Hakkab jälle peale

*Laste kooliriided üle vaadatud- tsekk
*Virn sokke, mütse, pluuse, jalanõusid jne kooli jaoks ostetud- tsekk
*lapsega silmaarstil käidud, rohud ostetud ja prillid tellitud- tsekk
(prillid maksid hoolimata igast soodukatest 2 tonni, niuniu...)
*neli masinatäit pesu pestud-tsekk
*muru niidetud ja lillepeenrad rohitud-tsekk
*laste remondis koolimajas homsed tundide ajad ja kohad välja peilitud-tsekk
*pool maja koristatud-tsekk

*teine pool maja koristatud- mitte
*poisi valge pluus pestud-mitte
*pesamuna lasteaiariided valmis-mitte
*koolilaste jalanõud üle vaadatud-mitte
*lõunasöök tehtud-mitte

Rahu, ainult rahu! Uus aasta algab igal juhul ka ilma minu paanikata ja poole segamini majaga.

Hüüe ebavajalikele inimestele

Ma olen maailmas ringi vaadates aru saanud, et eksisteerib terve hulk oma olemasolule mitte rakendust leidvaid inimesi. Nad käivad tööl, mis neile ei tundu ei meeldiv ega tähtis. Või on nad õnnetud, et neil pole lähedasi inimesi, kellele oma tähelepanu pühendada. Või on nad üldse arvamusel, et terves maailmas ei ole ühtegi inimest, ühtegi tegevust, ühtegi kohta, mis oleks SOBIV, just nende jaoks.
Nii halb on olla, kui oma kohta maailmas ei ole. Või on tunne, et keegi, mitte mitte mitte keegi EI VAJA SIND. Võta aga muudkui antidepressante ja käi teraapiaid mööda.
Kui te teate kedagi sellist, siis palun, kas te ütleksite edasi, et NEID ON VAJA.
Just praegu on nii palju inimesi, kes meeleheitlikult vajaksid oma kõrvale kedagi!

Need kaks määrdunud ja poolpaljast plikatirtsu, kes bussipeatuses pulgakommi limpsivad. Ma tean seda peret. Nende ema ei vaja oma tüdrukuid millekski muuks kui lasteraha allikaks.
Ja see kaunis ema, kes jalutab oma ilusate väikeste lastega. Tal on kodus viimases vähi staadiumis voodihaige ema pluss veel sellised probleemid, mida jaguks kolme pere jaoks. Ei paista välja, aga ta on murdumas. Tõesti on.
Kui te elate juhuslikult Pärnus, siis käige ära Raba tänaval loomade varjupaigas. Seal töötavad kolm vaprat naist kella 8st 18ni õhtul aga puhtfüüsiliselt ei jõua nad koerte junne iga päev ära koristada ja territooriumil vohavad malts ja ohakad juba rinnuni sest neil pole aega seda niita. Teate kui väga tahavad need kassid seal suhtlemist ja mängimist? Ja need koerad lähevad rõõmu pärast lolliks, kui neid pooleks tunnikski ketist päästa ja jalutama viia.

Kas te teate kedagi, kes arvab, et maailmal pole teda vaja? Helistagu mulle, ma viin ta kättpidi nende juurde, kellel on abi vaja.

Edit hiljem:
pinginaaber ütles mulle, et kui temal oleks tõsiselt eluisu otsas ja tuleksin talle kiisudest rääkima, saaksin ma piki pead. Ma muidugi ei pea "kasutute" isikute all silmas tõsises depressioonis inimesi, enne tuleb ikka kuidagi ise pinnale ujuda, et teisi aidata. Lihtsalt vahel tundub kuulates kellegi kaeblemist, et elu neist ei hooli, et mõeldakse pigem- maailm ei tee midagi minu heaks, ei hooli minust- selle asemel et endalt küsida, mida minul oleks maailmale vastu pakkuda.

Kenzo ja Kuri Kristall lähevad kooli

Paar viimast päeva on ilmatu kiire olnud. Pole aega söömagi minna.
Täna nägin näiteks vaeva esimeste klassidesse astuvate laste nimekirjade toimetamisega. Kellel on titenimesid vaja? Vanemate vohav fantaasia on lihtsalt imepäraseid nimesid vorminud: Getryn, Gerlyn, Celery, Kimo, Romando, Melany-Marlone, Ramis, Enrice, Kenzo, Gizi, Clen-Raith, Mic, Bärlin... Sekka ka eestimaist nagu Villu, Juula ja Mats.
Aga Evil Crystali vanemad oleksid minu meelest võinud ikka eestimaist eelistada. Kurjuse Kristall või Õelella või Põrgu-Liine.
Mulle jäi silma armas nimi Linde-Mari. Mitte et mul seda vaja oleks. Kuigi ma ei tea, miks ma jälle pidevalt lapsesaamise unenägusid näen...

selline siis ongi vanadus...

.. kui asutuse suvepäevadel viibimine järgmise päeva ebameeldivaks muudab:(
Et vältida vildakaid järeldusi, olgu öeldud, et jookidest tarbisin ööpäeva jooksul vaid klaasi pirnisiidrit, mis praktiliselt kohe välja higistatud sai.
Fotojaht, seebijalgpall, seltskondlikud mängud, kella kolmeni tantsimine ning majas valitseva tümpsu tõttu katkendlikult magatud öö on mu ihule ja vaimule valusalt mõjunud.
Keha on disko- ja sambaliigutustest kange nagu oleks päev otsa heina niitnud või midagi.
Vaim on nüri lõputust diskost. Tantsima inspireerisid paar rokilikumat plaati ja 80nendate disko. Ma kannatasin ära KAKS 90nendate diskocd-d oodates, et saan ka diskoripuldi ligi ja inimesi Korpiklaaniga rõõmustada. Sain sain ma jee oma plaadiga löögile, rrr!
Lähen ootan nüüd, kuna 400ne ibukas mõjuma hakkab ja mu peas aju kaevandavad vihased päkapikud maha rahunevad.

kelle ees sa nutta julged?

Huvitav, et blogardid eriti palju oma elukaaslastest ei kirjuta. Või kui, siis umbmäärases vormis "ja X vahetas ära mu auto talvekummid."
Selles mõttes arusaadav, et eraelu on eraelu, kui midagi on hästi, siis ei taha ära sõnada ja kui halvasti, siis netis seda siunata on minu meelest ka mõttetu.
Muidugi on erandeid. Marta. Inno. Märt. jne.
Ma ise pole just kuigi palju oma mehest kirjutanud. Ma ei tea, kas see talle meeldiks. Minu blogi ta ei igatahes ei loe, kuigi teab, et ma seda pean.
Paarisuhe on samas nii suur osa elust, lastest kirjutan küll pidevalt aga meeskast... jah...
Hakkasin mõtlema, et mitme väga toreda blogija suhtes on raske isegi tuvastada, on tal mees majapidamises või mitte. Hakkasin mõtlema, et pigem kirjutatakse rohkem sellest, kui meest pole. Sellega seotud üksindusest, igatsusest või üksi elamise "tehnilistest raskustest".
Hakkasin mõtlema, et töölgi on sama. Poolte kolleegide kohta ei tea ma praktiliselt mitte midagi, ei perekonnaseisu ega täpset laste arvu. Muidugi 50 inimesega ei jõua ja pole vajagi nii tuttavaks saada, et küsida, kuidas perel läheb.
Jah.
Ilmselt polegi vaja teada.
Kuigi vahel jääb kriipima, kui näed, et inimene tahaks mingist murest rääkida aga tööl- nagu ikka, aeg ja koht ei sobi. Vahel tahaks ise midagi kelleltki küsida, mittetööalast, inimlikku-kasvõi- saad sa ikka hakkama? Oled sa millegipärast õnnetu? Sul on nii kurvad silmad pikemat aega? aga jälle pole koht ja aeg õiged, tegelikult puudub see läheduse aste ja jääb küsimata.
Võibolla pole vajagi.
Minu esimeses töökohas olime kolmekesi kahes pisikeses ruumis- kaks värskelt keskkooli lõpetanud tüdrukut ja 50aastane naine. Pluss kaks hiiglaslikku autoklaavi igast riistade steriliseerimiseks, katseklaaside ja kolbide virnad.
Ükskord nuttis too vanem naine tööl pika nutu maha. Ma ei mäleta, mis juhtus aga meie, tüdrukud, püüdsime kuidagi toeks olla. Teinekord nutsin mina, sest mu ema viidi operatsioonile. Ja siis nuttis teine tüdruk, sest tema onuga juhtus raske õnnetus. Olime nii erinevad aga julgesime seal kamorkas oma nutud ära nutta.
Ma praeguses töökohas küll ei julgeks. Isegi oma toas mitte.
Viimati nutsin hoopis tänaval, kui sain telefonis teada klassiõe surmast. Tööle jõudes võtsin ennast kokku ja neelasin tunded alla.
***
Ahjaa. Minu mees on pigem kinnise loomuga, kaldub ületöötamisele aga muidu huumorimeelne ja hea südamega. Kui laseb habeme ette kasvada, siis on Jüri Krjukovi moodi:)

Sinu elu on hea, kui..

.. su tuju on hea.
Nii lihtne see ongi. Seda ütles Vain oma teisel dvd-l. Too oli rohkem eneseanalüüsist ja polnud nii huvitav, ma olen enese kallal urgitsemises hea niigi.
Mulle avaldas muljet, et Vainu meelest saab emotsioone nii teadlikult juhtida. Ta väitis, et eelmisel aastal elas ta üle neli tõsist jama, millest kolmest tuli ta välja kahe päevaga ja ühest ühe kuuga. Kuidas, seda ta ei öelnud.
Mul on elus olnud jamasid küll ja veel. Viimane tõsine endakaotamine oli mingi 6 aastat tagasi ja siis oli põhi mis põhi. Põhiliselt põhjustas seda iseenda ja lähedaste tervislik seis, vist oli osa ka koduperenaise rutiinis ja ebamääraselt kõrgetel ootustel elule üldse.
Asi oli nii hull, et ma ei tahtnud kodust väljas käia, kartsin, et kukun maha tänavale, minestan või viskan sussid üldse püsti. Paanikahood. Midagi ei suuda teha. Hirm juba hommikul ärgates, et kindlasti juhtub midagi halba. Jõle.
Võtsin natuke rahusteid ja antidepressante aga ei midagi. Mingit muutust enesetundes polnud. Vist käisin paar korda psühholoogi juures ka - ikka suurt efekti polnud.
Siis toimus kaks asja.
Esiteks hakkas minu eest palvetama üks proua. Ja veel keegi tema tuttav, väga haige proua, keda ma isegi ei tundnud. Neil oli igal hommikul oma aeg selleks, et palvetada erinevate inimeste ja probleemide pärast. Nad tundsid, et see on nende kutsumus. Ma ei mäleta isegi nende nimesid aga olen siiani tänulik.
Teiseks lugesin raamatuid. Natuke kristlikku kirjandust ja Piiblit ja rohkem psühholoogiaalast. Oli üks hea raamat depressioonist, mis pani otsekui peegli mu ette ja näitas, millest hirm ja meeleheide toitu saavad. Mul on meeles see õhtu, kus ma SAIN ARU, miks olin auku vajunud. Nutsin kergendusest. Sealtmaalt algas paranemine.

Veab neil, kes tabletikuuriga depressioonist üle saavad. Pole vaja oma alateadvuses tuustida ja raamatuid lugeda. Mina ei saanud enam tablette ka võtta, sest jäin lapseootele. Aga polnudki enam vaja.

Vain oleks võinud rääkida, kuidas see negatiivsete emotsioonide juhtimine käib. Klõks ja teine emotsioon. Mina ei saa nii, pean ikka endaga pikalt aru pidama.
See jäi ka Vainu loengust meelde, et tervitage väikeseid jamasid oma elus. Mõttega, et need karastavad teid võimalike suurte jamade tarvis. Ohh, palun, kas kuidagi üldse ilma jamadeta ei oleks võimalik, pliis?

Mis puutub eesmärkidesse, siis just põrusin: leidsin, et täisväärtuslikuks toimimiseks pean kell 23 magama minema aga kell on juba pool 1! Mees on Riias Sex Pistolsi kontserdil, lapsed magavad ja mina naudin oma mõnusalt üksildast õhtut....

pooles vinnas tööpäev

Kõik see eesti rafas puhkab aga mitte meie kollektiiv...
tõele au andes puhkasime meie eile.
Minu puhkusel viibides on minu vaene arvuti ägedat troojahobustõbe põdedes veetnud terve kuu tehnikute hoole all. Esmaspäeval toodi ta tagasi aga ta ei mäletanud eelnenust enam midagi:((((
Ehk siis oli meie itimees ta nii ära puhastanud, et pidin alustama uuelt puhtalt lehelt ja exploreri asemel mozilla firefoxiga. Ei muud poleks hullu aga kõik mu fotod läksid kaotsi je eriti vihastamapanev, et ka kogu kirjakast koos aadressidega. Nüüd pean enne iga maili saatmist kodulehekülgedelt aadresse otsima ja erakontakte üldse teab kust taastama. Hoiatanud siis ette, oleksin kasvõi puhkuselt korraks tööle tulnud ja mulle vajalikud asjad kuskile mujale kopinud!
Muidu läheb töölainele saamine vaevaliselt. Kolleegidega niisama jututada on tore aga kirjutamisteemasid leida pole just hõlbus...
Ma olen puhkusest hoolimata kuidagi kergestiärrituv ja kiirestiväsiv. Huvitav, kas see võiks titevastastest vahenditest tulla?

Kuna täna on niikuinii poolpidune tööpäev, kuulan Peep Vainu cd-d, mis õpetab saavutama seda, mida sa tahad saavutada. Päris huvitav. Muidugi midagi kardinaalselt uut seal ei ole aga värskema vaate annab küll. Ma varsti mõtlen nüüd välja, mida ma tahan saavutada ja siis hakkan saaavutama!!!
Tegelt ma tean, mis mu nimekirjas esimene asi on. Autojuhiload. Häda on ainult sellega, et ma kardan pööraselt. Mina uduheeringas kipun isegi jalgrattaga avariiohtlikesse olukordadesse sattuma, mis siis autoroolis veel saab! Aga vaja oleks küll. Esiteks kaubavedudeks (toidukotid, ehitusmaterjalid), teiseks laste transpordiks väljaspool linnapiire või ebameeldivate ilmastikuoludega ja kolmandaks suvisteks mõnulemisreisideks pluss vanaema-vanaisa juurde sõiduks.
Äkki ma ei saa hakkama! On ju teatud protsent inimesi, kes ei tee ka 10 korraga eksamit ära ja jäavadki jalameheks. Vana ka üsnagi olen, teab, kas suudan nii põhimõtteliselt uue asja ära õppida.
Samas vahel sõidan bussis ja olen ainuke oma vanuseklassis inimene laste ja pensionäride seas. Minuvanused sõidavad kõik autodega. Mina olen luuser....

Julgesti vennad nüüd tööle!

Tänane päev, puhkuse viimane, oli emotsionaalselt seinast seina. Lihtsalt hämmastav, kuidas üks laps oskab su närvid juba hommikul viimase katkemispiirini viia. Kemplemisteemaks oli sedakorda omletitegu, mis kulges lakkamatu vingumise "ma ei oska, ma ei saa, tee ise" saatel. Lõpuks sai see õnnetu ollus pannile ja laps põgenes joostes arvuti taha, jättes kööki rippuma viimase karje AGA NÕUSID MA IGATAHES ÄRA EI PESE!!!.
Eile olid mul ka plaanid. Et kogu järglaskond aitab mul aias heina riisuda ja mahakukkunud õunu korjata ja. Unistamine ei ole ju kurjast, mis?
Esimene võsuke seisis õues oma rehale toetudes tubli 10 minutit, kuni tuli sõbranna, kellega koos tuppa plagati. Teised kaks kaklesid iga heinakärutäie juures, ei sobinud tööriistad ega töö ise, kord hakkas kõht valutama, siis jalg, siis läks kõht tühjaks...
Töötasin siis enamuse ajast üksi, mõeldes, millised kasvatuslikud kitsaskohad ma olen tekitanud.
Üleeile käisid sõbrad külas. Istusime aias ja panime maailma paika. Muuhulgas ütles üks ema: kui suhtled lapsega juba pisikest peale, õpetad talle oma tegude eest vastutamist ja head ja kurja, siis on kõik korras. Jahh, ütles too ema malbelt ja vaatas hellalt oma inglilokilist tütrekest, kes õuebasseinist hoogsalt vett murule kühveldas, satsiline kleidike tilkumas. Jahh, ütlesid heakskiitvalt kõik teised neli ema. Jahh, mõtlesin mina. Huvitav, ma nagu muud polegi teinud viimased 11 aastat kui püüdnud seletada, mis on ea ja mis pole seda mitte.
Nad teavad suurepäraselt, mis on hea. Aga piire on vaja proovida, iga päev, iga tund.
***
Isegi pärast kõige närvelaastavamat päeva tuleb õhtu, kus sa silitad unesooja niisket juuksesalku ja heldid pisikesest, ikka veel nii pisikesest käest padjal.
Kas armastusest piisab? Heitlikust, vahel kulunud ja väsinud aga siiski visast armastusest?
Täna kirikus oli nii armas vaadata tittesid ja natuke suuremaid lapsi. Päranisilmi kõigile naeratav imik või julgelt maailma avastama tatsav põnn on täiuslikult uued väikesed inimesed, rikkumata, täidetud oma vanemate lootustest. Lapse stardipakett on ju super: Jumala ja vanemate tingimusteta armastus.
Sellest peab jätkuma. Ja kui minu aku saab vahel tühjaks, siis tuleb seda lihtsalt laadida. Vaikusega, magamisega, raamatutega. Jumala armastusega.

Wall-E

on üks parimaid multikaid, mida ma viimasel ajal kinus näinud olen. Teate küll seda lastega kinoskäimist: püüad üle popkornimatsutamise ja saja roti tegutsemisele omase krõbina ja lurina saatel ekraanile keskenduda ja piilud vargsi kella, et kaua veel.
Aga seekord mul läks kellavaataminegi meelest ära.
Täitsa huvitav, et ameerikamaal suudab keegi lastele sedavõrd taheda filmi teha ja veel tõsisel teemal. Filmi algusepool oli lausa sürrealistlik ja apokalüptiline oma rämpsu mattunud Manhattanivaadetega. Kosmosekaadrid meeldisid samuti, no pani unustama, et multikas.
Kõik robotitesse puutuv oli armas, liigutav ja naljakas, samas liigse siirupita.
Vahepealne kosmosejaamas toimuv tehnika ja virtuaalmaailma tulevärk kippus veidi väsitama. Vaid lamamistoolides liikuvad ja vilkuvate ekraanide kaudu suhtlevad-elavad tulevikuinimesed tundusid- reaalsed, paraku, üsna reaalsed....
Nii et kinno, seltsimehed alaealised ja nende vanemad!

Mõnusalt sisutud päevad

Ammu pole nii palju mittemidagitegemist tehtud. Päevad läbi kohe. Kaif!
Puudub visioon, et kohe kohe peab jälle tööle minema ja hommikul normaalsel ajal ärkama. Huvitav, kui kaua peaks puhkus kestma, et tast villand saaks ja tagasi tööle tahaks?
Inimesed ei viitsi enam blogida. Mõni mu favoritsidest pole üle kuu aja sõnagi kribanud. Otsin, sõltlane nagu ma olen, hädaga juba uusi blooge ja hakkan vist varsti vanu lemmikuid otsast peale lugema... Õnneks on meil nurga peal raamatukogu aga raamatuid lugeda saan ainult siis, kui lapsed magavad. Blogiring on aga hea rahustav rutiin, mis palju süvenemist ei nõua. Uudisteportaalide ring paraku praegu närve ei rahusta.
Ühinen Larkoga. Blogige ometi, inimesed!

Tänane päevatöö

Lapsed läksid täiega hoogu nukuvabrikus. Poisid vehkisid valmis Runescape tegelaste nukud, need on need kübarate ja habemetega tüübid, papist ammud ja mõõgad käes. Kati poolt on kaks tiivulist olevust, Krissu tegi rulaga plika, kes hoiab emoprintsessi ligi ja mina olen trobikonna naiste autor.
Ja neid nukke on täesti VÄGA lihtne teha, Katit veidi aitasin aga suurematele näita ainult korra ette.

Top 5, veidi punastades

Ma olen mitu päeva mõelnud, mis raamatud need siis on, mis on mind tuntavalt mõjutanud. Nii raske! Enamus raamatuid sai loetud keskkoolieas, ülikooli ajal oli rohkem erialast kirjandust ja seoses laste ilmumisega kadus mu elust pikaks ajaks vaba aeg kui selline üldse.
Viimased aastad siis püüan kaotatud tagasi teha.
***
Gerald Durrell on mind igatahes kindlalt teinud selleks, kes ma olen. Eriti võrratu "Minu pere ja muud loomad", teised kipuvad natuke lahjemaks jääma. See on üks parimaid asju, mida üks raamat saab anda: huvi ja armastuse kõige elava vastu sinu ümber. On see siis tilluke skorpion või paks kreeka vanamees. Alati uuele avatud ja rõõmsat avastamishasarti täis laps võiks säilida igas inimeses kõrge vanuseni.
Durrelli kõrval on sedasama huvi maailma vastu aidanud tekitada ka Herriot, London ja Konrad Lorenz, lisaks saated "Klub puteshestvennikov" ja "V mire zivotnõh".
Noh, mäletan end tugevalt elamas sisse Exupery "Väikesesse printsi" ja mis see teine oligi, "Öine lend?" Inimene üksi iseendaga. Võimas oli.
Luule pole minus eriti kuumi emotsioone tekitanud. Erandiks on Ahmatova, natuke ka Jessenin, Pushkin. Ahmatovat õppisin pähe, nii väga meeldis.
Millegipärast puudub mul soojem suhe eesti kirjandusega. Ühegi "eestlasega" pole ma poole ööni aega veetnud. Küll on mulle meeldinud "venelased". "Sõda ja rahu" meeldis kooliajal rohkem kui "Tõde ja õigus". Pean ma nüüd punastama? Olen suure huviga lugenud Ülesküntud uudismaad ja Pedagoogilist poeemi. Täitsa huvitav, mis mulje praegu neist jääks?
***
Kui tänapäeva jõuda, siis viimane suur lemmik on Pratchett. Üsna stiilipuhas meelelahutus, väga mõnus ja kohati irooniline. Muidugi kõik ei ole, ta on ju terve riiulitäie raamatuid kirjutanud, osad tunduvad niisama tehtud olevat, et üüri maksta ja fännid nõuavad ja nii. Just lõpetasin Carpe Jugulum, taas istusin poole ööni üleval ja itsitasin nagu segane.
Mis teha, selline lapsemeelne ma olen. Muidugi olen suuri ja tähtsaid raamatuid lugenud, klassikat ja moodsaid mehi. Aga näe, jälge jäänud ei ole..
***
"Väikeste asjade jumal" vajab äramärkimist.
***
Ilma Piiblita oleks ka jama. Mitte et ma seda vahetpidamata loeksin. Aga hea on teada, et ta on olemas. Ma ei viitsi siinkohal oma vaateid selgitama ega tõestama hakata. Piiblis on palju kohti, mis on nii igavad, et halliks võib peast minna. Palju kohti, mis ajavad vihale, tekitavad küsimusi ja vaidlusi. Ja kohti, mis lohutavad, selgitavad, õpetavad. See just ongi huvitav.

Kaks raamatut on mul "antitopis". Svejik on üks ja Gulliveri reisid teine. Jõle.

Natuke kurb

Loll mõte on kodus töömaili lugeda. Sain tutistada ühelt lugejalt, ebatäpsuse üle ühes loos kuu aega tagasi... Irooniline. Ma tegin taas tõesti südamega seda lugu.
Miks ma seda tegin? Jälle sama reha...
Täitsa jama. Mulle meeldib mu töö enamuse ajast aga vihkan seda pidevat avalikkuse hambus olemist. Igaüks võib "lolli reporterit" mudaga loopida sest meediarahvas, häh, need on ju ühed sitarattad kõik, ainult sensatsioonide peale väljas, hingetud mullipuhujad, petturid, äraostetavad libedikud!
***
Plusspoolele võib kanda klantsivad maasikapeenrad, pikad jalutuskäigud koeraga ja võimalus keset päeva silm looja lasta. Sel nädalal on kunstikoolis avatud uste päevad ja tasuta meisterdamine. Kui linnas on mingid lastekursused, siis on tavaliselt kohal umbes üks perekond ja need oleme meie:))
Kui laste sõbrad kaasa võtan, siis on meid rohkem. Täna voolisime. Paha on vist see, et mind ei saa juhendada! Mulle meeldib omamoodi asju teha. Miks juhendaja ütleb mulle, et pole mõtet potsikut ühevärvilisest savist teha ja kõik teevad ju kahe värviga? A mulle meeldib!
Eriti imeilus tuli mul küünlahoidja. Homme teeme nukke. Can`t wait.
***
Lastega on imelik. Vahel passivad nad päev otsa toas ja üritavad igal võimalusel teleka ette imbuda. Teisel päeval jälle kihutavad omad ja võõrad lapsed uksest sisse-välja nagu tuul ja keegi ei oska arvata, kelle pool kamp parasjagu platseerub. Täna vilkus Kati oma pisikeste kaaslastega mööda küla ringi, meie pool pandi selga printsessiriided ja võõbati silmad ja põsed roosaks. Suuremad kütsid ratastega mingeid oma väga salajasi asju ajades, näiteks oli neil käsil tänava kõige suurema lombi sügavuse mõõtmised.
***
Süda on natuke kurb. Tahaks, et poleks vaja muretseda homse päeva pärast. Ma olen alati õudusega mõelnud päevale, kui algas teine maailmasõda. Imeilus kuldne ja muretu suvi, kõik õitseb ja küpseb, lapsed mängivad, noored astuvad koolidesse, armuvad, perenaised teevad peenraid ja-
mõned kuud hiljem on see kõik pea peale pööratud. Mõttetu. Kohutav.

Silmad kinni ja tekk üle pea

Kaks asja.
Ma põhimõtteliselt ei loe ilmateateid ega lase end neist kõigutada, kui nad mulle kuskil ette jäävad. Minul on ikka veel puhkus ja suva, kas loen toas raamatut või rohin õues peenraid. Ikka olen rõõmus.
Teine asi on raskem. Ma sõjateateid ka ei loe. Õhtustes uudistes korra kuulmisest piisab. Püüan veel natuke oma mulli sees olla, kui tööle lähen, vajub kogu see negatiivne info niikuinii kohe kaela. Las ma veel olen natuke.
Poti linnas me muidu ükskord vanematega suvitasime. Midagi ma sellest ei mäleta, sest olin 10aastane...

Peaksin minema õue rohima aga lükkan seda tüütut tegevust veel veidi edasi.
Lapsed on jalga lasknud ja maja tühi, seda hetke iseendale on kahju rohimisele raisata..
Miku kimas rattaga sõbra poole. Miku on selline ühesõbramees meil. Veedaks temaga kõik ööd ja päevad koos, kui saaks, teised poisid tulevad vaid siis meelde, kui see üks sõber parajasti kuskil ära on. Hommikul on esimene asi (peale lubatud tunnikese arvutis veetmist muidugi) sõbrale helistada ja siis tema poole sõita. Ma väga ei tea, mdia nad seal teevad aga õhtul laekub koju väsinud ja õnnelik poiss igatahes. Ise ütleb, et jalgpall ja peitus ja niisama.
Üleeile sadas ja mina ütlesin, et püsi mõni päev kodus ka, seepeale oli tükk aega nuttu ja hala maailma ebaõigluse üle. Siis hakkasime tasapisi tuba koristama, vanu vihikuid minema viskama ja kooliasju sättima. Õhtul isegi loeti raamatut paar tundi.

Krissul on kaks sõbrannat, kellega samuti kogu võimalik aeg ninapidi koos veedetakse. Päris naljakas, kuidas neil huvid ajas muutuvad. Eelmisel aastal tegid nad bändi. Selle nimi oli Black Cats, repertuaaris kaks lugu, millest üks Helesinise vaguni viisil ja kandis nime Must sümfoonia. Igal hetkel kaoti sõbranna juurde laulusõnu mõtlema, pilli mängima ja kostüüme õmblema. Suve lõpuks olid potensiaalse publiku ootused kõrgel aga mida me ei näinudki, oli bändi presentatsioon...
Sel suvel on neiudel rulamaania. Ikka samasuguse kire ja kaasaelamisega.
Hümniks on Avril Lavigne lugu Skaterboy, kõik kolm käivad ühe sileda asfaldiga tänavajupi peal harjutamas ja vihmasel päeval joonistavad rulatajaid, logosid või tuunivad kleepsudega oma rulasid. Hea, et meiekandis päris rulaplatsi pole, mulle väga ei meeldiks kui nad mingeid hüppeid otsustaksid rampide peal tegema hakata.
Eile saabuti koju marraskil küünarnukiga, plaasterdasin selle siis ära ja sidusin erepunase siidiriidega kinni (sidet polnud kodus), punane side muudeti dekoratiivseks nelja kunstipärase haaknõela ja ketikeste abil...
Veel on kuumaks teemaks meil kalapüük. Kõik kolm last pluss sõbrad käivad lähedalasuva jõekese ääres kalal, üritavad ritvadega püüda või madalas vees kalapoegi ämbritesse ajada. Koju on toodud päris pakse kokresid, mingeid maimukesi, veetigusid ja muud elavat. Kogred oleme pannud vihmaveetünni aga esimesed lihtsalt haihtusid sealt kuidagi ära ja viimased kolm viskasid täna hommikul sussid püsti. Nii mindigi taas jõe äärde, ütlesid, et püüavad siis niisama ja lasevad lahti. Ma nimelt protesteerisin, et järjekordselt kastmisvett võtma minnes vahivad mulle kogred kastekannust vastu.
Peab ikka rohima minema.
***
Ma seda raamatumeemi ei viitsi teha, ehk kirjutan niisama ükspäev mulle olulistest raamatutest.
Ja vanasõnu, mis minu kohta käivad, ei suutmud ma ka välja mõelda peale ühe:
Julge hundi rind on rasvane. Kõik elupöörded ja huvitavad asjad, mis minuga on juhtunud, on võimalikuks saanud ainult tänu minu otsusele mitte karta ja väljakutse vastu võtta. Näiteks oma praeguse töökoha sain lihtsalt uksest sisse astudes ja paludes- kas ma võiksin proovida? Võisin, sain, sobis. Mitte et see mu rinna väga rasvaseks oleks teinud aga ikkagi.
No nüüd ma tõesti lähen rohima.

Minutid saastamarketis

Säästukas on ainuke suurpood meiekandis. Igavene häda on seal käia aga mis parata. Esiteks on see alati rahvast pilgeni täis. Laod tomateid korvi ja vasakult ja paremalt vajuvad mammid sulle peale. Seisad sabas oma raske korviga, seisad
seisad
seisad
tunned kuidas elu minutihaaval mööda tiksub, lihtsalt, seismisega täidetud elu...
Teiseks on kaubavalik seal alati üks ja seesama. Paned silmad kinni, kaks sammu vasakule ja kalapulgad, kaks sammu vasakule ja rakvere viinerid.
Kolmandaks on aedviljakraam seal alati kuidagi läbi tuustitud, poolenisti mööda põrandaid veerev ja haisev. Vahel ajab täitsa närvi: aja poolkõdunenud kartulite vahel paljaste kätega kobedamaid kotti, pärast näpud ligased, kuhu neid panna või pühkida.. Teine pidev jama on piimakottidega, mis kassalindil koost laiali vajuvad ja kõik maailma üle ujutavad.
Täna just oli selline trügimise, katkise piimakoti ja mudaste kartulite päev.

Üks asi on hea kogu selle säästukaporno juures. Kusagil mujal kauplustes ei kohta selliseid huvitavaid tüüpe, kui säästuka sabades. Vaatad ühte, vaatad teist ja ongi tore, et saba pikk on.
Paar parmutädi on puhtad riided selga pannud ja täiesti kained ning ostavad kenasti porgandeid. Nii tore, et neil on tänasel hommikul selline stiimul olla viks ja ontlik. Mis see stiimul võis olla?
Kaks isaparmu jällegi ei ole just klantsivad ja kained, sebivad kassasabas ja on närvilised, ühele tuleb meelde, et kassitoitu pidi ostma. Ah, saab ilma ka läbi, kiirustab teine, esimesel aga ei jää siiski süda rahule, kass tahab ju süüa.
Ühel naisel on lükkab toidukäru teismeline poiss, pikkade lokkidega, nii ilus ja sihvakas, et rõõm vaadata. Aitab emal kaupa kenasti kärusse laduda, kaks plokki joogiveepudeleid ja terve pakk kaustikuid. Poisil on aega küll, tema vaatab unistades ringi, ema aga jõllitab mind närviliselt ja pahakspanevalt, kui minu piimapakk kassalinti kastab ja kassiir uue piima järele jalutab.
Teises kassasabas seisab meiekandi Paks Naine. Kõik teavad teda, kuna ta on väga, väga, väga paks. Kui ta istub, voolab pool temast üle bussiootepingi ääre. Ta on ilmselt jõllitamisega harjunud aga tal on raske seista, toetub küünarnukkidega kassalindile, tuustib oma rahakotis. Huvitav, mida ta ostab? Kas kärus on lillkapsas või on ta kõigele käega löönud ja viib koju saiakesi ja rasvast vorsti?

Õhtul sõitsime poisiga ratast Jaansoni rajal, küll oli seal rahvast! Tagasiteel loendasime 50 jalgratturit, kepitajat, uisutajat, jooksjat, 10 korvpallimängijat ja umbes 20-30 õngitsejat. Rada on hea aga mulle see rahvarohkus ei istu, rulluisutajad tahtsid eriti jalust niita.

Hullud päevad

Lastevanematel on ostuhullus lisaks jõuludele ja augustikuus. Jeh, nagu jõulud, ainult kuuske ei pea ehtima ja salme lugema...
Käisin poes ja sattusin paanikasse. Mõtlesin osta poisile kooliteksad ja kingad, igal pool aled ja nii. Aga. Seal, kus aled, on 33-36 kingadel poistenummerid üldse kadunud või on tonnased eccod ja vagabondid. Eccol on kahtlemata kenad jalavarjud aga mul on vaja osta träni kolmele lapsele, pluss krissule uued prillid, pluss koolivärgid, septembris tulevad kohe trennide-ringide tasud, ja sedagi ei tea, kuidas sel aastal koolitoidu ja töövihikutega saab.
Pealegi tuhandekroonised kingad jäävad poole kuni kolmveerandi aastaga väikeseks ja ma pole väga kindel, kas nad ikka püsivad koos oluliselt kauem, kui 300kroonised.
Kingad on viimasel ajal üldse täielik saast, kasvõi lastejalatsid, mida varem südamerahuga sai noorematele lastele edasi antud. Nüüd ei saa! Krissu viimased kingad elasid kaks kuud, miku viimastele tossudele tulid kuu ajaga augud sisse...
Lisaks on häda laste pükstega, miku on keskmisest paksem keskkohast ja krissu keskmisest kõhnem. Ühel kukub kõik üle puusade maha, teisel ei mahu 160 pikkusel ka püksinööp kinni:(
***
Tartus kuulsin bussipeatuses pensionäriprouade keskustelu.
"Einoh mina küll ennem võtaksin koolitoidutoetuse ära, kui õpetajate palku alandaksin."
"Just. Õige. Sai omal ajal ise võileivaga koolis käidud ja said meie lapsed oma leivakotiga hakkama ja mitte midagi ei olnud häda."
"Need tänapäeva lapsed nagunii midagi ei söögi, anna aga krõpsukesi ja kommi ja burgereid. Narrivad niisama toitu, loobivad leiba ja. Ei ole neile mingit tasuta toitu vaja kui nad toidust lugu ei pea."
"Noored jah. Ajaviitekks teevad igasuguseid lollusi. Näe seesama bussipeatuse klaaski on mitu korda sisse visatud. Kuradi nolgid, neil vist tore vaadata, kui klaas katki läheb, pole enne näinud!"
Mul tekkis kange soov sekkuda ja väita, et minu kolm last juhuslikult ei veeda aega bussipeatuseid purustades ja minuteada söövad koolis-lasteaias alati kenasti kõhud täis ega loobi sööki lakke kinni. Aga ma hoidsin suu kinni.
Nojah, lasteaias on toit 300 krooni kandis, kui koolis hakkab sama palju olema, tuleb kokku umbes 1000kroonine laks vist siis ära. Hurraa. Aga mis ikka, ega ma ju teagi, mida oma palgaga muidu peale hakata, kleebi teist ajaviiteks seinte peale.

Jeesus jõi veini. Aga kui palju?

Ükspäev võtsin kätte ja sõitsin pesamunaga maale, sõbrale külla.
Maabussiga on tore sõita. Autoga vurades selliseid tüüpe ei kohta.
Mõnusad muhedad mammid ja taadid, kes nii bussijuhti kui poolt reisijatest tunnevad ja omavahel naljajuttu räägivad. Lähevad kuskil külavahel maha, kohendavad oma keemilisi lokke ja linnaskäimise seelikuid (mammid, ma mõtlen) ning hiivavad oma toidukompsud mööda metsateed minema. Mutikesel mu kõrval olid tööinimese käed, päevinäinud sitsseelik ja kulunud kandekott aga sõrmes siras suur ja imekaunis punase kiviga sõrmus.
Sõbra juures kolletusid viljapõllud, sirtsud saagisid ja oli
vaikus
vaikus
vaikus
Viltisime natuke. "Minu meelest võiksid kõik päevad sellised olla: ilus muusika, ilus ilm, mõnus tegevus koos mõnusa kaaslasega," ohkas sõber. Seda minagi.

Reedel kuulasime teise sõbraga aia taga kontserti, ega see meist ilus ei olnud aga pilet oli hull kallis. Siis Tex-Mexis väikesed margaritad. Margarita on kaval jook. Mitte mingisugust tekila maitset tunda ei ole aga kui klaas tühjaks saab, on tuju ilmatu lõbus...
Sõitsin rattaga kodu poole, õhetades ja itsitades (ma ei tea, mille üle) ja mõtlesin-
kas kristlasel kõlbab veidi vintis olla? Ühed ütlevad- jajaa, Jeesus jõi veini.
Teised ütlevad- a tollel ajal teisiti ei saanudki, sest vein oli puhtam kui vesi.
Piiblis on palju kirjakohti, mis manitsevad alkoholi liigtarbimise eest.
Ma pole totaalselt purjus kunagi elus olnud, klaasike kokteili või veini aga ei tee minu meelest paha. Mul on muideks selline kanapea, et pool purki longerit tühja kõhu peale ja Ritsikul on juba kilk peas: silm särab, jutt jookseb:)

Muidugi saab ka ilma joogita lõbus olla. Olid ajad, kui olin 100% täiskarsklane, pikka aega aga see oli tingitud isiklikest põhjustest.
Minu meelest võib võtta just niipalju, et pärast piinlik ei ole. Ei oma käitumise ega öeldud sõnade pärast. Ei iseenda, teiste inimeste ega Jumala ees.
Huvitav, mida teised kristlased (või mittekristlased) asjast arvavad?

Parool- naiiiiivitar

Huvitav, kas mul on midagi viga, et mina parooli peale panna ei taha?
Küsisin eile Krissu käest, et kas tal on midagi selle vastu, kui ma temast kirjutan? Mkm, pigem vastupidi, mulle meeldib tähelepanu, ütles tema.
Võibolla olen ma tõesti nii naiivne, et usun inimeste heatahtlikkusesse liiga palju. No ei mahu mulle pähe, et mingid perverdid käivad koduperenaiste titeblogisid lugemas ja laste pilte jahtimas. Minu meelest käivad need asjad pervertidel hoopis lihtsamalt, läbi oma saitide või nii. Nõuab ikka vastupidavust lugeda läbi kolme kuu kirjeldused tärkavast lillepeenrast, laste köhimisest, migreenihoogudest ja millest iganes ja jõuda siis ühe lapsepildini. Või?
Või oma laste privaatsuse säilitamine. Et klassivennad loevad ja naeravad. Ei usu ma sedagi, et üks pubekas jaksab samamoodi koduperenaiste blogidesse sukelduda. No juhtub keegi kogemata peale, mis siis? Kui keegi on kiusatav, siis on hoopis lihtsamaid meetodeid (ka internetiseerituid) tema elu põrguks teha. Ja kui ei ole kiusatav, siis inimene vaatab ja ei juhtu midagi! Jah, mul on siin pilt oma pojast, pirukataldrik käes, mis siis, seesama pilt on tal endal rates ka!
Muidugi pole mina ka mingi blogistaar ja lugejanummerid on väikesed. Epust saan ma aru küll.
Seda ma tahan ükskord teha küll, et lappan oma blogi algusest peale läbi ja võtan mingid isiklikumad asjad sealt ära, ei mäleta ju, millest kunagi kirjutatud on.
Samuti teeks kopi-peist lastest kirjutatud asjadele ning vormistaks kolmeks raamatukeseks. Paberraamat on mul nende kohta niikuinii.

Natuke teeb nukraks, kui keegi otsustab lihtsalt, laksust blogi sulgeda ja ei annagi võimalust parooli küsida. Et ma olen nagu automaatselt arvatud "anonüümse hirmutava kommentaatorite massi" hulka. Ma enda meelest pole hirmutav aga noh, eks igaüks ise teab. Lihtsalt kahju on toredat lugemist kaotada.

Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?