Põige paralleelmaailma

Eile sattusin paralleelmaailma.
Või siis esimesesse eestisse.
Tööülesanded viisid mind ühte majja, mis sai kodukujunduskonkursil mingi preemia. Olime meie, kaks telekanalit, üks ajakiri ja missis president ihukaitsja ning tütrega. Kuna majas peeti just tol päeval pesamuna sünnipäeva, oli mingil ajahetkel koos ehk 40 inimest, ma arvan.
Maja ees oli rivistunud selline dziipide rida nagu kasiinoärimeeste klubiõhtul..

Paralleeluniversum oli valge. Valged seinad, kardinad, köögimööbel, laudlinad, nahkdiivanid, teisel korrusel ka karvased vaibad. Selles valges maailmas elas viieliikmeline täiuslik perekond: asjalik isa, kes hoidis süles pesamuna, pesi nõusid ja hakkis köögis lillkapsast. Mööblit teha oskab ta ka.
Kaks tütart-printsessi, pikajuukselist, lokilist, heade kommetega, roosades satsilistes printsessitubades. Kolmas sihvakas vaoshoitud teismeline noormees, kes sundimatult lastega askeldas. Ja ema: sale, pikajuukseline, perfektse jume ja figuuriga imekaunis koduperenaine, kes näilise kergusega hoidis ohjes sünnipäevaseltskonda, näitas maja, suhtles vabalt ja südamlikult nii presidendiproua kui ajakirjanikega ning jõudis veel võluda lauale toidud ja lastele mängud-joonistusasjad.
Pesamuna sai 2aastaseks ja sünna oli lumehaldjate stiilis. Kõikjal hõljusid, jooksid ja paterdasid ringi valgetes kleidikestes või siidpükstes lapsed, tiivad seljal laperdamas, kellukesed kleitidel tilisemas, hõbedased kuusekarrad ja suled vaikselt kostüümidelt pudenemas.. Ka täiskasvanud olid valgetes riietes ja pereema tualett oli lihtsalt jalustrabav - lihtne lõhikutega maani kleit pluss hiiglaslikud roosalt sädelevad haldjatiivad seljal.
"Meie lastel on alati stiilisünnipäevad," rääkis tiivuline Arwen. "Pipid on olnud, piraadid, karneval, lauamängude eri, lõbustuspargi eri, rattamatkad... Tavaline lauatagaistumine on meil ehk ainult suurte inimeste sünnipäevadel."
Kui küsisin, kas valges maailmas elamine ka palju energiat nõuab, vastas haldjanaine ohates- ma ainult küürin, ja näitas oma natuke katkiste sõrmenukkidega käsi. Aga kuna valge rahustab ja tekitab avarat muljet, pole ta ka nõus mingi teise värviga
Kogu maja sisekujundus, värvid ja vormid on perenaise välja mõeldud, samuti disainis ta ise oma haldjakleidi... keskkooli lõpus!!

Hiljem rääkisin, et minulgi on kolm last ja ta päris: kas mul on ka tunnet olnud, et enam ei jaksa?

Jahh...
Selline kodu siis. Nagu kataloogis.
Nii perfektne, et ei usuks, kui ise poleks oma silmaga näinud!
Pühkisin kodus kööginurgast kokku järjekordse koerakarvade kuhjakese, kloppisime mehega koera auguliseks näritud koridorivaipa, pesin natuke kriimulist köögiseina...

Huvitav, mis nippidega sellist valget universumit luuakse? Mitte et ma seda igatseks, minu ideaalmaailm oleks pigem rõõmsalt kirev aga lihtsalt ma ei saa aru, KUIDAS?
Ilmselt elavad paralleelmaailmas üliinimesed...

Elu edetabelid

Soovide edetabel:
1. Et mul oleks boyfrend
2. Et mul algaks puberteet
3. Et lõpeksid maailmasõjad
4. Et enam ei tapetaks CITESI loomi
(CITES on ülemaailmne kaitstud liikide organisatsioon)
5. Et maailmas poleks enam nälga
6. Et koolis poleks enam vaja õppida algebrat


Edetabeli autor, kohe varsti 11aastaseks saav lapsuke ütles mulle eile, kui avaldasin kerget imestust punktide 1 ja 2 üle ja soovitasin tal lapsepõlve nautida:
"Ma ei taha enam oodata, kuni ma suureks saan! mul on tunne, et kui algab puberteet, siis tuleb päris elu, praegu on mingi nõme ootamise aeg, kõik nagu seisab paigal."

Ma olin tänulik usalduse eest ja ei hakanud tema illusiooni purustama, et kui sa oled 15, tahad olla juba 19, et kool oleks oleks läbi ja algaks ELU. Siis oodatakse TEDA, sest temaga kohtumisest saadik algab UUS ELU. Siis oodatakse, kuni laps sünnib, hakkaks ta juba käima, läheks ta juba kooli. Ühel päeval ta lähebki ..

..ja vaatab emale ükskord suurte kurbade silmadega otsa, teatades, et ei jõua suureks saamist ära oodata.

1.19

Lihtsalt hämmastav, kui nobedasti näpud nuppudel jooksevad kell 00-01 öösel! Ja tekst, mida sai töö juures tundide viisi venitatud nagu tat.. tarretist, hüppab nüüd suurema vaevata ise arvutisse.
Kuigi ma tean, et tööd koju võtta on paha-paha.
Ma aint soovin, et ma poleks peale tööasjade lõpetamist sorkinud blogosfääris ja leidnud olavimarika blogi. I ja I eksivihkajate ja verbaalmaniakkide partei on taas uue liikme saanud... nüüd tahaks käsi pesta või midagi.
Huvitav, kas saab siis kergem, kui eks netti risti lüüa? Kas endal paha ei ole järeldades et
A Lugejad leiavad, et mees, kes sellise nõiaga on nii kaua koos elanud pole mitte märter vaid luuser ja otsustusvõimetu supinahk?
B Lugejad leiavad, et mees, kes kõike oma lapse nimel väidab talunud olevat, teeb sellesamale lapsele karuteene tema ema kõikvõimalikul viisil mutta tampides?
oh jah. Loogika pole minu tugevaim külg ja aru ma sellest asjast ei saa.
T `aks nüüd.. magada...

A-sõnad

Ei tule eriti hästi välja.
Organiseeritud elu, ma mõtlen.
Rahaplaneerimine ei tule välja, pere toidulaua nädala aja peale ette planeerimine ei tule välja, vähem söömine ei tule välja, isegi piisav ööuni ei tule välja.
Eile läksin heas usus kell 23 magama, lootes ärgata hommikul värskena kui tehasest tulnud. Seekord saboteeris kass mind.
Kesk minu magusaimat und kell 3 öösel otsustas tema veidi meeldivalt aega veeta ja hakkas mu voodi all käpaga mingit pallikest veeretama. Siis istus voodi kõrvale ja näugus mulle kõrva. (Maria, sul oli julmalt hea joonistatud video selle kohta oma blogis, viitsid pane link kommentaari).
Lohisen trepist alla, kass kaenlas ja leian eest elutoas Tiina Pargi tervisesaadet esitava teleka, põleva laelambi ja magusasti norskava mehe.
Mees diivanilt voodisse aetud, ei tulnud mul loomulikult enam uni peale. Geniaalsed tööalased ja niisama vilosoofilised mõtted käisid peas üht ja teistpidi ringi...

Eilne msn-vestlus näiteks. Mille käigus ilmnes, et ma pole oma elus kordagi kellelegi armastust avaldanud. Ma mõtlen konkreetselt nende kolme sõnaga. Lastele muidugi olen aga mitte seda ma ei mõtle.
Läbi lillede olen küll mõista andnud.
Minule on avaldatud. Ja palju. Aga. Seda tegi just see inimene, kellele ma ei saanud samade sõnadega vastata. Ja teades selle olukorra piina, kui sulle need A-sõnad kõrva sosistatakse ja sa oled sunnitud ütlema- aitäh, kullake või mhm või midagi muud ebakohast, pole ma ise riskinud seda situatsiooni luua.
Ja pole ka oma kaasat pinninud sellepärast. Ei ole ma A-sõnu temalt kuulnud... kah nii, mõnikord läbi lillede. Eestlased, noh!

Eile K-ga tulid jutuks trikid, mida minu pärast on tehtud.
Näiteks Eesti teisest otsast kohale sõitmine selleks, et valentinipäeval tuua mulle punane roos, öelda kolm A-sõna, keerata kannapealt ringi ja sõita 250 km tagasi
Või minu kätel viiendale korrusele kandmine (siis ma olin võrdlemisi peenike neiu)
Või minu jaaniöösel paksu metsa sõidutamine, käsikaudu kütte otsimine ja pool ööd lõkke ääres istumine- sest mulle tuli selline tuju
Või 150 km kauguselt mulle värske suitsulatika toomine- sest tooja arvates võis see mind rõõmustada
Päris armas, kui tagantjärele mõelda:)
Aga ühegagi neist muljeavaldajatest-trikitajatest pole ma 12 aastat koos elanud...

Ma olen ka aru saanud, et mehed avaldavad armastust ka teisiti kui A-sõnadega.
Kaelaehe jõuludeks, sõnadega - kõige kallimale ikka kõige kallim kingitus
Massaaz, kui pea ikka tõeliselt valutab
Nõude pesu, söögitegu ja laste-loomade kantseldamine, kui olen sunnitud voodis lamama ja lonkama
Minu eest tõmbamine ja tagant lükkamine, toetamine ja julgustamine, kui ma rippusin Tatrates ühe neetud püstise, vihmast libeda ja talla veerevate kividega mäe küljes, hirmust ja väsimusest pisaraid valades
jahh...

A-sõnad tunduvad kuidagi ebaolulised nende asjade kõrval.
Või mitte?

Läbikukkunud koerajumal

Lotte..
Ta tegi seda jälle.
Poiss lasi ta hommikul viieks minutiks pissile õue ja neljandal minutil oli ta kadunud. T pani jope selga, võttis jalutusrihma, paar krõbinat ja läks järele. Pereliige ju ikkagi. Seal ta oligi: kaks tänavat edasi elava õe juurde aeda pugenud ja kargles taaskohtumise ekstaasis ringi.
Selgituseks: Lotte õde Roosi elab meie lähedal ja tema peremehed on meie sõbrad, nemad võtsid Roosi varjupaigast enne ja nädal hiljem tõime meie Lotte.
T kutsus, meelitas krõbinaga- ei midagi.
"Minus kihvatas," rääkis T. "Mina hüüan, kutsun, ta ei tee väljagi. Roosi tuli hoopis jooksuga minu juurde, liputas saba. Siis on jah meie koer ja sõber, kui kõht tühi on, aga kui midagi huvitavamat silmapiiril paistab, siis adjöö."
Käskis Krissul võtta krõbinakoti ja talle järele viia. Mis mõtet on koera üritada pidada, kui tema ei taha meie koer olla?
Krissu muidugi nuttis mis jõrin ja tõi koera, porise ja alandliku koju.
Päev otsa koer koduarestis.
Minul meel must ja hing haige.
See on nii solvav! See teeb haiget! Me pakkusime hulkurile kodu, ta karv läigib, tal on suur aed jooksmiseks ja paremad palad meie laualt, mängime temaga, jalutame (noh ok, viimasel ajal palju pole jalutanud), lapsed kallistavad teda, ta on armastuse ja hoolitsusega ümbritsetud. Kõik, mis temalt nõutakse, on ilus olemine ja meie juures püsimine. Aga ei.. plangu taga on tõeline elu! Teised koerad, toredad porilombid ja mõnusalt lehkavad prügihunnikud...

Kas mitte Jumal pole tundnud inimeste suhtes sama?
Sa nikerdad valmis ilusa liigi, annad kodu ilusasse kohta ja eeldused elada igavesti rahus ja külluses aga ei... nad lähevad tülli, tapavad üksteist, punuvad intriige, valetavad ja ei tee sinust enam väljagi. Kuigi ainus, mis neil paluti teha, oli Isa Juures Olla.
Nagu ma ise ei oleks samamoodi pununud vales suunas, saba uljalt lehvimas, põnevasse ja muretusse maailma, mis siis, et miski visa hääleke väidab- ei, seal pole seda, mida sa otsid!
Ja siis, porise ja õnnetuna tulnud Jumala juurde tagasi, tunnistades- ei olnud jah, anna andeks...

Õhtuks oli mu pahameel mõnevõrra lahtunud. Läksin koos Lottega õue, kõndisin tal igal pool sabas. Jalutasime koos aianurka. Lotte vaatab mulle otsa, liputab korra hajameelselt saba ja -
vedrutab nõtkelt otse mu nina all üle aia.
Kaob silmist.
Jalutan siis Roosi aia juurde, teadmata, kas nutta või naerda. Teen natuke mõlemat.
Roosi juures teda pole. Kõnnin koju tagasi. Tulen väravast sisse- Lotte istub trepi peal!
"Ma olen vaimselt nii väsinud, et tahaks nädal aega kuskil puhkekodus veeta," ütlen mehele. "Võta Lotte ka kaasa," vastab tema..

Mul on vanematekodus olnud kokku kolm koera. Eks olid kõigil oma veidrused aga kõik nad kolm kokku ka ei ole mulle sellist peavalu valmistanud, kui see üks neljajalgne, ja seda ainult kuue kuuga.

Me tahame, et oleksime koerale Jumalaks. Et isegi siis, kui värav on lahti, või kui aedagi poleks, hooliks ja austaks ta meid niivõrd, et püsiks meie juures. Nähtamatu armastuse sidemega, mitte koleda keti otsas või plangu taga. Mis siis, et värviline maailm kutsub. Armastus on see, mis loeb.
Sama käib ka inimese ja Jumala kohta. Ma loodan, et Jumal pole pidanud minu pärast vihaselt vanduma (kuidas ja milliste sõnadega võiks Jumal kurja vanduda?) või kurvastama, kui ma olen jälle silmapiirilt kadunud.
Mitte hirmust ei taha ma ära kaduda.
Armastus on see, mis loeb.

Tunnistan end koera Jumalana läbikukkunuks.
Raske on Jumal olla.

Mees vs jõulupuu

Mis päeval see jõulukuusk välja piab viidama? Kolmekuninga?
Haha
Meil seisab!
Mina esitasin oma meeskale nimelt ultimaatumi: enne mina kuuske elutoast ei eemalda, kui eelpoolnimetatu paneb paika elutoa aknalaua ja teeb aknapaled ka kipsiga ära. Uued aknad said meil ette...äää... suvel 2006?
Masaanaru, et on vaja raha teenida ja siis veel teisest kohast raha teenida ja siis natuke puhata ja mängida ka aga ausalt, mind nii kohutavalt häirivad need paljad aknakõrvased, kust soojustusvill välja tilpneb.
Jaa, ma OLEN talle maininud, kuiväga see mind häirib. Mhmhh, ma olen ilusti väljendanud tundeid, et see on mulle oluline, et see asi saaks tehtud. Mkmmm, ma pole irisenud! Mhmhh, ma OLEN kannatlik olnud. Ta saab aru ja ütleb, et ei tule vaim peale... Viimasel ajal on see meil ühine huumoriteema. Kui ta küsib, kuna õhtuks süüa saab, küsin ma vastu- kuna sa aknapaled ära teed.
Sõbranne tuli külla ja küsis- oo, seal nurgas on teil aknalauad, uued või? Homeeriline naer minu ja mehe suust...
Mina ei oska lihtsalt enam välja mõelda, mis nipiga motiveerida täiskasvanud inimest tegema asja, mida ta ei taha ega viitsi teha. On keegi motiveerimiskoolitusel käinud? Ahh?
Sestap siis kuusk.
Ma arvan, järgmiste jõulude tarvis me uut kuuske otsima ei pea. Pole head halvata, eksju?

uniuniuni

ETV pealt oli eile päris huvitav dokkar unetusest. Rezzizzööör aina rääkis oma uinumisraskustest ja pidevast väsimusest, mina aga haigutasin aina rohkem ja rohkem, kuni kell 23 enam silmi lahti hoida ei jaksanud.
Pugesin voodisse ja nautisin mõtet, et mina magan nagu nott ja tunnen mõnu ainuüksi mõttest oma tatrapadjale.
Ja siis hakkas peale. Peaegu magasin, kui üle minu ronis T oma voodipoolele, ta polnud ka viitsinud lõpuni vaadata. Siis hakkas koer all koridoris mingit eriti krõbisevat asja närima. Mõne aja pärast imbus kass meie tuppa ja hakkas oma viimase aja lemmikmeelelahutusega tegelema: ronib laste tubadesse, aknalaudadele, kapi taha ja lõpuks meie voodi alla ja näub seal omaette. Midagi, ohates voodist välja, kass kaenlasse ja aknast välja (esimese korruse aknast).
Jäin magama. Kell 3. 40 tahtis Kati pissile.
Jäin magama. kell 6.30 otsustas mees üles tõusta.
Jäin magama. kell 7.00 hakkas telefon piiksuma. äratasin koolilapsed üles.
Jäin magama. Peaaegu. kell 7.15 läksid lapsed trepist alla ja huilgasid kättemaksuks mu voodi kõrval EMME ÄRATUS, EMME ÄRATUS!!
Eksole. Ma siis andsin alla ja tõusin üles.
Mis aga kokkuvõttes tõendab ikkagi, et magama JÄÄMISEGA pole mul probleeme. Igast asendist, iga kell, palun, vabalt!

See aeg, kus sai õhtul magama mindud siis kui uni tuli ja hommikul üles ärgatud kui tunnid-loengud hakkasid, sai läbi koos Krissu sünniga.
Krisu kisas esimesed kolm kuud gaasivaludes, mina mäletan tollest ajast ennast zombina, kes öösel niigi iga paari tunni tagant titega üleval istus ja end näpistas, et mitte lapsega koos voodiservalt maha mütsatada. Päeval sai kilomeetrite kaupa toas ringi kõnnitud, karjuv titt süles, lisaks tänaval käruga vantsida, sest sel kombel magas ta mõnuga.
Oleks mul siis olnud unetu mees, oo, ma oleks rahul olnud!
Kusjuures mu mees küll ei kuule, kui laps öösel häält teeb. Mina ärkan iga krõpsu peale kohe üles.
Poiss oli õega võrreldes kukupai. Panid diivani peale, magas
magas
magas
ära võis meelest minna, et laps majas on.
Ja Kati jälle karjus ka päris palju.
Sellest ajast peale olen õppinud und kõrgelt hindama. Ma ei tea, mis tunne on hommikuni voodis pöörelda, küll aga mäletan hetki, kus keset ööd kõige, KÕIGE magusamat und tuleb taas tõusta, et võtta voodist pissine või täisoksendatud lina, anda palavikurohtu või lohutada hirmuunenäost ärkajat.
Olen seejuures vahel pisaraid poetanud ja ikka endale kinnitanud, et see aeg saab ükskord mööda. Ja saab kah. Üha vähem peab niimoodi öösel tõusma. Halleluuja!

Kui kell 23 ilusti magama minna, puhkab hommikuks välja küll.
Eriti hea unerohuna mõjub minu meelest magava lapse süles hoidmine. Super! Uni otse imbub su sisse. Või magav kass. Kassid oskavad niivõrd rahuloleva ja süvenenud näoga magada, et võimatu on mitte ise haigutama hakata.
T-l on lugu halvem, ta on 10 aastat vahetustega tööl käinud ja nüüd jõudnud seisu, kus aju ei saa enam aru, kas on öö või päev ja kas tuleb maha rahuneda või edasi kütta. Minagi olen öösiti tööl kunagi käinud ja ei tahaks seda aega enam tagasi.
Uni on hea. Magamatus on paha.
Aga kas ja kuidas too rezzizzööör oma unetuse lahendas, seda ma ei saanudki teada.

PS PS Lugupeetud tulevased lapsevanemad, asi ei pruugi olla üldse nii karm, kui minul, tean kümnete kaupa oma noort elu maha magavaid titasid, lihtsalt mulle üle ühe selliseid ei jätkunud:)

test jälle

Minu blogisk sattus millegipärast blogtra-sse, pärast kerget paanikat astun nüüd samme, et see sealt ära saada.
Loodetavasti õnnestus.
Mitte et mul fännide vastu midagi oleks (edev ka ju ikka), aga anonüümseid masse kogu netiavarustest, huh, pliis mitte.

......

fDLBrWOZCx

Isekas ja tige

..olen, kuigi ei tahaks olla.
Kõik algab väikestest asjadest.
Hommikul ei jaksa tõusta, et lapsi kenasti kooli saata "võileib kotti, suudlus palgele" stiilis. Selle asemel lihtsalt vedelen voodis viimase võimaliku uneminutini. Ja lapsed lähevad kooli ilma sallita või hommikuse kakaota. Täna hommikul keeldusin isegi poisile sokke otsimast, üks 8-aastane inimene peaks olema ehk juba võimeline oma riietusesemete eest hoolt kandma?
Ja olles uniselt valmis lõpuks uksest välja astuma, ilmnes, et eile ostetud imeilusal tumeroosal kelgul pole istumiseks patja. Pesamuna tõi toast siis nutsu keeratud voodilina... ei oleks, ei oleks olnud vaja selle peale karjuma hakata. Ma ei tea, miks ma kisasin.. häbi on.
Ja jälle ei jõudnud ma hommikul koera jalutada.
Ja jälle ei jõudnud ma köögist korra üle käia, et kassi-koerakarvade hangekesed kokku pühkida.
Õhtul koju jõudes teen söögi ära ja lihtsalt tukun telku ees tund aega.
Oot, Kata ütles selle kohta, et parem maga ausalt 15 min kui tukasta teleka ees.

Täna hommikul tööle tulles libisesin ja oleks peaaegu uppi kukkunud. Nägu läks kohe nalja täis.
ELEVUS
Elevus on see, millest praegu puudu jääb, ja see laseb asemele sigineda uimase väsimuse ja negatiivsed emotsioonid.
Tuli meelde, kuidas kunagi peale kooli sai ronitud iga lumehange otsa ja lastud liugu igal jäätunud lombil. Suusatunnid olid küll piin, sest selleks pidi kogu krempliga linna teise otsa sõitma. See-eest nädalavahetuse omaks lõbuks suusatamine oli puhas rõõm.
kuidas küll saaks seda uuesti kogeda- parajalt mõnusa külmakraadiga sukelduda värskelt aetud rajale Variku metsa, päike kõditamas nina läbi kuuselatvade ja lumekuhjakesed krae vahele potsatamas
***
Reaalis kipub lumi juba sulama ja ma pole lastega veel kelgumäelegi jõudnud :(
***
Eile küsib Krissu:
"Saaksin ma sünnipäevaks läpaka?"
"Tohoh!"
"Meil üle poole, ausalt, ÜLE POOLE klassist said jõuludeks läpakad!"
"No aga meil on läpakas."
"A see pole minu oma, ma saaks selle oma tuppa viia ja mängukoopas rahus olla ja pilte alla tõmmata."
"Ma ei arva, et oleks hea mõte lubada lastel pidevalt oma toas ninapidi arvutis istuda, pealegi on läpakas ikka päris kallis, me issiga ei jaksa seda osta praegu ja see poleks ka mõistlik, kuna meil on ju kaks arvutit juba kodus."
"No aga kuidas teiste vanemad jaksavad osta siis? X näiteks, neid vennaga ju kasvatab ainult ema?"
"Aga neil on isa välismaal tööl, ju ta siis tahtis lastele sellise kalli kingituse teha. Mis teha, mina ei teeni nii palju, luuser olen."
"Ära hakka, sa ei ole luuser... ma ju tahan läpakat.."
"Alles sa tahtsid sünnipäevaks kitarri?"
"Ja sina ütlesid, et siis peab kitarritunde võtma hakkama, aga ma ei viitsi veel mingisse muusikakooli minna, mul on isegi trenn."
"Kas sa lootsid, et kitarr mängib ise ennast ja õppida pole vaja?"
"Ma ei tea:( Mida ma siis sünnipäevaks võiksin tahta? Ma tahan veel rotti aga kuidas saab nii teha, et meie kass teda ära ei söö? Mind ei ole ju päeval kodus.."
(hakkab nutma)
***
Ma ei mäleta, kuidas lugu lõppes, mingit lahendust me igatahes ei leidnud.
Tont, peab siis tõesti 10-11aastastel oma sülearvuti olema?
Nõiamoor on vastu!

Nii hea!

Veel eile õhtul olin mina paanikas. Mul polnud suurt midagi nimelt täna tehtavasse ja homme ilmuvasse lehte oma täidetavale kohale panna. Ainult mõned ehku peale asjad. Ja ma ei jäänud õhtul isegi magama, kuigi vältisin hoolega tööteemalisi mõtteid. Mees kannatas taas unetuse all, sõimas puhtast kadedusest kassi ja koera, kes panevad magusat und tundide viisi, igast asendist ja nii rahuloleva näoga..
Vaatasime koos Face Offi ja isegi natuke miskit libahundi filmi aga nii meeleheitel ja nii unetud me ka polnud, et seda lõpuni vaadata. T hakkas kõva häälega voodis lambaid lugema, mina peksin teda, et ta vait jääks ja mul magada laseks kuni pidime mõlemad naerukrampide pärast voodist välja kukkuma.
A ma tahtsin hoopis seda rääkida, et tänu Jumalale, kes kuulis mu palveid ja tänu pisikestele toredatele kokkusattumustele ja tänu ühele suurele heale inimesele sai homne külg nagu muuseas juba kell 13 valmis ja kolleeg laekus ka tööle, juhhei!
Lisaks sadas maha
LUMI
LUMI!
LUMI!!!
ja ma olen maru rahul!

Valus muusika

http://www.youtube.com/watch?v=SmVAWKfJ4Go
Selline lugu, et mina ei oska videot üles laadida, eriti tööarvutis, kus itimees kohe turja kargab, kui midagi kinni kiilub.
Aga Cashi "Hurt" lõikab täna kuidagi eriti valusasti.
Samaoodi Poguesi "The fairytale of New York."

Ise ka ei saa aru, mis täna hinge valutama paneb. Kõik need teistele meelega ja ilma meeleta haiget tegemised vist.
Mu poeg nuttis eile pikalt patja. Sõber ei jäänud talle ööseks, kuigi algul lubas jääda. Ja meie issiga süüdistasime teda salaja kommisöömises. Rumal lugu, kui issi kapi otsas seisnud trühvlikarp on äkki tühi ja kolm paari suuri ümmargusi silmi vaatavad otsa, ühest suust oma täielikku ilmsüütust vandudes. Keegi neist valetab aga kes?
Jube, oleme siis jõudnud sellesse staadiumi, kus vanemad enam ei tea kõike, mis lastel teoksil. Usalduse defitsiit..
Tööl pole midagi oma küljele panna. MI DA GI! Ma ise ka imestan, kuidas ma mõne tunniga suutsin lehekülje ära täita.
Taskus sügelevad kinkekaardid ja ma käin juba kolmandat tiiru Seppälas midagi normaalset leidmata. Kuidas on võimalik, et ilmatu suures poes EI OLE midagi osta?
Tõmban virinale pidurit ja loodan, et Apollos läheb paremini.

Veel üks laul sobib täna: Foo Figters "The Pretender". See aitab siis hästi, kui on nii vihane olla, et pritsib juba kaane vahelt välja. Kui Cash ohkab niisama, siis Foo Fighters virutab ja südamest.

head käesolevat!

meie sidisime kenasti viiekesi kodus, kassist-koerast rääkimata. Üle tüki aja ei läinud külla ega kutsunud külla st mina kutsusin aga tagajärjetult.
Hea oli. Vedelesime isekeskis, sõime kuna tahtsime ja mida tahtsime, vaatasime tvd ka tülideta. Kell pool 9 õhtul avastasid lapsed, et on laekunud LUMI, nad paiskusid õue ja naasesid sealt kell 23.15, et pool tundi võileibu süüa ja taas õue ilutulestikule tormata. Ma olin ka kaua õues. Tegime lumesõda, lumelaternat, lumejänest, lõket ja igast muud möllu. Lumelaternat me polnud kunagi varem teinudki ja maru ilus sai, selle sisse paigutasin rahuldustundega oma palju raha maksnud aga jubedalt seebilõhnalise küünla, mida toas põlema ei saanudki panna, nii kange luhvt oli.
Ilutilustik (nagu Kati seda kunagi nimetas) oli äge, shampuse asemel jõime kõik õues lumise aiamööbli peal teed :)
Pesamuna enam paugutamist ei karda, isegi koer kannatas suure osa saluudist õues koos meiega välja, siis läksid kärtsud päris kõvaks, koer muutus pisut murelikuks ja viisime ta tuppa.
Sedasi.
Nüüd tööl ja lõbustused mõneks ajaks piiratud..
Take care you all!

Võõras mure

Eile sain teada ühe nukra uudise. Samas hea ka..
Pojal on üks sõber, esimese klassi poiss. Armas laps. Pole veel näinud, et nad Mikuga kakleks, isegi Kati võetakse mängu. Mina olen imestanud vaikselt poisi vanemate üle seni. Need elavad lahus aga see ei üllata ju iseenesest, mind tegi valvsaks see, et lapse kohta ei tundnud keegi iial huvi. Suvel oli ta vahel meil terve päeva ja keegi polnud talle öelnud, kuna koju sööma tulla või mis kell õhtul koju laekuda. Ja praegu, koolivaheajal samamoodi, kell pool 10 õhtul küsin, kas sa nüüd ikka tõesti ei peaks koju minema ja ta kuulekalt hakkabki minema. Esimesed korrad pidin teda saatma, sest ta leidis, et ei julge üksi minna. Ma näiteks ei laseks oma seitsmeaastasel lapsel üksi kell 21. 30 koju minna.
Alati vaatab ta huviga, kui me midagi koos oma perega teeme, pakkus end piparkoogitainast rullima ja pliidipuid ritta sättima. Ja alati on ta riided küll uued ja puhtad aga käed irrmus pesemata ja kõht kole tühi, kohe mõnuga istub lauda.
Üks õhtu ma vihastasin ta isa peale, keda ma pole iseenesest näinudki. No tuuakse laps autoga meile mängima ilma minuga kontakteerumata, okei, ju see on minu kiiks, et ma enne Miku kuskile külla lubamist tahan kutsujat näha ja ema või isaga ka paar sõna vahetada. Aga kui ma küsin poisi käest, kuna isa talle järgi lubas tulla ja ta ei tea, neil polnud sellest juttu.... samuti pole tal telefoni, et isale helistada? No peale üheksat õhtul andsin siis lapsele oma telefoni ja õnneks teadis ta isa numbrit peast. Aga miks mina pean sellepärast muretsema, kuidas külaline koju saab?
Lisaks olen mitu aega põdenud lastele tekkinud punnide pärast, kartsin, et kass on kirbud koju toonud või koer. Lasin mürki igale poole, ostsime loomadele kirburohtu. Kui Miku ühel teisel sõbral, kes meie lähedal elab, ka punnid tekkisid, olin kindel, et meie oleme neile kirbud majja toonud. oo õudust! Õnneks on sõbra ema mõistlik inimene ja ütles, et juhtub ikka, neil ka loomi majas palju. Eile aga too ema helistab ja ütleb, et kuule, hoopis too meie laste ühine poiss-sõber on hüppavad asjad importinud. Laps ise olla nende poisile rääkinud, et nende kodus on kirpe nii palju, et ei saa jalgagi maha panna :(
Ja me koos selle teise emaga mõtlesime- tõesti, peale poisi külaskäiku tõesti jälle olid lastel uued hammustused! Nüüd pole ta meil jupp aega käinud ja pole ka lastel uusi kuplasid. Lisaks hakkas küla infootsingumootor ootamatult tööle ja selgusid uued tõsiasjad poisi perekonna kohta, kus on asjad ikka tõeliselt halvasti.
Ma tõesti imestan, et poiss nii armas laps on, kui tal kodus sellised lood on.
...
Küsimus on, mida ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ma tean, et poisil on raske elu ja imelikud vanemad ja kirbud, keda ta toob meiegi koju, kui ta külas käib. Kas ma saadan ta koos kirpudega ukse pealt tagasi, kui ta järgmine kord tuleb? Meie roosasse kodanlasekoju veel mingid probleemid, vuihh?
Ilmselt pole nende kodus asjad ka nii halvad, et peaks lastekaitset tülitama. Kirbud, vähene lapse toitmine ja igasuguse huvi puudumine järeltulija vastu pole ju seaduserikkumine? Ja ma ei lähe ju ka nende ukse taha uurima kuidas lood tegelikult on?
...
Ma tõesti ei tea, mida teha. Ja mulle meeldib see võõras laps. Kuigi- kas midagi sellest muutuks, kui ta mulle EI meeldiks? Kui poiss oleks selline ropendav ja laiav kuju, oleks mul väga lihtne uks ta nina ees kinni lüüa aga kas ka reageerimata jätta? Aga kellega ma peaksin rääkima ja kuidas, nii, et sellest hoopis kahju ei sünniks?

Aasta eelviimane päev

Pole mingit soovi teha mingeid kokkuvõtteid või plaane või uusaastasoove. Oli nagu oli. Tuleb nagu tuleb. Nagu Jumal annab. Ma pole väga seda "Võta elu oma kätte ja valluta aina uusi mäetippe, viisaastakute plaanide kaupa" tüüpi isik.
Las Peep Vain süstib eestlastesse saavutusvajadust, kui ta arvab seda vaja olevat.
Mul täitsa piisab sellest, kui kõik samamoodi edasi läheb, kui 2007. aastal.
Kusjuures algab roti aasta, mitte et ma astroloogiat 100% usuks kuid siiski. Ma ja mees mõlemad rotid. Eile siis õhtul arutasime, kuidas Igor Mang igas lehesabas taas uueks aastaks igast jõledusi ennustab (tuleb teil meelde, on ta kunagi saabuvaks aastaks ka midagi head ennustanud? Täitsa on tahtmine mõni tema eelmise aasta lõpu üllitis üles otsida ja vaaadata, mida ta selleks aastaks ütles..)
..
noh, ja me mõtlesime, et rottidel peaks roti aastal küll ea olla olema, loogish, eks? Ja tuletasime meelde, kas 12 aastat tagasi, 1996 roti aastal olid meil head ajad. Nii.. mina lõpetasin ülikooli, kolisin Pärnusse, sain elu esimese täiskohaga töö. T vihtus mööda eestit katuseid panna. Kahepeale panime aluse järeltulevale põlvkonnale (Krissu sündis järgm aasta kevadel). Tegemist kui palju!
Samas kerge too aasta küll polnud, vastupidi. koolilõpetamine on alati raske, elukohavahetus ka, lisaks olid igavesed vastikud jamad meie mõlema töökohal ja ka meie tolleaegse korteriga.
Kokkuvõttes said 1996. aastal läbi suurte raskuste tehtud mitmed tähtsad valikud ja algused, mis pikemas perspektiivis on viinud positiivsete arenguteni.
...
Huvitav, kuidas teistel rottidel läks?
...
Igatahes pole ma praegu küll huvitatud mingitest uutest algustest. Tasakaal sobib täitsa hästi. Samas- nagu minu tahtmisest midagi oleneks...

Viimased kollased uudised ütlevad, et Laine Jänes ja Katrin Karisma on oma abikaasade poolt maha jäetud, peale 20aastast abielu. No peab ikka suur tüdimus tekkima kooselust, et vajadus otsast alata sunnib selles eas veel nooremat naist otsima! 20 aastaga võiks kahe inimese liit juba nii kindel olla, et mingid elutormid ei suuda seda lõhkuda. Või võõrdumine ja lahkukasvamine hoopis?
Nujah. Vähem räägitakse neist paaridest, kes on 40 aastat koos elanud. Kadunud Jaan Kross oma Elleniga. Jüri Arrak. Eee.. kindlasti keegi veel.
...
Soovin ühe uusaastasoovi hoopis ühe teise inimese jaoks. Hästi salajase.

neljajalgne nuhtlus

Vaikne meeleheide allakirjutanu poolt.
Koer noh.
Viimane nädal oleme olnud palju kodus, nunnutanud koera (kassi ikka ka) päris piisavalt. Tulemus:
Nädala jooksul on ta kaks korda kööki pissinud, kord sittunud ja neli korda oksendanud (no oksendamine tuli ilmselt seedehäirest)
Nädala jooksul keeldub ta üksi õues üle viie minuti veetmisest, selle asemel ilmub meie elutoa akna taha järjekindel haleda ilmega koeranägu ja akendele lisandub aina uusi kriime ja ilajälgi
Nädala jooksul on ta umbes 4 korda küla peale jalutama siirdunud. Täna leidis mees ta poe juures tiirutamas ümber kimbatuses ja purupurjus kohaliku punkari
Täna hiilis ta seni rangelt keelatud territooriumile elutoas ja sättis kogu oma mudakäpalise olemise pidulikult tugitoolis sisse
ja nii edasi
ja nii edasi
Mina ei suuda enam, ütles mees. Annaks või kellelegi ära. Enam ei jõua ta jamadega tegeleda.
Mina olen lihtsalt meeleheitel.
Tema õde elab päevad läbi oma perenaise juures õues, ei põgene kuskile isegi üle liibakil aia. Tõsi küll, seal on teine koer seltsiks.
Gabriel, mis meist saab?

minu pisike mull

Häid pühi unustasin kõigile siia sattujatele soovida!
Rõõmsat rahulikku aega
Õnnistatud olemist

Mina alustan tänast teist jõulupüha tööposti otsas. Linn oli hommikul suht uneuimane, telefon ei tirise, mailid on ära vaadatud, uudised ära loetud, mis siis nüüd....
Ja mu hommik algas koerasitahunniku rookimisega köögipõrandal!
sest väljas on nii vastik ilm, et koer arvas heaks siinsamas oma asjad ära ajada. nigu poleks tal suud peas et öelda AUH, NIUTS või midagi sellist ja korraks õues põõsa taga ära käia.
Selle peale ütles ainus täna hommikul msn-is olev isik, et elu ongi selline: alatasa tuleb kellegi kakat koristada.
Eile lugesin jõulukingiks saadud raamatuid, üks oli "Terrassiaiad" või midagi sellist ja ise tellisin Aili Paju "Seda kuuske peab kuulma". Maivõi kui imelised pildid seal on! Lumiste metsade ja härmas okste pilte vaatasin kaua kaua kaua...
Jutud on ka mõnusad. Vanaproual on hea süda ja terav silm.

Mis veel?
Nüüd polegi suurt midagi tükk aega oodata.
Uus aasta kohe hakkab peale, kevadeni on aega, lumeootusega ei taha närvi mustaks ajada.
Kummaline äraolev vaikuse ja hämaruse mull on ümberringi.
Fotograaf siin kõrvallauas vaatab oma arvutis linna peeneima koha jõulupeo pilte. Tuldpurskavad dekoratsioonid toitude all ägavatel laudadel, täidetud põrsakesed, ojadena voolav mullijook, sädelevad tualetid..
Nagu mingi teine universum.
Siin on hall unine vaikus
mis on kestnud terve detsembri. mina jäin jõulustressist ja kiirustamisest puutumata, sest seoses sinisel lehel olemisega sain kolm nädalat rahus puhata. hea on.
Nagu Aili Pajugi ütleb: Talvel puhkab kogu loodus, pole vaja inimeselgi rabeleda.
Mõtlen oma halli mulli sooja turvalise lumesaju nagu klaaskuulis.

Inglaste mõnuaine

...ehk lemon curd ehk sidrunivõi.
Võta 2 sidrunit, riivi peene riiviga koore kollane osa kaussi ja pigista mahl ka välja (see on tüütuim osa). Sulata vesivannil 100 g võid, lisa 200 g suhkrut (ma vist panin veidi vähem)ja sidrunivärk, sega hoolsalt. Siis lisa kolm lahtiklopitud muna ja sega eriti hoolsalt, kuni möks hakkab paksenema, nii rammusa hapukoore sarnane võiks olla. Vesi peab vesivannis peaaegu keema aga segu ennast keema lasta ei tohi. Valmis tema ongi, pane kuumalt purki ja limpsi kauss puhtaks.
Tarbida jahtunult röstsaia ja kange musta teega.
Minul rösterit ei ole, panen puupliidi peale fooliumi ja paar saiaviilu otse sinna peale. Mu inglise sõbral on hiiglaslik gaasiküttel pliit, kus on spetsiaalne röstimisplaat saia jaoks, teise plaadi peal keeb alati kannuke vett tulise tee tarvis. Inglased panevad ikka mitu teepakki kannu sisse, uhavad piima ja suhkrut kah.
Seal ostsin ma sidrunimöksi poest purgiga (pluss sidruni- ja apelsinimarmelaad, mmm, sellist mujal ei tehta) aga oma rõõmuks sain teada, et seda saab ise ka eduliselt keeta.
Seekord tuli mul mögin suurepäraselt välja, parajalt kreemjas ja helekollane, just nii rammus, et paned saia peale õhukese kihi ja rohkem ei tahagi aga ka nii mõnusalt sidrunine, et limpsid pärast salaja veel teelusikatäie niisama peale.
Kindlasti igaühele ei maitse aga mina ja mu pere armastab seda hullupööra.

Pühad

Tubli jupp jõulu on vahepeal möödunud.
Kati jõulupidu lasteaias, meie laps mängis nunnut muhu rahvariietes Tüdrukut (pildil).
Vanemad käisid külas, kingitused, niisama koos mõnus.
Jõuluõhtul käisin lastega meie pisikeses kodukoguduses. Ilm oli ebameeldiv, rahvast polnud palju aga kena oli laulda ja teisi kuulata. Katjuusha jäi mu süles kitarrimuusika saatel magama ja nohises õndsalt kogu oma esimese jõuluteenistuse. Suuremad laulsid kenasti kaasa. Ausalt öelda oli see mu esimene jõuluaegne kirikuskäik üle 11-12 aasta, sest vahepeal on lapsed väikesed olnud, kodused kohustused kinni hoidnud ja vabandusi küll ja veel.
Kui mul veel lapsi polnud, tulin T-i juurde jõuluks külla ja tema läks sõpradele jõuluvana tegema. Minul oli igav ja jalutasin Eliisabeti kirikusse, kus oli metsikult rahvast ja kõik arusaamatu üsnagi. Siis tuli T tagasi ja viimases kohas käisime kahekesi, tema oli J. vana ja mina elevil Lumehelbeke. Ülejäänud õhtu möödus kahekesi, nii õnnelikud ja armunud kui me siis olime...
Nüüd on meid kenake hulk :)
Jõudsin lastega koju ja ukse taha oli J. Vana paar suurt kotti jätnud, nende sisu uurimine ja laulu- ning luulenumbrite kuulamine võttis tükk mõnusat aega.

Täna vedeleme niisama. Midagi EI PEA tegema. Arvuti jäi meie laste ahastuseks haigeks, issi ei luba läpakas runescapet ega mängukoobast käima panna, muidu jääb äkki seegi viirusesse.
Mina tegin inglaste parimat leiutist. Vaatab, kas saab pilti panna.

test, test

Oo, ma saan blogerisse sisse!
Mingi viis korda olen asjata siin ukse taga koputamas käinud nii kodus kui tööl, ma ei saa aru, kas mingi süsteem on üle koormatud või? Inimesed tahavad oma jõulutundmustest pikalt pajatada?
Mul on selle aja peale kirjutamise tuju sada korda üle läinud.
Täna naasesin just pika tilli kohvikust olles vastu igasuguseid sisekorraeeskirju manustanud kell 3 päeval klaasi punast. Juhe nii koos oli.
A eile ma tahtsin kirjutada Jonny Cashist, laps ütles, et neil musaõps oli lasknud tulevikupillide joonistamise taustaks seda lugu, ma ei mäleta pealkirja a pmst see tema viimane lugu, kus ta on igivana ja meenutab oma elu.
Ma aastaid ja aastaid vihkasin Cashi sest ta on kantrimuusik ja ma vihkasin ja vihkan ikka veel kantrimuusikat
***sest üks mu kunagine peika jumaldas seda ja kuulas vahetpidamata vastikut kantrit, rockabillit, hillibillit või mis iganes, söögi alla ja söögi peale ja kõige jubedam, et ka peale seksi tahtis ta seda kuulata
****
aga nüüd ma olen grõunapp ja Cashil pole teglt häda midagi, eriti vanast peast. Maru armsad on need videod, kus ta koos oma naisega laulab, kangesti tahaks selle Walk the Line filmi ära vaadata, on keegi näinud?

Veel sattusin kogemata vaatama Kriminaalset Venemaad, mida ma eluilmaski muidu ei vaata ja mõnevõrra mõtlikuks tegi noor nunnuke sarimõrvar, kes kirjeldas, kui hea on olla, kui oled naise ära vägistanud ja ära kägistanud, selline võimu ja jumala tunne, jeeah!!
Täitsa huvitav, mis mutrike sellise aju seadistamisel on kinni keeramata jääänud? Aga võibolla on see võimu ja täiusliku kontrolli iha olemas igaühes meis, hoolega rahuajal kinni pitseeritud kuid siiski? Sõjaajal ju igast asju toimub ja mäletagem ka seda usa psühholoogi katset tudengitega, kellest pooled "mängisid" vange ja pooled vangivalvureid?
Ma siin veel mõtiskleks veel oma veinise ajuga aga kojumineku aeg on jõudnud kätte...

Läbi mu hingetõmbeaeg, nuuks...

Eilsest päevast peale lõi mul masendus pea kohal kokku. TÖÖÖÖÖÖLE peab homme minema, niuu niuu niuu!!!! Kuidagi nii ruttu kaob see töölkäimise harjumus ära, mõnus on lihtsalt puhata ja mängida.
Kui ma viimasel nädalal juba suht normaalselt liikuda sain ja tuttavaid kohtasin, rääkisin neile, et olen lugenud raamatuid ja kudunud elu esimesed kindad ja elu teised sokid, teinud fimo ja muid mõnuasju
siis inimestel tuli uskumatu ja hapu nägu ette ning nad küsisid- raamatute lugemine, misasi SEE veel on? Ja kudumine? ilmselt ma pensionile jäädes kunagi hakkan ka neid asju tegema...
Tegelikult masendav. Elu kihutab mööda ja pooli asju teha ei jõua, mida hing igatseb. Ametlik puhkus on 4-5 nädalat aastas, mis kulub reeglina nii ruttu, nagu 5 päeva ja see tempo jätkub kuni oled 60 ja pensile lähed. Ja siis oled võibolla eelnevast 40 aastasest pidevast piitsaandmisest nii omadega läbi, et tegeled kogu ülejäänud sulle antud elupäevad oma kulutatud tervise turgutamise ja ajalehtedele sõimukirjade saatmisega.
Kui ma kuidagi suudaksin leida valemi, kuidas igasse päeva mahutada tööasjad, kodumajapidamise asjad ja siis see müstiline OMA aeg, enne kui Mati Uni sul juhtme seinast tõmbab... On see kellelgi üldse õnnestunud? Ah? Kui, siis öelge mulle ka, pliis!

Niimoodi ma siis kütan end ette üles kaeblikku meeleolusse :(

Aga vahepealsesse aega on mahtunud
Katjuusha rühmas lastega aknakleepsude tegemine, lapsed olid tublid aga see paar tundi väsitas mind hullult ära, nii kiire tempo ja lärm ja muidu sebimine

Mihkli klassi jõulupidu ja nende kooli kirikukontsert. Eriti kõditas vanemlikku uhkust see, kuidas meie laps tuubil täis kirikus poistekoori ees laulis solistina laulu esimese salmi, jeeah, vägev oli!! Ja Ülejõe kooli musaõpsid on tasemel ja meie ansambel Greip on palju etem kui Noorkuu, täiesti arusaamatu, miks nad veel pole kuulsaks saanud.

Punases Tornis oli jõululaat, kus eile lastega töötubades käisime, tegime lõhnavaid kaarte, naeltest siili, õlgedest ingli ja tinutasime klaasehteid. Kohe hea sai olla! See on nii positiivne koht Pärnus, enamus neist seal oma kunste näitavatest isikutest olid mulle tuttavad ja tuttav on ka see isetegemise rõõm ja õhin, üks teatud loominguline pisik veres, millest ei saa vist enam iial lahti. Eks sarnase kiiksuga inimesed sobivad ikka omavahel. Ja suisa veider oli vaadata mammisid, kes sisse trügisid ja uurisid, kas ikka midagi MÜÜAKSE ka või on kõik niisama mõttetu ise pusimine.

Noh, ma püüan nüüd koristama hakata.

Sellega ma siis kogu kodusistutud aja olen tegelenud....

Fimoehted viin kõik Eesti Loomakaitse Seltsi jõulumüügile Port Artur 2te, saadud tulu läheb Pärnu Loomade varjupaigale ja kutsun kõiki üles kah isetehtud asju sinna viima. Kellele need vidinad meeldivad, minge ostke ja otse minult võib ka küsida samina@hot.ee
Põhust pärg on tehtud Pihlaka talus, tikitud kujund eelmisel aastal Käsitöökojas Tiina õpetusel :)
Mustsõstrakook on minu selle nädala hitt, ilmatu hea kukkus välja!

Head ja halvad ostud

Lohistasin ennast täna ostukeskusesse, kulutasin valusalt palju raha eiteamille peale..
Sestap just sobilik aeg põrgatada järjekordset blogipalli Claaralt headest ja halbadest ostudest. Point on siis loetleda 3 head ja 3 halba ostu, ükskõik, kas hiljuti või kunagi varem.
Halbadest ostudest meenuvad esmajärjekorras kõikvõimalikud mänguasjad. Kunagi kui ma olin noor ja kogenematu ema, ostsin ma odavaid mänguasju ja lasteriideid, sest raha meil tavaliselt polnud ja 10 aastat tagasi oli valik ka nigelam kui nüüd.
Niisiis:
1 nukud, millel paljast pealevaatamisest käed-jalad küljest ära kukuvad, liba-legod, mis a) ei kinnitu üksteise külge üldse või b) kinnituvad jäädavalt, lahti saab vaid peitli ja haamriga; kummist vanniloomad, mille kilest väljapakkimisel vallandunud lõhnad meenutasid keskmist sorti keemiarünnakut; misiganes plastist mänguasjad, millel esimese kahe tunniga murdub küljest kõige olulisem ja loomulikult asendamatu jubin; elektroonilised lelud, kus läheb rikki ma ei teagi mis, tagajärjeks öösel ja päeval lakkamatult laulda üürgav tilluke jõuluvana või pinisev rallimäng. Alles eelmisel nädalal virutasin vastu maad ühe mänguvurri, mis oli 48 tundi riidekapis vanade teksaste kuhja sees viisikest veeretanud, see imeasi nimelt ei käinud lahti ka :)

2 Lapse saapad, mille kontsad kulusid olematuks viie päevaga. Samasse rubriiki võib lisada mu enda kingad, mille ostsin kunagi mingi sooduskampaania ajel Tartu kaubamajast, reklaamlauseks oli "ainult paljajalu on odavam", mhm, mina olin paljajalu juba nädala pärast..

3 hulk dekoratiivkosmeetikat, mida ma hetkelises meelesegadushoos olen ostnud (no selle jõulupeo tarvis ma ju pean nina puuderdama) ja pool aastat hiljem minema viskan.

4 kuigi kolmest peaks piisama
sorri, Tupperware-tüdrikud, aga pooled asjad, mida ma teie meelitusel ostnud olen või kingiks saanud,(sest ma olen kergesti mõjutatav)seisavad juba neli aastat kapis ja ma võtan neid vaid tolmupühkimiseks välja. Tupperware kausid-topsid on head aga keedumuna keevast veest väljaõngitsemise lusikas, oliivide ja kokteilkirsside purgist väljaõngitsemise eee ... asi ja segisti, kuhu mahub ehk vaid poissmehe jaoks sirtsuke omleti toorainet, vaat nende valmistamise jaoks maharaiutud vihmametsast on küll kahju.

Ei saa pidama ja pean ära mainima ka Viisnurga kummutid-kapid, millel on pudenenud küljest enamus nuppe ja eest ära kukkunud pooled sahtlilauad. A need ostsime nii 8 aastat tagasi, ehk on neil nüüd kvaliteet paranenud.

Midagi positiivset ka.
1 Jube huvitav, aga mõned riideasjad ning jalanõud püsivad koos kah! Rekord kuulus Kommunaari suvesandaalidele, millega sai kõpsutatud tubli 7-8 aastat. Nike tossud pidasivad vastu 2 aastat, enne kui Slovakkia mägedes trampimisele alla andsid.
Üks kombekas, millest kahjutundega hiljuti loobusin, elas üle vähemalt nelja lasteaialapse sügisesed pori sees roomamised ja pepu peal liugu laskmised ja ikka nägi välja nagu uus. Ei lasknud vett ega muda sisse ega midagi. European kids oli firma ja kaltsukast ostetud.

2 Viking Windowsi puitpakettaknad on lihtsalt suurepärased ja väga-väga ilusad, maksavad kolmandiku võrra plastikutest rohkem aga nad on seda väärt.

3 Pajumäe talu jogurtid ja kohupiimakreemid on need, milleta minu turulkäik ei möödu.

4 @Home paksud küünlad, põlevad aeglaselt, ei tossa, sulavad tilkumata ja lõhn on ka mõnna.

Oma väärt ja masendavatest ostudest võiksid edasi blogida Elsa ja Anniki ja Kata ja Tiina ja Triin ja .. noh, kes iganes! Hinnad peaks vist ka juurde panema aga seda ma ei pea oluliseks.

räägivad, et on teine advent

Üritan siin leida pilti, mis mu meeleolu peegeldaks aga bloger logerdab ja lasi suure nuiamise peale mind üldse sisse.
Mida teha, kui perekonnas on erinevad vajadused?
Mina näituseks tahan peale halli päeva, mis sisaldas tavapärast koristamist, poeskäimist ja söögitegemist saada natukest mõnust äraolemist. Soovitavalt horisontaalasend, raamat ja rahu.
Aga lastel tulid parasjagu peale müramisvajadused. Tükk aega hirmsat kisa, värisevaid aknaid, põruvaid põrandaid ja muidu müdistamist,lõpuks nagu ikka pill pika ilu peale, kõik said korraga kelleltki haiget ja hädakisa kerkis taevani.
Nüüd mossitab igaüks omas nurgas...
Kui ma pole lastega vabal päeval kuskil käinud (ja ma pole, sest ma eriti hoogsalt ei tatsa veel), siis on üks ving ja virin, et igav on. Kui just mõni sõber külla ei tule või arvutis ei saa olla.
Mina ei saa aru, kuidas mul igav ei ole? Ja kas ma peaks järeltulijaid siis kuidagi eriliselt lõbustama? Ma vahel küll mängin nendega lauamänge või palli või midagi...
Ise kasvasin üksinda ja mängisin pikad päevad läbi iseendaga, Ja ei mäleta ka, et vanemad oleksid õhtute viisi minuga midagi peale hakanud. Lauamänge küll vahel mängisime aga mitte igal õhtul.
(huvitav, kust saaks Mõttemeistri mängu, selline auguline laud, värviliste nuppude kombinatsiooni pidi ära arvama??)
Mu jõmpsikad justkui ei oska iseendaga midagi vabal ajal peale hakata. Ehk on see ka aja märk? Et kui telekas või arvuti ei vilgu või sõpru käepärast võtta pole, siis polegi peale magamise midagi teha. Krisu vähemalt loeb.
Või on see minu viletsa kasvatuse märk? OIIII ma lähen turri, kui loen kuskilt mõtteavaldusi a la kui lapsed arvutis liigselt tahavad olla siis pole vanemad osanud neile sobivaid ajaveetmisi korraldada.
Trennis nad käivad, omad kodused kohustused on ka olemas, koos teen nendega vahel süüa, vahel isegi meisterdan aga viimasel ajal mitte väga tihti sest mul endal ei tule meisterdamise vaim enam peale. Kinos-teatris lasteasju vaatame, koos linna peal ja lasteüritustel - nii vähe kui neid on- käime, raamatukogu külastame, suvel sõidame rattaga ja käime rannas.
Mida veel, mida ma veel siis peaksin tegema?
Eile ütles Mihkel, et sa emme ikka ei oska poiste asju mängida, mahapanemist ja yugikaid ja sõda. No aga ma olen ju emme, loomulikult ei oska ma poistemänge, vastasin mina. Aga sa oskad palli ja monopoli, oli poiss suuremeelne.
Võiks arvata, et laste isa justkui ei puutuks üldse asjasse. Jahh, issi põhivajadus peale tööd on lebada ra-hu-lik-ult teleka ees või surfata arvutist järjekordse netioksjoni tulemusi. No ma saan aru, inimene on väsinud...
Eile mängis issi poisiga 3 minutit jalgpalli.
Täna, pühapäeva õhtul, on issi ikka veel haltuural ja poiss läks sõbra ja tema issiga bõulingut veeretama.
Nukker.
Eile riskisin saada simulandiks tembeldatud ja läksin lastega töökoha lastele korraldatud jõuluüritusele ühte tallu. Hobused, jänesed, sinirebased jms neljajalgsed. Lisaks möllamine põhu sees. Saingi toakaunistamise mure lahendatud- põhust asju õpetati valmistama ja see on imelihtne.
Räägitakse, et täna on järjekordne advent. Ma siis sundisin end mõned lambid üles riputama kuigi rõõmus kevadpäike ja heleroheline lokkav muru just meeleolu loomisele kaasa ei aidanud. Küünlad on ka, mulle kingiti mustikamoosi ja veel millegi mõnusalt karamellise asja järgi lõhnav küünal.
Nüüd lähen pildistan oma viimaste päevade loomingut ja teen masenduse tõrjeks mustsõstrakooki. Äkki mõni naissoost laps soovib ka kooginduses kätt proovida? Igav ju... a meie põhikokkaja on minu kõrval hoopis Mihkel, eile kooris ja keetis endale näiteks ise kartuleid.

Esimene jõulukas sel hooajal

Kahte asja armastan ma oma töös üliväga.
Kui mul on inimestele edasi anda mõni LUGU, mis neid puudutab, paneb naeratama või vastupidi, kurbust tundma, positiivselt tegutsema, mõtlema, lahendusi otsima.
Teine asi on tihti esimesega seotud. Nimelt oma lugusid tehes satun tihti kokku vahvate inimestega, kellest mõnega jäävad mingid sidemed ka edaspidiseks kestma. Pärnu on nii väike, et need, kes mingil alal aktiivselt tegutsevad või midagi korraldavad, kohtuvad ikka siin-seal.
Näiteks mu lapse treener, kellest paar aastat tagasi kirjutasin loo ja leidsin, et tegemist on noore naisterahva kohta väga tugeva karismaatilise isiksuse ja suurepärase õpetajaga. Lapse ürituste jt tõttu trehvame tihti kokku ja oleme head tuttavad.
Täna oli Krissu tantsuka laste jõulupidu Nurmenuku talus ja ma imestan vaikselt siiamaani.
Kuidas ühel noorel naisel on nii palju jõudu ja tarkust, et kogu see kisav, edev ja kaootilises liikumises plikuskate seltskond üheskoos tegutsema panna? Vedada neid läbi trennide, esinemiste, Koolitantsu, sebida ise peaaegu igal linna avalikul üritusel, naljakad kostüümid seljas ja plikalik kustumatu naeratus näol?
"Kui ma ka trenni lähen paha tujuga, teeb õpetaja selle alati heaks," ütleb Krissu. Ja see on nii, sest tema tunnis on võimatu õnnetu või norus olla. Lapsed armastavad teda hullupõõra ja see on õpetajale ilmselt suurim tasu.
Kui me täna treeneri autoga jõulumaale sõitsime, ei olnud ta just roosilises meeleolus, sest.. noh, eks meil kõigil on omad vankrid vedada. Aga kohale jõudes tervitas ta lapsi juba särades rohkem kui kõik jõulumaa elektriküünlad kokku. Igaühega jõudis ta suhelda, kõiki lapsi kallistada...

Respekt.

Jõulumaa oli mattunud pimedusse ja porisse, aga lapsi see lustimast ei seganud vähimalgi määral. Kitsed ja jänesed krõmpsutasid heina, sai soovikaevust õngitseda, jõuluvanale kirja kirjutada ja karusselliga sõita. See viimane oli sürrealistlik pilt küll: suur väljak igasuguste inimestele ja loomadele mõeldud majakestega, jõululaule üürgavad kõlarid, elektrilambikesed ja muu kirev kaunistuskribu ning värviliste tulede säras tiirutav karussell. Ümberringi mustab aga sünge pimedus, pori ja muda...
Talus peeti ka hobuseid. Rõõm, suur rõõm on, kui need suured elukad sirutavad oma uhked kaelad võhivõõraste sädistavate laste ja täiskasvanute poole ning lubavad end silitada. Ma olen neile selle usalduse eest tänulik.
Samamoodi on tore tuttavaks saada koerte ja kassidega. Kuigi ka nende hulgas on selliseid, kellega tekib üksteisemõistmine esimesest pilgust ja selliseid, kellega suhtlus ei lähe mitte.
Kaks jaanalindu elasid hobusetallis. Neid viletsama ilmaga välja ei lasta, sest perenaise sõnul olla nad nii juhmid linnud, et plartsatavad aedikus lihtsalt loiku istuma, selle asemel, et varjualusesse vihma eest peitu minna. Jaanalinnu aru olla nii tilluke, et isegi talitajat ei suuda nad meelde jätta, igal hommikul oleks neil nagu uus inimene.

Ja nüüd valab vihma...

Off topic: hakkasin mõtlema ja leidsin, et enamus neist minu nö töö läbi tekkinud tuttavatest on vallalised naised. Kõik ilusad, tugeva iseloomuga, töökad ja igati vahvad naised. Mõnel on lapsed kah. Mehed, aru ma ei saa, kus teie silmad on?
Kas vallalisi mehi siis selles vanuses (25-40) enam üldse pole võtta? Või ajavad tugevad naised hirmu nahka? Või ei taheta võõraid lapsi kasvatada?

Rohetav detsember

Häda on, kui elada ei oska :(
Esiteks- kui sinu ühe kodusoldud nädalaga on poes toidukraam JÄLLE kallimaks läinud
Teiseks- kui su varsti 11aastane tütar juba nädal aega norutab ja kurdab, et otsest põhjust ei ole aga teha EI TAHA mitte midagi. Vihastab iga asja peale ja pärib lootusrikkalt: äkki see on juba puberteet?
Mhh? Nii vara? Võib nii olla või?
Kolmandaks: poiss tuli koolist koju, mossis kui äikesepilv ja teatas, et tema hakkab ka nüüd halbu hindeid saama. Nende klassi kõige halvemale õpilasele olla päkakas toonud uue telefoni, raamatu ja suure shokolaadi. Ebaaus!!!

Eile siis kutt kirjutas päkapikule pika kirja, kus vaikselt vihjas, et äkki saaks tuua just KitKati shokolaadi ja ka mõne raamatu.
Hommikuks oli päku närinud kõvasti pastakat ja kirjutanud vastu, et mis parata, rikastes kodudes käivad ühed päkud ja teistes jälle teised, tema toob laost seda, mis seal parasjagu on... Aga raamatu suhtes ärgu lootust kaotagu.
Hommikul.
"Emme, ma arvan, et seekord käis päkapiku asemel jõuluvana!"
"??"
"Noh, vaata, ta on pastakaga kirjutanud selle kirja ja joonistas siia ka oma käejälje, nagu ma palusin, aga vaata kui väike see on, ta ei saaks ju nii väikese käega suurt pastakat käes hoida? Alanile joonistas ka päkapikk oma käejälje aga see oli palju suurem."
"Aga äkki tal oli oma pisike pastakas kaasas?"
"No aga vaata, kui suured tähed ta on kirjutanud ju!"
"......"
Ei ole kerge elu päkapikkudel ma ütlen.

Vahepeal saabus esimene advent. Telekast näitab lõuna-eesti lumehangesid ja puha, meil siin sajab teist päeva vihma :(
Mingit meeleolu ei ole, nagu Aramise reklaamis öeldakse. Mis advent, mis pidulik ootus ja jõul kui muru rohetab! Mul puudub vähimgi soov linna minna jõulukaunistusi vaatama ja isegi kodu vastavas stiilis kaunistada. Ma olen aastaid ja aastaid seda teinud, juba keskkoolis pilliroost kroone ja helbekesi meisterdanud, hiljem läbinud kulla ja karra perioodid, samblapuude, valgeks värvitud puuokste, käbide, viljapeade ja paberehete perioodid. Tundub, et ma olen kõik asjad ära proovinud ja ainsatki head mõtet enam ei tule. Varsti lähen üldise massihüpnoosiga kaasa ja ostan küünlakolmnurga ning Selverist peoga lillasid klaaskuule.
Jõul ilma lumeta, ähhh :(((((

Kui me oma majja viis aastat tagasi kolisime, siis oli külm talv ja vähese lumega jõul. Teisel jõulupühal jäi Miku angiini, kolm päeva 39 kraadi palavikku, lisaks külmus lõhki meie veetoru ja veeta jäid lisaks meile veel kolm naabermaja.
Kolmandal jõulupühal ilmusid kohale pühademeeleolus töömehed, kes vaevalt püsti püsisid ja sama targalt minema läksid. Neljandal päeval tüdinesid ka naabrid veeta olemisest ära ja kutsuti kokku välkkkoosolek. Tänu sellele a) tutvusime värskelt kolinud meie oma kenade naabritega, b) üks naaber tegi paar telefonikõnet teatud inimestele ja järgmine päev müdistas traktor meie õues ning vesi jälle olemas.
Kõikidel majapidamistel nii hästi ei läinud, paar tänavat edasi olid ühed tuttavad kuu aega ilma veeta...

Niisiis, kolm küsimust suurele ringile:
Kas 10aastasel võib juba puberteet saabuda? Vaimsel tasemel, ma mõtlen.
Kuidas ja millega kodu jõuluks kaunistada?
Kas jõul ilma lumeta on õige jõul või ei ole? See on vist retooriline küsimus...

Pirukad tulemata jäänud külalisele

...väsinud sõbrale.

Rikas mees, vaene mees

Ma siin vahepeal lugesin läbi Charles Dickensi "Suured ootused".
See pani mõtlema muuhulgas sellise asja üle, kuidas raha inimsuhteid muudab.
Peategelane nimelt täheldas, kuidas mitmete inimeste käitumine tema suhtes kardinaaalselt muutus, kui tekkisid märkimisväärselt soliidsed sissetulekud ja ootused veel suurematele summadele.
Nagu ikka: kapitali haistvad "sõbrad", kes mesimagusalt investeerimisvõimalustest pajatavad ja igat moodi oma truudust tõendada püüavad.
Ja tõelised sõbrad, ilma jutumärkideta, kes ei hooli su varanduslikust seisundist.

Mina ei ole sellest patust puhas,
olen suhtunud inimestesse eelarvamusega nende varanduse pärast. Tõsi küll, kui keegi on saanud rikkaks või jäänud vaeseks, siis ehk mitte.
Mul on vaeseid sugulasi ja rikkaid ka. Ma arvan, et vanemad on mu eelarvamusi kujundada aidanud. Kuigi olime nõukaajal suht keskmiselt elav perekond, tundsid mu vanemad suurt aukartust, kui meile tulid külla kauged sugulased, pealinnast, tuntud kunstnikud. Nad käisid välisreisidel, neil oli sooja veega korter, ilus auto ja peened riided. Enne nende küllatulekut käis suur koristamine ja sättimine ja isegi peenarde rohimine, kahjuks tihti nad lubasid ega tulnudki külla, sest neil oli juba tollel ajal alati hirmus kiire.
Mäletan, kuidas nende tütar näitas mulle Barbiet, olin täiesti sõnatu: selline imepeen nukk ja SAAPAD jalas!
Mida edasi, seda vähem me nendega suhtlesime, sest mu esivanemad ilmselt häbenesid meie kodu ja meid endid. Hoopis kodusemad tundusid maasugulased, kes elasid tavalist elu: suured pered, lihtsad kodud, loomad ja muu selline majapidamine, mis laudlinade valikule ja piltidele seinal eriti aega ega võimalust mõelda ei jätnud.

Siis saabus uus aeg ja meie perel läks suht kehvalt, sõime aga käru-tädi putru (kartuli-kruubi) ja soolasilku. Mäletan, et kord käisin valuutapoes ja pärast kodus nutsin, et minu terve elu töötanud, väsinud vanemad ei suuda isegi mitte paari närust banaani osta. Mitte et ma oleksin banaane tahtnud aga nii jube kahju oli vanematest! Teine kord ostis ema mulle moeka jope ega saanud jälle aru minu pisaratest: ma EI TAHTNUD olla moekas ja firmariietes, jope maksis minu meelest hingehinda ja ma põlgasin seda kui klassikuuluvuse sümbolit.
Jah...
Praegu on kõik hoopishoopis teistmoodi.
Nii, nagu nood kunagised Tallinna sugulased, elavad praegu väga paljud. Välisreiside ja barbidega kedagi enam pahviks ei löö. Kenad inimesed on mu sugulased ja hoopiski mitte snoobid, nagu kunagi tundus. Ei olnud nad snoobid ka 20 aastat tagasi, ega nad muidu kõik need aastad poleks Eesti teises otsas maa-elamist pidanud. Praegu on see trend, aga siis ei olnud.
Maasugulastel vist nii hästi ei lähe. Me ei käi ju külas enam. Pikk maa, kõigil palju tegemisi, teate küll...

Praegu on Eestis klassivahed minu meelest palju suuremad. Aga ma olen täiskasvanu ja püüan suhelda samamoodi nii heal kui mitte nii heal järjel inimestega. Ma ei tea, kuidas õnnestub... Olen mõnikord tabanud ennast väikeselt kadedusetorkelt. Mitte varandusliku seisu peale, ilusad kodud on minu nõrkus, kuid see ei sõltu sinna investeeritud raha hulgast.
Praegu mõtlema hakates ei tule meelde nii jõukaid tuttavaid, kelle kodus peaks kikivarvul käima või kes restoranis mänglevalt mitmetonniseid arveid tekitaksid.
Samas olen pidanud tihti erilise kurvastuseta ütlema: ei, ma ei saa sinuga sedajatoda teha ja sinna minna, see käib mulle majanduslikult üle jõu. Mis siis?
Lapsed kipuvad mossitama, et miks meie reisimas ei käi. Noh, seadsin lastele oma arved sisse ja kogume nüüd kõik koos suveks reisiraha.

Hoopis rohkem kardan ma seda, et miski võiks anda põhjust mind ennast peeneks ja ülbeks pidada. Kasvõi noodsamad maasugulased, kes ilmselt mõtlevad, et ooh, kus nüüd tähtsaks läinud...
Aga ilmselt olen peenusest veel väga kaugel, sest meil pole isegi autot, millega külla sõita. Meie telekas on 12 aastat vana ja second-händ poed on minu tavalised shoppamiskohad. Ilmselt on mulle tollest kilu-kartuli ajast jäänud rikkuse ja kallide asjade vastu protest sisse.

Inimese majanduslik seis pidi ühe mu tuttava psühholoogi sõnul sõltuma tema mõtlemisest. Sa võid teenida kui palju tahes aga pidada end vaeseks ja vastupidi.

Hmm, tahtsin raha mõjust inimsuhetele kirjutada aga läks vist tiba teemast mööda....

Päevakera

Päris kummaline on see sunnitud aja maha võtmine.
Hea on see, et ma pole haige, vaid ainult mõnevõrra töövõimetu.
Ma olen nii ära unustanud päeva rütmis elamise. Selle, mida ma nii väga vihkasin, kui lastega kuus aastat jutti kodus olin. Nüüd on muidugi mõnus. Suva, et asjalikum osa inimkonnast palehigis raha teenib ja arutab, kuidas jõulustressi peletada. Suva, et keegi ponnistab lehte teha ja suva, et haiglas, poes ja mitmete tuttavate ringis halvustavalt öeldakse: Ei no mis SELLEST lehest üldse lugeda on.
Mina kulgen läbi päeva nagu laps.
Hommik, ärkad üles. Lapsed kooli saadetud, jorutad pika mõnusa hommikueine taga. Vaatad terevisiooni. Pesed millalgi nõud. Ja siis vaatad, mida võiks teha.
Arvutis olla. Lugeda. Arveid maksta. Plaane teha. Pesumasin umisema panna. Masina müdin tekitab kohe asjaliku tunde, tundud endale maru töökas,kuigi kogu töö kestis viis minutit.
Isegi sokisahtli korrastamine tundub peaaegu mõnus. Tavaliselt koristan seda ainult meeleheiteseisundis või siis, kui lapsed juba eri paaridest sokke kannavad.
Siis on juba lõuna aeg. Rahvas tuleb tasapisi koju. Supid-värgid.
Varsti aeg ahju ja pliidi alla tuli teha. Jälle väga tulus tegevus. Tuli suhiseb tasakesi ahjus, akna taga pimeneb õhtu ja uni tuleb peale....
Õhtul saab jälle lugeda. Või midagi näppude vahel nikerdada.
Eile õhtul küpsetasin singipirukaid. Pisikesi, ämma kingitud pirukavormiga tehtud perfektse kuju ja läikega, lõhnavaid pirukaid. Parimad pirukad tulevad ikka siis välja, kui sa niisama, oma lõbuks oma perele neid teed, mitte siis, kui tahad külalisi millegi eriti suurepärasega üllatada.
Üleeile hommikul istusin neli tundi kõõgis ja tegin fimovidinaid. Klapitasin materjale ja värve, mõtlesin, kes mingit asja endale soovida võiks. Ma juba ammu ei tee neid asju endale, elan ennast oma värvisavi sisse välja ja kõik. Tore on, kui keegi neist veel rõõmu tunneb.
Pühapäeval on juba esimene advent, selle puhul peaks paberkummitused akende pealt ära koristama ja midagi talvist üles riputama.
Ja see hall olemine ümberringi mind üldse ei häiri.
Üleeile istusin veerand tundi akna all ja vaatasin, kuidas lund sajab. Mõnus.
Tegelikult ebainimlik, et seda niisama olemise aega jätkub ainult 4-5 nädalat aastas. Ja ka siis kiputakse see väärtuslik puhkus kulutama remondi ja võõrastesse maadesse tormamise peale. Samas- kindlasti olen ma erand, ilmselt paljud inimesed ei tunne kunagi vajadust vaadata veerand tundi,
kuidas

lumi

sajab

taim aut

Selles mõttes on maru õpetlik rivist väljas olla, et päris hästi saab teada, kellele sa tegelikult korda lähed.
Helistavad sõbrad ja küsivad, kuidas mul läheb... helistavad isegi need inimesed, kellest ma poleks seda osanud oodatagi. Armas!
Muidu on igavavõitu. Loen, vaatan telekat, peaks mingi näputöö ka ette võtma. Blogisid loen (neistki pooled vaevlevad masendusmeeleoludes, november, ehh, põhjamaine paine..)

Kirjutamise vaimu ka ei tule peale....
Blogiskites ringleb järjekordne küsimustik teemal Kes on mu blogi lugejad ja mida nad tahavad, st mis neile meeldib.
Kui keegi viitsib, võib mulle ka kommida. Kes sa oled, kust mu leidsid ja miks sa mu pidevat irinat viitsid lugeda.

Hakkan läpakast vilmi vaatama. Lendas üle käopesa. Jeeah!

Kaks ja pool päeva teises maailmas

Olen tagasi.
Liipan kodus ringi, niuksun ja halisen aga mis siis. Pulmadeks paraneb ära!
Ma eile juba tundsin, et kui ma veel kauem haiglas pean olema, siis hakkan kasvõi neljakäpukil koju tulema. See atmosfäär sööb ära kõik positiivsed mõtted.
Minu ühes kõige lemmikumas raamatus "Minu pere ja muud loomad" on üks teenijatüdruk Lugaretzia, kes armastas Durrelli perele detailselt kirjeldada, kuidas ta tollhaaval koost laguneb ning etendas hommikusöögilauas näiteks etüüdi oma suure varba piinadest järjekordse podagrahoo ajal. Mul oli voodinaaber, kes kirjeldas sama pühendunult oma seedekulgla talitluse iseärasusi pärast iga kempsuskäimist. Mul tekkisid oma hommikusöögi tarbimisega tõsised raskused peale seda...

Tegelt mul olid rõõmsad ootused seoses haiglaga. Eelmine kord sama lõikusega viis aastat tagasi oli mul kohutavalt lahe mutike palatinaabriks. Ise ta oli puruhaige ja sajandat korda haiglas aga nii hea jutuga, et mine lolliks. Viskas pidevalt selliseid kilde, et teised haiged palatis, palju nooremad ja tervemad, pidid naeru pärast vooditest välja kukkuma. Õed ja hooldajad lausa armastasid teda.

Seekord oli kõik teisiti. Haigemaja ise on suur ja moodne, mitte enam see jube tondiloss. Palatinaabriteks olid umbkeelne mammi, ilmselt viimases staadiumis vähiga eesti mutike ja keskealine nukker tädi.
Esimesel päeval alustasin hoogsat vestlust vene prouaga, ise rõõmus, et saan keelt harjutada. Aga pooleteise tunni pärast olin omadega läbi, hiilisin koridori ja vahtisin õhtu läbi telekat.
Ma saan aru küll, et kui sa oled kaks kuud jutti haiglas lamanud, käia ei saa (või ei taha), kellegagi õieti rääkida ei ole, vaatamas käib ainult su oma tige vanamees, ja kogu su eksistents piirdub selle palati, voodi, haiglalõhnaliste tühjade vaiksete päevade, su enda laguneva, justkui võõraks muutunud keha ja mõtetega, siis ikka sõidaks katus minema küll.
Nende pikkade päevade jooksul oli ta endasse imenud kogu negatiivsuse oma eelnevast elust ja maailmast üldse. "Jumal on nii suur," rääkis ta. "Kuidas Ta on kõik loonud ja kuidas Ta kõike võib purustada! Vaata mis maailmas toimub; üleujutused, sõjad, katastroofid! Varsti tuleb lõpp, nagu Piibel räägib."
"Jumal on suur küll aga ta ei tee sõdasid," väitsin mina. "Ta hoiab su hinge ja läbi kogu nende jubeduste annab ta sulle jõudu; mis ka ei juhtuks, sinu hing on päästetud ja Jumala kaitse all."
"Mis küll maailmas toimub! Kui kurjaks on inimesed läinud, kuidas kõik tapavad, varastavad, valetavad.. Võidurelvastumine, mõrvad!"
"Seda küll, aga nii palju on ka häid inimesi, kes tahavad, et maailmas midagi paremaks muutuks, kes on pühendanud ennast teiste aitamisele."
"Need arstid ja õed siin, kui paljud neist ei tee oma tööd südamega! Kui sa oled ameti valinud siis tee seda kogu hingega.!"
"Ma arvan, et nad teevad oma parima, tööd on ju palju ja nad ei saa igal haigel kätt hoida ja kõiki soove täita, kuidagi peab ju ka enda vaimset tervist hoidma."
"Mis küll maailmas toimub..."
"...."
Siinkohal andis optimist alla ja läks telekat vaatama, jättes pessimisti süngelt lakke põrnitsema ja iga veerand tunni tagant õeposti nuppu vajutama. Õed ja hooldajad siunasid mammit kangesti. Kellele meeldiks, kui patsient kutsub hooldaja kohale, sest ta on taskurätiku maha pillanud.

Ja vanamammikesed tahavad ka rääkida. Need, keda keegi vaatamas ei käi. Tahavad rääkida oma muredest ja rõõmudest, oma üksildasest elust, kunagisest noorusest ja sellest, miks nad on nii haiged, kuidas elu on painutanud kõveraks nende liigesed, loksutanud rütmist välja südamed ja kruttinud lakke vererõhu.
Ma saan aru, et neil on vaja rääkida. Ja ma püüdsin olla võimalikult osavõtlik, kui teine palatinaaber tuli mulle viiendat korda oma kuivetunud säärt näitama, et kuidas see ikka kohe nigu puujalg on tundetu ja paindub igale poole.
Ma püüdsin, ausalt ma püüdsin, aga kui sa ise oled piisavalt vilets ja valutav, siis eriti kaua ei jaksa.

Minu jaoks on täiesti üle mõistuse, et selles tohutus haiglakompleksis, sadade haigetega pole ainsatki psühholoogi, vaimulikku ega üldse kedagi, kellega rääkida.
Et inimesed poleks nii üksi oma lugude, murede, hirmude ja lootusetusega. Eks õed ja hooldajad ka vahel lohutavad aga seda ei saa nendelt nõuda, neil pole selleks ettevalmistust ega aegagi. Rääkimata arstidest. Mina sain kolme päeva peale oma arstiga üldse kokku ligi viis minutit rääkida. Kõva sõna!
Kui ühele õele selle üle imestust avaldasin, et haiglas ainumastki psihholoogi pole, vangutas ta pead ja ütles, et tõesti oleks vaja, tema minevat lausa palatist välja, kui arst patsiendile näiteks vähidiagnoosi peab teatama.
Haiglapersonal ei ole ka puust tehtud inimesed. "Eks me oleme õppinud ennast kaitsma aga surm jääb ikkagi surmaks," ütles üks õde. Nelja last oma jõududega koolitav üksikema. Jälle üks lugu.

Minu meelest on haiglas kõige raskem see, et sa oled järsku -ropsti- ära lõigatud kogu oma senisest harjunud elurütmist. Laste lärmist, koduvõileibadest ja internetist, mida mul ei õnnestunud kätte saada, kuigi viffi oleks pidand olema.
Iga päev võõrad inimesed su ümber. Inimesed, kes kannatavad.
Võõrad maitsetud haiglatoidud. Lõhnad. Vaikus.
VAIKUS
VAIKUS
ainult enda hirmusegused mõtted
Esimese päeva lõpuks olin vaikusest ja vooditesse aheldatud kehadest nii masendunud, et põgenesin palatist, veetsin tükk aega r-kioskis, apteegis, istusin tund aega lihtsalt haigla kohvikus, lürpides teed, vaadates inimesi ja kuulates Elmari raadiot sellise tänutundega, mida ma eales selle jaama vastu polnud tundnud.
Elu! Kusagil on täiesti tavaline elu!

Mina olen nüüd tagasi oma kodus ja oma elus ja annaks Jumal, et mul ei tuleks enam haiglatega tegemist teha!
Miski osa minus kriibib siiski edasi.
Kas see vene mammi leiab veel elus midagi sellist, mille nimel tasuks oma trotsist loobuda, kasvõi ühe jala ja karkude najal ennast voodist välja vedada?
Mida see teine mutike ütleb, kui arst talle homme-ülehomme teatab, et tal on tõenäoliselt viimases staadiumis vähk? Suure visiidi ajal arstid rääkisid sellest oamavahel, temale ei öeldud veel midagi aga mina paraku tunnen meditsiinitermineid.
Kui keegi on lugenud Doris Lessingu "Hea naabri päevaraamatut", siis see vana naine on sealt raamatust maha astunud. Ta pole ainult sellise võitlejahingega.

Miks ei ole haiglas psühholoogi ma küsin? Vaimulikku? Kaplanit?
Või on, aga keegi ei tea sellest?

Ps.
Ma viimased nädalad juba unistasin, et nüüd saan voodis vedeleda, rahulikult lugeda ja mõelda. Ma ei osanud arvata, et juba kahe päevaga sellest kõrimaani on!
Jalg valutab ja suurt midagi teha ei saa:(
Eile vaatasin pool päeva telekat. Siis viskas üle, kui kahes filmis järgemööda peategelane ära suri. No kolmandas filmis viidi kiirabiga ära ja ilmselt jääb ellu. Huh!
Mees on küll tubli, koristab ja kantseldab, lapsedki jõudumööda.
Ehh, et inimene ka kunagi millegagi rahul ei või olla...

****

Et siis neljapäeval lähen haiglasse.
loodetavasti vaid mõneks päevaks. Tegemist on väikese, rutiinse ja tavalise noaga nüsimisega aga mina ikka kardan. Haiglad on minu primal fear ja niikaua ma ilmselt pean nendega kokku puutuma kui ma selle hirmu eneses lõplikult ületan.

Maria siin mõtiskles oma kaduvuse teemadel.
Noh...
mitte et ma tahaks oma paanikale veel hoogu anda aga
eriti suurt kohta ma siin maailmas ei täida. Minu kolm järeltulijat vajavad mind küll ja pidevalt ja veel arvatavasti mõndagi aega. Muudes valdkondades olen ebaoluline isik.
Ma mõtlesin hommikul hoopis oma vanemate kaduvusele. Nad pole oma aastate kohta eriti terved ja reipad...

Mõned aastad tagasi täitus mu suuuur unistus: käisin Inglismaal. Mu ajusahtlis on siiani mälestusi ühest hõõguvkuumast päevast vanas meetripaksuste seintega lossis, vedelemine lõputult paksul inglise murul, rododendronid jõekallastel kummardamas ja roosipõõsaste imalmagus aroom, kellaviietee sulanud või karva portselantassides, moosi ja võiga skoonid..
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Käisime sõbrannaga Derbys ühel kristlikul konverentsil, oli huvitav ja innustav. Selle lõpuosas oli nn osaduses olemise aeg. Kes palvetas, kes laulis või rääkis omaette, kes tantsis. Mina istusin ja haigutasin, muljetest väsinud ja unine. Iial pole ma osanud sellel ajal käituda, võõristasin neid, kes oma religioosseid emotsioone välja elasid.
Korraga joonistus mu meeltesse pilt oma vanematest. Nad oleksid justkui seisnud sealsamas lava ees, ilusad pühapäevariided seljas, vaatasid mind ja naeratasid. Olin üllatunud. Ja mina hakkasin nutma. Lihtsalt niisama, lambist, vähimagi põhjuse või afektiseisundita. Pisarad voolasid lahinal ligi pool tundi, ma lihtsalt ei suutnud järele jätta. Uskumatu.
Midagi sellist polnud minuga varem (ega hiljem) juhtunud.

Minul on Jumal aga mu vanematel olen ainult mina. Ja lapselapsed.

Kohtume pühapäeval, kui Jumal annab

helistage oma armsatele

Kuidas tervist edendada

Käisin eile elus esimest korda massaažis. Mulle sünnaks kingiti nimelt.
Päris mõnus oli aga

ma ei tea, kas see on normaalne, et peale massaazi kogu läbi töödeldud ala valutab ja on kange, nagu oleks tappa saanud? Ta töötles mingeid ilgelt valusaid punkte siin ja seal ja näiteks punktid mu kaela peal on nii hellad, et pea padja peale panemisel on ka aia. Või poleks ma pidanud peale seanssi turult toidukotte käe otsas koju vedama ja pärast veel jaheda kuigi ilusa ilmaga koera jalutama?

reedel käisin zontade tervisekonverentsil. Istusin ettekandeid kuulates mitu tundi ja kudusin soki kuni kannani valmis, edasi peast ei osanud teha.
Üks meessoost perearst rääkis päris veidraid asju. Tema meelest on meeste halvas tervises ja varases haudaminekus süüdi kolm S-i: stress, suitsetamine ja seks, õigemini selle puudumine. Ja selles viimases on loomulikult süüdi naised!
"Naised suudavad oma liiga kõrgete nõudmiste ja pideva irisemisega mehe täielikult ära nullida," põrutas doktor palli naiste väravasse. "Kui mees põgeneb vinguva abikaasa eest tööle, tehakse talle kodus veel rohkem etteheiteid. Naine maksab mehele kätte seksist keeldudes, seks aga on mehele tähtis füsioloogiline vajadus, milleta langeb hormonaalne tase ja stress suureneb veelgi. No ja nii nad vaesed peavadki bordelli minema või pornosaitidega leppima. Naistele on seks esmajoones vajalik ainult laste saamiseks aga nad tahavad. et mehed neid kätel kannaksid ja peavad ennast ka seksis viiuliteks, mille vaid virtuoos võib helisema panna, mehed aga on oma loomult pigem timpanimängijad!"
Selle koha peal naersin mina juba omaette nii, et kudumisvardad käest pidid pudenema. Timpanimängijad!!

Ma oleks tohtriärraga meelsasti mõtteid vahetanud aga peale ettekannet lidus ta otsejoones saalist välja, nagu oleks tal mõni naine viiuliga kannul.
Sellisele põhjapanevale meditsiinilisele tõele toetudes on ärra Tahismaa väga õigel teel! Abielluge aint nümfomaanidega ja eksnaised, kes suvatsevad abikaasalt veel midagi soovida, lõigake virtuaalselt pisikesteks tükkideks ning valage happega üle.
HUH!

Hr Enno Selirand Usaldustelefonist tõmbas omakorda vee peale kapitalismile, kus inimesed enam üksteisega ei räägi ja vaikimise ning surve all lõpuks koolis või kus iganes püssi laskma hakkavad.

Igati armsad olid aga térvisest ja rahust pakatavad aasta terviseedendajad, abielupaar, kes mingi 14 aastat on siin idamaiseid tervisevõimlemise gruppe teinud.
"Mulle ütlesid arstid 50aastaselt, et vaadake passi," ütles seksikalt lihaseline, rühikas ja pika halli patsiga meesedendaja. "Et kõik teie valud ja hädad on juba kroonilised ja selles vanuses normaalsed. Nüüd olen 70 ja tunnen end suurepäraselt! Vanadus ei ole haigus! Inimesed peaksid ja elu üldse tundma õppima ja ennast süsteemselt arendama."
"Ma ei vahetaks oma tänast elu noorusaja tormamise ja rabelemise vastu," lisas abikaasa, ümaravõitu lahke hallipäine proua. "Elu parim aeg on praegu! Ületage haigused ja kõik läheb hästi!"

Julgustav.

Lund antakse

Paar päeva on tibanud lumekest, lapsed jooksevad igal hommikul aknale vaatama, kas ja kui valge maa juba on. Seni mitte eriti.
Kui mina noor olin, siis ikka sadasid novembris üüratud lumelasud vastu maad, nii et minusuguse käbi peanupp vaevalt hangede vahelt välja paistis...
ehh, jah, eks ta ole.
Porta ees on tänasest kuusk. Väga ilus ja kahar, käbidega. Täna polnud tuledki veel peal ja kohe süda läks soojaks, metsaigatsus tuli peale. Inimesed käisid mööda ja katsusid salakesi kuuske peoga. Päris oli.
Porta sees pannakse üles jõulutulesid, kõikjal vedelevad alasti kalbed mannekeenid, kellele jõuluriideid selga topitakse, toiduosakonnas kõrguvad glögide ja piparkookide mäed.
Mkm. teeme nii, et mina neid pole näinud. Aega veel on ju.
Töö juures tellitakse uue aasta kalendreid ja koolis - lasteaias pannakse paika jõulupidude aegasid. Täiesti paha, et meie kollektiivi jõulukas ühes vanas mõisas langeb samale päevale lasteaia jõulupeoga!!! No nii ebaaus :(
Ma kohe ei teagi, kumb pidu valida. Laps on loomulikult kallim kui kõik kolleegid kokku aga samas lasteaia jõulupidudel olen ma 10 aasta jooksul käinud .. oot ma arvutan... 10-11 korda. Tööjõulukal aga ainult ühe.

Esmaspäevairinad

No mida esmaspäeva!
Pärast üllatavalt väljapuhatud nädalavahetust (koristamine, lapsed-koerad, isadepäeva torditamine, vägev sünnipäev basseinis, lehtede riisumine 4 tundi ehk nõrkemiseni)
algas nädal väga imelikult peale.
Poiss, kes ei jäänud õhtul magama ja virises hommikul rohkem kui rubla eest
Ei ühtki paari puhtaid sokke meestele kuigi pesumasin müdistas terve nädalavahetuse
Kats keeldus lepatriinudega villastest sõrmikutest ja ma jõudsin nii ära ennast vihastada, et viskasin need õnnetud kindad vastu maad ja lõin neid jalaga :(
"Emme, miks sa ei pesnud neid teisi kindaid eile ära?"
"No ma ei jõudnud, ju siis olen laisk ema!"
"Kutsu siis lapsehoidja meile, kes meie eest hoolitseks!"
"..."
Tööle helistab keskmises joobes sugulane ja tekitab paanikat
Leiad, et oled teat isiku poolt msni-is ära blokitud

Aru ma ei taipa :(
Aga see loob hea eelhäälestuse oodata väikeseid ilusaid imesid ja meeleolutõstjaid.

Hea kool, vilets kool

Kirjutasin päevateema, mis tundus netikommentaaride rohkuse järgi paljudele inimestele korda minevat. Point selles, et enam ei pea vanemad last esimesse klassi pannes ise kooli kohale minema vaid toovad avaldused, kuhu on muuhulgas kirja pandud, millist kooli eelistatakse, haridusosakonda, seal jagatakse need koolide kaupa pakkidesse ja registreeritakse ära. Et justnagu kena?
Siis ei ole kena, kui sa tahad last panna kooli, mis on erinevatel põhjustel väga populaarne. Kõik on maru ärevil, et kui laekub neli klassitäit sooviavaldusi ja kaks klassi ainult vastu võetakse, et kuidas siis valik toimub.
Varem oli kõik lihtne-kes ees see mees, paljud lapsed pandi juba nelja-aastaselt järjekorda. Nüüd jagab lapsed õppeasutustesse laiali kooli või vanemate asemel haridusosakond ja eelistatakse neid, kes koolile lähemal elavad või kellel vanemad õed-vennad juba seal koolis käivad. Ja võib juhtuda, et kuigi su laps on kolm aastat järjekorras aga elab liiga kaugel või oh häda, hoopis maakonnas, siis ta ei saa sinna kooli.
Ma oleks ka vihane, kui mul see situatsioon oleks.
Aga mul pole, sest minu suuremad käivad suures, kõledas ja halva mainega koolis. Kaalusin Krissu puhul kaua, tuttavad jagunesid kahte vankumatute vaadetega leeri: Mina olen seal koolis käinud, seda oma lapsele ei soovi VÕI olen käinud ja las laps ka käib.
Minul puudusid Pärnu koolide suhtes igasugused eelarvamused, kuna mina käisin Tartus koolis (virtuaalsed lehvitused ja tervitused praegusele Tamme gümnaasiumile). Meie kodule kõige lähem kool on jah suur kõle maja aga pätakatele on eraldi korrus ning minu jaoks oli tähtis faktor, et jõmpsik ei pea hommikul unise peaga bussidesse trügima, mis tipptunnil ikka lõhkema kipuvad lastest. Meil, luuseritel, autot ka pole ja ma tite kõrvalt poleks suutnud hommikul last käekõrval kesklinna kooli viia.
Krissu rühmast läksi sinna ebapoppi kooli lausa 10 last ja nii otsustasin lõpuks minagi.
Ma mäletan seda esimest päeva, kui ma Krissut kirja panema läksin. Uhh! Vaatasin, et siin on küll aeg 20ks aastaks seisma jäänud- tahtejõu najal ees seisvad aknad, kriimud põrandad, võikalt rohelised tolmused vitriinkapid ja koridoriseina stendil vahtisid vastu kohati täpselt samasugused õpetajatüübid kui minu ajal, kuivik-keemikutädidest rangeprilliliste matemaatikute ja turjakate keka õpsideni.
Siis algas vahetund ja ma tundsin ennast kui pime, kes on keset kesklinna peatänavat autoteele seisma jäänud. Kahelt poolt vihisesid mööda letsu mängivad algklassilapsed, kellest enamus minust peajagu pikemad, garderoobi poole kulges gümnasistide katkematu tihe rivi, tõmbasin pea õlgade vahele ja pressisin end kahemeetriste kolgede voolust kuidagi jälle peaukse juurde.
Pool päeva käisin ringi, emotsioonidest uimane. Püüdsin ette kujutada, kuidas minu kääbuskasvu kiitsakas plika raske välisukse üldse lahti jõuab tõmmata ja selles hullumajas oma klassini tüürib.
Aga meelt ei muutnud. Praegu ei kahetse midagi. Klassis on eluterve õhkkond, on igasuguseid lapsi oivikutest õpiraskustega jõmmideni, on ka parajalt ulakaid tüüpe. Aga lapsel on oma armsad sõbrad, klass hoiab kokku ja õpetaja kohta tuleb mul lihtsalt kiidusõnadest puudus, noore hapra naisterahva kohta hoiab ta kogu seda kampa ikka väga raudse käega ohjes.
Mikul pole ka hullu. Tema klass meeldib mulle natuke vähem, sest mingid imelikud trendid on teistest erinevatesse lastesse suhtumisega, moekaupade ja vaba aja veetmisega. Nende klassi lapsi ja vanemaid tunnen ma üldse vähem. Kuid Miku saab praegu hakkama ja hullu midagi pole olnud. Ptüi-ptüi!
Mitte et esimesed aastad poleks rasked olnud. Ei taha väga meenutadagi. Kuna Krissu oli teistest lühem ja Miku paksem, siis oli paljudel ütlemist selle kohta. Oi kuidas ema süda valutas nähes kurba stressis last... Lisaks üleüldine pinge, lärm, 1000 last koolis. Tulid mõlemad esimesel aastal koju, magasid, ärritusid iga pisiasja peale, nutsid tihti.
Jah...
Praegu mõlemale täitsa meeldib koolis käia. Sõbrad ja.
Koolis aknadki ära vahetatud.

Ma ei tea, kuidas selles teises koolis oleks läinud. Seal keskkond viimase peal, kõik vuntsitud ja klantsitud, spordi- jt ruumid samuti. Kord on majas igas mõttes, nii öeldakse. Minu üks lapsehoidja ütles, et isegi liiga range kord, temale hakkas sealne pidev kontrollimine ja "meie oleme nii tublid ja head" õhkkond ajudele käima, tema kunstnikuhing ei tundnud seal end hästi. Teine tuttav võttis poole õppeaasta pealt sealt lapse ära, sest tekkis kiusamine.
Ilmselt olen mina ka paras boheemlane, sest pidev parim ja täiuslik olemine ei meeldi mullegi. Mina ei poolda eliitkoole. Mitte et too kool eliitkool oleks, lihtsalt, paljud vanemad ilmselt oletavad, et see on linna parim kool. Võibolla ongi. Tore on, kui on.

Ma jõuan lihtsalt selle oma artikli kommentaaride juurde tagasi kus paljud panid väga üheselt koole paika. Hea kool, pühendunud õpetajad ja ilmselt sarnase kõrge vaimse tasemega ja korralikest kodudest pärit lapsed. Versus halvad koolid, koledad, remontimata, kus linnaosa kõik need kaagid koos, keda peenematesse koolidesse ei võeta. Proletariaadi kasvulava või umbes nii. See vastandamine käib rohkem või vähem avalikult juba väääga pikka aega.
Muidugi on hea, kui lapsel on koolis head tingimused ja toredad õpetajad ning klassikaaslased, kes ei jää istuma ega satu politsei huviorbiiti. Super! Oleks meie koolis ka nii!
Aga päris elu on midagi muud. Mulle hakkab vastu see, kui teistsuguste peale põlglikult ülevalt alla vaadatakse. MEIE laps PEAB parimasse kooli saama, et saada parim võimalik haridus, kindlustada koht PARIMAS gümnaasiumis ja otse loomulikult ülikoolis. Appikene, nad on seitsmeaastased ju alles! Mis siis, kui mõni ei tahagi ärijuhiks või ministriks saada vaid puusepaks?
Vat sellepärast ei teki mul Katjuushaga mingit pikemat mõtlemist, mis kool valida. Ikka seesama tavaline. Meil on tavaline perekond ja tavalised lapsed, eliidiks ma neid koolitada ei taha. Kui tõesti keegi ülinutikaks osutub, siis võib ju hiljem kooli vahetada.

Ja palun, ärgu tundku nüüd K kooli lapsed või lapsevanemad või õpetajad end puudutatuna. Ma püüdsin kirjutada erandlikult (loodetavasti erandlikust)
üleolevast tõusiklikust suhtumisest nn tavaliste koolide suhtes.

Keegi võiks mõne tillukese kommentaari ka kribada, et mille alusel teie kooli valisite/kavatsete valida.

Varsti rind karvane

Sai siis täna tsipa isa tehtud.
Ei elu on ikka naljakas....
Minul täna tööl venisid asjad pikemaks kui vaja, nagu nad ikka venivad kui on ekstra vaja varem varvast visata. Lapsel lasteaias isadepäeva pidu. Et T-l oli tööpäev, ja ta ei teadnud, kas ja kuna ta peole jõuab, joonistasin ilusti suu pähe ja valmistusin ise isa osatäitmiseks.
Täpselt selleks ajaks, kui mina kontorist nina välja pistsin, oli kohale tellitud paduvihm. Mina lidun bussipeatusse, peoni 20 minutit. Vaja oli ju ka näksi osta, aga buss oli juba silmapiiril. Karjusin ajaleheputkasse SAATE MULLE HÄSTI RUTTU KARBI GEISHA KOMME ANDA??? Misasju? ei saand müüja pihta. KOMME NOH, HÄSTI RUTTU! mis komme?
Krt krt krt, buss oli ees ja müüja jäi arusaamatuses mulle järele vahtima.
Lasteaia peatuses kallas veel hullemini vihma. Peo alguseni 9 minutit. Küll toidupoe müüjad vaatasid mind veidra pilguga, kui ma tilkuva ja hingeldavana sisse tormasin ja PALUN... HÄSTISUURPAKK ... ÄHH, ÄHH, ..KRÕPSE hüüdsin. Oh jah aga milliseid ometi? küsisid nemad lahkelt. ÄHH, PUHH, ÜKSKÕIKMILLISEID AGASUURPAKK!
Peo alguseni 4 minutit. Lasteaia tänav on üles kaevatud ja tuleb nõtkelt ületada kraav ja liivahunnikud.
Kohal! Uksed on lukus ja kellatiristamist ei paista keegi kuulvat, kõik on vist saalis juba.
Kuuldi siiski. Saali. Peoni -1 minutit. Lapsed tulevad sisse. Jõudsin! tehke järele!
***
Muidu kõik kena ja Katjuusha kaifis meil esinemist täiega. Kui oli isade-laste tants, astusin vapralt koos 20 isaga ringi ja laulsin täiel rinnal "Tee nii, tee naa" laulu.
Meie issi laekus pärast rühmas kohvitamise ajal. Aga tore, et ta siiski jõudis.
***
kodus oli Lottekas igavusest ära söönud tugitooli käetoe, minu hoole ja armastusega vilditud salli ja mitmeid osasid meie elutoavaibast.
***
off topic
Ma olen sel sügisel kaotanud juba kolm kõrvarõngast. Ja eile sain ma ilgelt ebameeldiva maili (vt eilne postitus)aga pärast minu vastust tänas ilguse saatja mind mõistvuse eest ja allkirjastas "Lugupidamisega xxx".
***
Elu on ikka uvitav, ma ütlen :)

Rahva Hääl

Kui veel keegi tuleb mulle ütlema, et mina olen tema SÕNADEGA midagi valesti või pahasti teinud, siis ma viskan teda lillevaasiga!
Mul ei ole siin lillevaasi, peab abiruumist tooma... teised laua külge mittekinnitatud esemed on liig kergekaalulised minu frustratsiooni väljendamiseks.
Ja lillevaas ei lahenda küsimust arvuti kaudu minuni jooksnud pisikeste tigedate bitipoiste neutraliseerimisest.

Mul tuli praegu HIILGAV idee.
Kuna minu poolt esindatud elukutse on muutumas üleüldise mahatrampimise ja valetamises süüdistatavaks .... asjaks.. siis võiks lehed kah streigi välja kuulutada. Veel enam: kõik lehed võiksid pakkuda välja, et IGA inimene, kes tunneb, et on kirjutamata mingitest täiega olulistest teemadest, inimestest jne tuleksid ja kirjutaksidki! Teeme nädal aega sellist lehte, kus ilmuvad ainult nn rahva poolt kirjutatud lood! Andke tulla! Juubelijutud, tublide firmade enesekiitused, olukirjeldused, aga ka sõimukirjad ning ausad analüüsid sellest, mis on eesti riigis mäda ja mida peaks olukorra parandamiseks ära tegema.
Internetikommentaatorid astuvad lõpuks ometi paberile, pahased pensionärid saavad lõpuks ometi sõna, need, kõik, kellele on liiga tehtud, saavad vastu virutada.

Ja sünnibki ajaleht, mis on tõeline Rahva Hääl, kallutamata, mõjutamata, ilustamata, toimetamata, kõne- ja mõtteviis muutmata.

Kas pole geniaalne idee?
Kes on essa kirjutaja?

ärge võtke tööd koju kaasa

Täiega nõme on tööd koju kaasa võtta. Ma tean, ei tohiks! Asjatad omi õhtuseid asju ja kuklas tiksub kogu aeg- hakka juba tegema.
Aga mis teha, kui ei jõua tööpäeva jooksul oma asjadega ühele poole? Ja vaja on, et homme oleksid need ja need ja need juba valmis?'Ega muud kui lapsed magama ja ise klaviatuuri taha.... Samas tahaks telkust üht suht keskpärast filmi vaadata. Ja lugeda. Või lihtsalt magada.
Vilm räägib sellest, kuidas 26aastane noormees oma essat raamatut kirjutab.
Ma arvasin, et ma jõuan endas selgusele ja suudan oma elu muuta aga... kurdab kutt.
Poiss, ütleb vanaema. Ma olen 133 aastane (tegelt ta pole aga ta on tiba dementne) ja olen terve elu püüdnud endas selgusele jõuda aga see pole eriti õnnestunud! Mina suren varsti ära aga sina oled alles noor. Niiet ÄRA VIRISE! Ütles mutt.

Mulle tundub ka üpris tihti, et kui mul oleks paar tundi aega istuda kuskil täitsa üksi, ilma kohustusteta (see on oluline), siis ma suudaksin endas selgusele jõuda ja panna paika prioriteete.
Häda on selles, et mul ei ole neid kahte tundi kuskilt võtta.
Kui mõtlema hakata, pole kaks tundi suurt midagi. Nädal aega üksikul saarel, ehk siis suudaks endaga taas tuttavaks saada.
Seni aga siblin õhtusöökide ja lõpetamata failide oravarattas. Vaadates neid filme, millest ei saa enne aru, kas nad just sulle just sellel ajahetkel midagi öelda tahavad, kui nad on läbi. Nädala aja lugemata lehed lauanurga peal. Ekspressi lugesin isegi läbi

Lähen varsti haiglasse paariks päevaks, seal on aega olla ja mõelda.

Sõnadest on antud ajahetkel kopp totaalselt ees. Piisab paarist sõnast, et inimesed tülli ajada, usaldamatust külvata, solvuda. Piisab paarist sõnast, et olukord lahendada ja haigetsaanu taas jalule tõsta. A on küll ja küll inimesi, kes ei ütle neid sõnu, vaata ise, kuidas saad.
Väsitav on püüda päevast päeva teha kõike hästi, et kellelgi poleks kobisemist aga näetsa, ei kuku välja! Ei ole jälle õigeid sõnu õiges kohas kasutanud.

Täna pole minust küll enam töötegijat.

Kummituspidu

Sedasi jah, et meil peeti halloviiniõhtul kange pidu maha laste poolt. Mina ei tea, kust nad selle idee peale üldse tulivad aga juba mitmeid päevi enne lõigati sõpradega paberist kümnete kaupa kummitusi ja irvitavaid kõrvitsaid ja ämblikke välja, kõik küllasattunud pandi ka värvima ja lõikama. Asjad kinnitati niitide ja kleepsudega lakke ning võin öelda, et öösel kuuvalguses oli ikka suht tontlik seda kummitustemetsa laes tiirlemas ja hõljumas näha, lapsed ise ka ei julgenud lõpuks enam hästi pimedas magama jääda:)
31. okt õhtuks tariti siis koos sõpradega kohale hulk söödavat nänni (krõpsude, küsiste, kommide ja limpsidieet, jäkk, sellise magusa ja säilitusaineid täis toiduhulgha suudavad ära seedida vist küll ainult karastunud kaheksa- ja kümneaastaste kõhud), plikad tegid küpsisetorti, kust kummikommidest ussid välja pugesid. Paar külalist laekus ka, küünlad pandi igal pool põlema, näod värviti ära ja kostümeerimine veel peale selle.
Algul oli neil elevil olek küll aga mingeid erilisi mänge ei osanud nad äkki välja mõelda. Mingi aja pärast läks pidu siiski käima, tegin neile toidumängu (kinniseotud silmadega tundmatu toidu söömine ja äraarvamine), siis tulin nende võikalt maalitud nägusid pildistades selle peale, et võistelda kõige koledama näo tegemises.
Oi selle pildistamine neile meeldis! Siis võisteldi kõige nunnuma näo tegemises, siis tegid liikuvaid pilte- mis ka ülalpool natuke näha on.
Ja edasi juba niisama müdin.
Igatahes olid kõik täissöönud ja rahul ning varisesid voodisse jõudes sekundipealt unne. Mina ja Kati nägime õudukaid unes, teised mitte.
Noh, on jah ameerikast sissetoodud kommertspüha aga mina võtan seda kui head võimalust lastega nalja saada. Ästi lahe õhtu oli.

Tööl pole see nädal nii hästi läinud, kultuur kipub linnast novembris otsa lõppema.
Täna käisin XXX lastemajas. Jumal õnnistagu neid lapsi seal ja suuri inimesi, kes nendega seda kohutavalt
kohutavalt rasket
tööd teevad.

Kontrastina oma rõõmsatele, rahulolevatele, ärahellitatud lastele nägin seal üht väikest tüdrukut, kelle olekus oli selline väsimus, kurbus ja lootusetus et südamesse lausa lõikas. Ta istus laua ääres nagu kodutu koer, kogu olekuga väljendades alandlikkust- andke andeks, et ma olemas olen- ja masendust.
Mustaks värvitud juuksed ja kahvatu näoke. Väike kurb kummitus.