mahla. Pesen veskit. Mees pressib ikka veel mahla, mina keedan purgikaasi, toon keldrist purke, pesen neid. Teen pliidi alla suure tule, panen mahla pottidega keema. Valvan potte, korjan vahtu. Valan mahla purki, kaanetan. Nurka pea alaspidi seisma purgid.
Ja täna veel keetmist. Pluss pottide pesemine, pliidi pesemine, kanistrite pesemine, mahlapressi lappide pesemine, kleepuvate põrandate pesemine...
Huh, aga nüüd on valmis kah.

Tegelikult on selle pikaldase protsessi juures oma võlu.
Sa pead sellele 100% keskenduma ega saa midagi muud samal ajal teha. Mahl ei tohi liiga kaua keeda. Kuum ollus võib pritsida. Kaaned olgu korralikult keedetud. Purki tilgutatakse esmalt vaid natuke mahla. Kaanetada tuleb korralikult ja ettevaatlikult.
Maailmas põrkavad autod kokku, poliitikud ajavad udu, või kaob müügilt ja hinnad tõusevad aga mina keedan mahla. Kaanetada tuleb ettevaatlikult...

Kui ma olin juba üsna suur, aitasin emal sügisesi värke purki panna. See oli väsitav aga põnev, nagu salalabor. Väikesed teod põgenemas punase sõstra ämbrite servadel. Punane selge magus sõstramahl voolamas aurutajast purki. Tillivarred, küüslaugud ja lõhnavad mustsõstralehed köögilaual, mulle meeldis jagada kurgipurkidesse piprateri ja segada valmis marinaad, ajades näpuga järge vanast kolletanud lehtedega raamatust "Hoidistamine". Selle lehed olid läbi imbunud kurkide, äädika ja moosilõhnast.
Suured silmapesukausid ja potid täis lõigutud sibulaid, kurke, paprikat, tomatit pluss õli, sool, suhkur. Need salatid lõhnasid imeliselt ja kunagi ei teadnud, millise maitsega mögin seekord täpselt välja tuleb. Hiigelsuurtes anumates mulksusid kuumutatavate kurkide purgid, ema valvas kraadiklaasiga kõrval, isa tõstis tuliseid purke punaste kummikinnastega välja.
Ja naabrinaised vahetasid kokku saades uusimaid salatiretsepte ning pakkusid moosi maitsta.

Kui ma nüüd omaette elan, üritan vaikselt traditsioone jätkata. Esialgu on minu marineeritud kurgid pehmed kui üleküpsenud virsikud, toorkurgisalat lennutas kaaned pealt, õunamoos muutus sherri lisamisest puskarimaitseliseks ja porgandimoosi ei võtnud keegi suu sissegi. Aga ma arenen!
Ja olen sellega rahul. Mis siis, et poes on sadat sorti moose ja kurke müüa. Selliseid kurke, nagu minu ema teeb, ei ole kuskil müügil. Natuke veel harjutań ja ühel päeval ma oskan. Õunamahl tuli igatahes täiesti joodav. Ma ikka ütlesin, et 54 liitrit?
Proovin veel õunamoosi keeta. Sada aastat vana suhkru raiskamise vorm. Eestlaste salateadus....